"Autorikaitsjad" YouTube'i kallal

YouTube'i plahvatusliku populaarsuse fenomen on algusest peale suuresti põhinenud kõiksugu sellisel kraamil, mille kohta autorikaitsjad hirmsat kisa teevad. Kui me võtaks sealt lehelt ära kõik videod, mis miskitpidi praegu kehtivaid autorikaitseseadusi (mis kuradi autorikaitse? , ikka muusika/filmi/jne töösturite kaitse) rikuvad, siis ei jääks sinna suurt midagi järele ja siis ei viitsiks seda keegi ka vaadata. Ma ei räägi ainult popstaaride muusikavideodest või filmikatkenditest, autoriõiguse nimelist värki rikutakse ka kasvõi kõigi nende videodega, kus inimesed teevad lipsync'i või laulavad tuntud hitte järele, isegi kui on filmitud vaikselt nurgas istuvat inimest, kes ei tee suudki lahti aga taustal kostub kõrvalkorteris valjusti mängiv raadio, on kõige karmimate autorikaitsjate tõlgenduse järgi tegemist rämeda seadusrikkumisega, mida oleks kõige parem karistada elektritooliga aga noh, häda pärast ajab 250'000-dollarine trahv kah asja ära. Ja hoidku taevas kui te peaksite iseenda filmitud loodusvideo heliribaks ise oma klaveriga sisse mängima näiteks versiooni biitlite "Yesterday'st" ja siis julgema seda videot rahvale avalikuks vaatamiseks välja panna. Ma ei taha mõeldagi, mis siis veel juhtuks, kui selles looduses oleks teie videolindile juhtumisi ka mõni uuema aja skulptori loodud taies jäänud. No siis ei ole sellist sanktsiooni veel välja mõeldud, mis teie karistamiseks õiglane oleks!

Ma olengi tegelikult juba tükk aega imestanud, et millal siis meie Kalev Rattuse kontori leivaisad sääl Meerikamaal asja ette võtavad, muid kanaleid on nad ju agaralt puistamas ja sulgemas. Ning ei tulnudki kaua oodata, üsna hiljuti tuli järjekordne pressiteade RIAA-lt, et nad võtavad kohe-kohe ka ülipopulaarse YouTube'i (nagu ka Google Video ja teised analoogid) ette. Tõsi, seda ähvardati ka juba eelmise aasta suvel aga nüüd paistab, et esimesed viljad on vist juba käes. Täna tahtsin veel kord üle vaadata Sarah Brightman'i üliharuldase dueti Hong Kongi superstaari Jacky Cheong'iga (nad esitasid millenniumivahetusel Hong Kongis antud televisiooni otsesaates järjekordse versiooni Sarah hitist "There for me") ning mida ei ole, seda ei ole. Ainult punane kiri hoiatav-informeerivas kastis: "This video has been removed due to terms of use violation."

Okei, peale mõningast tuustimist ma leidsin selle loo teiselt aadressilt ikkagi üles aga iselugu, kauaks ta sealgi veel püsib. Mis mind tõsiselt tigedaks teeb, ei olegi mitte niivõrd mõne Madonna või Michael Jackson'i albumi levitamise kinnikeeramine (see, et seda keegi ilma internetti radikaalse tsensuuri alla panemata niikuinii teha ei suuda, on juba iselugu) vaid see, et ohvriks langevad ka üliharuldased salvestused. Nagu seesama Sarah ja Jacky duett, mis, olgem ausalt, pole muusikaliselt ju suurem asi, pigem on tegu kurioosumina, millest pole olemas ühtegi ametlikku salvestust ja mida ei anta iialgi kommertseesmärkidel välja. Millegi sellisega, mille kohta mul üks semu armastab naerda, et see on "for completists and masochists only!"

Niinimetatud "õiguste" eest võitlemise taga on alati raha. Aga kelle kuradi õigusi siis see kehva kvaliteediga telekast videosse võetud ja sealt veebikõlbulikuks konverditud videojupp rikub? Kellel jääb seetõttu raha saamata kui seda ametlikult isegi ei üritata müüa? Ja siin ei saa ka väita, et see polegi avaldamiseks mõeldud (nagu sageli mõne stuudiotest väljatilkunud demo kohta räägitakse) salvestus, see on artistide poolt ametlikult ja avalikult esitatud versioon. Idiootsus ma-ei-tea-mitmendas astmes.

Muide, seda versiooni "There for me'st", millest see kirjutis alguse sai, saab vähemalt praegusel hetkel veel siit vaadata:
http://www.youtube.com/watch?v=es1PJF1TeME

Gay-multikas võitis Oscari

Jah, see on tõsi, et "Happy feet", mida usuhullud on ekraanile tulemisest saadik süüdistanud häbematus homopropagandas, võitis mõne tunni eest Filmiakadeemialt parima multifilmi kuldmehikese.

Kui film teistest pingviinidest erinevast (st. laulda mitte oskavast kuid see-eest geniaalselt steppivast) pingviinipojust eelmisel aastal maailma vallutama hakkas (ma pole väga pikka aega näinud ühegi teise filmiga kaasnevat niipalju erinevat nänni kui sellega, detsembris oli näiteks Hispaania supermarketites terve sektsioon selle träni jaoks eraldatud: Mumble pildiga kustutuskummidest alates kuni poolteist meetrit kõrgete plüüšpinviinideni välja), siis tekkis teatud ringkondades (vihje: vaata sinna USA Piiblivööndi poole) kohe hirmus kisa, et need jultunud homod ei kohku ka millegi ees tagasi. Kusjuures filmi küll tükk aega tagasi vaadanuna, ei suuda mina sealt küll ühtegi samasoolist paari meenutada. Muidugi, film on tõesti sellest, et teistest erinev olla on OK aga mismoodi see ainult ja eksklusiivselt homondusega seondub, vat sellest mina hästi aru ei saa. Aga eks need padukristlased näevad vist ka omaenda varjus homotonti vastu vaatamas ja kui nemad juba ütlevad, ju siis niimoodi ongi, et "Happy feet" on üks homofilm. Nemad juba teavad! :)

Oscaritest veel niipalju, et loomulikult jäi Leonardo di Caprio enda omast ilma, nagu ka Meryl Streep, parimate peaosaliste auhinnad läksid siis vastavalt hoopis Forest Whitaker'ile ja Helen Mirren'ile, parimaks filmiks sai "The departed" ja lavastajaks sellesama filmiga vanameister Martin Scorsese. Iseenesest head valikud kõik.

Ahjaa, parima filmimuusika Oscari sai teist aastat järjest Gustavo Santaolalla, kui eelmine aasta teenis ta selle välja veel ühe skandaalse (ja seekord tõesti) homoteemalise filmi "Brokeback mountain'iga", siis tänavuse sai ta "Babel'i" eest.

