Ajast ja lehest

See oli eile kui pealtnäha täiesti juhuslikult sattus minuga vestlema üks minu jaoks absoluutselt võõras tütarlaps, kellega siis sai diskuteeritud erinevatel teemadel alates kodumaisest rahvuslikust kunstist kuni rookatuste arhitektuursete elementide eripärani. Kuni veidi enne lahkumist selgus, et neiu on ühest ajakirjandusväljaandest ning uudiste hapukurgihooajal oleks ju äärmiselt põnev mõne huvitava inimesega intervjuu teha. Mina, maalt ja hobuseta nagu ma olen, ei saanud muidugi absoluutselt aru keda täpselt selle huvitava inimese all silmas peeti.

Täna tuli loole järg. Umbes tund aega tagasi viis saatus (tõenäoliselt küll mõne lugu nõudva toimetaja isikus) mind kokku ühe taas minu jaoks täiesti tundmatu inimesega, ainult seekord oli selleks üsna kena pisemat kasvu rõõmsameelne noormees, kellel võttis vestluse alustamine küll tsipa kauem aega kui ta eellasel. Hoolimata päeva jooksul tarbitud mõningasest alkoholist, mille lõhna veel õrnalt tunda oli. Õnnetuseks olin ma aga oma tänase ajagraafikuga niigi totaalselt jännis ning mul lihtsalt polnud aega jutulõnga veeretada. Nõnda pidin ma suhteliselt järsult selle keskustelu katkestama ja ette ning taha vabandades minema tormama. End intervjueerida poleks ma muidugi niikuinii viitsinud lasta (muide, erinevalt eilsest tütarlapsest suutis noorsand end tutvustada kui ajakirjanikku ning oma soovi ka korralikult sõnadesse panna) aga niisama oleks võinud ju kutiga igal juhul plägiseda. Näiteks elust, hiirtest ja inimestest.

Nad on muidugi seal ajakirjandusväljaandes igavesti nutikad. Kui tütarlapsega ei läinud õnneks, siis proovisid poisiga ja nüüd ma jään küll huviga ootama, kelle nad järgmiseks saadavad. :D