Viieteistkümnes nädal

Nädala algul külmafront jätkus. Ma olen viimasel talvel niigi laisk olnud ja ahju üsna vähe kütnud (ning sellevõrra rohkem "Eesti Energiat" nuumanud) aga nüüd sai ikka paar kütmisraundi kah tehtud.

Reedel sain siis lõpuks, peale umbes nädalast viivitust, kätte oma uue tehnilise abivahendi ja praeguseks hakkab enam-vähem kõik saama nii nagu peaks ja nagu ma harjunud olen.

Laupäeval tulid viimased riiulid kah ära. Viimased seetõttu, et vähemalt hetkel ei suuda ma küll välja mõelda, kuhu veel mõned panna saaks. Kuigi vaja oleks küll. Ja nii ma keerasin need siis laupäeval-pühapäeval kokku, kaasa tegeles väikese riiulitäite sorteerimisega aga just siis kui me hakkasime muretsema ülerabamise pärast, eksitati meid meie õnneks mõlemal päeval. Laupäeval sadas sisse Emand koos väikese kuid hinnalise kingitusega väljamaalt ning siis toimus pisuke afterparty kaks nädalat varem toimunud üritusele. Koos diskussiooniga Nietzsche "Ecce homo" üle (A). Ja pühapäeval, enam-vähem täpselt siis kui kõik riiulid olid juba koos, astus uksest sisse noormees, kelle kohta kaasa oli just eelmisel päeval maininud, et kus ta siis on, saaks mehe tööle panna. Et selleks ajaks oli see "töö" meil endil juba tehtud, siis järgnevad tunnid toimus hoopis afterparty afterparty. :)

Mis veel? Kohalik kobruleht teatas rõõmsalt plaanidest teha sajakonna meetri kaugusel asuvasse hoonesse diskoteek. Jah, seda on meile siia tõesti hädasti tarvis, ainult kultuursete kõrtside külastajaskonnast pärit räuskavaid laaberdajaid, tänavale kusejaid ja oksendajaid ning seintest irduvaid vihmaveetorusid mööda taevastesse kõrgustesse pürgijaid ongi meil siinkandis ju nii vähe. Võõras hoovis võõra auto kapoti peal suguelu elajatest ma ei hakka rääkimagi. Mu meelest on niigi igal viimasel kui parkimisplatsikesel igal öösel üks vabaõhu-diskoteek ja ööklubi. Sest hoogne seltskondlik suhtlus (mille käigus vahel ka mõnel nina sisse lüüakse aga kes selliseid väikesi asju ikka märgata jõuab) käib varahommikuni välja muidugi bemaritest kostva kõrvulukustava tümpsu ning loomulikult külakorda käivate viinapudelite saatel.

Samas saaks ma siis lõpuks ometi hakata öösiti ka stereofoonilist kakofooniat kuulama. Vasakult poolt kõrtsist tulev läbutümps ja paremalt poolt siis diskoteegist tulev house'i ja trance'i tümps. Sellest tänuväärsest situatsioonist olen ma ju aastaid märgi unenägusid näinud ja ma arvan, et kinnisvara hind mul siin ka seoses sellega vähemalt kahekordistub... Uh!

Pühapäeval veendusin ka veelkord, millise perfektsuseni, lausa omaette kunstiliigini, on üks tütarlaps välja arendanud oskuse endale mingil arusaamatul põhjusel mittemeeldivaid inimesi ignoreerida. Mind ei olnud lihtsalt olemas isegi siis kui me umbes meetri kauguselt üksteisest möödusime ja kui me oleks juhuslikult samas ajahetkes lausa ühte ruumipunkti sattunud, siis oleks ta minust läbi jalutanud. Nagu õhust. Arvatavasti sai ta kallis abikaasa hiljem hirmsa peapesu, et see ometigi söandas mulle lehvitada. Minul aga oli jälle lõbus. :)

Naljakas nädal tegelikult. Kogu aeg oli mingi hirmus sebimine aga tagantjärgi vaadates oli enamus sellest üsna mõttetu. Äkki peaks ükskord tõesti kuhugi Tiibeti kloostrisse minema ning lihtsalt laskma ajal mööda kulgeda?