Kaheksas nädal

Üks laialt levitatavaid müüte on selline, et gay'd lausa peavad tähistama kõikvõimalikke tähtpäevi. Kaks ja pool kuud esimesest suudlusest, nelikümmend kolm päeva viimasest leppimisest ja neli tuhat viissada minutit selle ilusa punase salli äraviskamisest. Mida tobedam tähtpäev, seda uhkem tähistamine. Nojah, ma olen alati selliste asjade peale irvitanud aga eelmisel esmaspäeval kui täitus mitte eriti ümmargune arv aastaid esmakontaktist (Thank God for Internet!) mu homme fatale'ga, siis tabas see melanhoolne tunne ka mind ning ma käitusin täpselt korralike homoklišeede järgi. Ning ei kahetse seda mitte üks põrm :)

Üks selle ettevõtmise tagajärgedest oli, et homme fatale meisterdas mu kaasa juures istudes pool päeva igasugust nänni ning saatis järgmisel paari päeval mulle postiga lugematuid kirju, pakke ja pakikesi. Armas! :D

Nädala lõpu poole oli mul vaja teoks teha täiesti eksprompt visiit kunagise klassiõe juurde ning see osutus igavesti lahedaks ettevõtmiseks. Kõigepealt tabas mind poes külakostiks sobilikku kommikarpi valides arusaam, et ma kas olen ootamatult senisest veelgi populaarsemaks muutunud või siis teine variant on see, et vist on mingid valimised tulemas, sest umbes veerand tunni jooksul vestlesin ma põgusalt kuid see-eest hästi südamlikult nelja vana tuttavaga, kellest viimased kolm tundsid üle aastate ootamatult huvi, et kuidas ma ikka elan ja muud sellist. Neil persoonidel oli muidugi ka üks ühisnimetaja, nimelt kõik nad kandideerivad mõne partei koosseisus Riigikokku.

Ja veidi hiljem kalli klassiõega plaksudes oli vähemalt minul küll hästi tore olla.

Laupäev ja kodumaa sünnipäev. Mnjah. Kuna ma elan telekavabas tsoonis juba poolteist või rohkemgi aastat, siis ei tulnud ka pingviinide paraadi vaatamine kõne alla (nagu täna jääb ka Oscari-gala vaatamata, nuuks), selle asemel võtsin kätte ja küpsetasin endale hoopis ühe sidruniglasuuriga ricotta-kardemonikoogi, mis, tõsi küll, sai juba mitu tundi tagasi otsa. Presidendi kõne lugesin läbi, Rüütli omadele tegi ära, Lennu kõnedele jäi alla. Ülejäänud tänane päev on nagu pühapäevad sageli, möödunud linnutiivul ja edukalt mittemidagi tehes.

Nädala sisse mahtusid ka mõned filmid. "Chicken tikka masala" kohta läheb lähiajal jutt üles mu gay-teemaliste filmide lehele, "Devil wears Prada" (mida ma küll juba teist korda sattusin vaatama) oli tänu pea alati võrratule Meryl Streep'ile samamoodi võrratu ning "The illusionist", mille suhtes mul oli miskipärast eelarvamus, osutus äärmiselt võluvaks ajastufilmiks. Charming!

Ja siis veel sai see nädal hakkama sellega, et tekitas mus kardetavasti sõltuvuse briti seriaalist "Torchwood".

Tülgastav valimisreklaam ei lõpe

Lisaks sellele, et pea kõik poliitikuhakatised on käesoleva aasta alguse sisustanud (või lasknud seda mõnel anonüümsel tööhiirel teha) tubli blogimisega, levib valimisreklaam loomulikult ka erinevate internetikommuunide kaudu. Kõik need rated, orkutid ja nende kloonid. Näiteks selline (kui nimede ja spetsiifilise info kustutamine välja jätta, siis on kirjapilt muutmata):

See kiri ei ole mitte tavaline kettkiri. See kiri on jõudnud Sinuni õilsal eesmärgil, kuid peab jõudma iga mõistliku inimeseni.

Pane tähele järgmist:
1. 2004. aastal unustas üks koolipoiss selle kirja edasi saata ja samal päeval sõlmis Keskerakond koostööleppe Putini partei Ühtse Venemaaga.
2. 2005. aastal ignoreerisid tallinlased seda kirja ning nad said omale Keskerakondliku linnavalitsuse
3. 2006. aasta sügisel pidas Peeter Võsa seda kirja naljaks ja kustutas selle. Nüüdseks me teame kõik, mis on temast saanud
4. näiteid on veel ja veel…kahjuks

Erinevalt tavalistest kettkirjadest ei ole siin midagi kaotada, vaid ainult
võita! Õpetus:
1. Mine valima! Teda on fakt, et mida rohkem inimesi valimas käib, seda väiksem on Keskerakonna võimalused edu saavutada. Keskerakonnal on kindel hulk pensionäre, lolle ja venelasi, kes annavad neile mandaadi sigadusi korda saata. Mida rohkem valijaid, seda väiksemaks jääb nende osakaal.
2. Valima minnes ära vali Keskerakonda! Alternatiivina võid valida minu sõbra **** **** isa **** **** [järgnes kandidaadi kohta käiv info]
3. Saada see kiri 9 päeva jooksul kõigile oma sõpradele kellest hoolid! Ja vaata mis juhtub 10ndal päeval, 4. märtsil 2007.

Headus külvab headust, julgus julgust ja tarkus tarkust!

Keegi, kes on võtnud endale õiguse potentsiaalseid valijaid sõimata lollideks ja (sic!) venelasteks ning pensionärideks (kaks viimast kategooriat on kirja tooni arvestades samuti sõimusõnad) loodab, et mõistusega inimene tõesti läheb ja peale sellist konkurentide sitaga ülevalamist valib teda??? Paistab, et kirja autorid on kogemata jätnud lõpust kolm sõna ära, seal peaks olema veel "Lollus külvab lollust!"

Just selliste kirjadega luuakse teatud kodanikkonna seas müüti KE-st kui pidevalt peksupoisi rollis olevast parteist. Just sellised kirjad on põhjuseks, miks osa inimesi läheb ja valib trotslikult just KE, sest neile tundub, et kõik teised on kogunenud kampa ja muudkui klohmivad vaeseid savisaarlasi. Just sellised kirjad on põhjuseks, miks haletsusest või inimlikust kaastundest minnakse ja tõmmatakse rist mõne KE kandidaadi nime taha. Just selliste kirjadega võimendatakse müüti Keskerakonnast kui märter-parteist.

Tegelikult on see kiri nii hea näide masside psühholoogiaga mängimisest, et ma ei imestaks üldse kui selle alustajad peitukski ühe tuntud, avalikkusega alati suurepäraselt manipuleerida osanud erakonna peakorteris. Kusagil seal Toompea kitsaste ja käänuliste tänavate rägastikus. Ometi ma siiski usun rohkem seda, et tegu on mõne agara ********* erakonna noorliikme "kenjaalse" leiutisega. Savisaarel lihtsalt polegi vaja selliste asjadega väga palju vaeva näha, kallid oponendid lahendavad nii mõnegi probleemi tema eest ise.

Tänasel päeval võiks ju juba eeldada, et need aastaid liivakastis riiki mänginud tegelased on suutnud midagigi õppida aga ei! Kurat, kui muidu ei oska, siis minge Vana Hirmsa Niiditõmbaja (st. Savisaare) enda juurde kooli ja laske tal endale natukenegi õpetada, kuidas avalikkusega suhtlema peab.

Ning ei, ma ei näe hetkel küll mingit võimalust, et ma kunagi ise Keskerakonda valima hakkaksin, üleüldse ei näe ma mingit võimalust, et ma sel korral kedagi valima hakkaksin. Eks ma jään siis järgmiseks neljaks aastaks hääletuks (nagu mõned blogijad agaralt ähvardavad) aga samas oleme me kõik (OK, peaaegu me kõik) ju tegelikult olnud hääletud juba aastaid. Kui me just ei vali erakondade esinumbreid, siis need inimesed, kes lõpuks AS "Eesti Vabariik" juhatusse Toompeal meepüttide ligi saavad, ei ole ikkagi need, keda meie oleksime tahtnud seal näha ja kelle poolt me oma hääle andsime.

