Tunneli lõpust paistva valgusega on kööga

Isand Ranno Kasemaa blogis avaldus paari päeva eest absoluutselt geniaalne tsitaat kelleltki tundmatult: "Due to our budget cutbacks, the light at the end of the tunnel has now been switched off!"

Vot just seetõttu ei ole ma vaevunud peaaegu üldse süvenema kohalikul poliitikamaastikul toimuvasse. "Peaaegu" seepärast, et paaril-kolmel korral on poolkogemata silm mõnele pseudolubadusele peale jäänud ja siis ma olen kohe ka tigedaks saanud. Üks asi, mida ma neilt täissöönud toompealastelt, kes sinna uuesti pürivad, küsida tahaks on lihtne: "Mis on teid küll takistanud senini neid asju tegemast, mida te nüüd lubate?" Kui blogi suunitlust silmas pidada, siis küsiks näiteks kasvõi Imre Sooäärelt, et mis küll on takistanud teda viimase nelja aasta jooksul Riigikogus oma "elu unistust" (st. muuta teed tolmuvabaks) ellu viimast? Ja miks mina valijana peaksin uskuma tema (või ükskõik millise kandideerija) populistlikku pläma sellest, et teda valides see lubatu nüüd ometi teoks saab?

Okei, Imre platvorm pole ju kaugeltki kõige hullem, mõnede teiste kandidaatide (sealhulgas mitmes parlamendi koosseisus ühtejutti istunud tegelase) valimislubadused, mis silma on hakanud, on ikka nii debiilsed, et karju või appi. Aga ma tõesti ei viitsi enam ja imetlen vaikselt neid inimesi, kes veel jaksavad selle lauslollusega, ei, lausülbusega võidelda. Minu jaoks on need riigikogujad ja kogujahaktised ammu juba teisele planeedile kolinud, tõsi, millegipärast peab meie planeet neid ülal pidama. Ma ei suuda oma hetkelises pessimismis meenutada ühtegi sündmust täna viimast korda koos istunud Riigikogu X koosseisu tegevusest, millel oleks olnud oluline ja positiivne mõju minu isiklikule elule.

Nii et tunneli lõpust ei paista juba ammu enam mingit valgust ning seal pole mingit vahet, kas lülitati elekter välja või peksid pätid selle pirni lihtsalt puruks. Ja kõige hullem on see, et seda kuradi tunnelit ehitavad usinad parteisõdurid pealekauba ka veel üha pikemaks ja pikemaks. Lausa valguse kiirusel.