Anonüümse alkohooliku aruanne

Tegelikult võiks see sama hästi kanda ka pealkirja "Lokalveränderung ja muud üritused, osa neli" aga et kolmas osa niikuinii vahelt puudu on, siis seekord jääb sedamoodi. Ja ehk ka lühemalt. Miks üldse? Selleks on kaks põhjust. Esiteks, et dokumenteerida natuke oma eksirännakuid Dionysose valdustes (lõppude lõpuks, kes ikka tahaks veinijumala viha alla sattuda, eksole!) ja teiseks selleks, et ümber lükata mingil arusaamatul põhjusel Emandale külge jäänud kinnisidee nagu oleks me korralikuks hakanud...

Niisiis, on kolmapäev, 14. jaanuar ning ees ootab keeruline logistiline operatsioon ühisnimetusega "Jaanuarikuine Suurüritus". Veidi enne keskpäeva täpsustan üle, et ühistranspordifirmad ei ole kollektiivset streiki alustanud ning Professor asub provintsi poole teele. Hetk hiljem lähen toon lillepoest ära vastuvõtubuketi. Tüdrukud on end ületanud ja ma saan igavese vahva ning pea meeter pika kompositsiooni hundinuiadest ja muust kribu-krabust. Samas selgub ka, et nii pikka lillebuketti on üksjagu tülikas tänaval transportida, pidevalt kipub teine maad mööda lohisema. Koju jõudes vaatan seda ning korraks tekib kiusatus kogu see kupatus endale jätta. Kasvatan iseloomu ja loobun sellest rumalast mõttest.

Veerand nelja ajal tuleb nagu tellitult vennas mingit asja tooma ning ma kasutan kohe ka võimalust ja lasen end teise linnaserva sihtpunkti toimetada. Üsna viimasel hetkel, sest kohe laekub ka buss ja seni kuni ma selle kuramuse kompositsiooni ümber oleva paberiga mässan, on tütarlaps juba krapsti kohal ning pagasiruumist oma tagasihoidlikku meigikohvrit haaramas. Siis me vahetame rollid, mina saan kohvri ja tema kunstilise herbaariumi, lisaks veel ka tervitusdringiks Sinebrychoffi Gin-tonic'u, mida me seaduskuulekate kodanikena loomulikult sealsamas kohe avama ei kippunud.

Umbes-täpselt samal ajal hakkas pealinnast ka mu kaasa provintsi poole liikuma. Meie Professoriga võtsime aga suuna broneeritud ühiselamu poole.

Hotelli teisel korrusel olevasse tuppa jõudes selgus, et seal mingit külmikut ega minibaari lihtsalt ei ole. Nagu muidugi mitte ka lillevaasi. Nii sai bukett sätitud seina ja lambi najale joogiklaasi ning kuigi ma soovitasin džinnipurgi loputuskasti jaheda vee sisse ära peita, jäi see vannituppa kraanikausi servale.

Nüüd oli väga viimane aeg saabumisdringiks. Suund (vaid pisukese vahepeatusega i-punktis) ühe "armsa kohviku" (tsitaat kodumaisest kokandusajakirjast, mille korrespondent leidis sealt vastupandamatu kana- ja sellerisalatiga baguette'i ning nüüd enam ilma selleta elada ei oska) poole ja nurgalauda maandudes nõudsime džinn-toonikut. Lahke käega segatud kokteilidest sai kiiresti kaks ja siis veel pudel Tšiilist pärit Torrese cabernet sauvignon'i. Siis oli kell nii palju, et kohvik pandi juba veerand tundi tagasi kinni ning meil oli vaja kiirustada mu kaasale vastu. Ilmselt polnud me ainsad, kellega tal oli deit kokku lepitud, sest parajasti siis kui me lõõtsutades telefoni seletasime, et me juba jookseme ning ta oodaku veidi, pani meist igavese vilega mööda üks päris jooksja. Samas suunas. Et peale sellist kogust alkoholi ja seda eriti veel Professori seltskonnas muutub kõik hüsteeriliselt naljakaks, siis pidime me naeru kätte peaaegu ära surema.

Lõpuks oli kaasa korraks provintsikoju toimetatud ning hetke pärast marssisime me sealt juba edasi restorani, kus järgmisel õhtul Üritus toimuma pidi. Noh selleks, et teha väike proovikas või nii. Ja see kestis oma kuus tundi, mille käigus suutsime me Professorit veenda, et paremat valikut Ürituse toimumispaigaks poleks ta saanud teha. Oma osa võis selles muidugi olla ka heal toidul, veinil ja džinn-toonikutel. :) Nii või naa, arvestades aastatagust Üritust Viinis ning glamuurset õhtusööki sealses Griechenbeisl'is, oli see kodumaistele tegijatele väga kõva tunnustus.

