Tõekuulutaja

Eile helistas vennanaine ning raporteeris, et tema jalutas parajasti lastega linna peal kui päevakorda oli tõusnud teema peaaegu kadunud onust. Tõepoolest on sellest juba mitu nädalat möödas kui me nendega viimati looduses uurimisretke tegemas käisime ja nüüd siis tekkis kolmeaastasel vennapojal probleem, et kuskohas ma ikkagi olen? Aga ta lahendas selle muidugi leidlikult. Nimelt kui nad möödusid parasjagu mu lemmikrestoranist, teatas poiss veendunult, et ma olevat seal. Ega ta väga palju mööda ei pannudki, sest kuigi eile olin ma tõesti kodus ja kaklesin paberitega, on nimetet söögikoha filiaalis täna õhtuks laud kahele kinni pandud. See saab vähemalt teoreetiliselt olema kultuurne koosviibimine koos uute veinide degusteerimise ja muu säärasega...