Jerry Falwell

Mõned tunnid tagasi suri üks Ühendriikide kurikuulsamaid rassiste ja homofoobe, pastor Jerry Falwell. Nagu ühes foorumis keegi "Wizard of Oz'i" tsiteerides märkis: "Ding dong, the Witch is dead" ("Which old Witch?" - "The Wicked Witch!")

Falwellile kuulub näiteks väide, et kui USA Ülemkohtu liikmed oleksid tundnud pühakirja ning soovinud täita Jumala tahet, siis oleks USA ühiskonnas siiani valged mustanahalistest eraldatud. Siin viitas kirikujuht eelkõige Ülemkohtu 1954. aasta otsusele, mille tulemusena kaotati eraldi koolid valgetele ja värvilistele. Samuti kinnitas Falwell veendunult, et "kui Jumal on meid loonud erinevatena, siis ei tohiks meie üritada seda piiri ületada."

Ja veel mõned toredad tsitaadid temalt:
"If you're not a born-again Christian, you're a failure as a human being"
"Christians, like slaves and soldiers, ask no questions"
"Textbooks are Soviet propaganda"
"(homosexuals are) brute beasts...part of a vile and satanic system (that) will be utterly annihilated, and there will be a celebration in heaven."
"AIDS is not just God's punishment for homosexuals; it is God's punishment for the society that tolerates homosexuals"

Veel rohkem leiab neid näiteks siit:
http://en.thinkexist.com/quotes/jerry_falwell/

Aga et mind ei saaks süüdistada ksenofobo- ja homofobofoobias, siis siin Falwellist ka üks võimalikult neutraalses toonis ingliskeelne artikkel:
http://en.wikipedia.org/wiki/Jerry_Falwell

(ja õelus täispööretel uuesti sisse: Falwell down, Pat Robertson to go!)

Ühistransportlik liikluskultuur

Juba pikemat aega on Eestis üks aktuaalseid teemasid liikluskultuur või pigem küll selle puudumine. Et ma ei viitsi praegu maailma parandama hakata, siis lihtsalt paar kiretut tähelepanekut eelmisest nädalavahetusest. Ja et lühemalt hakkama saada, räägime ainult ühistranspordist, mille juhid on ju kahtlemata distsiplineeritumad ning korrektsemad kui tavalised rullnokad.

Niisiis, linnaliinibuss Tallinnas. Bussi peatusele lähenedes liigub üks vanem naisterahvas esiukse juurde ning jääb sinna juurde seisma. Vajutab veel kenasti ka punast nuppu kah. Muljub lausa mitu korda, sest see ei paista töökorras olevat. Buss peatub, sama esiukse juures seisab ka väljaspool üks reisija, oodates uste avanemist, et bussi astuda. Ja juht vaatab külma kõhuga unelevalt esiaknast välja ning... lihtsalt ei ava esiust. Õnneks paistsid mõlemad reisijad staažikad tallinlased olema, kes situatsiooni kiiresti ära tabasid ning jõudsid komberdada keskmise, veel lahtise ukse juurde.

Sama bussiliin järgmisel päeval aga teine juht. Sõidan Dvigateli poolt bussijaama ja Ülemiste keskuse küljeukse juures olevas peatuseni läheb kõik nagu peab. Järgmine peatus on teatavasti paarisaja meetri pärast, vahetult enne pööret Tartu maanteele. Paraku tahab üks bussijuhi tuttav mees nende kahe peatuse vahepeal maha minna. Mida ta seal raudteetammi servas tegema hakkab, teab küll vist ainult ta ise aga olgu. Niisiis, juht peatab masina, onkel ronib välja ja samal ajal hakkab järjekordne vanaproua, nähes, et buss peatus, peatusest meie poole ruttama. Kui ta on jõudnud ehk paarikümne meetri kaugusele, laseb juht rahulikult uksed kinni ja sõidab minema. Muidugi ei peatu ta ka ettenähtud peatuses, sest seal pole ju enam kedagi. Vanaproua on jõudnud mõnikümmend meetrit sellest eemale joosta ning kuigi ta vehib meeleheitlikult kätega, ei huvita see loomulikult bussijuhti. Ka sõitjate märkusi juht lihtsalt ignoreerib. Ja järgmine buss tuleb umbes poole tunni pärast.

Sellest, millise naudinguga mõned juhid spetsiaalselt ootavad, et ümberistumiseks mõeldud peatustest ikka teine buss enne kindlasti jõuaks ära sõita kui tema oma masinaga end sinna kohale veab, ei viitsi praegu kirjutadagi.

Kui siia juurde lisada veel veidi varasemast ajast pärit juhtum kui varahommikusel Vabaduse platsil üks roheline lõõtsaga peletis oleks mul endal sõna otseses mõttes üle varvaste sõitnud kui ma poleks tagasi hüpata jõudnud, siis ei ole kahtlustki, et nii mõnedki siinsed juhid saavad õhtuti heameelest käsi hõõruda ning nautides meenutada seda, mitmele inimesele nad möödunud päeva jooksul sitta said keerata. Huvitav ainult, kas nad näiteks Helsingisse ei tahaks rooli keerama minna? Saaksid selle eest veel rohkem palka ja puha...

Ahjaa, ja siis juba koduses provintsis tagasi olles sattusin taksosse, mille roolis istus mees, kes sõitis taksot juba nõukaajal. Sõnaga, pika staažiga juht. Ja bussijaama lähedasel ülekäigurajal pidi ta äärepealt kaks jalakäijat alla ajama, kes olid juba tänavaületamisega poole peale jõudnud. Kui üks neist julges meie suunas näpuga etteheitvalt vibutada, taksojuht plahvatas ja kisas, et mida kuradit nad siin koperdavad! Nojah, muidugi, TEMA ju sõidab ja siis peab tee kolme kilomeetri ulatuses vaba olema.

Ah et ma pidin liikluskultuurist rääkima? Hmmm...

Pool Eurovisiooni

Tegelikult ei pidanud ma üldse seda vaatama aga see on juba üks teine lugu. Lõpuks juhtus ikkagi nii, et ma muudkui klikkisin arvutiekraanil jooksva ülekande ja nende teiste akende vahel...

Niisiis, mis me siis eelvoorust saime? Pornot, pettust ja pisaraid. Laval toppis garderoobivahetuse ettekändel vähemalt üks norra noormees oma kätt vananevale naisstaarile jalge vahele, Taani pidi arvatavasti Maire Aunastele üsna palju maksma, et see nende Drama Queeni mängiks (on muidugi selge, et sellest on praeguseks saanud juba samasugune pedehitt nagu omal ajal juhtus näiteks kasvõi "Diva" või "Ooh! Aah!'iga") ning Serbia karmid lesbitädid etendasid oma nukrusest nõretavat Ladina-Ameerika seebiooperit lausa hinge matva ekstaasiga.

Ungari tüdruku hääl on võimas ja ausalt öelda oligi see ja hollandlaste seitsmekümnendate koopia ainsad korralikud lood. No olgu, Gerlil polnud kah häda kedagi aga ma olen siin arvatavasti rahvuslikult erapoolik ja pealegi on see (koos brittide lauluga) ainus tänavune hitt, mida ma varem kuulnud olin. Isegi tavapäraselt väga tugeva lauluga esindatud Malta oli tänavu mingi ullamullaga ja seda ei päästnud kröömivõrdki ainsad topless-mehed tänaste esinejate seast. Samas olid iseenesest jälle lõbusad (ja üldse mitte halvad) need vahepalad kõikide heavyde, punkide ja muude karvaste alternatiivikutega, kes Lordi võidu järellainetuse tõttu oma riike esindama olid jõudnud. Ma kujutasin üsna elavalt endale ette kuidas vanemad tõsiusklikud Eurovisiooni fännid meeleheites ja õuduses üritasid patjadega selliste jubeduste ajal oma kõrvu kinni katta. Noorematel fännidel pole muidugi mingit vahet, mis sealt kõlaritest tuleb, sest ainuüksi võlusõnast "Eurovision" piisab, et neil silmad kilama hakkaks, peopesad niiskeks läheks ja kõrvad muutuks sädelevate litride põhjatuteks purtskaevudeks.

Siis see Reikopi süüdimatult superoptimistlik loba. Hää küll, see kuulub ka osaliselt formaadi juurde aga natuke võiks piiri ju pidada. No appike, kui inimene on valmis saanud juba tervelt ÜHE singli, siis on ta loomulikult automaatselt oma riigi hetke kõige populaarsem laulja, selles pole ju mingit kahtlustki...

Ja siis ma sain veel täna õhtul teada, et kui ingliskeelne fraas on "Hey guys!", siis on selle eestikeelne vaste "Yo, kutid!" Kuul!

Kokkuvõte? Jubedus. Ja selle pea kolme tunni raiskamise asemel oleks võinud kasvõi magada aga nuh, läks teisiti. Ahjaa, vähemalt üks ilus mees jäi küll ka silma aga see oli paraku Albaania vanamehe taustalauljaks ning sattus seetõttu üsna vähe kaadrisse. Aga noh, niigipalju :)

Pidevad valimised

Ameerika Ühendriikide presidendivalimised käivad juba täie hooga ning nagu viimastel kordadel ikka, on ka mitmed republikaanide kandidaadi kandidaadid jahtimas gay-seltskondade hääli.

