Usalduskriis

Lugu elust enesest. Ühe tuttava kodaniku elukaaslase näitel. Loodetavasti ta ei loe seda, sest muidu ma saan kardetavasti kolaka. :)

Viibis nimelt nimetet persoon mõne aja eest olude sunnil ühes lõbusas ja üha lõbusamaks muutuvas seltskonnas aga paraku oli ta mõni tund varem söönud tavapärasest suuremat kehasisest gaasieritust tekitavaid delikatesse. Ja nii ta siis seal kimbatuses istus ja niheles ning püüdis kõigest jõust enda organismis toimuvaid protsesse mõttejõuga neutraliseerida. Asjatult. Gaasid muudkui kogunesid ja otsisid väga konkreetselt väljapääsu. Lõpuks kargas inimene püsti ja taandus pealtnäha täiesti juhuslikult mingi potis kasvava lopsaka toataime taha ning otsustas seal tasakesi asjaga ühele poole saada. Nagu mu kadunud vanamees oleks öelnud: "tal oli plaanis salasitta sahistada."

Ettevõtmine olevatki edukalt alanud ning keegi polevat vaikset aromaatset visinat tähele pannud. Aga siis oli asi ootamatult käest ära läinud ja hirmsa partsumise ning plörtsumisega väljus hädalise kehast lisaks gaasilisele materjalile ka oluliselt vedelamaid ning tunduvalt krehvtisema lõhnaga olluseid. Ja õnnetu inimeseloom oli enne ürituselt põgenemist ahastuses porisenud, et ajad on nii hulluks läinud, et inimene ei saa enam iseennastki usaldada...