Anekdoot nimega "Eesti Vabariik" jätkub

Mina kohe ei tea, mis jama meil nende sotsiaalministritega pidevalt on. Kui kunagi aastate eest üks Eesti Vabariigi kodanik esitas peale kohaliku omavalitsusega peetud pikka piikidemurdmist lõpuks sotsminnile taotluse teatud abi saamiseks, kuulutas tookordne minister kuluaarivestluses bravuurikalt, et kuna tegemist on just selle konkreetse persooniga (kes juhtumisi toonase valitsuskoalitsiooni seisukohalt veel ka väga vale erakonna liige oli), siis ei tule probleemile mingi positiivse lahendus leidmine kõne allagi. Ükskõik kelle teise puhul oleks minister vajaliku paberi muidugi kinnisilmi alla kirjutanud. Ametlikult muide ei suvatsenud selle kodaniku esitatud taotlusele tookord ministeeriumist keegi vastata.

See selleks. Nüüd hoiab majandussurutisest paanikasse sattunud praegune ministrihakatis hammastega toolist nii kõvasti kinni, et polster juba narmendab ja porolooni lendab suunurkadest laias kaares. Eks ta ole, kes sellist ebaõnnestujat ja iseenda suutmatust tunnistavat tegelast ikka nii väga oma tiimi ootab, seda enam, et uues kohas peakski äkki reaalselt tööle hakkama? Mitte küll et ma kahtleks selles, et omad joped talle head sooja kohta ei leiaks ja küll ta kolme-nelja aasta pärast "paksude ülikondade" tavapärase rotatsiooni käigus taas puhta lehena ka päevavalgele ilmuks.

Aga muidu on sellega nüüd küll selline lugu, et austet ministriproua, tõesõna, teil tuleb see glamuursetel üritustel mõnele kapipedele kattevarjuks olemine palju paremini välja kui ministeeriumis järjekordsete debiilsuste väljamõtlemine. Хотелись как по-лучше, но получился как всегда...