Üks vabariiklaste võimalikke kandidaate, endine Wisconsin'i kuberner Tommy Thompson vastas paar päeva tagasi avalikus debatis küsimusele "Kas eraettevõtjatest tööandjatel peaks olema õigus vallandada oma töötajaid nende seksuaalse suunitluse tõttu?" peale pisukest poliitilist keerutamist selgelt "Jah.". Kui CNN selle kohta hiljem temalt kommentaari palus, siis oli mees juba ümber mõelnud ning kinnitas, et igasugune diskrimineerimine on paha-paha ja üleüldse sai ta debatis esitatud küsimusest täpselt vastupidiselt aru ning tegelikult ta ei kuulnudki seda korralikult. Nojah, eks GLBT-seltskonna hääled kuluvad temalegi ära...

Natuke selgroogsem tegelane on üks teine presidenditooli sihtiv vabariiklane, tuline Iraagi sõja pooldaja, senaator John McCain, kes teatas bravuurikalt, et on täiesti välistatud USA armees praegu kehtiva "don't ask, don't tell" poliitika muutmine, praegune status quo olevat isegi suur vastutulek ning üleüldse satuks kogu Ameerika Ühendriikide julgeolek enneolematusse ohtu ("surmaohtu", kui täpne olla) kui oma seksuaalset orientatsioni mittevarjavatel geidel ja lesbidel lubataks USA armees teenida.

Samal ajal tugevnevad teispool Atlandi ookeani üha enam ja enam ka hääled, mis kinnitavad, et 1993. aastal vastu võetud "don't ask, don't tell"-poliitika on tänaseks lootusetult iganenud ning see tuleb viivitamatult likvideerida. Üheks põhiliseks argumendiks sealjuures on muide pikaleveninud Iraagi sõda. Üks McCain'i oponente selles küsimuses, kunagine vabariiklaste tipp-poliitik, endine senaator ja endiselt mõjukas Alan Simpson, kes hääletas omal ajal ka Clintoni administratsiooni esitatud "don't ask, don't tell'i" poolt, ütles näiteks hiljuti, et viimase mõneteistkümne aastaga on palju muutunud. "Ma usun, et meil on hädavajalik vaadata üle - ja tühistada - praegune seisukoht, mis keelab gay'del teenida armees. /.../ Me vajame selle sõja võitmiseks iga viimast kui võitlusvõimelist ja tarka patriooti."

Ah et nüüd kui noor Bush on maha saanud suure aurava hunnikuga, mis ei kavatsegi haisemist järgi jätta, kõlbavad mõnede vabariiklaste jaoks isegi geid, et nood läheksid ning nafta- ja relvaärikate süüdatud kuid kontrolli alt väljuma kippuvat tuld kustutada üritaksid? How sweet!

Poolel teel

Või noh, õieti küll veel mitte isegi poolel teel vaid kusagil seal tee alguses aga vahet pole. Ikka ja jälle peab möönma, et harjumuse jõud on igavesti pirakas ja kui aastatega sisseharjunud käitumine uues keskkonnas enam tulemit ei anna, siis oleks kõige lihtsam ju tõesti end sellest uuest keskkonnast eemale hoida. Ehk siis antud kontekstis veel üks uus Akendega arvuti osta (ja loota, et need Aknad seal juhtumisi tööle jäävad) nagu mu kaasa ironiseeris. Aga hoolimata sellest, et enamusi harjumuspäraseid tegevusi teostavaid programme pole ma veel tööle saanud (ainuüksi Windowsis mälupulgale salvestatud Thunderbirdi meilide kopeerimine Ubuntu alla võttis mitu tundi aega kuni ma lõpuks leidsin üles selle koha, kust sai ka peidetud failid nähtavaks muuta) on see kõik samas jälle üsna põnev, nii et ma vist ikka nikerdan siin selles linuxis edasi.

Iseenesest ju mitte midagi hullu polegi aga et praegu ei saa varasemate kogemuste baasil arvuti juures suurt midagi autopiloodil olles teha vaid pea iga liigutus nõuab selle "autopiloodi" uut seadistamist ning "seadistusjuhendid", isegi kui nad eksisteerivad, on sageli sellises lakoonilises keeles, et ma ei saa ikka mitte midagi aru, siis võtab vahel kannatamatusest jalgu trampima küll... :)

Tehniline

Mind on tabanud mu mõneteistaastase arvutikasutamisajaloo seni kõige suurem jama: oma kolm nädalat vanal masinal otsustas ühel kenal hommikul XP lolliks minna ja... läkski. Esimene mõte oli, et niih, nüüd on siis idanaabri küberründajad tulemüüridest ja viirusetõrjetest läbi murdnud ning mulle arvutisse mõne toreda viirusepoisi sisse sokutanud aga nii see vist ikka polnud. Kui algul tundus, et tegu suhteliselt laialt levinud ja Windows'i erinevaid versioone juba aastaid kummitanud veaga (windows\system32\config\system missing ja muu blaa-blaa-blaa - thank God for laptop and Internet! :) ), millele lihtsad lahendused olemas, siis mõned tunnid hiljem oli selge, et need lihtsad lahendused paraku ei funganud ja lugu osutus segasemaks.

Mõned märksõnad, millega mu Seevaldi kandidaadist arvuti veel hakkama sai, oleksid C-ketta muutmine D-kettaks (sealjuures muutus tegelik D-ketas E-kettaks ning E-ketas C-kettaks...), masinas olematu A-ketta (st. floppy) tekitamine, peale originaalplaadi abil tehtud win recovery't terve portsu selliste failide ära kaotamist, mis oleksid igal juhul pidanud alles jääma jne.

Peale esimesel crashijärgsel päeval end seaks vihastamist (ma naersin kaasale, et järgmisel päeval ma arvatavasti suudan ainult veel ruiata ja saba rõngasse kerida) olen ma nüüd siis kaks toredat päeva tegelenud Ubuntude ja Kubuntudega ning olen suutnud ka oma XP teatel kadunud failid mingite imenippidega CD-dele ja DVD-dele kirjutada nii et ehk homme-ülehomme kui aega tekib, saan ka Akendele clean installi teha. Suure tõenäosusega saab see masin mul nüüd aga olema dual-boot, sest esiteks olen ma selle kuramuse Win'i eest maksnud, teiseks on mul paar tarvilikku programmi, mille puhul ma ei ole suutnud senini välja mõelda, millega neid Linuxis asendada ja kolmandaks olen ma lihtsalt Win'iga rohkem harjunud. Tagavaravõimaluse peab aga jätma, sest üks võimalus, mis foorumeid lugedes silma hakkas ja miks see jama üldse tekkis, võib olla riistvaraline. Lihtsalt üks jubin kipub kuumenedes ebastabiilselt käituma ning põhjustab sellega ka häireid op-süsteemis. Ja ma tean mitteametlikke kanaleid pidi, et sellel mu uuel masinal ilmnes juba tehase kontrolltsüklis mingi jama, seepärast hilines see ka mitu päeva.

Muide, siis on ju veel see huvitav garantiiteema. Microlingi järeltulija tehnoabi käskis mul lakooniliselt masin teenindusse viia (mis tähendab, et mõni isehakanud "spetsialist" käib ümber arvuti, kratsib natike kukalt ja sügab mune ning lõpuks ei oska peale operatsioonisüsteemi "puhta installi" midagi peale hakata ning sellega kaotab muidugi ära kõik mu failid ja pärast ütleb resoluutselt, et "oops! teistmoodi ei olnud võimalik, neid faile ei olnud teil seal niikuinii enam ja arve on ju ainult 1400 krooni"), Elion (kust masin füüsiliselt oli ostetud), teatas rõõmsalt, et loomulikult ei käi garantii alla tarkvaraga seonduvad jamad (kui see viga korduma hakkab ning tekib tõsine kahtlus, et asi võiks siiski olla mõnes riistvarajupis, siis ma küll ei kujuta ette, kuidas ma suudan neile selgeks teha sellise peitvea olemasolu) ning Microsoftis ei suvatsenud keegi telefoni vastugi võtta...

Ja ausalt, viimati ma sain kõigest sellest, mis arvuti sees toimub ja miks ta teeb just seda, mida ta parajasti teeb, aru kuskil kakskümmend aastat tagasi koolis venelaste Agat'idega mässates :)

Igatahes on elu huvitav.

Hollandi pildid

Näputäis Hollandi pilte (nii Amsterdamist kui Keukenhofist) on lõpuks siis ülal, osad ka lühikommentaaridega:
http://www.ancientboy.com/fotoalbumid/

Relvastatud riigipöörajad?

Kurat, kusagil on ikka mingi piir kah. Täna hommikul potsas siis minu ja arvatavasti veel paljude inimeste meilikasti alljärgnev kiri:

V otstavku Ansipa i pravitelstvo! Organizuem miting 9 maja!

