Porisemiselainel ehk nädalavahetusest naamoodi

Endiselt ei ole suutnud Tallinna isehakanud ja mängult vastutavad persoonid ühistranspordi piletimajandust korda seada. Kogu Eesti peale on tervelt vist kaks (!) ID-pileti automaati, mis asuvad nagu pangaseifid Virus toredas maa-aluses klaaskapis, kuhu minul ei ole õnnestunud uksel olevat ID-kaardi-lugejaga lahtilukustajat kasutades sisse saada juba üle aasta (õnneks on seal klaaskapis ka SEB'i pangaautomaat ning sellest tulenevalt uksel ka magnetriba lugev lukk), teiseks on järjekindlalt vähemalt üks masin talveunes (viimase paari aasta jooksul on minu harvade kogemuste järgi kahel korral ka mõlemad oma ekraane üheaegselt kiivalt pimedana hoidnud), need masinad ei ole suutelised raha tagasi andma (mis omakorda tähendab, et sinna peaks kogunema üksjagu üleplaanilist raha, mille eest keegi saab kindlasti endale midagi ilusat osta) ning takkapihta ei ole kahe aastaga suudetud neid ringi seadistada, et nad sööks ära 2006. aasta väljalaske 10-kroonised paberrahad. Noh, hea seegi, et vähemalt seni ei konfiskeeri nad neid sedeleid Tallinna linna kulude katmiseks vaid virutavad piletiostjale sõnatult vastu vahtimist tagasi.

Igatahes on mind juba pikemat aega pannud imestama huvitav asjaolu, et kuidas küll mujal maailmas suudetakse musttuhandeid piletiautomaate käigus hoida, mis oskavad isegi arvutada ning suuremaid kupüüre piletiks ja peenrahaks lahti vahetada? Aga arvatavasti on see samasugune alatu propagandamull nagu nõukaaegsed pildid roiskuva kapitalismuse külluslikest kaupluseriiulitest, sest meie ametnikud on ju korduvalt ja lausa miljonite eest käinud piiri taga piletimajandusealaseid kogemusi omandamas ja kui kusagil ka tegelikult midagi sellist oleks, siis töötaks sama süsteem ju meilgi.
---
Pierre on teatavasti Tallinnas oma imearmsa chocolaterie'ga alustanud ja seejärel Tartusse laienenud ning Raekoja platsile suurepärase söögikoha loonud tegelinski. Niisiis olime me meeldivalt üllatunud kui kusagil marsruudil Istanbul-Riia-Tallinn lenneldes leidsime mingist trükisest nupukese selle kohta, et laienemised pole lõppenud ning nad on Tallinnasse tekitanud veel ühe kohviku, mida sellele sisekujunduse loonud firma nimetab küll miskipärast chocolate lounge bar'iks ja millel nimeks bravuurikas Josephine. Tõtt-öelda me otsisime kaasaga selle kohe samal õhtul Tallinnas üles ja hilisõhtune esmamulje ukse vahelt sisse kiigates ei olnud halb. Otsustasime, et see koht tuleks põhjalikumalt üle vaadata.

Et möödunud, tiheda kultuuri- ja muu programmiga täidetud nädalavahetuse viimaseks õhtupoolikuks oli planeeritud vestlusring Professoriga, teemaks "Istanbuli arengud möödunud kuraditosina aasta jooksul" ja millele lisandus visuaalsete materjalide kaudu mineviku meenutamine ning oleviku leevendamine joovastavate jookide näol, siis alustasime seda just Josephine'st. Ja siis selgus, et seda müstilist sarmi, mis on sama firma eelmistel kohtadel, seal ei ole. Rääkimata teeninduslikest apsudest. Alustuseks võiks aga pajatada näiteks sealsest mööblist. Udupeened toolid näevad ju toredad välja ja puha aga vähegi suurema inimese jaoks on enam-vähem ainus normaalne istumiskoht seinaäärsetel diivanitel. Kus istudes peab muidugi pidevalt meeles pidada, et mingil juhul ei tohi end õhkõrnale lauakesele toetada, sest see lihtsalt kaldub ka väikese näpuliigutuse peale ning keerab kõik laual oleva kummuli. Õnneks suutsime me sel korral sellist õnnetust vältida.

