16 aprill 2008

Kinnisvarafirmas pettunud

Tore tattoo No teate, mina niimoodi ei mängi! Loen mina igasugu blogidest ja uudisportaalidest maailmakuulsa kinnisvarafirma võrratutest pakkumistest ja kui ma nüüd meeleheitlikult olen juba poolest ööst saadik üritanud neist vähemalt ühtegi (ma kardan, et seksiõpikud on praeguseks küll juba lootusetult otsas) endale sebida, siis on tohutud rahvamassid firma serveri lihtlabaselt umbe jooksutanud ning see on kõige täiega maas. Juba tunde!!! Võimalik isegi, et päevi ja aastaid...

Ma tahtsin ju endale kah toredat allahindlusega krunti mudamülkasse, et siis oma lapsepõlve lemmikluuletuse (vt. allpoolt) järgi elu sisse seada ning boonusena oleks saanud veel toreda nahapildi (vt. fotot, videot selle kunstiteose valmimisest koos põhjaliku intervjuuga kehakaunistamise tagamaadest näeb näiteks siit ja imekauneid vaateid antud elurajoonist aga kasvõi Kirjatsura blogist) aga tutkit, keegi jõudis ette. Mul oli isegi tättuu jaoks nina peale koht valmis varutud aga nüüd ei midagi. Kõigest ilma... Nuuks!

Tahaks siiski loota, et kuna ma siinkohal jätkuvalt pikendan nimetet firma ja samuti ka pildil kujutet noormehe viite kuulsuseminutit, siis ehk pool protsenti alet ikka saan.

Ja nüüd tänane luulekülg:

Põrsapõli

Mudamere ääres,
porikalda peal
oleks mõnus elu
tillukesel seal.

Keegi seal ei riidle,
kui su kärss on must,
keegi seal ei keela
väikest vallatust.

Hiired seal on hukas,
rotid seal on raisus,
roosa põrsas magab
kanapoja kaisus.


(Luuletus: Hando Runnel, kogust "Miks ja miks", 1973 / foto: internetiavarused)



edit: (kell 17.03) Taevased jõud on mu nurinat kuulda võtnud ning ma nägin kah lõpuks selle toreda firma veel toredama kodulehe ära. Muuhulgas sain ma lugeda anonüümse psühholoogi (kindlasti paljukiidetud Šveitsi sõltumatust instituudist) mõtteteri tätoveerimise teemal:

"Suure hulga kritseerijate puhul vallandab ebakindluse, ärevuse ja viha mitte niivõrd fakt noormehest, kes lasi enesele tätoveeringu otsa-ette teha, vaid ebakindlus iseeneses. Valdav osa Eesti inimestest oleksid tegelikult väga suure tõenäosusega nõus laskma enesele firma logo otsa-ette tätoveerida. Küsimus on vaid hinnas."

Aga täpselt. Küsimus on ainult selles, kui palju oleks "kinnisvaraarendaja" pidanud maksma selleks, et sellisele arutlusele ka autoriteetne nimi alla saada. Aga nad paganad ei raatsinud vist piisavalt oma sajalisi luhvtitada, et psühholoog oma häbenemisest üle saanuks...

2 kommentaari:

Hundioru Nirti ütles ...

Selleks, et ma mingi neetud logo laseks endale otsaette tätoveerida, peaks mulle ikka 300-400 miljonit krooni maksma.

Siis oleks ka peale tätoka tegemist esimene käik lasereemaldusse & sealt edasi Pree juurde armiravisse.

zenbonbon ütles ...

Mõned inimesed on ikka odavad (ja rumalad)küll.

Selle asemel et elada tagasihoidlikult, kuid siiski kogu oma eneseväärikusega, kuskil tavalises korteris, on vaja lasta ennast häbimärgistada, eee...mille nimel? Mõttetu majalogu kuskil pärapõrgus. Ainult et saaks odavamalt. Aga kui inimesel pole juba praegu pappi, et selle eest täishinda tasuda, siis kuidas saab tal hiljem olla piisavalt raha, et maja hooldada ja võimalik, et iga päev autoga Tallinnasse tööle sõita? Elavad ennast lõhki ja pärast on sada ja üks laenu, liisingut ja krtteabmida kaelas.

Vastik oli vaadata, kuidas ta seal tätoveerimistoolis värises. Endal jube valus, aga ikka surub reklaamibrošuuri kramplikult rinnale. Hale wärk. Pfff