Kolmeteistkümnes nädal

Põhilised sündmused olid koondunud nädala lõppu. Reedel asutuse kolmeteistkümnes sünnipäev, laupäeval veel üks sünnipäev ja pühapäeval natuke plaanitud kultuurat.

Kaasa laekus provintsiaalpiirkonda juba kolmapäeva õhtul, kaasas kohvrid erinevate juustusortide, pasteetite ja nende veel umbes kaheksakümne kahe asjaga mida ääremaal pole lihtsalt võimalik poest osta. Neljapäeval kulus sellegipoolest pool päeva siinse kaubandusvõrgu läbikammimisele ja tõtt-öelda tegin Selverist isegi paar plaanivälist leidu. Näiteks marineeritud kirssõunad, mis oma sabadega nägid äärmiselt efektsed välja ja maitsesid kah hästi. Igatahes olid need vist esimesed asjad, mis täiesti otsa said :)

Kuna tänavune saabuvate külaliste arv oli kuni viimase hetkeni teadmata suurus (sellist segast situatsiooni pole meil varem küll olnud: inimeste plaanid muutusid pidevalt ja veel eelmise päeva õhtul polnud päris selge, kes pidid kas, millal ja kuhu ära sõitma, kellel oli või siis ei olnud vaja oma professoritega kohtuda ja nii edasi), siis ei osanud me ausalt öelda ka mingeid enam-vähem kindlaid prognoose teha ning kraami sai varutud mõningase varuga. Olime ka juba varakult otsustanud, et tänavuseks söögikraami peamiseks märksõnaks saavad täidetud korvikesed.

Tore. Reede hommikul veeresin pool seitse voodist välja ning alustasin pähklikoogi küpsetamise ja sibulate hakkimisega. Sel hommikul kadus aeg kuidagi eriti kiiresti käest ning kella kümneks, mil oli aeg uksed avada, ei olnud ma jõudnud suurt midagi ära teha. Niisiis jäi kõik ülejäänud kaasa õlgadele ja seda ülejäänut ei olnud mitte vähe. Praktiliselt terve päeva kui mina külalistega aega veetsin ning hommikul kümnest õhtul üheksani klaase kokku lõin, sebis ta lavaširulle keerata, klaase pesta, kohvi keeta ja muidugi sadu korvikesi täita. Seentega, tuunikalaga, pardimaksapasteedi, kaaviari ja tont teab veel millega. Tagantjärgi ma pakuks, et ta ise sai pidustustel viibida kokku ehk paar tunnikest.

Õhtul ma igatahes kukkusin mittemidagitegemisest täiesti ära aetuna voodisse ning takkapihta mängisin ka veel natuke kuutõbist. Moblahelina peale olin ma marssinud laua juurde, võtnud telefoni, põrnitsenud seda natuke aega, pannud siis voodi kõrvale põrandale ning plärina saatel end uuesti teki alla vedinud. Kusjuures helistajaks oli veel mu homme fatale. Mnjah ja ma veel hommikul imestasin, et mille pagana pärast mul see telefon seal põrandal vedeleb...

Ning Emand, ma olen täiega pettunud, et sa end lõpuks ikkagi selleks ajaks väljamaale nihverdasid. Niimoodi võib ju "Solgipange Klubi" tulevik tõsise löögi alla sattuda! ;)

Laupäeval jäid meile mõned tunnid aega end toibutada ja siis sõitsime pealinna kus õhtul ootas ees veel üks sünna. Tsiteerides päevakangelast: "viimane kahega algav". Jõudsime kaheksa paiku ning leidsime oma kergenduseks, et me polnud kaugeltki viimased. Aukülalisena tegi oma efektse sisseaste üks poriment veel lausa mitu tundi peale meid. Õhtu ja öö oli täis söömist-joomist ning sportlikku ja tervislikku jalutuskäiku mere äärt mööda Ristiga Ingli juurde ja tagasi. Otse karge öö südames.

Vanainimesed nagu me kaasaga juba ammu oleme, läks meil pühapäeva hommikul uni suhteliselt vara ära ja siis hakkasime tasapisi end Orlovi lossi poole vedama. Vahepeatusega Viru pannkooklas, kus lasime ühel kutel end natuke teenindada. Muidugi jõudsime me oma sihtpunkti ammu enne muuseumi avamist ning nii ma siis sundisin kaasat koos endaga Maarjamäe paekolosside ja mullamägede vahel lonkima. Me polnud kumbki seal oma kakskümmend aastat käinud ja peab ütlema, et nii mõndagi on selle ajaga muutunud. Alates saksa surnuaiast ja lõpetades kunagi Igavese Tule kohal end soojendanud käte lagunemiseni. Kus nüüd need paearhitektuuri kaitsjad on, kes tellisest ja betoonist Sakala ümber karates multiorgasme said? Maarjamäel oleks neil tegevust kuhjaga, praktiliselt kõik sealsed memoriaalkompleksi objektid kannatavad tugeva lagunemise käes. Ahjaa, õige küll, sinna ei saaks ju niikuinii midagi ehitada ja järelikult sealt ei teeniks ka keegi midagi ja üleüldse ei viitsiks sinna pärapõrgusse isegi igavlev meedia kohale sõita, niisiis pole mõtet seal oma trummi taguda...

Igatahes oli lõpuks aeg nii kaugel, et lossi uksed avati ning me sulandusime nende privilegeeritute sekka, kel oli au viimasel lahtioleku päeval Lorupi näitust vaadata :) Nagu ikka, saab selliste kohtade peal sutsu targemaks, nägime muuhulgas selget tõestust, et Lorupi toorikuid kasutatid ka teistes kristalli töötlejavates klaasikodades ja ka neid dokumentaalfilme, mida näitusel vaadata sai, polnud ma varem näinud. Pluss suurepärane valik seda fantastilist spiraallõiget (Grünbergi vinti), mida Lorup tegi ja mida mul pole senini õnnestunud ühtegi eset enda valdusesse saada. Rääkimata ka mõnest imeilusast pisivormist, mis dekoreeritud kalade, ämblikuvõrgu või purjekaga...

Veidi üllatas muuseumikogust valitud suhteliselt suur defektsete esemete väljapanek (kasvõi näiteks siin seda juttu illustreeriv taldrik Eesti Tarbekunstimuusemi kogust), sealhulgas oli ka mitmeid selliseid mudeleid ja vorme, mida veel neli-viis aastat tagasi vedeles iga kolmanda antiigipoe riiulitel ja seda täiesti mõistliku hinnaga. Tänaseks on turul hinnad loomulikult kerkinud ja valikutki vähemaks jäänud, oma osa andis sellele kindlasti ka seesama näitus. Samas on see muidugi ainult hea, et inimesed väärtustavad üha rohkem kodumaist toodangut ning Eestil on siin, mille üle uhke olla. Sõjaeelsest perioodist kasvõi näiteks Taska nahatooted, Tavasti metallplastika või Lorupi klaas-kristall. Kõik maailmaklass ja nii perfektse teostusega, et on jäänud kvaliteedilt siiani mitte ainult ületamatuks vaid enamustele tänastest meistritest ka lihtsalt kättesaamatuks.