Lokalveränderung ja muud üritused, osa kaks

20. detsember Igatahes ei olnud see veel mingi mõistlik aeg, mil moblade äratused plärisema kukkusid ja me voodist välja ronisime. Hää küll, mina ronisin sinna küll varsti veidikeseks ajaks veel tagasi aga kaasa läks vapralt veel unest poolkinniste silmadega mingeid tööasju ajama. Brrr...

Tunni või paari pärast ajasin ka mina end viimaks otsustavalt välja ning marssisin "oma" kohvikusse hommikuteed ja pirukat manustama. Šokolaadiekleer, mille ma kah vanade aegade meenutuseks ostsin, ei olnud sel hommikul just parim valik. Mitte küll et ekleeril midagi viga oleks olnud.

Täiesti ettevaatamatult sattusin ma ühel hetkel ka Pärnu maantee Rahva Raamatust mööda astuma. Et meil oli mõne tunni pärast linnalähedastesse piirkondadesse üks külaskäik planeeritud, siis olin ma endale pidulikult lubanud, et ma ei osta mingeid raamatuid, sest ma ju ei viitsi ju neid vahepeal tagasi apartmenti viia ja veel vähem viitsin ma neid terve päeva kaasas tassida. Kas ma suutsin oma lubadust pidada? Häh, think again! Hea oli, et mul oli kaasas vaid väike üleõlakott ja sinna mahtus fotoka kõrvale vaid täpselt seitse köidet ning (nagu hiljem selgus) jäi veel üle täpselt vajalik ruum, et külakostiks ostetud veinipudel sinna mahutada. Apollost ma igatahes läksin juba ettenägelikult suure kaarega mööda...

Me pidime kaasaga kella kahe paiku kokku saama, niisiis oli mul veel veidi aega üle, mida laiaks lüüa. Kolistasin siis Viru keskuses ringi. Niikuinii pidin ma ka veel veini ostma ja lõpuks haarasin sealt viimase saadaoleva pudeli Beaujolais nouveau'd. Me olime sõprade kohvikus mõni nädal varem küll juba tänavuse uue veini ära proovinud (sel aastal osutus selleks esimeseks pudeliks Albert Bichot' toodang ja me tunnistasime siis selle viimase viie aasta parimaks nouveau'ks) aga kõik ei ole ju nii tublid kui meie ja niisiis sai ka kraad "peenem" vein valitud: George Duboeuf'i Beaujolais villages nouveau. Tegelikult on hea meel näha, et veel mõni aasta tagasi seda turgu Eestis ainuvalitsenud hiiu Duboeuf'i kõrvale on tasapisi ilmumas ka pisemate tegijate toodangut. Eks see "uue veini" jura kõik ole muidugi üks suur hype (kes see üle ilma tuntud veinikriitik nüüd oligi, kes ütles, et juua Beaujolais nouveau'd on sama hea kui kookide asemel koogitainast süüa?) aga vähemalt selline meeldiv. :)

Loomulikult sain ma Kaubamaja toiduosakonnas veiniriiulite vahel jälle kokku ka ühe ammusest ajast tuttava selliga, kes oli tulnud koos oma kutiga kodust külmikut söögikraamiga taastäitma. "Loomulikult" seepärast, et viimasel ajal me kohtume temaga nii umbes korra aastas ja miskipärast alati just selles Viru keskuse kvadraadis...

Siiberdasin veidi veel plaadiosakonnas ringi (ei ostnud midagi) ning siis saime kaasaga Mmuah'i kõrval raamatupoes kokku. Kiusatuste vältimiseks ma marssisin kohe aknaaluse sohva juurde ning observeerisin raamatute asemel inimesi. Selle mõne minutiga, mis ma ootasin, leidis uue omaniku vähemalt kolm Mihkel Raua raamatut. Iga kolme-nelja minuti tagant raamat ja seda vaid ühes poes! Pole üldse paha, mis sest, et tõsisema statistika tegemiseks see vaatlus muidugi mitte kuhugi ei kõlba. Fakt on, et enne pühi said Raud&Tammer taas üksjagu jõukamaks. Good for them!

