Kaheksas nädal

Üks laialt levitatavaid müüte on selline, et gay'd lausa peavad tähistama kõikvõimalikke tähtpäevi. Kaks ja pool kuud esimesest suudlusest, nelikümmend kolm päeva viimasest leppimisest ja neli tuhat viissada minutit selle ilusa punase salli äraviskamisest. Mida tobedam tähtpäev, seda uhkem tähistamine. Nojah, ma olen alati selliste asjade peale irvitanud aga eelmisel esmaspäeval kui täitus mitte eriti ümmargune arv aastaid esmakontaktist (Thank God for Internet!) mu homme fatale'ga, siis tabas see melanhoolne tunne ka mind ning ma käitusin täpselt korralike homoklišeede järgi. Ning ei kahetse seda mitte üks põrm :)

Üks selle ettevõtmise tagajärgedest oli, et homme fatale meisterdas mu kaasa juures istudes pool päeva igasugust nänni ning saatis järgmisel paari päeval mulle postiga lugematuid kirju, pakke ja pakikesi. Armas! :D

Nädala lõpu poole oli mul vaja teoks teha täiesti eksprompt visiit kunagise klassiõe juurde ning see osutus igavesti lahedaks ettevõtmiseks. Kõigepealt tabas mind poes külakostiks sobilikku kommikarpi valides arusaam, et ma kas olen ootamatult senisest veelgi populaarsemaks muutunud või siis teine variant on see, et vist on mingid valimised tulemas, sest umbes veerand tunni jooksul vestlesin ma põgusalt kuid see-eest hästi südamlikult nelja vana tuttavaga, kellest viimased kolm tundsid üle aastate ootamatult huvi, et kuidas ma ikka elan ja muud sellist. Neil persoonidel oli muidugi ka üks ühisnimetaja, nimelt kõik nad kandideerivad mõne partei koosseisus Riigikokku.

Ja veidi hiljem kalli klassiõega plaksudes oli vähemalt minul küll hästi tore olla.

Laupäev ja kodumaa sünnipäev. Mnjah. Kuna ma elan telekavabas tsoonis juba poolteist või rohkemgi aastat, siis ei tulnud ka pingviinide paraadi vaatamine kõne alla (nagu täna jääb ka Oscari-gala vaatamata, nuuks), selle asemel võtsin kätte ja küpsetasin endale hoopis ühe sidruniglasuuriga ricotta-kardemonikoogi, mis, tõsi küll, sai juba mitu tundi tagasi otsa. Presidendi kõne lugesin läbi, Rüütli omadele tegi ära, Lennu kõnedele jäi alla. Ülejäänud tänane päev on nagu pühapäevad sageli, möödunud linnutiivul ja edukalt mittemidagi tehes.

Nädala sisse mahtusid ka mõned filmid. "Chicken tikka masala" kohta läheb lähiajal jutt üles mu gay-teemaliste filmide lehele, "Devil wears Prada" (mida ma küll juba teist korda sattusin vaatama) oli tänu pea alati võrratule Meryl Streep'ile samamoodi võrratu ning "The illusionist", mille suhtes mul oli miskipärast eelarvamus, osutus äärmiselt võluvaks ajastufilmiks. Charming!

Ja siis veel sai see nädal hakkama sellega, et tekitas mus kardetavasti sõltuvuse briti seriaalist "Torchwood".