Umbes kahe paiku öösel toimetasime me tütarlapse ta ühiselamusse ning leppisime kokku, et hommikul kell kümme oleme vahuveiniga tal ukse taga. Järgmisel hommikul, veidi enne kella kukkumist, helises telefon ja me leidsime ühise arutelu käigus, et kasulikum on see kohtumine kaks tundi edasi lükata. Ainult, et selleks ajaks oli kaasa suutnud endale räige peavalu hankida ning keeldus kuhugi tulemast. Niisiis pakkisin ma pudeli ja kaks klaasi kotti ning asusin vaprusest värisedes teele.

Hotellis tundus kohutavalt umbne olevat (eks oma osa oli sellel ka meie kergelt läikival olekul) ning et ma kinnitasin õuekliima olulist paremust, siis suundusime me päikeselisse loodusesse. Poole tunni pärast pidin ma asjaolude sunnil küll Professori üksi sinna botaanika, zooloogia ning peagi algava padulume keskele jätma, et natuke varem kokku lepitud asjadega tegeleda. Kell kaks helises mul telefon ja kaasa, kes oli oma peavalust otsustavalt jagu saanud, nõudis aruannet mu asupaigast. Et tütarlapsel olevat tulnud idee minna kuhugi seljankat sööma. Tundub lihtne ettevõtmine? Häh, think again!

Pika otsimise peale leidsin ma lõpuks internetist täpselt ühe hotelli, mille restorani menüüs oli seljanka isegi olemas. Rühkisime läbi lumesaju siis kohale ja seda ainult selleks, et avastada restorani ukselt teade, millest koduleht targu vaikis. Nimelt oli seal silt "Suletud 25. jaanuarini". Palju õnne meile!

Õnneks oli lähedal üks teine hotell ühe teise restoraniga ja kuigi meil oli mõttes seda asutust Professorile lihtsalt veidi lähemalt tutvustada (stiilis "Professor - restoran. Restoran - Professor. Viige restoran ära!") läksime me järjekordselt meeldiva teeninduse ning hea köögi õnge ja veetsime seal õnnelikud paar tundi. Loomulikult koos kerge eine ning pudeli Riesling'uga.

Siis juba hämardus ning meil oli Üritusega kaasnev kohustuslik kultuuriprogramm alles puha läbimata... Algne plaan oli marssida mingi totaka rändrahnu juurde ja seal surematut poeesiat deklameerida aga selleks ajaks kui me lumesajus rühkides umbes poolele teele olime jõudnud, otsustasime me alla anda ja pöördusime tagasi rohkem valgustatud piirkondadesse. Mis õnnestus ka täiesti edukalt, sest üks esimesi kohti kuhu me tsivilisatsiooni rüppe tagasi pöördudes sisenesime, oli korraliku valikuga viinapood, kus kaasa avastas portsu üsna toreda hinnaga Cinzano'sid.

Next stop oli Professori hotelli uue osa lobby-baar, kus ma nõudsin endale Kir Royale'i. Pool seitse teatas kaasa, et temal on nüüd vaja minna koju nina puuderdama ning garderoobi vahetama aga et meie võime ju seni seal edasi tinistada. Professor arvas kah, et ta võib ju riiete vahetamise asemel hoopis näiteks sõrmuseid ja kõrvarõngaid vahetada (mida ta tegigi) ja nii ma tellisin endale siis veel teisegi creme de cassis' ja vahuveini segu.

Kell seitse olime me tagasi seal, kust me 17 tundi varem lahkusime. Ja lahke pererahvas oli meile ette valmistanud üllatusmenüü! Avalöögiks oli võistlusi võitnud roog, mida me oleme kaasaga juba vist kaks aastat nõudnud aga seni mitte saanud ning mis eesti keeles kõlab küll äärmiselt kahtlaselt aga maitseb seda paremini: hapukapsapüreesupp. Teiseks ringiks tuli pardifilee ja ausalt öelda olime me siis juba silmini söögikraami täis ning selleks, et me suudaks veel ka desserti manustada, tuli mitu aega jutu kõrvale lihtsalt veini rüübata. Lahkusime sest asutusest seekord veidi peale kella ühte öösel.