Austraalia Postist

Ma olen viimasel ajal blogisid sirvides mitmel korral sattunud maakera kuklapoolel elavate eestlaste kurtmistele Austraalia Posti aegluse üle. Küll ei jõua kiri Sydney'st Melbourne'i ka kümne päevaga kohale, küll on fotodega pakike kuhugi hoopistükkis ära kadunud ja nii edasi. Kurtjad muide on olnud erinevad inimesed. Kui muidugi keegi oma blogisid just erinevate nimede all ei kirjuta :)

Kuigi see neile eriti korda ei lähe, siis mina võtaks küll Austraalia Posti hoopis kiita. Muidugi pole see kõik ainult nende teene aga mulle on saadetised sealt kängurude kodumaalt küll kiiresti kohale jõudnud. Nii näiteks toimetas Austraalia Post väikese pakikese Lidcombe'st (NSW) Eestisse täpselt 6 (kuue!) kalendripäevaga. Postitemplid näitavad, et Austraalias 8. jaanuaril postitatu jõudis Tallinna 14. jaanuaril. Ajavahet arvestades kuivab see transpordiaeg isegi pea 5 päeva peale kokku, Austraalia tembeldus nimelt kandis ka kellaaega 23:06 :)

Ja see ei olnud ühekordne juhus. Umbes kuu aega hiljem jõudis praktiliselt sama ajaga minuni ka teine pakk. Kusjuures huumor oli selles, et Austraaliast Tallinnasse jõudis see pakk kiiremini kui Tallinnast mulle siia provintsi. Hmm... kas peaks nüüd taaskord hoopis Eesti Posti kiruma hakkama? :)

OMD ja Propaganda fantastiline liit

Head ajad muusikamaailmas ei ole kaugeltki veel lootusetult läbi. Eelmisel aastal ilmus üllatuslikult Cock Robin'i uus album ja nüüd on ka popmuusika ajaloo ühe omapäraseima naishääle omanik Claudia Brücken täiesti ametlikult tagasi!

Kunagi eelmisel aastatuhandel katapulteerus Saksamaalt muusikamaailma orbiidile hele täht Propaganda, mille asutajate hulka kuulus muide ka sakslaste järjekordse au ja uhkuse Die Krupps liige Ralf Dörper. Lisaks temale olid nn. klassikalise neliku liikmed veel Michael Mertens, Susan Freytag ja muidugi Claudia Brücken. Veel üks asutaja oli küll ka Andreas Thein aga tema lasi sealt jalga juba enne debüütalbumi salvestamise algust.

Niisiis oli Propaganda loodud ning ainuüksi hitist "Duel" oleks piisanud, et endale igavesest ajast igavesti kindlustada positsioon popi parnassil aga neil olid ju veel tagataskust võtta ka "Dr. Mabuse" ja "P.Machinery", rääkimata tegelikult tervikuna ülitugevast debüütalbumist "A secret wish", mille 1985. aastal ilmutas legendaarne plaadifirma ZTT. Üsna kohe järgnesid rahaga seotud arusaamatused bändi ja ZTT vahel (mille kohta ametlik versioon ütles viisakalt, et "ansambel kaotas oma plaadifirmasse usu") ja järgnenud segadusteperioodil lahkus selleks ajaks juba ZTT publitsisti Paul Morley'ga abiellunud Claudia Propaganda ridadest, võttes muidugi kaasa ka oma unikaalse hääle. Sellest hetkest oli Propaganda sisuliselt ajalugu kuigi plaadifirma andis oma tugevama õigust kasutades sama aastal veel välja (samuti väga hea!) remikside LP "Wishful thinking" (1985) ja 1990. aastal tegi Michael Mertens tagajärjetu katse vana nime all au ja kuulsust võita. Tulemus, Virgin'i poolt ilmutatud album "1234" ei olnud ju halb aga see ei olnud enam Propaganda. Rääkimata asjaolust, et ka omaaegsest algkoosseisust polnud enam kedagi järel, sest Mertens ise liitus omal ajal algse bändiga tükk aega peale selle loomist ja ülejäänud "uue" Propa mehed ja naised võisid ju olla nimekad (nt. Simple Minds'ist) aga see ei päästnud nende päeva. Nagu ei olnud kasu ka plaaditegemises põgusate külalisesinejatena figureerinud Freytag'i ja Dörper'i osalemisest. Veel üks tähelepandamatuks jäänud katse (seekord Mertens koos Susan Freytag'iga) tehti 2005. aasta lõpus, samal aastal ühines ühe loo ("P.Machinery") esitamiseks ZTT asutaja ja omaniku Trevor Horn'i elutööd tähistaval kontserdil ka peaaegu kogu algkoosseis. Ilma Andreas Thein'ita.

Claudia Brücken suundus aga peale Propagandast lahkumist oma soolokarjääri tegema. 1988. aastal ilmus Brücken'i ja Thomas Leer'i ühisprojekti Act ainsaks jäänud album "Laughter, tears and rage" (millelt pärit debüütsinglil "Snobbery & decay" ümbrisel poseerivad muide kaks prominentset homo: Liberace ja Quentin Crisp) ja 1991. aastal Claudia seni samuti ainsaks jäänud sooloalbum "Love: and a million other things". Peale seda tuli pikem vaikuseperiood.

Veel ammu enne Propaganda loomist tegid vanal heal Inglismaal aga bändi kaks koolipoissi, Paul Humphreys ja Andy McCluskey, kelle katsetused erinevate koosseisudega viisid lõpuks OMD (Orchestral Manoeuvres in the Dark) loomiseni. Propaganda on pärit Düsseldorfist, mille kõige kuulsam muusikaline võrse on kahtlemata Kraftwerk ning just Kraftwerk'i muusika oli OMD algusaastate tugevaks inspireerijaks. Nagu ka Propaganda enda muusikas oli üsna tugevaid mõjutusi oma kuulsatelt kaaslinlastelt. Propagandaga läks nagu läks aga OMD, kelle napsas endale kohe alguses geniaalse ärivaistuga Richard Branson'i firma Virgin, ronis tabelitesse juba oma debüütplaadiga ("Orchestral Manoeuvres in the Dark", 1980) ning püsib seal siiani. Loonud kaheksakümnendatel aastatel lugematuid hitte, läksid Humphreys'i ja McCluskey teed 1989. aastal lahku. OMD nime all jätkas muusikategemist McCluskey ning omal ajal OMD-le ühed kõige meeldejäävamate meloodiatega laulud kirjutanud Humphreys asutas koos teiste Orkestrist lahkunud bändikaaslastega The Listening Pool'i, millest peale asutamisefakti suurt midagi kuulda polegi olnud. Niisiis tuli ka siin pikem vaikuseperiood.