Kui Meistrite Hoovi chocolaterie üheks trumbiks on (või vähemalt olid - ma pole seal vist aastapäevad käinud ja hetkeseisu ei teagi) ehtsaid Pariisi garçon'e meenutavad poisid, siis ka siin oli üks äärmiselt sümpaatne tudengipoiss. Aga... veinipudelit ei tooda lauda juba avatuna, kurat võtaks! Ka siis mitte, kui ta seda eelnevalt meile meie palve peale kinniselt näitamas käis. Või noh, õieti oli see pudel vist poollahti: ta oli selle lahti teinud ja korgi tagurpidi uuesti poolest saadik pudelile peale pistnud, variant, mida mina polnudki väljaspool mõningaid koduseid aialäbusid varem näinud. Samuti on ju elementaarne, et kelner valab veini ka klaasidesse, mitte ei pane tühje klaase lihtsalt kohmakalt lauale pudeli kõrvale ega ei jaluta ära. Tõtt-öelda päästis poisi meie ühisest sapisest õelusepurskest ainult see, et ta tõesti nägi nunnu välja ning me kaasaga arvasime Professori küsiva pilgu peale, et ah, las ta olla peale, ei hakka teda tagasi kutsuma. Ülejäänud õhtu tegeles noormees oma läpakasse sukeldudes õppetööga.

Üksikute eranditega on Eestis väga tüüpiline see, et teenindajaid ei huvita absoluutselt klientidele millegi müümine. Asi, millele mina söögikoha omanikuna raudselt rõhku paneks. Aga nii me siis olime oma veinipudeliga seal ühele poole saanud ning istusime vist oma kolmveerand tunnikest, ilma, et ühelgi teenindajal oleks tulnud pähe mõte tulla küsima, et vahest me sooviksime veel veidi veini? Kusjuures me oleksime soovinud ning firma oleks jälle mõnisada krooni kasumit saanud. Selle asemel tõstis peaaegu inimtühja kohviku baarileti taga olesklev tibi hoopis kuuekümne seitsmendat korda ringi oma alkoholipudeleid ning kõpsis võltsküünega igavledes vastu seina.

Josephine kemps muide on kah vaatamisväärsus. See, et seinal ripub glamuurne vaip, on pool asja, tõeline pärl oli prill-laua alla liimitud tühi tikutoos (noh, et prill-laud ja pott omavahel kohtudes ei kolksuks) ning asjaolu, et kasutatud paberkäterättide urn ja seda ümbritsev põrandapind olid mattunud paberimäe alla, andis samuti tunnistust tõeliselt töökast kollektiivist.
---
Niisiis, kuna meie tengelpungade sisu polnud mademoiselle Baker'i jaoks ilmselt piisavalt hea ja pealegi olime me otsustanud ka natuke tõsisemalt süüa, oli meil plaanis Lokalveränderung. Nagu kõik teed pidavat Rooma viima, jõudsime meiegi peale väikesi munakiviseid eksirännakuid lõkerdades taas Lendava Lapšaa Lokaali, mida tavainimesed tunnevad rohkem Clazz'i nime all. Selles, et pasta endiselt lendab, veendusime me oma toolide alla vaadates, kus tilpnes veel umbes pool spagetti. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Üks tore Professori tudeng, kes meie eelmise külakäigu ajal meid osaliselt teenindas, suutis end seekord edukalt meie lauast eemal hoida ja me olime antud ühe teise noorhärra hooleks. Vein oli endiselt hää ja toit, mis pole seal asutuses tõtt-öelda küll mingi eriline saavutus, oli ometigi söödav aga seekord tõmbasid nad endale vee peale pisukese petukaubaga.

Et ma hiljuti Türgis just kogesin peaaegu samalaadset trikki, siis nüüd ma tutvun mulle toodud arvetega veidi põhjalikumalt ning selleks, et ma ei paneks arvel tähele neid ridu, mida ma tellinud ega tarbinud pole, kulub ikka oluliselt rohkem alkoholi kui sel õhtul tarbitud sai. See lisaarve võis muidugi tõesti olla ka "tööõnnetus" aga arvestades kelneri reaktsiooni mu täpsustavale küsimusele julgen ma selles tublisti kahelda. Nii et olge hoiatatud! Nii teie, kes te üritate niimoodi lisaraha teha (ma arvan, et see täiendav tähelepanelikkus kestab mul veel päris mõnda aega) kui ka teie, kes te sellistes kohtades aega veetmas käite ja oma raha peale just lausa vihased pole. :)