Dagöst, Marillionist ja bändide "mahakäimisest"

Dagö viimatine üllitis "Möödakarvapai" (osta paremini varustatud plaadipoodidest ja samuti nt. siit, siit või siit) on oma lühikese eluea jooksul jõudnud tekitada juba üksjagu hingestatud seisukohavõtte, mis laias laastus jagunevad endiselt kaheks massiivseks äärmuseks ("suurepärane" ja "täielik pask") ja mille vahele jäävad ka arglikud arvamised stiilis "kahjuks nüüdseks on Dagö end juba ammendanud" (tsitaat Rotipesa kommentaariumist).

Ma olen ise midagi sarnast läbi elanud oma vist kõigi aegade absoluutse lemmikrockbändi Marillion'iga. Peale Fish'i lahkumist ei läinud mulle meeste järgmised kaks plaati, "Seasons end" ja "Holidays in Eden" absoluutselt peale ning selleks oli vaja Rock Summerit, kus mr. h & Co said veenvalt tõestada, et bänd on küll muutunud aga samas jäänud endiselt geniaalseks ning ma avastasin ka eespoolmainitud suurepärased albumid. No ja siis tuli muidugi taevani kiidetud "Brave", mille väidetav headus ei jõua mulle vist küll iialgi kohale. IMO siuke täiesti keskpärane plaat. Samamoodi üles-alla on mu arvamus pendeldanud ka nende uuemate plaatide koha pealt ning kui "Afraid of sunlight'i" mitte arvestada (selle plaadi puhul muutus mingi hetk mu esialgne üsna leige suhtumine radikaalselt ning võimalik, et see on "uue Marillioni" parim album üldse), siis pole miski suutnud mu esialgset arvamust neist muuta: "This strange engine", "Radiation" ja "Marbles" on geniaalsed, "Marillion dot com", "Anoraknophobia" ja "Somewhere else" aga viiepalliskaalal vaid sinna nelja ringi küündivad. Eks näis, mis nende uuest, suvel ilmuvast 15-ndast albumist tuleb.

Paljude esinejate puhul (OK, ma ei mõtle siin niivõrd kaheloo- ja ühesuvekollektiive kuigi põhimõtteliselt sama süsteem töötab ka seal) annab kontserdi nägemine muusikast saadavale elamusele olulise lisanduse ja näiteks Dagö kontserdid on tänu nende silmatorkavale, oma kunagist teatrielukoolitust nutikalt kasutavale frontman'ile hoopis midagi muud kui neid plaadilt kuulata. Ja nii ongi, et kui paned hiljem muusikamasinasse nende albumi, siis täienebki emotsioon parasjagu plaadilt kuulatavast muusikapalast (mis tihtilugu erineb veel ka kontserdil esitatavast versioonist) ka nostalgilise mälupildiga kunagis(t)est esinemis(t)est.

Osa Lauri fenomenist põhineb kindlasti ta karismaatilisel isikul ja ta unikaalsel, selgesti äratuntaval häälel. Millele lisanduvad sama orgaaniliselt ka ta kirjutatud, kodumaise muusikailma standardeid arvestades ilmselgelt ülikeerulised ja sõnadega lõputult mängivad tekstid. Saatpalu täidab iga ruumi, kuhu ta siseneb (ma mäletan ühte aastatetagust kena kevadet, mil Saatpalude-pere oli tulnud Vabaõhumuuseumi külastama ning vaikne ja väsinud pereisa üritas kassiiri kiuste kassast pileteid osta: selline eraelus tagasihoidlik mees, kes ka kassiiriga peetud tasahäälses vaidluses valitses ometigi olukorda ja tahtmatult pööras endale oma ilmekate žestidega tähelepanu - tõtt-öelda ma ei usu, et sellises tuntuses just kõige kergem elada oleks) ning haarab sind oma lummusesse nii või naa. Ta kas meeldib või teda peaaegu et vihatakse, ükskõikseks jääb tema suhtes ikka ülivähe inimesi. Ja viimastena ei lähe kindlasti arvesse need persoonid, keda endi sõnul küll absoluutselt ei huvita Dagö tegemised aga kes peale sellise deklaratsiooni esitamist jätkavad hinge tõmbamata emotsionaalse pooletunnise monoloogiga teemal "Miks Dagö ikkagi on saast". :)

Niisiis, kunagised lemmikbändid, mis meile ühel hetkel enam ei meeldi, ei ole maha käinud. Nad on lihtsalt muutunud (ja taevas tänatud selle protsessi eest!) aga samuti oleme muutunud ka meie ning kui me ühel hetkel leiame, et me teed ei ole mingist hetkest peale enam kulgenud paralleelselt, siis ei ole see ei nende ega meie süü. Nii lihtsalt on ja ses pole miskit traagikat. Võib-olla kunagi kaugemas või lähemas tulevikus käänavad meie rajad taas end kõrvuti ja ühte suunda minema. Minu ja Marillioniga on niimoodi juba korduvalt juhtunud. :)

P.S. Lihtsalt täpsustuseks. Saatpalu ja kompaniiga on meie kulgemine esialgu veel samasuunaline ja ka seni viimane album on sarnaselt varasematele endiselt suurepärane.