2000. aastal see vaikus murdus. Sel aastal tegi Paul Humphreys Ühendriikides tuuri, millega ühines ka Claudia ning nad esitasid lugusid nii OMD kui Propaganda repertuaarist. Hoolikalt valitud esinemispaikades (USA teatud linnades ja piirkondades on alati olnud tugev sündipopi fännide kontsentratsioon) saavutatud uskumatu menu pani paari (jah, nad on ka eraelus paar; muide, kummalgi on varasemast elust praegu 15-aastased tütred ja mõlema tütre nimeks on Maddy...) mõtlema uute salvestuste peale ning sellega seoses oli vaja ka mingit nime, olid nad ju siiani paljude jaoks ex-Propaganda ja ex-OMD. Üks versioon, mida tõsiselt kaaluti, oligi Ex aga lõpuks jäädi Onetwo (NB! mitte segi ajada taanlaste samanimelise tüdrukuteduoga) juurde pidama. Taaskord tegid nad ajalugu 2004. aasta suvel, olles väidetavasti esimesed "tunnustatud artistid" ("established artists"), kes, seekord juba oma uue bändinime all, turustasid oma uue materjaliga plaati (5 lauluga limiteeritud väljaandes EP-d "Item") eksklusiivselt internetioksjonite kaudu. Täispikka albumit lubati 2005. aastaks kuid tookord see jäigi ilmumata, see-eest tegi Claudia siis koos minimalismi meistri Andrew Poppy'ga kaverite plaadi "Another language" ning lõi kaasa kahes duetis sama aasta lõpul ilmunud Andy Bell'i sooloalbumil "Electric blue". Ja et maailm on imeväike, siis Andy Bell on läbi oma bändi Erasure teatavasti seotud Vince Clark'iga, kelle varasemasse eluperioodi kuulusid teiste seas ka ansamblid Yazoo (koos veel ühe superhäälega naisvokalisti Alison Moyet'ga) ja veel varem Depeche Mode. Ning just Depeche'i liider Martin Gore oli osaline ka Onetwo uue materjali loomisel. 19. veebruaril 2007.a. lõpuks ka singlina ilmunud laulu "Cloud nine" kirjutas Brücken just koos Gore'ga, samuti mängib viimane seal ise ka kitarri.

(Et kõik mulle teada olevad Claudia tegemised üles lugeda, siis lõi ta kaasa ka legendaarse Mute Records'i all ilmunud The Brain'i singlil "I'll find a way" ning kuuldavasti on ta millalgi osalenud ka Norra sündipopi bändi Apoptygma Berzerk tegemistes. Sellest üle kahekümne aasta tegutsenud ja poolest saati kreeka nimega viikingitebändist saab mingi ülevaate kasvõi nende MySpace lehelt.)

Täispikk Onetwo album "Instead" (nagu Brücken ise ühes intervjuus ütles, tähendab see just täpselt seda, et see on uus muusika, mis kirjutatud OMD ja Propaganda "asemele", mitte ei ole tegu nende kahe bändi vanade hittide ülessoojendamisega) ilmub peale mitmeid edasilükkamisi aga ülehomme, 26. veebruaril 2007. Lisaks nende omaloomingule on plaadile salvestatud ka kaks cover'it: "Have a cigar" Pink Floyd'i repertuaarist ning Kurt Cobain'ile pühendatud Cat Powers'i kiidulaulu "I don't blame you".

Enne plaadipoodi tormamist võib osasid lugusid aga kuulata kasvõi Brücken'i ja Humphreys'i ametlikult kodulehelt MySpace's:
http://www.myspace.com/weareonetwo

Plaadiümbrised (vasakult ülalt alates päripäeva): Propaganda "A secret wish" (album, 1985); Act "Snobbery & decay" (singel, 1988); Act "Laughter, tears and rage" (album, 1988); Claudia Brücken "Love: and a million other things" (album, 1991); OMD "The best of OMD" (hitikogumik, 1988); Claudia Brücken & Andrew Poppy "Another language" (album, 2005); Onetwo "Cloud 9" (singel, 2007); Onetwo "Instead" (album, 2007)

Tunneli lõpust paistva valgusega on kööga

Isand Ranno Kasemaa blogis avaldus paari päeva eest absoluutselt geniaalne tsitaat kelleltki tundmatult: "Due to our budget cutbacks, the light at the end of the tunnel has now been switched off!"

Vot just seetõttu ei ole ma vaevunud peaaegu üldse süvenema kohalikul poliitikamaastikul toimuvasse. "Peaaegu" seepärast, et paaril-kolmel korral on poolkogemata silm mõnele pseudolubadusele peale jäänud ja siis ma olen kohe ka tigedaks saanud. Üks asi, mida ma neilt täissöönud toompealastelt, kes sinna uuesti pürivad, küsida tahaks on lihtne: "Mis on teid küll takistanud senini neid asju tegemast, mida te nüüd lubate?" Kui blogi suunitlust silmas pidada, siis küsiks näiteks kasvõi Imre Sooäärelt, et mis küll on takistanud teda viimase nelja aasta jooksul Riigikogus oma "elu unistust" (st. muuta teed tolmuvabaks) ellu viimast? Ja miks mina valijana peaksin uskuma tema (või ükskõik millise kandideerija) populistlikku pläma sellest, et teda valides see lubatu nüüd ometi teoks saab?

Okei, Imre platvorm pole ju kaugeltki kõige hullem, mõnede teiste kandidaatide (sealhulgas mitmes parlamendi koosseisus ühtejutti istunud tegelase) valimislubadused, mis silma on hakanud, on ikka nii debiilsed, et karju või appi. Aga ma tõesti ei viitsi enam ja imetlen vaikselt neid inimesi, kes veel jaksavad selle lauslollusega, ei, lausülbusega võidelda. Minu jaoks on need riigikogujad ja kogujahaktised ammu juba teisele planeedile kolinud, tõsi, millegipärast peab meie planeet neid ülal pidama. Ma ei suuda oma hetkelises pessimismis meenutada ühtegi sündmust täna viimast korda koos istunud Riigikogu X koosseisu tegevusest, millel oleks olnud oluline ja positiivne mõju minu isiklikule elule.

Nii et tunneli lõpust ei paista juba ammu enam mingit valgust ning seal pole mingit vahet, kas lülitati elekter välja või peksid pätid selle pirni lihtsalt puruks. Ja kõige hullem on see, et seda kuradi tunnelit ehitavad usinad parteisõdurid pealekauba ka veel üha pikemaks ja pikemaks. Lausa valguse kiirusel.

Debu - islamistlik popbänd

Eilne ja tänane avastus on Debu, indoneesia päritolu (kuigi pea kõik osalised on tegelikult hoopis USA-s sündinud) muusikakollektiiv, kes sulatab minu kõrvade jaoks ülimalt meeldivalt kokku world music'ut ja poppi. Ning jah, ma tean, et tänases poliitilises situatsioonis on hirmus vale ja ebapopulaarne midagi moslemitega seonduvat kuulata aga ma ei lase end sellest eriti segada. Muusika on muusika ja poliitika on poliitika. Ning ausalt öeldes ei saaks ma ka parima tahtmise juures nende laulude sõnumist aru ning sufistlikust filosoofiast, millest nende looming on kantud, ei tea ma samuti suurt midagi. Niipalju siis vabandustest :)

Bändi ametlik kodulehekülg:
http://www.musikdebu.com/

Korralikku fotot neist ma ei leidnudki. Üks väheseid ingliskeelseid artikleid nende kohta (ja seegi juba üle kolme aasta vana) on aga siin:
http://www.taipeitimes.com/

Paar videot ja muusikanäidet kah:
"Nyawa dan cinta (The soul and love)" (Debu' kolmanda, 2006. aasta septembris ilmunud albumi nimilaul)
MySpace
YouTube

"Sarayda" (pärineb nende samuti eelmisel aastal ilmunud, järjekorras neljandalt, kuid esimeselt "türgi" albumilt "Hep Beraber"):
MySpace
YouTube

Fellini ja gay-porno

Kümne aasta eest Venemaalt Ameerika Imedemaale emigreerunud Andrei Bregman (rohkem tuntud küll oma artistinime Michael Lucas all) kaevati kohtusse, süüdistusega Federico Fellini plagieerimises ja hea nime rikkumises. Nimelt andis USA-s ühe tänase päeva kuumima homopornoimpeeriumi loonud venelane hiljuti välja kaheosalise, kindlasti ühe pornoajaloo kulukaimaks läinud, moemaailmast rääkiva filmi "Michael Lucas' La Dolce Vita, Part 1 & 2" ja nüüd nõuab Fellini "La dolce vita" õiguste omanik kohtu kaudu Lucase filmi levitamise lõpetamist ning seni veel määratlemata suuruses kahjutasu.