Nagu alati, selgus täiesti ootamatult, et aeg on vahepeal alatult kiirkorras edasi rühkinud ning me tormasime bussipeatusesse. Jõudes sinna küll mõni minut enne graafikujärgset aega, hakkas varsti tekkima tunne, et see buss on nüüd kas hulga varem väljunud või hoopis tulemata jäänud. Ja see meile vajalik transpordivahend käib laupäeviti vaid neli või viis korda päevas... Igaks juhuks ootasime enne plaanide ringi tegemist veel natuke ning seekord oli Fortuna meile armulik: kaheksa minutit peale plaanijärgset väljumisaega kolises rauakolakas ette ja me võtsime positsioonid sisse.

Järgmised nelikümmend minutit või nii saime me vaevu läbipaistvatest akendest nautida linnaekskursiooni võlusid. Enne perifeeriasse jõudmist keerutab see kuramuse bussiloks läbi absoluutselt kõik võimalikud tänavad ja on täiesti arusaamatu, kuidas bussijuhtidel seal pea ringi käima ei hakka. Kui me lõpuks uuesti värske õhu kätte tuigerdasime, istusime me ümber meile vastu tulnud külalislahke peremehe autosse ning meid sõidutati linnast päris välja. On endiselt täiesti debiilne, et Tallinna ümbrus on täis ehitatud tuhandeid elamurajoone aga sealsed elanikud ei saa liikuma muud moodi kui isiklikku autot omades. Ilmselgelt on Eesti Nokiateks piirialade olematu või vähemalt kõvasti alaarendatud infrastruktuur ning asjaolu, et see ei huvitagi mitte kedagi. Vähemalt ei huvita see neid kõrgepalgalisi, ametiauto ja autojuhiga varustatud pakse ülikondi, kelle otsustusest midagi sõltuks. Jätkuvalt, palju õnne, Eestimaa!

Igatahes olime me lõpuks kohal. Tegelikult on A&M'i juurde külla minna muidugi alati ainult puhas rõõm ja nii me potsasime peale kohustuslikku pühadekingivooru nende sohvale maha ja peremees korkis esimese veinipudeli lahti. Vana hea Kleine Parys Pinotage - vein, mida me Aafrikast tagasi tulles kõikidele promosime ning vist kümneid pudeleid igale poole kaasa võtsime. Selline hea ning üsna isikupärane moosine rüübe (tõsised veiniusku fännid panevad mu sellise väljendi eest muidugi nüüd kirikuvande alla...), mis kindlasti mõnele inimesele ka vastumeelt võib olla. Niisiis lonksasime veini ning rääkisime maast ja ilmast. Kuni lõpuks teatas perenaine vastuvaidlemist mittesallival toonil, et nüüd on selline lugu, et teised külalised jäävad veel veidi hiljemaks ja temal sai ulukihautis vahepeal valmis ning et nüüd me hakkame küll kohe sööma. Kes oleme meie, et päkapikukleidis perenaisele vastu vaielda ja nii me kolisimegi diivanilt laua taha.

Et kingipakis olid seekord ka mõned vältimatult hädavajalikud aksessuaarid noorte inimeste moodsasse kööki, siis oli loomulikult vaja need ka sisse pühitseda. Me ei suutnudki kaasaga enam meenutada, kuskohast täpselt me neile selle käsitsipuhutud klaasikuuiku ostsime (lõpuks jäid sõelale kaks võrdselt võimalikku valikut - kas jaanuaris Viinist või augustis Münchenist) ja tuleb tunnistada, et lahtipakituina nägid nad imeilusad välja. Ma olin tegelikult jõudnud ära unustada kui lahedad need olid ja perenaine itsitas juba, et näedsa, nüüd hakkas teil endal juba kahju, et ära kinkisite... :)

Muidugi ei ole kõige targem tegu veini peale sügavkülmast võetud viina klõnksata aga ega me ei suutnud end ju ka talitseda ja seda va hundijalavett neisse pitsidesse ikka natuke mahtus. Laual olid hirvehautisele lisaks ka igavesti head kodused marineeritud seened ning kõiksugu muud mõnusat ampsamist, nii et üks viinapudel sai ikka väga kiiresti otsa ning teinegi tuli lahti teha. Lõpuks me küll lausa sundisime end viina rohkem mitte jooma, seda enam, et õhtul ootas meid veel üks üritus ees.