Uvazhaemye zemljaki i russkije - 9 maja organizuetsja miting u mesta pamjatnika!

nasha cell zastavitt uiti v otstavku fashista Ansipa i korrumpirovannoje pravitellstvo

vernutt pamjatnik i stenu obratno na iskonnoje mesto

prosba sabotirovatt i piketirovatt vsemi vozmozhnymi sposobami reshenije pravitellstva

zadacha probitt kardony policci i snjatt ograzhdenija i palatku i ostanovitt raskopki i bogohulstvo

budet organizovana vooruzhonnyi piket, v tom chisle maski, oruzhije i gazovye balony i prochee

dlja etogo trebujetsja sredstva znachitelnye, bez vashei pomoshi my ne spravimsja s bespredelom vlastei!

takzhe namechaetsja gruppa poderzhki s ida virumaa: Narva, KohtlaJarve, Sillamae

Okolo 7 avtobusov storonnikov dvizhenija, na vse eto trebujetsja materialnaja podderzhka

Pros'ba perevoditt finansuvuju podderzhku na eti scheta.

Saaja nimi K...... Helgi
Saaja konto 2210xxxxxxxx

Saaja nimi JELENA S.........
Saaja konto 1100xxxxxx HANSAPANK

Saaja konto 22 102 xxx xxx
Saaja nimi Julia N........ (N.........)

Infto po tel. 53 xxx xxx, Julia N........

My nuzhdaemsja v vashei pomoshi

Vsegda vashi,

Zashitniki otechestva!

Pealtnäha nagu Läti serveritest tulnud meilid on tegelikult oma teed alustanud aadressilt [181.36.246.142] ja läbinud ka serveri [74.52.105.242] (cyclone.websitewelcome.com) aga muidugi on võimalik, et ka need on osavalt võltsitud.

Kirjas mainitud nimedega tütarlapsed on täiesti olemas, üks neist on üritanud mõne aasta eest edutult end rikkale välismaalasele mehele panna (kuulutus slaavi naistega kaupleval lehel on nüüdseks küll maha võetud aga internetis on ka vana versioon kenasti arhiveeritud), teine on ühe spordiklubi jalgpallurina silma paistnud mängu ajal ropendamise ja kohtuniku ähvardamisega ning kolmas figureerib ühe Ida-Virumaa õppekeskuse nimekirjades. Reidi ja nende analoogide kontosid ei viitsinud otsima hakata.

Linke ja muud kontaktinfot siin praegu ei anna, sest lõppude lõpuks võivad need persoonid vähemalt teoreetiliselt olla ka lihtsalt tankistid, kes ei teagi enda seotusest nimetet üritusega midagi.

Aga üldiselt hakkab mul neist provokaatoritest juba väga kõrini saama.

Propagandast siinsete muukeelsete suunal

Pronksööd on pannud inimesed teema üle juurdlema ja nii on laekunud TOM'i näiteks selline ettepanek: "Eesti venekeelsete inimeste infovälja probleem", mis pakub üheks lahenduseks välja venekeelse TV-infokanali loomise, et vastukaaluks Venemaa propagandaveskile jagada ka omalt poolt informatsiooni.

Mnjah. Antud märuli kontekstis ei puutu see telekanal eriti asjasse. Asi, mida oleks juba ammu pidanud selle toreda integratsioonist kisamise asemel tegema, oleks olnud koolides korra loomine. Adekvaatne info noortele oleks pidanud juba ammu sealtkaudu tulema. Olukord, kus tänavatel möllavad koolilapsed, keda mahitavad veel nende (sic!) Eesti riigilt palka saavad õpetajad, on absurdne. Ma küsiks täna, et kas need õpetajad on juba vallandatud ja mida on reaalselt ette võetud, et Eesti Vabariigis koolikohustust kandvaid muukeelseid noori inimesi ka Eesti-poolsete seisukohtadega tutvustada? Kas nüüd lõpuks on koolid sellega aktiivselt tegelema hakanud?

Irooniaga pooleks tuletaks meelde lugu Pavel Morozovist, kes oma suguvõsa vastu astus ja "kulakliku" isa NKVD-le üles andis kuna see ei kandnud seda ideoloogiat, mis Pavlik. Miks ei võiks Eesti Vabariik seda lugu pea peale keerata ning hakata just noorte kaudu ka vanemale generatsioonile (kes lõppude lõpuks niikuinii linna peal ei marodööritsenud) sisendama lojaalsust selle riigi vastu, kus nad elavad? Või õigemini, miks seda ei ole senini tehtud? Kõikvõimalikud firmad on juba ammu võtnud enda reklaamisihtmärgiks lapsed ja noored, et nende kaudu vanemate rahakotist viimanegi kätte saada. Miks sedasama taktikat ei kasuta riik?

Aga muidugi võime me teha suure hurraaga ka veel ühe maksumaksja taskust kinnimakstava telekanali, mingi ports funktsionäre ja nende sugulasi saavad endale head soojad kohad ja kui peaks järgmine mäsu tulema, siis vaatame, et oops! midagi läks kusagil vist nende sadade miljonite kulutamisega jälle nihu.

Pronkssõduriga homomonument

Paistab, et valitsus on teinud "kaks ühes" paketi. Lisaks Aljoša ümberpaigutamisele on nad valmis saanud ka kodumaise homomonumendi. Veidi väiksema küll kui näiteks Amsterdamis aga eks nad jõuavad seda edaspidi veel ka laiendada. Roosa kolmnurk, mille servas Pronkssõdur oma pead langetab ja selle kõigega seonduv Teise Maailmasõja taust ei jäta nimelt erilist mitmetimõistmise võimalust ning nii tulebki välja, et lisaks muule leinab nõukogude vormis sõdur ka sõjas hukkunud homosid. Kiiduväärt üritus!

P.S. Aljoša foto on pärit wildika blogist.

Nagu välismaal...

Eelmine öö näitas taaskord kätte kui õhuke on meie tsiviliseerituse koorik. Vähimagi võimaluse korral ilmub välja seltskond laamendajaid, kes kasutavad võimalust, et lõhkuda, röövida ja kokku varastada mis iganes näppu juhtub. Fotod R-kioskist välja ronivatest kilavate silmadega võidukatest noortest, süli täis Eviani veepudelite pakendeid ja krõpsupakke, olid isegi selle kaose taustal lausa koomilised. Ja sellise inimmaterjaliga tahtis mitte väga ammu mõni mees isegi täiesti tõsimeeli kommunismi üles ehitada. Häh!

Võimude õhtused ja öised kommentaarid, et asi oli kontrolli all ja et politsei nähtamatus ei tähenda politsei puudumist, on ju pläma. Lihtsalt ei saa ju avalikult tunnistada fakti, et Eestis lihtsalt puuduvad piisavad ressursid märatseva rahvamassi ohjamiseks ning nii ongi arukam selle massi teelt eest ära hoida. Aga sellest ei ole kröömivõrragi lohutust neile väikeettevõtjatele, kelle vara hävis. Suurtel pole häda midagi, esiteks on neil rohkem võimalusi ja teiseks on nende kraam niikuinii kakssada protsenti kindlustatud. Just sellistele ettevõtetele nagu see Pärnu maantee pisike lõngapood võis see öö aga saatuslikuks saada.

Seekord oli tegu mõnetuhande marodööriga. Mis saab siis kui neid on märatsemas kasvõi ainult kümme korda rohkem? Kas siis pannakse juba kaks helikopterit linna kohale tiirutama ning venekeelseid ülekutseid hõikuma?

Muidugi on selge ka see, et peale eilseid sündmusi ei saanud pronkssõdur enam päevakski oma kohale jääda. Vähemalt see välkkiire teisaldamisotsus oli absoluutselt õige. Mis aga ei tähenda, et möll sellega läbi oleks.

Hämmastav oli veel üks asi. Infosulg. Ma ei tea kuidas pealinnas asi töötas aga minul, kes ma ei oma hetkel ei telekat ega raadiot, oli siin provintsis hilisõhtul ja öösel praktiliselt võimatu mingit värsket infot saada. Internet küll töötas aga kodumaistesse infoportaalidesse ei saanud sisse. Delfi veel kuidagimoodi funkas aga näiteks Postimehe ja EPL'i serverid olid lootusetult umbes, ehk kümnest päringust suutsid ühele vastata. www.tv.ee ja etv24 olid minu jaoks täiesti maas. Lõpuks saingi öösel mingit infot olukorra rahunemise kohta hoopis vennase käest, kes teleka ees istus ja vist Kanal 2-e vaatas. Ametlikest infokanalitest infot lihtsalt ei antud. Ja ka veel hommikul poole seitsme paiku raporteeris mu kaasa, et näiteks ETV teletekst ei kajastanud sel hetkel õhtuseid-öiseid sündmuseid poole sõnagagi. Kas uus vaikiv ajastu?

Vennasega telefonitsi rääkides kuulsin öösel ka oma kõrvaga kuidas laamendajate seast kostus lisaks venekeelsele ka eestikeelset rämedat kisa. Nii et need kommentaatorid, kes kogu möllus ainult venelasi süüdistavad ning maalivad jätkuvalt mustvalget maailmapilti "paha venelane vs. hea eestlane", olge head ja minge tõmmake endale vesi peale.

