Poolel teel

Või noh, õieti küll veel mitte isegi poolel teel vaid kusagil seal tee alguses aga vahet pole. Ikka ja jälle peab möönma, et harjumuse jõud on igavesti pirakas ja kui aastatega sisseharjunud käitumine uues keskkonnas enam tulemit ei anna, siis oleks kõige lihtsam ju tõesti end sellest uuest keskkonnast eemale hoida. Ehk siis antud kontekstis veel üks uus Akendega arvuti osta (ja loota, et need Aknad seal juhtumisi tööle jäävad) nagu mu kaasa ironiseeris. Aga hoolimata sellest, et enamusi harjumuspäraseid tegevusi teostavaid programme pole ma veel tööle saanud (ainuüksi Windowsis mälupulgale salvestatud Thunderbirdi meilide kopeerimine Ubuntu alla võttis mitu tundi aega kuni ma lõpuks leidsin üles selle koha, kust sai ka peidetud failid nähtavaks muuta) on see kõik samas jälle üsna põnev, nii et ma vist ikka nikerdan siin selles linuxis edasi.

Iseenesest ju mitte midagi hullu polegi aga et praegu ei saa varasemate kogemuste baasil arvuti juures suurt midagi autopiloodil olles teha vaid pea iga liigutus nõuab selle "autopiloodi" uut seadistamist ning "seadistusjuhendid", isegi kui nad eksisteerivad, on sageli sellises lakoonilises keeles, et ma ei saa ikka mitte midagi aru, siis võtab vahel kannatamatusest jalgu trampima küll... :)