Aastalõpuga lõpetamine

Või vähemalt peaaegu. Tõtt-öelda on see iga-aastane "jama", sest umbes 2. jaanuari hommikul helistab ema ja kurdab, et hoolimata korduvatest perekondlikest söömaorgiatest on tal aastavahetusest ikka veel järel terve potitäis kapsaid, kausitäis liha ja lademes kõikvõimalikku muud träni ning et ta ei oska sellega midagi tarka pihta hakata ja et kas ta ei võiks natuke seda meile tuua? Et mitte halvaks lasta ning et me kindlasti sööme selle ära ja nii edasi...

Muidugi ei saanud ka tänavu traditsiooni rikkuda aga et mu kallis kaasa lasi seekord juba paari päeva eest jalga, siis jäi selle risti kandmine pea täielikult minu õblukestele õlgadele. Mis tähendab, et ühel kenal lumisel ja päikesepaistelisel hommikul pidin ma külmikusse mahutama mitu liitrist purki hautatud hapukapsast ja vaid veidi väiksema koguse vasikaraguud. Ema teeb mul süüa "nii nagu vanasti", ehk siis paneb sinna, kuhu tarvis, pekki, hapukoort, võid ja muid "päris" asju täpselt niipalju kui vaja. Või veidikene rohkem. Nii et tulemuseks on hääd ja maitsvad maalähedased ning tummised road. Mu kaasa alati naerab, et ämmaga on tal küll vedanud ja seda lootust, et tema toidukoti peal elades mõnda Buchenwaldi-teemat käsitlevasse filmi mingigi rolli saaks, küll ei ole. Mõni nõrgema tervisega kaalujälgija saaks vist ainuüksi ta soustide maitsmisest südame rütmihäired ja kalorimõõdikud teeksid arvatavasti skaalale vähemalt kaks ringi peale. :)

Niih. Ja täna ma siis võtsin selle oma külmiku inspekteerimise põhjalikumalt käsile. Selgus, et sinna oli millalgi veel mingit kraami tekkinud ja muuseas avastasin ma sealt kilesse keeratuna ka arvata 100-grammise tüki head rohelise pipratäidisega valgehallitusjuustu. Kuskohast see - kangesti camembert' moodi kraam - sinna sai, ma ei kujuta ette (OK, tegelikult peab see muidugi kaasa ostetud olema) aga kui ma selle ära viilutasin ja siis ülessoojendatud koorekastmes vasikaraguu peale ladusin, tuli kokkuvõttes välja tänase gurmeeõhtusöögi parim roog. See, et see seni ka ainuke (peale nelja-viie šokolaadiküpsise) oli, pole ju enam märkimistväärt.

Nüüd ma pean veel ainult välja mõtlema, mida ja millal ma selle kapsalaariga peale hakkan...