Loole lisab vürtsi asjaolu, et just Fellini filmi süüdistati omal ajal enneolematus pornograafias kui Marcello Mastroianni ja Anita Ekberg Trevi purskkaevus hullasid.

Kümmekond minutit kaadritagust elu Lucase šedöövri filmimisest (ei sisalda pornot!):
http://www.youtube.com/watch?v=uNVCRsxQnSo

Surnud meesmodellid

Ajal kui koguni kunagine gay-temaatikaga filmide "etalonfestival" Sundance oli sel aastal selliste filmide poolt üsna vaene (isegi Gregg "Mysterious skin" Araki' ja Tommy "Billy's Hollywood screen kiss O'Haver'i tänavu esitletud tööd ei olnud homoteemalised), ilmub välja igasugu kummalisi filme. Alates "Another gay movie'st" ja lõpetades "Hellbent'iga". Nüüd siis käib mööda maailma festivale ringi film "Dead boyz don't scream" mille sisuks on alasti meesmodellide (nt. Playgirl'i lehtedelt maha astunud musklimäed) ringi karglemine ja surma saamine. Pluss veel relvadega vehkivad lesbid sinna juurde. Nojah, vaata parem ise filmi kodukalt (kusagil seal on ka treiler): http://deadboyzmovie.com/

Homomäng

Ameeriklased on igavateks talveõhtuteks (aga miks ka mitte suvisteks aiapidudeks) toonud turule lauamängu Homogenius - The Game. Mängu eesmärgiks on erinevatele gay-temaatikaga seotud küsimustele õieti vastates "kapist välja tulla". Peamiselt on tegemist küsimustega kultuuri valdkonnast ja mäng on väidetavasti täiesti sobilik mängimiseks väga laiale seltskonnale. Nagu nende reklaamlause ütleb: "A gay trivia board game... You can even play it with your mother!"

Iselugu on see, et kui ma vaatasin mõnda näidisküsimust, siis sai mulle selgeks, et mina jääksin küll väga sügavale sinna kappi kinni. Paljustki sellest, mis Põhja-Ameerika LGBT-seltskonnale võib ülimalt elementaarne tunduda, ei tea meie siinpool endist raudset eesriiet suurt midagi.

Mängu koduleht: http://www.homogeniusthegame.com/

Õgardlus

Tegin iseendale süüa. Menüüsse sai suitsumaitselises vürtsikas meemarinaadis kanafilee, serveeritud kartuli-sibulakoogikeste ja sinepi ning sidruniga maitsestatud créme fraîche kastmega. Aega kulus umbes 55 minutit (kui lühike ettevalmistusperiood koos marineerimiseks kulunud ajaga sisse arvata, siis ca 2 tundi) ja see kõik (pluss pool pudelit KWV Chenin blanc'i) sai otsa veidi vähem kui kaheksa minutiga.

Kuulge, see ei ole ju normaalne!

Liblikas ja tarakan telestuudios

http://www.youtube.com/watch?v=QcRiG_E0XJM

Kondoom ja linn

Et eelmine kondoomiteemaline postitus osutus ootamatult populaarseks (kes julgeb veel rääkida, et seksiteema ei müü? :) ) ja et mu kaasa leidis hiljuti internetiavarustest ühe sama valdkonna uudise, siis siit see tuleb.

Umbes kuu aega tagasi teatas CNN, et New York City on saamas esimeseks linnaks maailmas, kellel saab olema oma ametlik kondoom. Praeguse linnapea Michael Bloomberg'i meeskonna eesmärk on vähendada suguhaiguste, sealhulgas AIDS'i levikut metropolis ja nende strateegia üks osa on agressiivne reklaamikampaania tasuta jagatavatele kondoomidele. Valentinipäeval, 14. veebruaril antigi uuele programmile avalöök, mille käigus jagati mõne tunni jooksul laiali umbes 150 tuhat kummi.

New York jagab praegu välja umbes poolteist miljonit tasuta preservatiivi kuus, viimaste aastate jooksul on see number varasemaga võrreldes kordades kasvanud. Linna tervisepomo Thomas Frieden on veendunud, et inimesed kasutaksid kaitsevahendeid rohkem kui need oleksid esiteks tuntud kaubamärgilt ("Kaubamärgid töötavad, ja inimesed kasutavad tugevalt reklaamitud kaubamärgiga tooteid rohkem kui tundmatute firmade toodangut ning seal pole vahet, kas tegu on koola või arstirohuga," ütles Frieden intervjuus) ja teiseks pidevalt saadaval. Esimest punkti püüab linn nüüd "New York City Condom" programmiga parandada ning teiseks töötabki üha laienev tasuta kondoomide programm, kus New Yorgi asutused ja organisatsioonid saavad tellida piiramatus koguses tasuta kumme ning inimesed omakorda saavad neid tasuta näiteks baaridest, restoranidest, ööklubidest, küünesalongidest, meditsiiniasutustest ja isegi vanglatest.

Programmi koduleht: http://www.nyccondom.org

Üks väljakäidud idee on hakata kasutama kondoomide pakenditel ka metrooga seonduvat, sealhulgas trükkida sinna metrooplaane. Nii et lisaks nende pisikeste abivahendite tavapärasele tarvitamisele (olgu siis pakendilt vajalikku jaama otsides või preservatiivi sihtotstarbeliselt kasutades) on see teretulnud uudis ka nii railroadiana kui kondoomide kollektsionääridele :)

Ja erinevalt meilgi siin-seal jagatavatest, kunagi Hiinast sisse ostetud hiidkogusest üsna väikese kasutusväärtusega (väike suurus, kehv kvaliteet jne - heh, mis seal ikka rääkida kui isegi suguhaiguste vastu võitlemise spetsialistid soovitavad neid kasutada mitte praktikas vaid pigem õppematerjalina...) kummidest, on Suures Õunas tegemist korraliku firma toodanguga.

Kuidas kondoomiga remontida maailma parimat kassettmagnetofoni

Täna postitas üks hea kaasfoorumlane sinna foorumisse sellise aegadetaguse loo:

Naine astub apteeki ja küsib, kas neil ekstra suuri kondoome on müügil.
"On küll, kas soovite osta?" küsib apteeker.
"Ei soovi aga kui te ei pahanda, siis ma ootaks siin kuni keegi soovib."

Kusagil poole muigamise peale tuli meelde lugu elust enesest, nii umbes 16-17 aasta tagusest ajast. Oli meil siis kunagi segastel aegadel valuuta eest ostetud, minu isiklikku raudkindlat veendumust mööda maailma kõigi aegade parim kassettmagnetofon AKAI GX-9, mille kassetiluugi avamise-sulgemise mootori (kes on toonaseid AKAI tippmudeleid näinud, see teab, millest ma räägin) ülekande rihm ei pidanud ühel hetkel pidevale tööle vastu ning purunes. Defitsiidimajanduse ja endiselt suhteliselt suletud piiride olukorras polnud lootustki uut originaalrihma saada ning peale kõikvõimalike elektroonika parandamisega tegelevate tuttavate piinamist ja nende rihmatagavarade asjatut inspekteerimist tuli mu vanamehel geniaalne idee: "Proovime kondoomi."