Järgmine hommik oli mul kiirepoolne. Tuhandest tegemist vajavast tegemisest tegin ära umbes viis ja siis vallutasime kõik kolmekesi tormijooksuga ühistranspordi. Suund pealinn. Poole tee peal teatas Professor, et temal on probleem. Et esiteks on ta nüüd meiega nii ära harjunud, et kuidagi kummaline on kohe lahku minna. Teiseks on meil ikka veel ju see pagana seljanka söömata ning kolmandaks tahab tema afterparty't saada. Mis tähendas, et praktiliste inimestena ühendasime me sihtpunktis kõik kolm probleemi ning seadsime saadud puntrale lahenduse leidmiseks sammud Troika poole.

Mnjah. Kehva ja veelkord kehva. OK, kelneripoiss oli asjalik ja püüdis tõesti anda oma parimat aga kõik ülejäänu oli mööda. Ning kuigi viin oli hea ja vein samuti (muidugi, eks katsu neid ära rikkuda...), oli seljanka täiesti ilmetu lurr (ma üldse ei imestaks kui nad seda seal mingist kaubandusvõrgust ostetud supipõhjast vaaritavad), kus ei olnud kõikidest kohustuslikkudest komponentidest isegi mitte mälestust sees ning sõrnikud olid lihtsalt igavad. Lisaks üritati meid ka sõna otseses mõttes surnuks ehmatada. Ma istusin olude sunnil vasaku küljega ühe kõlari poole ja kui sealt tulev niigi vali muusika ühel hetkel hirmsa pauguga veel poole valjemaks keerati ning see mu kõrva ründas, hüppasin ma ootamatusest ülespoole ning pidin äärepealt laua ümber ajama. Ma polnud ainus - mu selja taha jäänud lauas oli veidi varem kohad sisse võtnud üks vanapaar ja nemad said teisest kõlarist samasuguse sahmaka kaela - ning lahkusid momentaalselt kui nad olid end juba piisavalt kogunud, et püsti seista suutsid. Varsti selgus, et see jäle ja kriiskav tümps oli kunstilise tantsunumbri taustamuusika. Tantsunumber ise seisnes aga kolme vene rahvariietesse topitud, pealaest varvasteni üle võõbatud ning peaaegu alaealise tüdruku tülpinud hööritamises baaripukkide vahel ja seda lusti, mida tegelikult keegi vaadatagi ei viitsinud, jagus terveks minutiks. Kindlasti oli see väärt klientide kaotust, sest peale seda kui muusika taas enam-vähem inimlikuks keerati, nõudis Professor oma kõige võimukama häälega arvet ja seda nii kiiresti kui vähegi võimalik.

Nii et sel õhtul saime me vara kotile ja peale Professori kojusaatmist olime me juba kella üheksa paiku apartmendis. Siis ma vaatasin vahelduseks paar tundi veel televiisorit ("Bodyguard", eksole! - ma muide avastasin, et ma olin sellest küll lõputult näinud mingeid juppe aga tervikuna oli see vist nüüd esmakordne vaatamine) ning oligi Üritus läbi.

Järgmisel hommikul ja ennelõunal üritasime me asjalikud olla ja midagi kasulikku teha. Aga keskpäeva paiku laekusid noored ning pakkusid välja variandi minna Ülemiste kreeka söögikohta suppi sööma. Supist sai minu puhul kiiresti souvlaki ja klaas õlut (sest retsina't neil mingil täiesti arusaamatul põhjusel ei olegi...) ning peale veel mõningast sebimist oli aeg nii kaugel, et kella viiest ootas meid üks kodune visiit.

Viis tundi hiljem lahkusin ma ühe härrasmehe korterist mõnevõrra raskemana ja lisaks toidule oli oma osa selles ka kahel (või kolmel?) suurel ja üsna viinarohkel vodkamartiinil, pea pudelil viognier'l ning heal suurel klaasil portveinil. Kaasa portsud ei olnud mitte väiksemad.

Ning siis kutsuti meid ootamatult veel ka Angelisse, mis tähendas, et kui me sealt lõpuks nii ühe paiku apartmendi poole tuterdama hakkasime, oli meie laudkonna kontole lisandunud veel üheksa Cosmopolitan'i ja viis Tom Collins'it. Viimased läksid eksklusiivselt minu arvele.

Järgmine päev (nagu ka ülejärgmine ja üle-ülejärgmine) osutusid üllatuslikul kombel täiesti alkoholivabaks. Aga sellegipoolest, Emand, nüüd sa näed ise, et müüt meie korralikuks hakkamisest on ilmselge liialdus.