"Ka rikkad surevad" - VII osa

Mnjah. Niimoodi see läheb kui sa oma mineviku kallale pääsed. Igatahes leidsin ma eilse arhiiviketaste luhvtitamise tuuri käigus üles ka ühe jupikese oma 1992. aastal trükimeedias ilmunud grafomaaniast. Kokkuvõttes oli tegemist kamba tänaseks enamasti prominentideks saanud kirjatsurade ühistööna valminud "järjeloost" (või õigemini olid need küll pildikesed jõukurite kurvast elukangast, mida peale suure raha ja suremise midagi muud ei ühendanudki), mis omakorda oli inspireeritud esimesest tõelisest hittseebist Eestimaa (ja tegelikult kogu endise N. Liidu) teleekraanidel "Ka rikkad nutavad". Kui keegi veel mäletab seda aega, siis neil minutitel, mil helesinise ekraani olid vallutanud vesistavad latiinodest miljonärid, said isegi siinsed militsionäärid rahulikumalt hingata. Fakt on, et seriaali eetrisoleku ajaks tühjenesid tänavad ning isegi kuritegevus vähenes drastiliselt.

Et mul teiste osade autoriõigusi ei ole (iga osa kirjutas erinev autor ja õigused kuuluvad loomulikult neile: Kõlu, Kivirähk, Pino jpt), siis ülejäänud osade lugemiseks peate raamatukogudesse astuma. Need teised osad on, muide, loomulikult paremad kui see alljärgnev. :)

Ka rikkad surevad - VII. osa

Ühel varasel hommikutunnil istus sir Steven Son, kuulsa Tangate'i suguvõsa viimane esindaja, oma tuhandetoalise maja rõskel keldrikorrusel, jõi otse pudelist lahjendamata viskit ja oli vihane.Ta kannatus oli katkemas.

Sir Son, üks maailma rikkamaid inimesi, kelle varandus ulatus sadadesse miljarditesse naelsterlingitesse, oli aastate eest valinud elukutseks rahakogumise. Nüüd kuulus talle losse kogu maailmas ja ta pangaseifid olid kuhjaga täis topitud kõiksugu väärisesemeid. Juba kakskümmend seitse aastat sisustas ta oma päevi kuldmüntidest kõnniteede ehitamisega oma üha uutes ja uutes valdustes. Kolm nädalat tagasi kolis sir Son vastostetud Sherville'i hertsogilossi. Selles kaheteistkümnekorruselises majas toimus aga midagi kummalist.

Igal õhtul, kui päevatööst väsinud vanahärra oma armsalt kiikuvasse voodisse heitis ja digitaalheliga stereounenägusid vaatama valmistus, ilmusid ei tea kust mingid vastikud viirastused ning hakkasid sir Son'i kiusama. Nad kõditasid teda kõrva tagant, kallasid tema pidzhaamataskusse sõstrasiirupit ja tegid muid tobedaid trikke, ise seejuures pidevalt pomisedes. Kõige rohkem pahandas sir Son'i see, et ta tontide jutust sõnagi aru ei saanud. Selline olukord pidi lõppema, tema aastates inimene vajas öösiti rahu.

Kõigepealt proovis ta kummitusi ära osta. Ta pakkus neile vaguni-täie kulda ja teise kalliskive, peaasi, et need ta majast lahkuksid. Imekombel haihtusidki solvunud vaimud põlglikult podisedes õhku. Sir Son tantsis juba suurest rõõmust kadrilli, kui hirmus mürtsatus teda akna juurde tormama sundis. Pargipuude vahel asuvas kuldkalakeste basseinis lösutas hiigelsuur naftatanker, pardast pardani sädelevaid briljante täis. Hoobilt mitu korda rikkamaks saanud sir Son'il hakkas sellest vaatepildist pea valutama ja ta oli sunnitud mitmeks päevaks sängi jääma. Sama edutult lõppesid vanahärra järgmised katsed viirastustest lahti saada.

Alles eile tellis ta oma paleesse sanepidjaama töötajad, kes siis tähtsate nägudega toad rotimürki täis puistasid ja hirmuäratavad karurauad üles seadsid. Sel ööl sir Son kummitusi ei näinud, kuid ka magamisest ei tulnud midagi välja. Päikeseloojangust vara-valgeni kostis tubadest plõksatusi, rauakolinat ja aevastamist. Hommikul selgus, et kasvatamatud tondid olid karuraudadega ära komposteerinud kõik seintel rippuvad maalid, koridorides püüdsid aga pilku rotimürgist kaunilt voolitud inglikujukesed.

Nüüd istus vaimudest vaevatud sir Son keldritrepil ja püüdis meeleheitlikult midagi mõjuvat välja mõelda. Äkki meenus talle üks ammune ajalehekuulutus, kus noor ja edukas kollipüüdja oma teeneid pakkus.

Kui hambuni relvastatud Jacky õhtuks Sherville'i lossi jõudis ja vanahärra voodi juures valvesse asus, oli sir Son veendunud, et saab lõpuks ometi rahulikult uinuda. Vaevalt oli ta aga pea padjale pannud, kui tundis näol jahedat tuulehoogu. Üllatunult ringi vaadates märkas ta kristall-lühtri ripatsite vahel mingit rabelevat tompu. Lähemal uurimisel selgus, et see on kenasti kookoniks keritud Jacky. Tema laserpüssid ja kadakakadad olid kaminasse püramiidi laotud ning põlesid seal rõõmsa leegiga. Sir Son'i öökapil istus vaikselt vilistav öökull ja laest langes pehmet rohelist lund.

See oli isegi paljunäinud miljardärile liig. Tigedalt kargas ta voodist välja ja hakkas ülikonda selga ajama. Sir Son otsustas selle lossi kohe mõnele totakale parteilasele maha müüa ja sõita oma Prantsusmaa jahimajakesse närve ravima. Ta tormas ukse juurde, et City'sse sõita, kuid lävel haaras endal ootamatult rinnust kinni ja tuikus korisedes voodisse. Majas valitsevat vaikust jäi rikkuma ainult laes tilpneva Jacky vigisemine.

Mõne aja pärast hõljus sir Son'i surnukeha juurde kaks endamisi pomisevat kurba valget kuju. Nukralt hakkas üks neist mingit punast vedelikku kuldpeekrist si Steven Son'i frakitaskusse valama, samal ajal kui teine vanahärra vasakut kõrvalesta "Parkeri" sulepeaga liigutas, ikka edasi ja tagasi, edasi ja tagasi...