Peale mitmeid katsetusi käepärast olnud kondoomidega (milledest ma jätsin alles ainult selle kõige alumise rõnga, ülejäänud lahtirullitud osa lõikasin julmalt ära) leidsime, et kumm jääb liiga pingule ja on liiga "õhuke". Paari-kolme päevaga läks see ikkagi katki. Nii ma siis siirdusingi meie vanimasse apteeki ning üritasin proviisoritädile selgeks teha, mida ma täpselt tahan. Kondoomi, mille "rõnga" läbimõõt oleks maksimaalselt suur ja mis soovitatavalt ei oleks lubrikandiga kokku mäkerdatud. (Selle kummi pealt lubrikandi maha nühkimine oli veel omaette tsirkus, samas ei saanud seda ka sinna peale jätta kuna siis hakkas "rihm" võlli otsas libisema). See soov tõi kolm letitagust tädikest ninapidi kokku ning peale ägedat arutelu ostsin ma tolle aja kohta hirmsa hinnaga paki mingeid XXXXL-kondoome. Ma vean kihla, et tädidel jätkus peale mu apteegist lahkumist juttu kindlasti hulga kauemaks. Eriti kui arvestada, et vähemalt kaks neist tundsid väga hästi nii mind kui ka mu vanemaid :)

Kassettdeki saaga aga lahenes niimoodi, et kuigi ka nendest maksisuuruses kondoomidest meisterdatud rihmad olid algul ikkagi liiga pingul ja purunesid, siis lõpuks jätsin ma viimase kolmandiku kummist lahti kerimata ja ära lõikamata ning tekitasin niimoodi paksema rõnga, mis jäi küll veelgi suurema surve alla kui varasematel katsetustel, kuid pidas sellegipoolest keskmiselt pool aastat vastu, enne kui katki läks ja vahetamist vajas. Ning vastupidiselt meie kõikidele kahtlustele ei hakanud see rullis kondoomiots seal kahe võlli vahel uhades end ka lahti kerima.

Liiklusest ja liiklejatest

Ma pole viimastel aastatel just eriti tihti ise autoroolis olnud ja seetõttu ma olen vahel mõelnud, et no kui jube see olukord meie igapäevases liikluses ikka olla saab. Et kindlasti mõned sel teemal kurtjad võimendavad asja üle ning et kui siin-seal valitsevad kohutavad teeolud ja mõned üksikud rullnokk-põmmpeadest idioodid välja jätta, polegi ehk asi nii jube.

Esimest korda hakkas olukorra lootusetus mulle kohale jõudma eelmisel suvel mil ma olude sunnil pidin jalgrattaga meie provintsikeskuse peatänaval sõitma. Oma kilomeeter-poolteist ja seda tipptunnil. Mis meie oludes tähendab ehk mõndakümmet möödavurisevat autot. Sellel distantsil nägin kolme üliohtlikku liikluseeskirjade rikkumist ja üks kord üritati mind ennast alla ajada. Peale seda ma revideerisin oma seisukohti liiklusohutuse koha pealt tublisti.

Ja nüüd sõitsin ma eelmisel nädalal bussiga Haapsalust Tallinna poole. Kuskil poolel teel tuli peale arvata hilisteismeline beib, maandus mu taha pinki ning kui ta oli kõikide oma sallide-kinnaste-mütsikeste laialilaotamise ja nina puuderdamisega ühele poole saanud, haaras telefoni. Helistas ta siis sõbrannale või kuhugi mujale, ma ei tea ja ega see pole ka oluline. Oluline on see, et tütarlaps oli hiljuti käinud autojuhilubade eksamil ning sõidueksamil läbi kukkunud. Üsna ebatsensuurse sõnavaliku seest koorus välja ka selle kurva sündmuse põhjustaja. Selleks oli mingi eriti ülbe bussijuht, kes julges sel ajal just seal peateel sõita, kuhu tema oma eksamisõitu tehes pöörata tahtis. No kujutage ette! Tema sõidab autoga ja mingid jobud koperdavad tal ees! On ju selge, et siis kui tema tuleb, peavad teed-tänavad igasugusest muust liiklusest tühjad olema ja see kuramuse eksami vastuvõtja on kah igavene pidur, et nii lihtsast asjast aru ei saa ja uss on ta ka pealekauba, et ta ikkagi nii tühise asja pärast nagu katse liiklusmärke ignoreerides bussile külje pealt sisse sõita keeldus muidu kahtlemata hästi toredale neiule juhilube andmast.

Miljoni dollari küsimus on aga see kui paljud "toredad neiud ja noormehed" oma load mingitmoodi siiski kätte on saanud ja praegu neile papade-mammade-armukeste poolt soetatud masinatega siinsamas viitsütikuga pommidena meie keskel ringi uhavad?

Enesetsensuur

Paar päeva tagasi hakkasin ühes foorumis kirjutama vastust mingile postitusele, kus tõmmati paralleel Piibli, Koraani ja takkapihta veel Läti Henriku vahel, võrreldes neid oma mõjukuselt ja pidades neid tänapäeva praktilise meelelaadiga inimese jaoks täiesti võrdse tähtsusega ajalooliste raamatutena. Kirjutasin juba postituse praktiliselt valmis, jahudes seal midagi sellest, et äkki ikka ei tasuks selliseid asju omavahel võrrelda ning siis tabasin end mõttelt, et moslemite ajupesu töötab ju täiega. Ma mitte ainult et ei hakka ise end tsenseerima vaid lausa soovitan seda juba üsna tungivas vormis ka teistele. Stiilis, et katsume siis ikka kuidagi niimoodi käituda ja end sedamoodi väljendada, et me Jumala pärast islamiradikaale ei ärritaks...

Postitus jäi foorumisse saatmata ja ma mõtlen mõningase hämminguga siiamaani selle peale.

Jimmy Dean ja teised mässajad

Maailma veidi rohkem kui sada aastat kestnud kinoajaloos on lugematu arv staare ja staarikesi, ometi on nende seas ka mõned üksikud, kes oma valgusega seda ülejäänud tähetolmu selgelt tuhmistavad. Kõige eredamad Hollywoodi supernoovad on kahtlemata Marilyn Monroe ja James Dean, inimesed, kelle müstiline legendaarsus on ammu varjutanud nende tegeliku olemuse. Parimad näited illustreerimaks väljendit "suurem kui elu". Ja teine neist kahest oleks täna saanud 76 aastat vanaks.

Tõenäoliselt on Jimmy kolmest suurest filmist tuntuim ajaliselt keskmine, "Rebel without a cause", sisuliselt esimene gay-teemaline noortefilm üldse. Film tekitas juba valmimise käigus parajalt pahandust ja kuuldavasti põhjustas ka ühe Warneri-vennakse kulissidetaguse sekkumise. Meenutame siinkohal, et Warner Bros.'i asutajad olid tuntud oma homofoobsuse tõttu ja see on põhjustanud ka mitmeid koomilisi situatsioone, üks neist näiteks mingil Warnerite korraldatud õhtusöögil kui peoperemees juhtus Tennessee Williams'iga kaasas olnud noormehelt uurima, et millega see tegeleb ning too vastas Warnerile jultunult silma vaadates: "Mina? Mina kepin härra Williams'iga." Warner olevat selle peale veiniklaasi ümber ajanud ning rohkem ei urgitsenud enam kellegi eraelus.

