Мифы моего детства (2005)

Мифы моего детства (Mify moego detstva / Myths of my childhood)
Lavastaja: Юрий Фетинг (Yuri Feting)
2005
http://imdb.com/title/tt1141263/

Eelmise sajandi varased kuuekümnendad ühes pisikeses, sanatooriumiga õnnistatud külakeses Aasovi mere kaldal. Teismelised poisid unistavad tõelisest armastusest, millestki salapärasest, millest nad on seni kuulnud vaid "vanurite" juttudest. Ja kui Ignat (1989. aastal sündinud Denis Kasimov) lõpuks pealinnast sanatooriumisse sõitnud, väidetavasti kuulsasse lauljasse (Irina Patrakova, IMDB annab ta nimeks küll eksitava Petrakova) armub, tekib mitu pingelist liini, mis lõpuks viivad hukatuseni nii indiviidi kui kogu küla tasandil. Samal ajal kui fragmentidest pannakse ekraanil kokku pilt toonasest pulbitsevast külaelust, jutustatakse vaatajale ka oma kolm tuhat aastat vanu legende ajast, mil praeguse külakese kohal oli asunud Surma Jumalanna tempel ning kohalikke veendumust mööda tulevat jumalanna veel praegugi iga saja aasta tagant oma lõivu nõudma.

Uuematest vene filmidest (kui need just ei ole mingid möllukad) ei tea ju tegelikult suurt midagi ning selles, et ma filmi enda jaoks üldse avastasin, on süüdi keegi anonüümne monteerija, kes oli Keane viimase albumi geniaalse avaloo Atlantic'u videoks lõiganud kokku "Müütide"-filmi homoteemalised kaadrid. Jah, üks suhteliin on ka selline. Ignati parim sõber Kinder (filmimise ajal 15-aastane Klim Zvezdin) on ilmselgelt oma sõpra armunud aga paraku ei leia ta samasuguseid tundeid vastaspoolelt.

Lavastaja ja "Lenfilm'i" kiituseks tuleb ära mainida nende julgus võtta peaosadesse täiesti tundmatud näod ning kokku sai üsna kirju seltskond, kellel polnud varem mingit filmikogemust. Kogu kambast on vist ainult Kinderi ema mänginud Anželika Nevolina filmidega rohkem kokku puutunud ning kolmest peaosalisest kaks, Patrakova ja Karjalast, Petrozavodsk'ist pärit Zvezdin olid varem vähemalt teatrilaval midagi teinud, kõige peamisem osaline, Doni-äärses Rostovis sündinud Kasimov, tuli aga proovivõtetele üsna juhuslikult ning hoopis mõttega, et vahest õnnestub ehk mõnest massistseenist osa võtta. Sellekski tuli tal eelnevalt vanematega piike murda, sest nood ei tahtnud poisile mingiks tühikargamiseks luba anda. Kõik see viis lõpuks aga selleni, et Kasimov sai oma rolli eest SRÜ ja Baltikumi filmifestivalil "Kinoshock" parima meesnäitleja auhinna. Nojah...

Väga poeetiline film, mis lisaks kubiseb ka meeldejäävatest karakteritest. Tuukriülikonnas oma hinge kaaluv vanamees, lootusetust kiimakotist hambaarst, ratastooli meenutava riistapuuga taevast alla laskuv vanaproua, veendunud marksistist külahull, sanatooriumis viibiv veel segasem tšellomängija ja nii edasi. Ma ei tea, võib-olla on see küll ainult nõuka-nostalgia aga mulle tundus küll, et hoolimata kitsastest oludest ja täielikust segasumma suvilast, milles peategelased oma elu elasid, olid nad selles kohas ja ajas õnnelikumad kui enamus tänapäevaseid inimesi ning elu oli oma kohatises absurdsuses ikka kõvasti lõbusam.

Ahjaa, filmi lõpetab autori pühendus oma "isale, kes lõpuks ei saanudki mu lapsepõlve lugudest midagi teada". Sweet!

10/10