OMD ja Propaganda fantastiline liit

Head ajad muusikamaailmas ei ole kaugeltki veel lootusetult läbi. Eelmisel aastal ilmus üllatuslikult Cock Robin'i uus album ja nüüd on ka popmuusika ajaloo ühe omapäraseima naishääle omanik Claudia Brücken täiesti ametlikult tagasi!

Kunagi eelmisel aastatuhandel katapulteerus Saksamaalt muusikamaailma orbiidile hele täht Propaganda, mille asutajate hulka kuulus muide ka sakslaste järjekordse au ja uhkuse Die Krupps liige Ralf Dörper. Lisaks temale olid nn. klassikalise neliku liikmed veel Michael Mertens, Susan Freytag ja muidugi Claudia Brücken. Veel üks asutaja oli küll ka Andreas Thein aga tema lasi sealt jalga juba enne debüütalbumi salvestamise algust.

Niisiis oli Propaganda loodud ning ainuüksi hitist "Duel" oleks piisanud, et endale igavesest ajast igavesti kindlustada positsioon popi parnassil aga neil olid ju veel tagataskust võtta ka "Dr. Mabuse" ja "P.Machinery", rääkimata tegelikult tervikuna ülitugevast debüütalbumist "A secret wish", mille 1985. aastal ilmutas legendaarne plaadifirma ZTT. Üsna kohe järgnesid rahaga seotud arusaamatused bändi ja ZTT vahel (mille kohta ametlik versioon ütles viisakalt, et "ansambel kaotas oma plaadifirmasse usu") ja järgnenud segadusteperioodil lahkus selleks ajaks juba ZTT publitsisti Paul Morley'ga abiellunud Claudia Propaganda ridadest, võttes muidugi kaasa ka oma unikaalse hääle. Sellest hetkest oli Propaganda sisuliselt ajalugu kuigi plaadifirma andis oma tugevama õigust kasutades sama aastal veel välja (samuti väga hea!) remikside LP "Wishful thinking" (1985) ja 1990. aastal tegi Michael Mertens tagajärjetu katse vana nime all au ja kuulsust võita. Tulemus, Virgin'i poolt ilmutatud album "1234" ei olnud ju halb aga see ei olnud enam Propaganda. Rääkimata asjaolust, et ka omaaegsest algkoosseisust polnud enam kedagi järel, sest Mertens ise liitus omal ajal algse bändiga tükk aega peale selle loomist ja ülejäänud "uue" Propa mehed ja naised võisid ju olla nimekad (nt. Simple Minds'ist) aga see ei päästnud nende päeva. Nagu ei olnud kasu ka plaaditegemises põgusate külalisesinejatena figureerinud Freytag'i ja Dörper'i osalemisest. Veel üks tähelepandamatuks jäänud katse (seekord Mertens koos Susan Freytag'iga) tehti 2005. aasta lõpus, samal aastal ühines ühe loo ("P.Machinery") esitamiseks ZTT asutaja ja omaniku Trevor Horn'i elutööd tähistaval kontserdil ka peaaegu kogu algkoosseis. Ilma Andreas Thein'ita.

Claudia Brücken suundus aga peale Propagandast lahkumist oma soolokarjääri tegema. 1988. aastal ilmus Brücken'i ja Thomas Leer'i ühisprojekti Act ainsaks jäänud album "Laughter, tears and rage" (millelt pärit debüütsinglil "Snobbery & decay" ümbrisel poseerivad muide kaks prominentset homo: Liberace ja Quentin Crisp) ja 1991. aastal Claudia seni samuti ainsaks jäänud sooloalbum "Love: and a million other things". Peale seda tuli pikem vaikuseperiood.

Veel ammu enne Propaganda loomist tegid vanal heal Inglismaal aga bändi kaks koolipoissi, Paul Humphreys ja Andy McCluskey, kelle katsetused erinevate koosseisudega viisid lõpuks OMD (Orchestral Manoeuvres in the Dark) loomiseni. Propaganda on pärit Düsseldorfist, mille kõige kuulsam muusikaline võrse on kahtlemata Kraftwerk ning just Kraftwerk'i muusika oli OMD algusaastate tugevaks inspireerijaks. Nagu ka Propaganda enda muusikas oli üsna tugevaid mõjutusi oma kuulsatelt kaaslinlastelt. Propagandaga läks nagu läks aga OMD, kelle napsas endale kohe alguses geniaalse ärivaistuga Richard Branson'i firma Virgin, ronis tabelitesse juba oma debüütplaadiga ("Orchestral Manoeuvres in the Dark", 1980) ning püsib seal siiani. Loonud kaheksakümnendatel aastatel lugematuid hitte, läksid Humphreys'i ja McCluskey teed 1989. aastal lahku. OMD nime all jätkas muusikategemist McCluskey ning omal ajal OMD-le ühed kõige meeldejäävamate meloodiatega laulud kirjutanud Humphreys asutas koos teiste Orkestrist lahkunud bändikaaslastega The Listening Pool'i, millest peale asutamisefakti suurt midagi kuulda polegi olnud. Niisiis tuli ka siin pikem vaikuseperiood.