James mängis filmis Jim Stark'i, teismelist noormeest, kellel on lisaks suhtele Natalie Wood'i mängitud Judy'ga suhe ka Sal Mineo mängitud Plato'ga. Tänaseks on teada fakt (avaldati aasta eest "Entertainment Weekly's"), et algselt oli käsikirja sisse plaanitud ka põgus suudlus Jimi ja temasse armunud Plato vahel kuid juba käsikirja eelarutelul pani filmistuudio sellele veto. Mis laskis stuudio esindajatel aastaid külmavereliselt tõrjuda süüdistusi loojate vabaduste piiramisel ning demagoogiliselt väita, et käsikirja ei ole stuudio survel muudetud. Muidugi ei ole, sest see, mis tohib või ei tohi seal olla, öeldi ette juba enne stsenaariumi kirjutamist. See kõik ei seganud aga lavastajat oma visiooni ellu viimast. Mitmetest mälestustest on tulnud avalikkuse ette katkendeid võteteaegsest dialoogist lavastaja ja teismelise Mineo vahel.

"Mis on see, mida sa üle kõige tahaksid?" küsis rezhissöör Nicholas Ray toona 15-aastaselt Sal'ilt.
"Autojuhilube," vastas Mineo.
"Suurepärane," ütles Ray. "Vaata siis Jimmy't nii nagu oleks ta su autojuhiluba."

Lisaks Plato ilmselgele imetlusele Jim'i vastu kubiseb film ka muudest vihjetest Plato seksuaalsete eelistuste kohta nagu kasvõi suur foto toonasest iidolist Alan Ladd'ist, mis kaunistab noormehe koolikapi ust.

Takkapihta tunnistas Sal Mineo hiljem oma mälestustes, et oli Dean'i lootusetult armunud aga ta oli liiga noor, et julgeda seda siis tunnistada.

Selle filmiga on seotud veel üks kummaline tõsiasi, et kõigi kolme staari elu lõppes traagiliselt ja liiga vara. Natalie Wood uppus 1981. aastal, Sal Mineo mõrvati West Hollywoodi tänaval 12. veebruaril 1976. aastal ja James Byron Dean sõitis end oma "saatanliku" Porsche'ga surnuks juba 30. septembril 1955...

Kummivorst

Ma ei saa aru, millest nad tänapäeval seda vorsti teevad. Koostisaineid vaadates oleks nagu kõik OK, maitse ja hambaaluse tunde järgi on aga tegu porolooniga lähedastes sugulussuhetes oleva objektiga. Vähemalt ma arvan, et porolooni mälumine võiks üsna samamoodi tunduda.

Kui vanasti (mil muidugi ka lumi oli valgem ja rohi rohelisem) oli näiteks SLPTK (st. praeguse AS Saaremaa Liha- ja Piimatööstuse) maksavorsti näol tegu toreda "kaks ühes" tootega (seda sai viilutada ning samuti oli võimalik seda ka ilusti leivale määrida), siis nüüd saab sellest lõikuda ainult mingeid võdisevaid seibe. Määrimise võib kohe ära unustada, sest see lihtsalt ei määrdu. Aga mis kõige olulisem, vanasti oli ta hoolimata oma veidi igavalt hallikast värvitoonist ning vähem-eurolikust pakendist hoolimata hoopis teise maitsega. Ning takkapihta ei kiuksunud see siis hamba all, nüüdne versioon teeb seda aga küll.

Võib-olla on see muidugi juba hästi vana uudis aga ma lihtsalt pole aastaid seda toodet ostnud ja nüüdne nostalgia-trip osutus šokeerivaks pettumuseks. Kurram, ei olegi varsti (või on asjad juba praegu niikaugel?) enam ühtegi lihatööstust Eestis, kelle toodang ilma põhjalikult valimata süüa sünniks :(

Meesteparkla

Meesteparkla Puerto Ricos

Maksundus

Et tegid Riigikokku pürgivad Rohelised siis ettepaneku maksude arvutamise muutmiseks ja oma veerand Eestit läks õnge ning asus teemat lahkama...

Jättes kõrvale mu isikliku antipaatia mõnede Roheliste liidrite suhtes seoses nende teatud sotsiaalpoliitikat puudutavate veendumuste koha pealt, tuleb tunnistada, et tänane tramburai nende maksureformi ettepaneku ümber oli koomiline. Kommentaariumid ja erinevad blogid on täis segast lahmimist ja täiesti jaburaid arvutusi kus üks matemaatika-keenius teise järel üritab oma kummaliste kalkulatsioonidega maailma uut matemaatikat tekitada.

Olgu siis siin veel üks arvutus, lihtsuse mõttes palgaks ilus ümmargune number ja matemaatika selline, nagu seda kuskil seal kooli keskastmes õpetatakse:

Praeguse metoodika järgi arvutatav:
palk - 10'000
sotsmaks (33%) - 3'300.00
palk+sotsmaks - 13'300.00
tulumaks (22%, maksuvaba 2'000.00) - 1'760.00

Uue, roheliste poolt pakutud metoodika järgi arvutatav:
palk - 13'300.00
sotsmaks (25%) - 3'325.00
tulumaks (16%, maksuvaba 3'000.00) - 1'648.00

Nagu näha, on sotsmaksu vahe pea olematu (kuigi tegelikult see maks veidi isegi suurenes, mis, kui puust ja punaseks ette teha, tähendab, et sotsiaalsfääri tarbeks laekuks praegusest veidi rohkemgi raha) ja tulumaksu maksaksid inimesed samas veidi vähem kui praegu. Kus on siin tööandja vaenulikkus töötaja suhtes? Ah et palganumber suureneb aga töötajad saavad kätte ikka samapalju kui praegu? No aga sotsmaks ongi tööandja vaatenurgast vaadatuna töötaja palk, hää küll, peenemalt öeldes "kulutused tööjõule" aga mõte on ju sama.

Vasakparteil (nende esinaise suu läbi) oli mure, et ravikindlustuse osa väheneb. Sotsiaalmaksu ravikindlustusosa muutmisest pole keegi rääkinud ja see saaks minu arusaamist mööda endiselt olema 13%. Ma usun küll, et praeguseks hetkeks on vasakparteilased isegi jõudnud kõik üle arvutada ning saanud aru, et reaalsetes rahasummades ei muutu roheliste pakkumisega midagi. Ses mõttes oli see paanika tobe. Kuigi sellega sai end tasuta suurde meediasse, oli Vasakpartei jaoks lõpptulemuseks parasjagu rumal situatsioon, mis tuletas natuke juba meelde nende eelmise heroilise liidri Tiit Toomsalu palaganlikke sõnavõtte.

Ja siis veel see jutt, et kõik, millega tööandjad nõus on, on automaatselt töötaja jaoks halb ning per se saatanlik? Come on!

Tegelikult ei saa ma sellisest virinast aru. Jumal küll, mitte keegi ei keela ju neil töötajatel oma Saatanate (kandku need siis Pradat või mida iganes) juurest ära minna ning ise endale üks mõnus töökoht tekitada. Hala, et meil pole ametiühinguid, kes neid kaitseks, on tegelikult mõttetu. Kui meie töötajad pole ametiühingutesse koondunud, siis see tähendab vaid seda, et nad ei näe sellel mingit mõtet. Kui peaks tekkima olukord, kus töötajad tõesti vajavad neid esindavat tugevat organisatsiooni, siis see ka luuakse. Nii lihtne see ongi ja nõudluse olemasolul tuleb ka vastav pakkumine. Praegune kisa meenutab aga mõne partei liidrite mõtteid sellest, et küll nemad juba teavad, mis rumalale pööblile hea on ning küll nemad selle siis ka ise kenasti ära organiseerivad. Päh!

