Neljateistkümnes nädal

Esmaspäeval lasin end siis päälinnast tagasi koju sõidutada. Hakkab vist muutuma traditsiooniks, et ma pean taksojuhtidele seletama, kus üks või teine tänav on, kuidas sinna saab ja kuidas sealt tagasi kesklinna saab. Kui ma peaks ka edaspidi selliste otsa sattuma, siis ma ühel hetkel teen roolikeerajale ettepaneku kohad vahetada ning ta ei peaks mulle isegi linnaekskursiooni eest piletiraha maksma. Oleks tunduvalt lihtsam ise roolis olla kui pidevalt peale passida, et kas nüüd ikka pööratakse õigest tänavast sisse või sõitsime me sellest tänavaotsast jälle mööda. Hää küll, ma saaks veel aru, kui tegu oleks mingis uusrajoonis asuva ja alles hiljuti nime saanud või olgu ka ümbernimetatud tänavajupiga aga et ma pean seletama, kus asub linna üks vanemaid tänavaid, see on kummaline. Mismoodi hakkavad taksojuhiks inimesed, kes linna absoluutselt ei tunne ja kes ei suuda ka seda umbes sadakonda tänavat enne rooli istumist ära õppida?

Ühel heal päeval sel pühadenädalal otsustasime vennasega, et järgmine päev võiks natuke liha grillida. Ainult et järgmine päev oli nii paganama külm, et mõtet teoks tehes pidime me vahepeal lausa hõõguva grilli kohal käsi soojendamas käima. Et ma eelmine päev olin prooviks ostnud ühe igapäevasest veidi kallima veini ning see osutus üllatavalt sümpaatseks joogiks, siis haarasin ka grillimisele ühe pudeli seda kaasa. Nagu selgus, rohkem seda meie kaubanduses ei olnudki. Kui veinipudel maksab ikka juba torts maad üle 100 krooni, siis on kaks pudelit provintsi jaoks vist juba nii röögatu kogus, mida keegi ei osta ka aastaga ära. OK, kui me muidugi ei räägi mõnest hetke reklaamide lemmikust... Ma ei tea mis siis saaks, kui kellegil oleks vaja näiteks kasti nelja-viiesajakrooniseid pudeleid? Ahjaa, see inimene pendeldab ju niikuinii pidevalt Tallinna vahet ja ta toob sealt laost ise, milleks peaks siinsed kaupmehed end selliste muredega vaevama? Häh!

Aga külm oli tõesti. Vennapoeg muidugi ei lasknud end sellest üldse segada, kolistas hoovi mööda ringi, vedas kive ühest hunnikust teise ning kakles vahepeal ühe roostes koorelahutajaga, mille ta mingil ajal oli kah kive täis vedanud ja siis kui see ümber kukkus, ei jaksanud väikemees seda enam hästi liigutada. Aga lõpuks jäi mehe jonn ikkagi peale ning püsti ta selle ukerdas. Pärast marssis tähtsalt võiduka näoga ringi :)

Nii et jah, brrr... Talv tuli tagasi. Koos tuisueide ja lumevihuritega. See oli vist Suure Reede hommikul kui ma hommikul jahmatusega leidsin, et kena rohuplats mu köögiakna taga on kaetud millegi külma ja valgega ja see ei ole mitte härmatis. Ja neil päevil kus päike oli varjatud pilvedega, sadas ja keerutas ringi kõige ehtsamat lumepuru.

Täiesti erinev ajast täpselt kümme aastat tagasi kui ma ülestõusmispühade laupäeval matsin oma elu ühte kõige olulisemat inimest. Siis oli ilm soe ja päikesepaisteline, hommikul veidi puhunud tuul vaibus keskpäevaks ning linnulaul saatis meid terve päeva. Mu lapsepõlvest pärit hea sõber pidas kirikus ja surnuaias südamliku teenistuse ning väga sümboolne hetk oli siis kui pärgade ja lillede hauale sättimisel lendas üle kalmu tolle aasta esimene liblikas. Kollane. Sümboolne oli muidugi ka see, et üks sügavalt usklik inimene sai maamulda ja tagasi oma Isa juurde just kristluse kõige suuremate pühade ajal...