Igatahes on selge, et nüüd me oleme siis ametlikult ka suurte ja tegijate riikide perre jõudnud. Samalaadsed sündmused, olgu siis nende algpõhjused pealegi erinevad, on ju olnud Pariisis, New Orleansis ja mitmel pool mujal. Nüüd meilgi.

Da zdravstvuet nasha pobeda, tovaristshi! Ura! Ura! Ura!

Tagasi kodus

Viis päeva ja mõned ööd Amsterdamis, pisukese kõrvalpõikega Keukenhofi, on selleks korraks minevik...

Päikesejumal Helios

Umbes täpselt viis aastat tagasi jõudis lettidele juba 1976. aastal ilmuma hakanud ajakirja "Dragon" 2002. aasta aprillinumber, mille kaanepildiks oli ameeriklanna Terese Nielsen'i maal "Helios" (tuntud ka kui "Sungod").

Gay celebrity death match

Nagu eelmise nädala Variety teatab, on nüüd siis kaks filmimaailma raskekahurväelast, Gus Van Sant ja Bryan Singer (mõlemad openly gay) kaklemas selle pärast, kumb saab lõpuks ometi endale au lavastada kauakõmutatud film Harvey Milk'ist. Või noh, õieti on tekkimas samasugune olukord nagu korduvalt varemgi, et tuleb kaks filmi ja võidujooks käib selle peale, kumma oma esimesena ekraanidele jõuab ja võitjaks jääb. Ajalugu ("...Priscilla..." vs. "To Wong Foo...", "Capote" vs. "Infamous" jne) näitab, et kinodes teevad kassat tavaliselt esimesed, teiste kohta võib parimal juhul kasutada väljendit "tekitasid vaatajates mõõdukat huvi".

Mis võib siis ka tähendada, et kainelt kalkuleerivad stuudiobossid leiavad, et pole mõtet topelt raha kulutada kui see topelt sisse ei too ning tõmbavad kellegi puhul pidureid. Nii ongi meil siin siis praegu üks Gay celebrity death match. Sinises nurgas Bryan Singer, kelle puhul oleks huvitav näha, kas suudab mees tulla tagasi oma superkangelaste maailmast ning teha uuesti filmi ilma lõputute arvutitrikkideta. Noh vähemalt sellisel tasemel nagu oli kunagi ta tippu tõstnud "The usual suspects". Ja punases nurgas on meil elav klassik Gus Van Sant ("My own private Idaho", "Good Will Hunting"), mees, kes on ka Harvey Milk'i teemaga juba veidi tegelenud aga seda oli ta ka näiteks "Brokeback mountain'iga", viimase lavastas (ja noppis selle eest Oscarid) ometigi Ang Lee...

Niisiis mu daamid ja härrad, viimane aeg panuste tegemiseks, matš algab kohe.

Viieteistkümnes nädal

Nädala algul külmafront jätkus. Ma olen viimasel talvel niigi laisk olnud ja ahju üsna vähe kütnud (ning sellevõrra rohkem "Eesti Energiat" nuumanud) aga nüüd sai ikka paar kütmisraundi kah tehtud.

Reedel sain siis lõpuks, peale umbes nädalast viivitust, kätte oma uue tehnilise abivahendi ja praeguseks hakkab enam-vähem kõik saama nii nagu peaks ja nagu ma harjunud olen.

Laupäeval tulid viimased riiulid kah ära. Viimased seetõttu, et vähemalt hetkel ei suuda ma küll välja mõelda, kuhu veel mõned panna saaks. Kuigi vaja oleks küll. Ja nii ma keerasin need siis laupäeval-pühapäeval kokku, kaasa tegeles väikese riiulitäite sorteerimisega aga just siis kui me hakkasime muretsema ülerabamise pärast, eksitati meid meie õnneks mõlemal päeval. Laupäeval sadas sisse Emand koos väikese kuid hinnalise kingitusega väljamaalt ning siis toimus pisuke afterparty kaks nädalat varem toimunud üritusele. Koos diskussiooniga Nietzsche "Ecce homo" üle (A). Ja pühapäeval, enam-vähem täpselt siis kui kõik riiulid olid juba koos, astus uksest sisse noormees, kelle kohta kaasa oli just eelmisel päeval maininud, et kus ta siis on, saaks mehe tööle panna. Et selleks ajaks oli see "töö" meil endil juba tehtud, siis järgnevad tunnid toimus hoopis afterparty afterparty. :)

Mis veel? Kohalik kobruleht teatas rõõmsalt plaanidest teha sajakonna meetri kaugusel asuvasse hoonesse diskoteek. Jah, seda on meile siia tõesti hädasti tarvis, ainult kultuursete kõrtside külastajaskonnast pärit räuskavaid laaberdajaid, tänavale kusejaid ja oksendajaid ning seintest irduvaid vihmaveetorusid mööda taevastesse kõrgustesse pürgijaid ongi meil siinkandis ju nii vähe. Võõras hoovis võõra auto kapoti peal suguelu elajatest ma ei hakka rääkimagi. Mu meelest on niigi igal viimasel kui parkimisplatsikesel igal öösel üks vabaõhu-diskoteek ja ööklubi. Sest hoogne seltskondlik suhtlus (mille käigus vahel ka mõnel nina sisse lüüakse aga kes selliseid väikesi asju ikka märgata jõuab) käib varahommikuni välja muidugi bemaritest kostva kõrvulukustava tümpsu ning loomulikult külakorda käivate viinapudelite saatel.

Samas saaks ma siis lõpuks ometi hakata öösiti ka stereofoonilist kakofooniat kuulama. Vasakult poolt kõrtsist tulev läbutümps ja paremalt poolt siis diskoteegist tulev house'i ja trance'i tümps. Sellest tänuväärsest situatsioonist olen ma ju aastaid märgi unenägusid näinud ja ma arvan, et kinnisvara hind mul siin ka seoses sellega vähemalt kahekordistub... Uh!

Pühapäeval veendusin ka veelkord, millise perfektsuseni, lausa omaette kunstiliigini, on üks tütarlaps välja arendanud oskuse endale mingil arusaamatul põhjusel mittemeeldivaid inimesi ignoreerida. Mind ei olnud lihtsalt olemas isegi siis kui me umbes meetri kauguselt üksteisest möödusime ja kui me oleks juhuslikult samas ajahetkes lausa ühte ruumipunkti sattunud, siis oleks ta minust läbi jalutanud. Nagu õhust. Arvatavasti sai ta kallis abikaasa hiljem hirmsa peapesu, et see ometigi söandas mulle lehvitada. Minul aga oli jälle lõbus. :)

Naljakas nädal tegelikult. Kogu aeg oli mingi hirmus sebimine aga tagantjärgi vaadates oli enamus sellest üsna mõttetu. Äkki peaks ükskord tõesti kuhugi Tiibeti kloostrisse minema ning lihtsalt laskma ajal mööda kulgeda?

Seiklusjuttudest, sisekujundajatest ja sitajunnidest

Needsamad "sisekujundajad", kes on üritanud aastaid kultiveerida suhtumist, et ühes majapidamises võib olla maksimaalselt kaks raamatut ja needki täpselt väljamõõdetud lohakusega visatud diivanilauale ("coffee-table book") ning igasugused raamaturiiulid on saatanast (tuletage meelde meie sisustusajakirjade klantspilte viimasest kümnest aastast, kui paljudes interjöörides on näha sellist tüütust nagu raamat?), need on aru saanud, et eestlase raamatuhaigust ei suuda isegi nemad murda ning on oma seisukohti vastavalt sellele kohendanud. Nii hakkavad ka eestlaste elamistesse taastekkima raamaturiiulid. Mis on ju tegelikult tore. Lõppude lõpuks tuleb kuhugi ka need "Eesti Päevalehe" sarja raamatud panna. Needsamad raamatud, mille varasemad väljaanded (EPL sarjades on senini küll ilmunud reeglina ainult kordustrükid, enamik neist vanadest originaalidest on muide ka näiteks antikvariaatides saadaval ning isegi väga heas seisukorras saab neid sageli tunduvalt odavamalt osta kui "üliodavaid" uusväljaandeid) inimesed nendesamade sisekujundajate soovitusel rõõmsalt minema viskasid.

Aga üks selle toredusega kaasnevatest hädadest on see, et eriti radikaalsed idioodid, kes ka end "sisekujundajaks" tituleerivad, on lõplikult ja lootusetult lolliks läinud. Nimelt nad soovitavad oma klientidele nonde "moodsa elamu" (loe: kipsplaadist ja saepurust majakujulise onnikese, mis ähvardab esimese suurema tormiga ära laguneda) interjööri täiendamiseks ning sellele unikaalse aktsendi andmiseks täita riiulid ajahambast puretud köidetega. Uus versus vana. Üks alati populaarne raamatusari on meil olnud kultuslik "Seiklusjutte maalt ja merelt" ning täna paistab siis olevat tekkinud situatsioon, kus ühelt poolt "kujundusspetsialistide" soovitused, teisalt teadmine, et iga asi maksab midagi ja mida vanem (loe: mida rasvasem, lagunenum ja sopasem), seda kallim ning kolmandast küljest ilmselge rahaahnus on tekitanud olukorra, kus müüakse sellises seisus raamatuid (õieti küll kurba mälestust raamatust) nagu juuresolevalt pildilt näha*. Kusjuures müüja reklaamib seda sõnadega: "Keskmises seisukorras või parem" ja "Lugemiseks ideaalne...". Hinnaks küsitakse tagasihoidlikult "ainult" 399 krooni!

