Ühistransportlik liikluskultuur

Juba pikemat aega on Eestis üks aktuaalseid teemasid liikluskultuur või pigem küll selle puudumine. Et ma ei viitsi praegu maailma parandama hakata, siis lihtsalt paar kiretut tähelepanekut eelmisest nädalavahetusest. Ja et lühemalt hakkama saada, räägime ainult ühistranspordist, mille juhid on ju kahtlemata distsiplineeritumad ning korrektsemad kui tavalised rullnokad.

Niisiis, linnaliinibuss Tallinnas. Bussi peatusele lähenedes liigub üks vanem naisterahvas esiukse juurde ning jääb sinna juurde seisma. Vajutab veel kenasti ka punast nuppu kah. Muljub lausa mitu korda, sest see ei paista töökorras olevat. Buss peatub, sama esiukse juures seisab ka väljaspool üks reisija, oodates uste avanemist, et bussi astuda. Ja juht vaatab külma kõhuga unelevalt esiaknast välja ning... lihtsalt ei ava esiust. Õnneks paistsid mõlemad reisijad staažikad tallinlased olema, kes situatsiooni kiiresti ära tabasid ning jõudsid komberdada keskmise, veel lahtise ukse juurde.

Sama bussiliin järgmisel päeval aga teine juht. Sõidan Dvigateli poolt bussijaama ja Ülemiste keskuse küljeukse juures olevas peatuseni läheb kõik nagu peab. Järgmine peatus on teatavasti paarisaja meetri pärast, vahetult enne pööret Tartu maanteele. Paraku tahab üks bussijuhi tuttav mees nende kahe peatuse vahepeal maha minna. Mida ta seal raudteetammi servas tegema hakkab, teab küll vist ainult ta ise aga olgu. Niisiis, juht peatab masina, onkel ronib välja ja samal ajal hakkab järjekordne vanaproua, nähes, et buss peatus, peatusest meie poole ruttama. Kui ta on jõudnud ehk paarikümne meetri kaugusele, laseb juht rahulikult uksed kinni ja sõidab minema. Muidugi ei peatu ta ka ettenähtud peatuses, sest seal pole ju enam kedagi. Vanaproua on jõudnud mõnikümmend meetrit sellest eemale joosta ning kuigi ta vehib meeleheitlikult kätega, ei huvita see loomulikult bussijuhti. Ka sõitjate märkusi juht lihtsalt ignoreerib. Ja järgmine buss tuleb umbes poole tunni pärast.

Sellest, millise naudinguga mõned juhid spetsiaalselt ootavad, et ümberistumiseks mõeldud peatustest ikka teine buss enne kindlasti jõuaks ära sõita kui tema oma masinaga end sinna kohale veab, ei viitsi praegu kirjutadagi.

Kui siia juurde lisada veel veidi varasemast ajast pärit juhtum kui varahommikusel Vabaduse platsil üks roheline lõõtsaga peletis oleks mul endal sõna otseses mõttes üle varvaste sõitnud kui ma poleks tagasi hüpata jõudnud, siis ei ole kahtlustki, et nii mõnedki siinsed juhid saavad õhtuti heameelest käsi hõõruda ning nautides meenutada seda, mitmele inimesele nad möödunud päeva jooksul sitta said keerata. Huvitav ainult, kas nad näiteks Helsingisse ei tahaks rooli keerama minna? Saaksid selle eest veel rohkem palka ja puha...

Ahjaa, ja siis juba koduses provintsis tagasi olles sattusin taksosse, mille roolis istus mees, kes sõitis taksot juba nõukaajal. Sõnaga, pika staažiga juht. Ja bussijaama lähedasel ülekäigurajal pidi ta äärepealt kaks jalakäijat alla ajama, kes olid juba tänavaületamisega poole peale jõudnud. Kui üks neist julges meie suunas näpuga etteheitvalt vibutada, taksojuht plahvatas ja kisas, et mida kuradit nad siin koperdavad! Nojah, muidugi, TEMA ju sõidab ja siis peab tee kolme kilomeetri ulatuses vaba olema.

Ah et ma pidin liikluskultuurist rääkima? Hmmm...