Ühel hetkel laekusid ka järgmised külalised, perenaise töökaaslane oma mehe ja lapsega ning sujuvalt läks jutt nende hiljutisele eksklusiivsele (kuid seda negatiivsemaid elamusi pakkunud) pühadelõunale Tchaikovskis. Juttu siinkohal praegu ringi panema ei hakka aga taaskord leidis kinnitust tõsiasi, et ühe firma hoole ja armastusega ülesehitatud maine kolinal põhja laskmiseks piisab vaid ühestainsast restorani töötajast, kes juhtub olema väga vale inimene väga vales kohas. Seekord tegi ta firma margi täis suhteliselt suure ja rahaka seltskonna ees. Kongratulatsioonid kõrtsile!

Siis me lobisesime edasi ja sõime veel natuke ning ma arvan, et siis me jõime veel veidike ka veini. Aga võib-olla ei joonud kah, tont seda peale seda viina enam mäletas... Natuke kohvi jõime igatahes. Ja see oli umbes poole seitsme paiku kui kaine autojuht meid viimaks lahkesti Laagrisse sõidutas ja me bussiga number kaheksateist tagasi südalinna poole loksuma hakkasime. Selleks, et kella seitsme paiku või nii järgmisele kohtamisele jõuda.

Bussis tuli mulle meelde, et ühele olulisele traditsioonile jäi seekord lõiv maksmata. Me joome ju A&M'i juures ALATI peremehe valmistatud maasikamargariitat ja sel korral jäi see tegemata. Me isegi rääksime sellest aga lõpuks suure sebimisega ununeski ära, nuuks...

Seda, kuskohas me täpselt Tohtrihärraga kokku saime, ma kah enam ei mäleta. Kusagil kesklinnas igatahes. Maandusime me aga ühes oma tänavustest stammkohtadest, In Studio Vinum'is. Kui kunagi avamisel tituleerisid nad end suurima veinivalikuga kohaks, siis seekord võretaguste riiulite vahel ringi uidates jahmusin ma peaaegu kaineks. Kõigil riiulitel ulus vaid tuul, nii vähe pudeleid polnud ma seal küll kunagi näinud. Sommeljee kurtis kah, et nad ei jõua niipalju juurde vedada kui eest ära ostetakse ja sama trendi jätkudes võivad nad aasta alguses poe mõneks ajaks kinni panna, sest lihtsalt KÕIK vein on ära ostetud. Mis on muidugi taaskord näide sellest, kuhu kümnete tuhandete töötusest depressioonis inimeste koondamishüvitised kuluvad.

Me jõudsime kaasa ja Tohtrihärraga lõpuks ühisele seisukohale, et vabalt võiks jätkata näiteks mõne lõuna-aafriklasega aga siin tekkis pisuke tõrge. Kogu valik vikerkaarerahva* maa punaveinidest, mis selleks õhtuks alles oli jäänud, mahtus täpselt kolme üksiku pudeli sisse ja ükski neist ei kiljunud meile "Vali mind!". Lõpuks ohkas sommeljee saatusele alistunult ja otsis kusagil kõrgeimal riiulil säilinud kahest pudelist Simonsig'i 2001. aasta Tiara'st meile välja ühe. See oli hea! Võtsime kamba peale veel ka taldrikutäie tapas'eid ja ühest pudelistki sai kaks. Tõsi, viimast Tiarat keeldus sommeljee vabandusi paremale ja vasakule puistates meile müümast (see oli kellegi poolt reserveeritud) ja lõpuks võtsime me siis hoopis pudeli uus-meremaalase Kim Crawford'i merlot'd (2004 Hawke's Bay). Crawford'i imehea karusmarjane sauvignon blanc oli meil 2008. aasta suve avastuseks ja menujoogiks (või õigemini oleks olnud kui need head Marlborough' piirkonna sauvignon blanc'id ainult nii kuramuse kallid ei oleks...) aga sama tootja punaseid veine me polnudki varem proovinud. Noh, üldiselt ei olnud ju paha aga Tiara oli sel õhtul igatahes rohkem mokkamööda.