Kui see lagunenud ja puuduvate lehtedega narts on "keskmises seisukorras või parem", huvitav, milline näeb siis välja selle hinnangu andja arvates "kehvas seisukorras" raamat? Kas siis kui on alles neli poolikut lehte ja needki võidunud ning servadest kutsika poolt näritud? Ja et see on lugemiseks ideaalne? No taevas halasta, ma ei võtaks seda isegi kätte, veelgi vähem julgeks ma sellist kõntsa (ma ei räägi sisust!) soovitada selle raamatu sihtgrupile, noortele inimestele. Lugupeetud ja austatud! See, vaevalt 50 aastat vana ja kahekümne tuhandeses tiraažis ilmunud eksemplar ei ole enam raamat, see ei kõlba õieti isegi enam makulatuuriks, selle koht on prügimäel. Või äärmisel juhul muuseumis hoiatava näitena sellest, mismoodi ei tohi raamatuga ümber käia. Rohkem alternatiive ei ole. Punkt.

Mitte küll et see eriti minu asi oleks, mis teised inimesed oma raha ja elamisega teevad aga ma julgeks siiski üles kutsuma natukenegi mõtlema, et kas nad sellest hoolimata, et keegi kusagil peab ka sitajunni purgis kunstiks, ikka kaunistaksid oma riiulit sellega? Eriti kui sellel purgil veel kaant ka peal pole.
_______________________
* - kahjuks ei ole see erandlik näide, ma olen mitmel korral sattunud peale juhustele, kus meie erinevates internetikeskkondades sarnases ja isegi veel hullemas seisukorras "asju" müüakse või vähemalt üritatakse müüa.

Neljateistkümnes nädal

Esmaspäeval lasin end siis päälinnast tagasi koju sõidutada. Hakkab vist muutuma traditsiooniks, et ma pean taksojuhtidele seletama, kus üks või teine tänav on, kuidas sinna saab ja kuidas sealt tagasi kesklinna saab. Kui ma peaks ka edaspidi selliste otsa sattuma, siis ma ühel hetkel teen roolikeerajale ettepaneku kohad vahetada ning ta ei peaks mulle isegi linnaekskursiooni eest piletiraha maksma. Oleks tunduvalt lihtsam ise roolis olla kui pidevalt peale passida, et kas nüüd ikka pööratakse õigest tänavast sisse või sõitsime me sellest tänavaotsast jälle mööda. Hää küll, ma saaks veel aru, kui tegu oleks mingis uusrajoonis asuva ja alles hiljuti nime saanud või olgu ka ümbernimetatud tänavajupiga aga et ma pean seletama, kus asub linna üks vanemaid tänavaid, see on kummaline. Mismoodi hakkavad taksojuhiks inimesed, kes linna absoluutselt ei tunne ja kes ei suuda ka seda umbes sadakonda tänavat enne rooli istumist ära õppida?

Ühel heal päeval sel pühadenädalal otsustasime vennasega, et järgmine päev võiks natuke liha grillida. Ainult et järgmine päev oli nii paganama külm, et mõtet teoks tehes pidime me vahepeal lausa hõõguva grilli kohal käsi soojendamas käima. Et ma eelmine päev olin prooviks ostnud ühe igapäevasest veidi kallima veini ning see osutus üllatavalt sümpaatseks joogiks, siis haarasin ka grillimisele ühe pudeli seda kaasa. Nagu selgus, rohkem seda meie kaubanduses ei olnudki. Kui veinipudel maksab ikka juba torts maad üle 100 krooni, siis on kaks pudelit provintsi jaoks vist juba nii röögatu kogus, mida keegi ei osta ka aastaga ära. OK, kui me muidugi ei räägi mõnest hetke reklaamide lemmikust... Ma ei tea mis siis saaks, kui kellegil oleks vaja näiteks kasti nelja-viiesajakrooniseid pudeleid? Ahjaa, see inimene pendeldab ju niikuinii pidevalt Tallinna vahet ja ta toob sealt laost ise, milleks peaks siinsed kaupmehed end selliste muredega vaevama? Häh!

Aga külm oli tõesti. Vennapoeg muidugi ei lasknud end sellest üldse segada, kolistas hoovi mööda ringi, vedas kive ühest hunnikust teise ning kakles vahepeal ühe roostes koorelahutajaga, mille ta mingil ajal oli kah kive täis vedanud ja siis kui see ümber kukkus, ei jaksanud väikemees seda enam hästi liigutada. Aga lõpuks jäi mehe jonn ikkagi peale ning püsti ta selle ukerdas. Pärast marssis tähtsalt võiduka näoga ringi :)

Nii et jah, brrr... Talv tuli tagasi. Koos tuisueide ja lumevihuritega. See oli vist Suure Reede hommikul kui ma hommikul jahmatusega leidsin, et kena rohuplats mu köögiakna taga on kaetud millegi külma ja valgega ja see ei ole mitte härmatis. Ja neil päevil kus päike oli varjatud pilvedega, sadas ja keerutas ringi kõige ehtsamat lumepuru.

Täiesti erinev ajast täpselt kümme aastat tagasi kui ma ülestõusmispühade laupäeval matsin oma elu ühte kõige olulisemat inimest. Siis oli ilm soe ja päikesepaisteline, hommikul veidi puhunud tuul vaibus keskpäevaks ning linnulaul saatis meid terve päeva. Mu lapsepõlvest pärit hea sõber pidas kirikus ja surnuaias südamliku teenistuse ning väga sümboolne hetk oli siis kui pärgade ja lillede hauale sättimisel lendas üle kalmu tolle aasta esimene liblikas. Kollane. Sümboolne oli muidugi ka see, et üks sügavalt usklik inimene sai maamulda ja tagasi oma Isa juurde just kristluse kõige suuremate pühade ajal...

Inheritance

April song
Lilac glistening foal
Ten as one
On the breeze they flow

When it gets my heart out

Nature's son
Don't you know where life has gone
Burying progress in the clouds
How we learn to linger on
Head in sand
Expecting the dour
To redress with open arms
Ascension in incentive end

When it gets my heart out

Nature's son
Don't you know how life goes on
Desperately befriending the crowd
To incessantly drive on
Dress in gold's surrendering gown

Heaven bless you in your calm
My gentle friend
Heaven bless you

(Mark Hollis & Tim Friese-Green)

Talk Talk "Spirit of Eden", 1988.
Arvatavasti maailma kõigi aegade kõige parem muusikaalbum...

Karl Ristikivist ja Aarne Rubenist

Tänane Delfi tõi taaskord lugejate ette juba iidvana teema Karl Ristikivist ja tema oletatavast romantilisemast poolest. Artikkel on aga üksjagu desinformeeriv, sest kindel on kasvõi juba see, et kirjanikuhärra inimsuhetest gay-võtmes rääkimine ei alanud kindlasti mitte paari-kolme aasta eest nagu oma arvamusloos "Poisile tüdruk, tüdrukule poiss!" Aarne Ruben muljet üritab jätta.

Mida me siis Rubeni halast teada saime? Et ta kirjutas Parikasele ja ei saanud sealt Pilvre/Liivranna spekulatsioonile vettpidavaid tõendeid? Tore ju aga mida see peaks peale selle, et Harry Liivrand väidetavalt udu ajas, tõestama? Rubeni pakutud variant Ristikivist kui ajapuudusest tingitult oma seksuaalsust mahasurunud naistemehest on küll teoreetiliselt ju samuti võimalik aga selle toetuseks on tunduvalt vähem (et mitte öelda, neid lihtsalt pole) tõendeid kui vastupidiseks.

Nii on fakt, et veel enne emigreerumist oli Ristikivi Eestis noore õpetajana ametis olles väga kiindunud endast vaid mõned aastad nooremasse meessoost õpilasse ja see suhe kestis peale vahepealset sõjakeerise tingitud katkestust hiljem ka Rootsis edasi. Sellest on ta ise üsna otse kirjutanud ja samuti on säilinud üksikuid fragmente meeste toonasest kirjavahetusest. Kas see ikka oli nii romantiline kui see Karli kurbi ridu lugedes tundub ja kas see kunagi platoonilisest ka enamaks muutus, seda ei saa me tõenäoliselt kunagi teada.

Ristikivi iga-aastased reisid Vahemeremaadesse viisid ta samadele radadele kuhu suundusid tookord ka sajad tuhanded homod kogu Euroopast. Tõsi, samadel marsruutidel liikusid ka igati ontlikud heteropered, nii et ka siit ei saa midagi kindlat järeldada. Aga tekib ikkagi õigustatud kahtlus, et kas ta käis Itaalias seepärast, et koguda materjali oma raamatute jaoks või toimub osade ta romaanide tegevus Itaalias seepärast, et ta lihtsalt oli juba sealse eluga tänu oma külaskäikudele kuumavereliste ja (eriti peale mõningase rahasumma omaniku vahetamist) vabameelsete italiano'de juurde kursis? Kumb on põhjus ja kumb on tagajärg?