2000. aastal see vaikus murdus. Sel aastal tegi Paul Humphreys Ühendriikides tuuri, millega ühines ka Claudia ning nad esitasid lugusid nii OMD kui Propaganda repertuaarist. Hoolikalt valitud esinemispaikades (USA teatud linnades ja piirkondades on alati olnud tugev sündipopi fännide kontsentratsioon) saavutatud uskumatu menu pani paari (jah, nad on ka eraelus paar; muide, kummalgi on varasemast elust praegu 15-aastased tütred ja mõlema tütre nimeks on Maddy...) mõtlema uute salvestuste peale ning sellega seoses oli vaja ka mingit nime, olid nad ju siiani paljude jaoks ex-Propaganda ja ex-OMD. Üks versioon, mida tõsiselt kaaluti, oligi Ex aga lõpuks jäädi Onetwo (NB! mitte segi ajada taanlaste samanimelise tüdrukuteduoga) juurde pidama. Taaskord tegid nad ajalugu 2004. aasta suvel, olles väidetavasti esimesed "tunnustatud artistid" ("established artists"), kes, seekord juba oma uue bändinime all, turustasid oma uue materjaliga plaati (5 lauluga limiteeritud väljaandes EP-d "Item") eksklusiivselt internetioksjonite kaudu. Täispikka albumit lubati 2005. aastaks kuid tookord see jäigi ilmumata, see-eest tegi Claudia siis koos minimalismi meistri Andrew Poppy'ga kaverite plaadi "Another language" ning lõi kaasa kahes duetis sama aasta lõpul ilmunud Andy Bell'i sooloalbumil "Electric blue". Ja et maailm on imeväike, siis Andy Bell on läbi oma bändi Erasure teatavasti seotud Vince Clark'iga, kelle varasemasse eluperioodi kuulusid teiste seas ka ansamblid Yazoo (koos veel ühe superhäälega naisvokalisti Alison Moyet'ga) ja veel varem Depeche Mode. Ning just Depeche'i liider Martin Gore oli osaline ka Onetwo uue materjali loomisel. 19. veebruaril 2007.a. lõpuks ka singlina ilmunud laulu "Cloud nine" kirjutas Brücken just koos Gore'ga, samuti mängib viimane seal ise ka kitarri.

(Et kõik mulle teada olevad Claudia tegemised üles lugeda, siis lõi ta kaasa ka legendaarse Mute Records'i all ilmunud The Brain'i singlil "I'll find a way" ning kuuldavasti on ta millalgi osalenud ka Norra sündipopi bändi Apoptygma Berzerk tegemistes. Sellest üle kahekümne aasta tegutsenud ja poolest saati kreeka nimega viikingitebändist saab mingi ülevaate kasvõi nende MySpace lehelt.)

Täispikk Onetwo album "Instead" (nagu Brücken ise ühes intervjuus ütles, tähendab see just täpselt seda, et see on uus muusika, mis kirjutatud OMD ja Propaganda "asemele", mitte ei ole tegu nende kahe bändi vanade hittide ülessoojendamisega) ilmub peale mitmeid edasilükkamisi aga ülehomme, 26. veebruaril 2007. Lisaks nende omaloomingule on plaadile salvestatud ka kaks cover'it: "Have a cigar" Pink Floyd'i repertuaarist ning Kurt Cobain'ile pühendatud Cat Powers'i kiidulaulu "I don't blame you".

Enne plaadipoodi tormamist võib osasid lugusid aga kuulata kasvõi Brücken'i ja Humphreys'i ametlikult kodulehelt MySpace's:
http://www.myspace.com/weareonetwo

Plaadiümbrised (vasakult ülalt alates päripäeva): Propaganda "A secret wish" (album, 1985); Act "Snobbery & decay" (singel, 1988); Act "Laughter, tears and rage" (album, 1988); Claudia Brücken "Love: and a million other things" (album, 1991); OMD "The best of OMD" (hitikogumik, 1988); Claudia Brücken & Andrew Poppy "Another language" (album, 2005); Onetwo "Cloud 9" (singel, 2007); Onetwo "Instead" (album, 2007)