Mingil ajal vedisime me end veinikeldrist välja ja kuna mina nõudsin puhtast inertsist Lokalveränderung'i, siis leidsime me end ühel hetkel taas eelmise õhtu kultuurišoki kohast Savoy esimesel korrusel. "Meie" sohva oli hõivatud ja me pidime veidi kaugemasse nurka taanduma ja seal järjekordse veinipudeliga alustama. Õnneks said sohvahõivajad ise kah aru, et nad käituvad meie suhtes veidi ebaviisakalt ja lahkusid üsna pea ning juba ma tormasingi võidukalt oma klaasiga sinnapoole. Samas suunas oli ka teistest laudadest alanud mingi rahvamatka moodi liikumine aga ma jõudsin esimesena ning okupeerisin piirkonna! Ja siis sai ka see veinipudel otsa...

Kaasa oli tegelikult juba mõnda aega haigutusi maha surunud ning peale kiireid nightcap'iks tituleeritud kokteile õnnestus neil mind peaaegu ära rääkida ja veenda, et oleks nagu aeg kodu poole kööberdama hakata. Aga siis ma vaatasin kella ja selgus, et südaööst ning toomapäeva algusest (muudest samale päevale sattunud sündmustest ja juubelitest rääkimata) puudus vähem kui veerand tundi ja sellist päeva ei saa ju ometi tähistamata alustada! Niisiis pidasin ma baaridaamiga veidi sõjanõu, tellisin lauale klaasid ja täpselt südaööl kepsutas tütarlaps meie laua kõrvale ning tegi mõõduka pauguga lahti pudeli Freixenet'd.

Järgmiste tundide jooksul oli meil taaskord võimalus observeerida väljas kihavat elu ja natuke aega püüdis üks osa sellest kihavast elust oma alkoholist läbi imbunud, mittemidaginägevate silmadega läbi klaasi ka meid vaadelda aga ega tal sest midagi suuremat välja tulnud. Üsna kiiresti sai selgeks, et ka klaassein ei suuda talle püstipüsimiseks vajalikku tuge pakkuda ning ta vajus mööda klaasi libisedes lihtsalt kossti sillutisele kokku. Kuni mingid sõbrad (hiljutiste sündmuste taustal ma vähemalt loodan, et need olid sõbrad) ta minema lohistasid. Ja üks teine kutt viskas end tänavanurgal mitu korda järjest selili lörtsihange ning siputas naerust lõkerdades käsi ja jalgu. O tempora o mores!

Lõpuks olid need küll juba väga varajased hommikutunnid kui meile tuli taaskord meelde, et järgmisel hommikul pidime me kell 8.50 olema kained ja vastutustundlikud kuna meid koos mitmekümne naisterahvaga ootas ees väljasõit rohelusse, viimase advendipühapäeva jumalateenistus ja hilisem koosviibimine ühes maakõrtsis. Esimese nõude täitmiseks oli ilmselgelt liiga vähe aega jäänud, teine võis veel kõne alla tulla ja nüüd ei aidanud küll enam miski, nüüd lihtsalt pidi magama kobima.
___
"Rainbow Nation" on apartheidi-järgse LAV'i sünonüüm.

/taaskord, on olemas võimalus, et lugu järgneb/