Fakt on ka see, et juba mitukümmend aastat enne Barbi Pilvre artiklit ilmus välis-eesti ajakirjanduses (ma ei suutnud oma väljalõikeid üles leida aga kas midagi sellist ei ilmunud isegi väga prestiižses "Manas"?) nupukesi, mis spekuleerisid Ristikivi suhete üle meestega? Ometigi ei tekitanud need juba tema eluajal ilmunud jutud kirjanikuhärras kuuldavasti mingit tahtmist neid ümber lükkama asuma, ka pole ma kuulnud, et ta oleks kedagi enda laimamises süüdistanud. Millest siis selline ignorantsus nii delikaatsel teemal?

Muide, seesama Ruben ei vaevunud millegipärast Jaan Kaplinskiga kontakteeruma, ometi kirjutas Pilvre sellessamas ammuses artiklis ka seda, mida Liivranna väitel olevat Kaplinski Ristikivi kohta öelnud. Või äkki kontakt siiski toimus aga Kaplinski vastus ei sobinud pilti?

Tegelikult peaks täna veel üks inimene elus olema, kes oskaks soovi korral vähemalt Ristikivi Eesti-perioodi ja ta toonaseid suhteid valgustada. Aga niipalju kui mina tean, paneb see auväärses eas ja muidu jutukas kodanik alati suu klõpsti kinni kui jutt kuidagimoodigi peaks minema Ristikivi seksuaalsuse peale. Nüüd ma küsin, miks üks vanamoodsa kasvatusega inimene peaks varjama kellegi romantilisemat laadi suhteid kui need toimusid vastassooga? Mis on see, mis sunnib teda esitatud küsimusi ignoreerima? Ja samamoodi ei ole nimetatud persoon kordagi ümber lükanud ka ta kuuldes esitatud spekulatsioone oma noorpõlvetuttava homoseksuaalsusest, ta lihtsalt ignoreerib seda teemat. Miks? Kui selle suitsu taga ikka mingit tuld ei oleks, siis miks ikkagi see kangekaelne vaikimine?

Muidugi võib ka siin olla põhjuseid palju aga kahtlemata on üks võimalus see, et tegu oli "armastusega, mis ei söanda öelda oma nime", nagu sel ajal oli mõnel pool kombeks öelda.

Rubeni ainus tõendusmaterjal paistab olevat üks rida 17-aastase noormehe päevikust mis aga ei tõesta paraku samuti midagi. "Ses Ristikivi päevikus on väiksema käekirjaga juurde kirjutatud, keda siis keegi leidma peab. Tema peab leidma “jumaliku neiukese” (Temakese) ja vastupidi. Poisile tüdruk, tüdrukule poiss. See on meie kirjandusklassiku Ristikivi soovitus, mille kaja peaks ulatuma aastakümnetesse ja -sadadesse, et eesti kultuur ei hääbuks."

Hmm. Rubeni kommentaar kõlab küll väga vaba tõlgendusena aga olgu. Ma küsin hoopis, et miks peaks üks heteroseksuaalne noormees oma päevikus rõhutama asjaolu, et ta peab leidma oma "jumaliku neiukese"? Ah et sel ajal oli kombeks niimoodi oma salmikutes ja päevaraamatutes õhata? Võimalik muidugi aga samavõrra on võimalik ka see, et see oli meeleheitlik karjatus kui tulevane kirjanik tundis endas oma õuduseks tärkamas tundeid teiste poiste vastu ja kui ta avastas, et tüdrukud jätavad ta ükskõikseks. Ta peab (minu rõhutused) leidma neiukese kuna kõigil teistel, keda ta tundis, paistis see ju niimoodi olevat. Ja see sisemine traagika, sotsiaalne surve ning hilisemad õnnetud armumised kujundasidki lõpuks välja selle kummaliselt erakliku geeniuse, kes suunas oma kired pompöössesse kirjandusloomingusse. Mitte naistest loobumine ei olnud ohver, mille Ristikivi tõi oma loomingu nimel (nagu väidab Ruben), vaid ta romaanid said kanaliks, kuhu kirjanik suunas oma kired. Need kired, mida ta lihas ja luus ei osanud/julgenud/tahtnud realiseerida, see armastus, mis ei julenud öelda oma nime. Niisiis ma küsin, et miks see kõik ei võinud hoopis niimoodi olla?

Tõsi, kirjanik Ristikivi loomingu seisukohalt pole erilist vahet, kas autor oli homo või mitte, ta kirjutised on sellest tavapäraselt vulgaarseks peetavast seksuaalsuse-tasandist niikuinii mitu astet kõrgemal. Ma ei tea, kas Ristikivi oli homo või mitte, olemasolevad faktid näitavad siiski selles suunas, et pigem võis olla küll. Aga nii nagu Aarne Ruben teeb kui ta algul süüdistab Ristikivi võimalikust homoseksuaalsusest rääkijaid mitmetes pattudes ning nõuab neilt ümberlükkamatuid tõendeid oma arvamuse tõestamiseks ja samas paneb ise sisuliselt ilma igasuguse faktilise allikmaterjalita püsti omaenda spekulatiivse teooria, ignoreerib selle vasturääkivusi ning väidab, et see on ainuõige ainult seetõttu, et vastupidine talle ei paista meeldivat... Ma palun mind lahkelt vabandada aga see tundub juba natuke liiga hüsteeriline. :)
____________________________

P.S. Ja siis on muidugi samal teemal olemas veel eriti pöörane spekulatsioon, mis ilmus 1999. aastal Eesti Ekspressis (viidatud leheküljel kõige viimane lugu). Tõeline delirium tremens! :D

edit: Ja veel üks artikkel samal teemal, mille kaasa mulle lahkesti välja otsis: Tõnu Õnnepalu : "Karl Ristikivi polnud gay!"

Elton John'i vanauus hitt

Maandus täna öösel mu meiliboksi kiri lingiga Elton John'i loole "Elton's song" (vaata YouTube'st) ja tundub, et hetkel on see kohalikus homokommuunis ringlemas kui vanameistri uus hitt. Mis muidugi pole tõsi.

Laul nimelt pärit plaadilt "The fox, mis ilmus 1981. aastal ja mille materjali salvestus toimus juba 1979. aasta suve lõpus ning 1980. aasta alguses. Nii pärineb sellest ajast ka "Elton's song", laul, mis on Eltoni enda sõnade kohaselt selle albumi parim ja mida ta on korduvalt oma hiidpikast repertuaarist valinud ka kontsertidel esitamiseks. Eks ta ole, rebaseplaat ja üldse kogu seitsmekümnendate lõpp ning kaheksakümnendate algus on toona pilvedes elanud Elton Johni loomingus üsna kaootiline periood. Taasühinemine oma tavapärase lüürika autori Bernie Taupiniga oli küll juba toimunud aga hititandemi korralikult käima jooksmine nõudis veel veidi aega ja nii ei ole Taupin kuidagi seotud ka "Elton's song'i" loomisega. See au läheb hoopis Tom Robinson'ile, kes oli seitsmekümnendatel Suurbritannias üks valjuhäälsemaid gay-õiguste eest seisjaid ning takkapihta veel ka tunnustatud muusik ja mitmete hittide autor. Muuhulgas oli Robinsoni loodud ka kunagine Londoni Pride'i tunnuslugu "Glad to be gay", mis jõudis tookord koos teise suure hiti "Don't take no for an answer'iga" Briti singlite edetabelites 18. positsioonile.

Aga Eltoni laulu juurde tagasi tulles, siis on sellega natuke segased lood. Nimelt väidavad mitmed allikad järjekindlalt, et see ilmus ka singlina, üheski ametlikus diskograafias sellenimelist plaati aga pole. Singliteooriat toetab ometigi fakt, et valmis ka video (tegu oli 1981. aastaga, videobuum oli alles algamas ja enamus bände ei pidanud sellest uuest ja üsna kulukast meediumist veel midagi, Elton aga küll ja seda enam on vähetõenäoline, et nad filmisid selle lühifilmi lihtsalt oma lõbuks) ja natuke ka see, et "The fox" oli kõige esimene album, mille Elton avaldas David Geffen'ile kuuluva plaadifirma all. Kõige tõenäolisemalt singel siiski ilmus (või vähemalt pidi ilmuma) aga kuna Eltoni-suguse superstaari puhul oli täiesti reaalne oht, et selline "kohutav pedepropaganda" jõuab edetabelitesse, siis tõmmati pidurid peale. Ei mängitud laulu raadiotes, ei näidatud videot televisioonis. Ja video, mille tegevus toimub briti internaatkoolis ning räägib ühe poisi armumisest teise poissi ajas viktoriaanlikud pseudopuritaanid loomulikult tagajalgadele. Lugu, millistest tegelikult kõik teadsid aga millest kellaviietee ja kurgivõileibade kõrvale rääkida ei kuulunud hea tooni juurde... Nagu juba ka öeldud, oli ju lõppude lõpuks kalendris siis aastanumbriks 1981 ja Bronski Beat'i tabusid purustava singli "The smalltown boy" ning noorte meeste skandaalse debüüt-LP "Age of consent" ilmumiseni jäänud veel kolm aastat.

