30 aprill 2008

Torge herilasepessa

Juba pikemat aega Taimaal resideeruv Tõnn Sarv on konkreetselt ja ilma liigse ullamullata pannud Ekspressis kirja halastamatu tõe.

Hää küll, eks leiaks muidugi ju ka mõningaid vastuargumente aga see diskussioon saaks üsna kipakas, Sarve poolt välja toodud faktid oleks vaidluses lihtsalt oluliselt suurema kaaluga. Kõige paremini võttis aga kogu selle tramburai, mis siin toimub, muidugi kokku üks kommentaator: "Kamp pisikesi tigedaid härjapõlvlasi kaklemas küüntest kübara pärast... Eks hea tahtmise juures võib sedagi kultuuriks pidada."

8 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Põhimõtteliselt olen ma Sarve jutuga nõus, aga samas jääb ka mulje, et lihtsalt üks samasugune härjapõlvlane üritab teisi kaugemat kiviga visata ^^

Anonüümne ütles ...

" kas siis selle maa keel,
laulutuules ei või...


..tyramaeivõi"

kivisildnik vist

ancientboy ütles ...

On ju isand Sarvgi ikka siitsamast pärit. Nagu me kõik muidugi. :)

Eks meil kõigil on see kaaskondsete peale urisemise mentaliteet küljes (kellel rohkem, kellel vähem) aga tõsi on jah see, et faktid Sarve jutus on õiged ja miks siis olekski neid pidanud esitama võltsoptimistlikus toonis?

Meie suhteliselt tagasihoidlik kultuuriajalugu muide ei sega meid põrmugi nüüd ja tulevikus sedasama kultuuri tublisti juurde toota, et paari sajandi pärast elavad tõnnsarved ei saaks enam nii masendavat loetelu koostada.

Anonüümne ütles ...

"Meie suhteliselt tagasihoidlik kultuuriajalugu muide ei sega meid põrmugi nüüd ja tulevikus sedasama kultuuri tublisti juurde toota..."

Iseasi, et MIS kultuuri. Massikultuuri? Sest kes seda kultuuri ikka Eesti kesistes majandusoludes rahastab, kui mitte rahvas. Seega tuleviku kultuur on puhas meelelahutus? Tarbekust?

Minu maksimaalselt pessimistlikust vaatevinklis on kultuur kogu maailmas teel sinna suunda, mis keskajal. Üks 12. sajandi teoloog, Honorius Autunist, kirjutas tabavalt, et näiteks maalimisel on kolm põhjust: 1) kirjandus kirjaoskamatutele 2)kaunistus majale 3)meenutus neist, kes varem elanud. Tänapäeva konteksti viiduna tähendaks seesugune kunst siis: 1)teoste lapsikuseni lihtsustatud sõnum 2)tarbedisain, mõni sisustusega sobiv maal korterisse-büroosse 3) monumendid, portreed.

ancientboy ütles ...

Kindlasti ka massikultuuri aga selleski pole midagi uut. See on olnud ju igal ajal. Okei, niivõrd globaalset massikultuuri ehk mitte aga see ei sõltu niivõrd "lihtsustatud sõnumist" või reklaamiosakondade töö tõhustumisest vaid on juba rohkem kinni toonaste ja tänaste võimaluste erinevuses info levimiskiiruses ning -geograafias.

Samal ajal on ju alati olnud ka selliseid peaga vastu seina jooksvaid ning jonnakalt vastuvoolu ujujaid, kelle "kultuuritoodangu" väärtust hakkavad hindama alles tulevased põlved ja muidugi ka vastupidi: paljud omaaegsed kultuurivalla hittmehed ja -naised on tänapäevaks unustusehõlma vajunud. Võimalik, et nii mõnigi neist asjatult aga seda enam on alati võimalus põnevaks taasavastamiseks. :)

Nii et tegelikult ma ei näe ka kõikvõimalike meiemeeste ning taunokangrote ajaloolisest vaatevinklist vaid sähvatusena fikseeritavas populaarsuses midagi katastroofilist. Küll aeg selekteerib terad välja.

Anonüümne ütles ...

Mhmh, kindlasti selekteerib aeg terad sõkaldest, kuid neid teri jääb lihtsalt tunduvalt vähemaks kui neid võiks olla ja võib-olla pole need ka niivõrd kvaliteetsed, kuna kunstnik, muusik, kirjanik, peab tegema oma loomingu kõrvalt sadat muud tööd, et kuidagi ära elada. No more Michelangelos.

^^ IMHO

ancientboy ütles ...

Ka sellesama Michelangelo elu polnud ju ainult üks lust, lillepidu ja supertööde loomine. Muide, see, et ühel ajal sattus ühte kohta selline ports ajaproovile vastu panevaid geeniusi, alates homo universalis'test da Vincist ja Michelangelost ning lõpetades pisemate staaridega, on üldse anomaalia ja igasugu tõenäosusteooriate vastane. Või kui soovid, siis erand, mis lihtsalt kinnitab reeglit. :)

Ajas ettepoole tulles võib aga sestsamast kunstivallast tuua palju näiteid, kuidas oma eluajal virelenud ja vaevu ots-otsaga kokku tulnud omaaegsed "lõuendiraiskajad" on tänaseks saanud maailma kultuuriajaloo raudvaraks. Van Gogh, Toulouse-Lautrec jne jne jne.

Nii et küll tulevased põlved leiavad ka meie ajast suuri tegijaid, kelle tööde ees ahhetusega seisatada.

Ma vähemalt loodan. :)

Anonüümne ütles ...

Millegi pärast ärritab mind kohutavalt, kui keegi kasutab üleliia palju sõna "meie".

Tra, ma ei ole loo autoriga ju abielus!