Seesama Elton'i video, mida ülaltoodud lingilt ka YouTubest vaadata saab, põhineb aga osaliselt Lindsay Anderson'i poolt 1968. aastal lavastatud filmil "If..." (peaosas Malcolm McDowell), mis nüüd lõpuks ometi paistab ka DVD-le jõudvat. Vähemalt on ilmumiskuupäevaks välja öeldud 19. juuni 2007 ja see peaks ilmuma "Criterion collection'i" kaubamärgi all.

Lihtsalt porin

Sirvides hiljutisi kohalikku ajakirjanduslikke väljaandeid, kargasid silma kaks asja, millega ma üldse nõus ei ole. Esiteks teatab austet Peeter Olesk neljapäevases lehes, et "Kulinaaria"-nimeliste asutuste asemel olid meil gastronoomid ja "Koduköögid". Tere hommikust, härra Olesk. Ma ei tea kuidas teil aga meil oli seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel igatahes just "Kulinaaria". Mõtteliselt kaheks jagatud ruum, kus ühes letis müüdi poolfabrikaate ning teisel poolel sai kas kaasa või kohapeal tarbimiseks osta kartulisalatit, mahla, jäätisekokteili ja muud sarnast kraami.

Ja reedeses, kohaliku omavalitsuse poolt kinni makstava linnalehe avaartiklis kiidab üks funktsionär aga purskkaevude buumi ja mõnitab inimesi, kes julgesid valjuhäälselt välja astuda kunagise tiigi säilitamise eest. Muidugi on purskkaevud ühed toredad asjad aga tuletaks siiski meelde, et kui poleks olnud neid "mudatiigi haletsejaid", siis laiuks ehitatud autokeskus praegusest tunduvalt suuremal territooriumil ning Audi kaupmehed oleks saanud veel paar tavarahvale nii taskukohast automudelit oma salongi välja panna. Praegusest paljukiidetud purskkaevuga tiigist, mis niigi muutus imekombel lubatust poole väiksemaks, poleks ilma nende protestijateta täna jälgegi järel. Selline kalli ärimaa raiskamine ju! Täna saavad needsamad tiiki kinni ehitada soovinud tegelinskid muidugi trummeldada endale rusikatega vastu rinda ning Tarzani kombel kogu maailmale oma tublidusest huilata, et nad sellise suurepärase purskkaevu on linnarahvale andnud...

Earthsea (Legend of Earthsea / Meremaa)

Earthsea (Legend of Earthsea / Meremaa)
Lavastaja: Robert Lieberman
2004
http://www.imdb.com/title/tt0407384/

"Kui Meremaa tuhat ja üks saart olid sündinud, sattus maa Nimetute kurjuse energia võimusesse. Siis aga sepistati pühendunud preestrinnade käsul kõikvõimas Amulett, mis hoidis Meremaal rahu ja vangistas Nimetud Atua saare Templi sügavustesse. Siis aga purustati Amulett. Võõrväed tungisid saarele, külvates kaost ja hävingut, jättes preestrinnadele vaid usu ja palved, et valvata ust ning hoida Nimetud vangistuses. Vana ettekuulutus ütleb, et kord ilmub noor võlur, kes ühendab Amuleti ja taastab Meremaal rahu."

Selline jutt on plaadi karbil. Et nagu oleks midagi tuttavat? Nagu midagi sellist oleks kunagi mingist raamatust loetud? Et kas see pole äkki mitte ometi Ursula K. Le Guin'i "Earthsea"? Nojah, hea küll. Unustame ära suurema osa sellest, mida Le Guin kunagi oma raamatutesse kirjutas ja võtame seda lihtsalt kui lugu, kus on tõesti mõned põgusad kokkupuutepunktid Ursula Meremaaga. Aga see oli ka ainult filmina võttes üsna jube. Kolm tundi kestev pikkus iseenesest polegi enam midagi erilist, meil on lademes palju pikemaidki filme ning lõppude lõpuks tehtigi see ju televisiooni jaoks miniseriaalina. Aga see oleks võinud lühem olla, selle loo oleks saanud vabalt ka tund aega väiksema ajakuluga ära rääkida. Lisame siia veel eriefektid, mis oleks nagu pärinenud aastast 1977 ning näitlejatööd, mis tekitasid leebelt öeldes hämmingut.

Isabella Rosselini oli enam-vähem ainus, kes oma honorari välja teenis, kõik ülejäänud käitusid nagu ühes kooliteatris õhinaga etendatava "Kuningas Leari" osalised, suutmata ligilähedaseltki oma pisikeste jalakeste otsa tõmmatud kingi täita. Kuidas need moodsa aja teatrikriitikud nüüd ütlevadki kui midagi nagu õieti öelda ei oska aga halvasti tahaks ikkagi nähvata? "Näitlejate rollitunnetus oli olematu, nad ei suutnud oma tegelaskuju avada ning nende esitust saaks paremal juhul vaid lavastuse laialivalguvate piirjoonte markeerimiseks nimetada."

Nii on ka selle filmiga. Kui peategelast mängivat X-meeste staarikest Shawn Ashmore'i (kes muutus filmi lõpukaadriteks oma mõnepäevase karvakasvuga lausa vastupandamatult nunnuks :) ) poleks olnud, ei oleks mina küll viitsinud seda lõpuni vaadata. Ahjaa, ja siis veel see kohutav reklaamirull enne filmi. Seekord vahelduseks küll kodumaiselt firmalt aga ausõna, mul ei tule mõttessegi hakata nüüd ostma neid kolm aastat tagasi ehk kõva sõnana tundunud arvutimänge, tõtt öelda ma lasin selle reklaami alates teisest minutist fast forward'iga edasi... Nii et reklaamide eest miinus 5 punkti, film miinus üks punkti, Shawnile 1 punkt ja Isabellale 8 punkti.

3/10

Kolmeteistkümnes nädal

Põhilised sündmused olid koondunud nädala lõppu. Reedel asutuse kolmeteistkümnes sünnipäev, laupäeval veel üks sünnipäev ja pühapäeval natuke plaanitud kultuurat.

Kaasa laekus provintsiaalpiirkonda juba kolmapäeva õhtul, kaasas kohvrid erinevate juustusortide, pasteetite ja nende veel umbes kaheksakümne kahe asjaga mida ääremaal pole lihtsalt võimalik poest osta. Neljapäeval kulus sellegipoolest pool päeva siinse kaubandusvõrgu läbikammimisele ja tõtt-öelda tegin Selverist isegi paar plaanivälist leidu. Näiteks marineeritud kirssõunad, mis oma sabadega nägid äärmiselt efektsed välja ja maitsesid kah hästi. Igatahes olid need vist esimesed asjad, mis täiesti otsa said :)

Kuna tänavune saabuvate külaliste arv oli kuni viimase hetkeni teadmata suurus (sellist segast situatsiooni pole meil varem küll olnud: inimeste plaanid muutusid pidevalt ja veel eelmise päeva õhtul polnud päris selge, kes pidid kas, millal ja kuhu ära sõitma, kellel oli või siis ei olnud vaja oma professoritega kohtuda ja nii edasi), siis ei osanud me ausalt öelda ka mingeid enam-vähem kindlaid prognoose teha ning kraami sai varutud mõningase varuga. Olime ka juba varakult otsustanud, et tänavuseks söögikraami peamiseks märksõnaks saavad täidetud korvikesed.

Tore. Reede hommikul veeresin pool seitse voodist välja ning alustasin pähklikoogi küpsetamise ja sibulate hakkimisega. Sel hommikul kadus aeg kuidagi eriti kiiresti käest ning kella kümneks, mil oli aeg uksed avada, ei olnud ma jõudnud suurt midagi ära teha. Niisiis jäi kõik ülejäänud kaasa õlgadele ja seda ülejäänut ei olnud mitte vähe. Praktiliselt terve päeva kui mina külalistega aega veetsin ning hommikul kümnest õhtul üheksani klaase kokku lõin, sebis ta lavaširulle keerata, klaase pesta, kohvi keeta ja muidugi sadu korvikesi täita. Seentega, tuunikalaga, pardimaksapasteedi, kaaviari ja tont teab veel millega. Tagantjärgi ma pakuks, et ta ise sai pidustustel viibida kokku ehk paar tunnikest.

Õhtul ma igatahes kukkusin mittemidagitegemisest täiesti ära aetuna voodisse ning takkapihta mängisin ka veel natuke kuutõbist. Moblahelina peale olin ma marssinud laua juurde, võtnud telefoni, põrnitsenud seda natuke aega, pannud siis voodi kõrvale põrandale ning plärina saatel end uuesti teki alla vedinud. Kusjuures helistajaks oli veel mu homme fatale. Mnjah ja ma veel hommikul imestasin, et mille pagana pärast mul see telefon seal põrandal vedeleb...

Ning Emand, ma olen täiega pettunud, et sa end lõpuks ikkagi selleks ajaks väljamaale nihverdasid. Niimoodi võib ju "Solgipange Klubi" tulevik tõsise löögi alla sattuda! ;)

Laupäeval jäid meile mõned tunnid aega end toibutada ja siis sõitsime pealinna kus õhtul ootas ees veel üks sünna. Tsiteerides päevakangelast: "viimane kahega algav". Jõudsime kaheksa paiku ning leidsime oma kergenduseks, et me polnud kaugeltki viimased. Aukülalisena tegi oma efektse sisseaste üks poriment veel lausa mitu tundi peale meid. Õhtu ja öö oli täis söömist-joomist ning sportlikku ja tervislikku jalutuskäiku mere äärt mööda Ristiga Ingli juurde ja tagasi. Otse karge öö südames.

Vanainimesed nagu me kaasaga juba ammu oleme, läks meil pühapäeva hommikul uni suhteliselt vara ära ja siis hakkasime tasapisi end Orlovi lossi poole vedama. Vahepeatusega Viru pannkooklas, kus lasime ühel kutel end natuke teenindada. Muidugi jõudsime me oma sihtpunkti ammu enne muuseumi avamist ning nii ma siis sundisin kaasat koos endaga Maarjamäe paekolosside ja mullamägede vahel lonkima. Me polnud kumbki seal oma kakskümmend aastat käinud ja peab ütlema, et nii mõndagi on selle ajaga muutunud. Alates saksa surnuaiast ja lõpetades kunagi Igavese Tule kohal end soojendanud käte lagunemiseni. Kus nüüd need paearhitektuuri kaitsjad on, kes tellisest ja betoonist Sakala ümber karates multiorgasme said? Maarjamäel oleks neil tegevust kuhjaga, praktiliselt kõik sealsed memoriaalkompleksi objektid kannatavad tugeva lagunemise käes. Ahjaa, õige küll, sinna ei saaks ju niikuinii midagi ehitada ja järelikult sealt ei teeniks ka keegi midagi ja üleüldse ei viitsiks sinna pärapõrgusse isegi igavlev meedia kohale sõita, niisiis pole mõtet seal oma trummi taguda...

Igatahes oli lõpuks aeg nii kaugel, et lossi uksed avati ning me sulandusime nende privilegeeritute sekka, kel oli au viimasel lahtioleku päeval Lorupi näitust vaadata :) Nagu ikka, saab selliste kohtade peal sutsu targemaks, nägime muuhulgas selget tõestust, et Lorupi toorikuid kasutatid ka teistes kristalli töötlejavates klaasikodades ja ka neid dokumentaalfilme, mida näitusel vaadata sai, polnud ma varem näinud. Pluss suurepärane valik seda fantastilist spiraallõiget (Grünbergi vinti), mida Lorup tegi ja mida mul pole senini õnnestunud ühtegi eset enda valdusesse saada. Rääkimata ka mõnest imeilusast pisivormist, mis dekoreeritud kalade, ämblikuvõrgu või purjekaga...

Veidi üllatas muuseumikogust valitud suhteliselt suur defektsete esemete väljapanek (kasvõi näiteks siin seda juttu illustreeriv taldrik Eesti Tarbekunstimuusemi kogust), sealhulgas oli ka mitmeid selliseid mudeleid ja vorme, mida veel neli-viis aastat tagasi vedeles iga kolmanda antiigipoe riiulitel ja seda täiesti mõistliku hinnaga. Tänaseks on turul hinnad loomulikult kerkinud ja valikutki vähemaks jäänud, oma osa andis sellele kindlasti ka seesama näitus. Samas on see muidugi ainult hea, et inimesed väärtustavad üha rohkem kodumaist toodangut ning Eestil on siin, mille üle uhke olla. Sõjaeelsest perioodist kasvõi näiteks Taska nahatooted, Tavasti metallplastika või Lorupi klaas-kristall. Kõik maailmaklass ja nii perfektse teostusega, et on jäänud kvaliteedilt siiani mitte ainult ületamatuks vaid enamustele tänastest meistritest ka lihtsalt kättesaamatuks.

An inconvenient truth

Et siis dokumentaalfilm Maad ees ootavast katastroofist homo sapiens sapiens'i käe läbi. Kui just see isehakanud looduse kroon ja nuhtlus kiiremas korras oma nime teise poole vääriliseks ei muutu...

Tõtt öelda mind eriti ei huvitagi see, et selle filmiga (ning filmi aluseks olnud loengusarjaga) teeb Al Gore endale reklaami. Olgu siis sõltuvalt vaatenurgast kas teadlikult või paratamatult. Samuti ei lähe mulle absoluutselt korda, et igal võimalikul juhul on ekraanil Apple logo (Gore kuulub muuhulgas ka Apple' direktorite nõukokku) või et Gore ja filmi režissöör Davis Guggenheim kasutasid vaatajate mõjutamiseks propagandaklassikasse kuuluvaid võtteid. Rääkimata sellest, et isegi nii tõsisel ja meid kõiki kõige otsesemalt puudataval teemal ei saa enam rääkida ilma seda show'ks tegemata.

Gore, kes on sisuliselt kogu elu olnud seotud keskkonnauuringutega ning on selle teemaga sügavuti kursis, näitab, kuidas mõnekümne aastaga on liustikud tublisti taandunud või suisa kadunud ja seda üle kogu maakera. Ta näitab kuidas järved kuivavad, kuidas senine tasakaal on rikutud ning kuidas Maa mõnes piirkonnas on aasta-aastalt üha suuremad üleujutused ning sealsamas kõrval üha suuremad põuad. Ta näitab, kuidas eelmisel sajandil alanud trendid üha kiirenevad ja kuidas loetud päevadega juhtus see, mida teadlased arvasid juhtuvat aastakümnetega. Ta näitab seda, kuidas polaarjää edasisel sulamisel jäävad vee alla sadade miljonite inimeste praegused elupaigad ja kuidas meil tegelikult jääb koos meiega kuristikku kihutava rongi peatamiseks aega üha vähemaks.

Muutused on võimalikud aga see tähendaks eelkõige praeguste tarbimisharjumuste ning äriskeemide muutmist. See omakorda tähendab muidugi seda, et Gore koos oma kaasmõtlejatega on USA-s üles ärritanud terve plejaadi naftaärimehi eesotsas istuva presidendiga ja viimased kasutavad kõikvõimalikke trikke Gore'i sõnumi naeruvääristamiseks. Seesama president, kes sai oma ametikohagi väga kahtlastel asjaoludel, see, kelle administratsioonis võltsiti enne avalikkuse ette saatmist keskkonnaalaseid aruandeid ("seda me ei saa avaldada, see mõjuks halvasti ning üleüldse ma ei taha uskuda, et asjad tegelikult ongi niimoodi..." - umbes selliste sõnadega põhjendas teadlaste aruandest mitmete hirmutavate kuid rangelt faktidel põhinevate lõikude mahatõmbamist üks kõrgel kohal istuv asjapulk), see, kes jätkab oma tsunfti huvides kolmandat maailmasõda ning kes keeldub midagi ette võtmast keskkonnasaaste vähendamiseks, süüdistab Gore'i "kaugele üle piiri minemises". Madalama astme sõdurid oma väljendustes muidugi nii leebed ei ole ja ka internet on täis tarkpäid, kes teatavad, et mingit globaalset soojenemist pole olemas, et Gore tuleks massirahutuste õhutamise eest kinni panna ja muud sellist jama. Samas näeb igaüks ise omaenda silmadega seda, kuidas iga aastaga kliima muutub, kuidas erinevus aastaaegade vahel tasapisi kaob ja kuidas looduskatastroofid muutuvad üha sagedasemaks ning võimsamaks, kolides ka sellistesse piirkondadesse, kus neid pole inimkonna mäletamist mööda iialgi olnud.

Võimalik, et omamoodi tähenduslik ja üldsegi mitte juhuse alla liigituv on ka asjaolu, et kui Euroopas saab selle ketta kätte sajakonna krooni eest, siis teispool Atlandit peab DVD eest maksma kaks korda rohkem. Tavaliselt on plaatide hinnakäärid täpselt vastupidised...

6/10

Kompostriklõbin

Küsimus: Kuidas saada teada, et kurjad turvafirma töötajad kavatsevad kohe bussi tungima hakata?
Vastus: Kompostriklõbina järgi.

Ma olen ise omal ajal üksjagu sõitnud "valvepiletiga" (ning selle vaid vist kahel korral kontrolöre nähes läbi löönud; teisel korral osutusid arvatavad piletikontrollid lõpuks hoopis mingiteks mormooni usukuulutajateks...) aga sellist klõbinat ja vaikset vandumist (kõigi soovijate piletid ei mahtunud ju korraga kompostritesse!) kui täna hommikul, pole ma enne meie ühistranspordis kuulnud. See oli lausa koomiline. Tulemus: pahurad kontrolörid ei saanud mitte kellegile trahvi teha. Vaesekesed!

Kontrolöride firmale palga maksmiseks on raha päälinnal küll, samas on aga busside istmed endiselt sellised, et ma naljalt ei riski end nende vastu toetada. Seda silmas pidades ei saa ma ka hästi aru, miks mina omale igal pealinnas käigul pileti ostan? Vist mugavusest, ei viitsi enam pidevalt passida neid kotkastena peale lendavaid turvafirma töötajaid*...
___________
* siinkohal vabandused nende umbes seitsme inimese ees Tallinna piletikontrollide seast, kes suudavad ka normaalsete inimestena käituda.