Aga kõige kummalisem on tegelikult see, et seda juttu räägib inimene, kellel on ta blogis avaldatud infole tuginedes sisuliselt üks kõrgharidus käes ja teine omandamisel? Uskumatu!

Laisa inimese muffinid

Ma pean tunnistama, et hoolimata teatud persoonide kiidusõnadest pole ma tegelikult juba mitu-mitu kuud (täiesti võimalik, et viimati juhtus see isegi umbes aasta eest kui tuttav, provintsi komandeeritud tohtrihärra mu tagatoas resideerus) viitsinud korralikke muffineid teha, ikka saab poest ostetud pakk muffinipulbrit ja sellest midagi kokku keeratud. Senimaani on läinud õnneks testijad ära petta ning eilne versioon siis sisaldas endas järgmisi komponente:

1 pakk muffinipulbrit (nt. Vilma toodang)
200 ml vett
100 ml õli (tavaline kodumaine taimeõli sobib kenasti, üldsegi ei pea extra virgin oliiviõli olema :)
1 pakk ricotta't (nt. Eestimaa Farmerite toodang, mida meil mingil arusaamatul kombel nimetatakse "Tervisekohupiimaks")
peotäis rosinaid
tublisti (nii umbes 2 teelusikatäit) kardemoni (selle võib muidugi ka ära jätta, kardemon on puhtalt mu isiklik kiiks)

Peale kogu selle kraami kokkusegamist ja muffinivormidesse jagamist läks pann nagu ikka nii umbes 180-kraadisesse ahju ning kui küpsetised kenasti pruunid olid, siis uuesti sealt välja :)

Leidsin, et antud taignaseguga võikski neid pigem veidi kauem kui vähem ahjus hoida, ricotta annab endast üksjagu vedelikku välja ja kogu see krempel on enne jahtumist üpris pehme. Aga maitse koha pealt leidis mu eilne maitsja (kes kohe üldse magusat ei söö jne), et täiesti söödav sai. Mul ei jäänud midagi muud üle kui noormehega nõusse jääda :)

Gran Canaria 2006

Kelneripoiss baarist "Fiction".

Võimendatud värvidega Maspalomase düünid.

Roque Nublo.

Puerto Mogan.

Galerii San Fernandos.

Mägedest allasõidul.

Marillion. Somewhere else.

Juba kümmekond päeva on võimalik teha tellimus Marillion'i uuele, järjekorras neljateistkümnendale stuudioalbumile "Somewhere else", mis ilmub 9. aprillil 2007. Ja juba 26. märtsil tuleb välja esimene singel "See it like a baby", selle kinnitatud tracklist hetkel veel puudub aga jääb loota, et ehk panevad mehed sinna peale nimiloo ikkagi ka mõne albumist "üle jäänud" loo peale, kuuldavasti neil seda tagavara veidike on :) Olgu siinkohal ka meenutatud, et eelmiselt albumilt pärit "You're gone" jõudis kahe aasta eest kõigi asjaosaliste shokiks Suurbritannias tantsusinglite edetabeli 21. kohale.

Albumi "Somewhere else" lood on aga muidugi juba teada:

1. The other half
2. See it like a baby
3. Thank you, whoever you are
4. Most toys
5. Somewhere else
6. Voice from the past
7. No such thing
8. The wound
9. The last century for man
10. Faith

Erinevalt eelmistest kordadest on tänavu eeltellimuse vormistajaks mitte bändi enda firma vaid hoopis Townsend Records. Ja nagu tavaks saanud, on ka seekord ettetellijatele väike boonus, nimelt tuleb varakult tellitud albumi kallima versiooniga kaasa eksklusiivne DVD, kus peal video kolme lauluga uuelt plaadilt, mida Marillion mängis hiljuti toimunud Marillion Weekend 2007'l. Samuti on saadaval ka "tavaline" CD, ilma boonuskettata.

DVD on multiregionaalne (0-regioon) ja NTSC värvisüsteemis. Komplekti (CD+DVD) hind on £11.99 (ainult CD ilma DVD-ta maksab £9.99), Eestisse lisandub saatekulu £2.00.

Samasooliste abielud Iisraelis ja liidud Mehhikos

I
Jeruusalemmas registreeriti siseministeeriumis esimene Iisraeli samasooliste abielu, mille sõlmisid Kanadas möödunud aasta juunis Avi ja Binyamin Rose.

29. novembril otsustas Iisraeli ülemkohus, et riigi valitsus peab registreerima samasooliste paaride abielud kui need on sõlmitud neis riikides, kus see on seadusega lubatud. Samas on tegemist hetkel rohkem statistikas kajastuva õigusega kuna ainult juudi rabidel on Iisraelis monopol nii abielude sõlmimiseks kui lahutusteks.

Ometi on mehed oma praeguse legaalse staatuse üle õnnelikud, nimetades seda veel üheks sammuks samasooliste paaride suhete täieliku võrdsustamise teel. Et Iisraelis oli homopaaridel juba 1994. aastast mitmeid heteropaaridega võrdseid õigusi, siis olulisimad varasemale lisanduvad muudatused, mida õigusekspert Moshe Negbi praeguse ülemkohtu otsuse tagajärjena näeb, on asjaolu, et samasoolistel paaridel tekib võimalus saada samasuguseid maksusoodustusi nagu on nn. traditsioonilises abielus olevatel paaridel ning samuti peaks homopaaridele lisanduma nüüd ka juriidiliselt lihtsam võimalus lapsi adopteerida. Seni oli homopaari ühel osalisel võimalik saada küll oma partneri bioloogilise lapse täieõiguslikuks hooldajaks (alates aastast 2000) või oma partneri bioloogiline laps ka adopteerida (alates aastast 2005) kuid partnerite omavaheline suhe ei kuulunud registreerimisele.

II
Saltillos (Coahuila osariik) registreeriti eelmisel nädalal esimene samasooliste tsiviilliit Mehhikos. Karina Almaguer and Karla López sõitsid tseremoonia läbiviimiseks oma koduosariigist Tamaulipas'est Coahuila'sse, mis on esimene Mehhiko 31-st osariigist, kus samasooliste paaride partnerlusseadus 11. jaanuaril seadusandja poolt (häältega 20:13) vastu võeti ning hiljem kuberneri poolt allkirjastatuna ka jõustus. Mexico City's võeti analoogiline seadus vastu küll juba möödunud aasta novembris kuid see jõustub alles tänavu märtsis.

Paljudes Ladina-Ameerikas riikides (eriti maapiirkondades) on homoseksualism tänapäevani tabuteema ja nimetatud seadust on tugevalt kritiseerinud nii sealne Rooma katoliku kirik kui ka president Felipe Calderdón'i partei. Hetkel on Ladina-Ameerikas lisaks Mehhiko kahele osariigile samasooliste tsiviilliite võimalik sõlmida ka osades Brasiilia ning Argentiina piirkondades. Samalaadsed seadusemuudatused on arutlusfaasis ka Kolumbias ja Costa Ricas.

Dima Bilan abiellub mehega

Venemaad Eurovisioonil esindanud, hiljuti Tallinnaski kontserdi andnud ja mõne päeva eest Ameerika kontserttuuri käigus Chicago lennujaamas terrorismikahtlusega kinni peetud Dima Bilan abiellub meedia teatel oma lätlasest boyfriend'i Rovens Pritula'ga.

Vene press vahendab Läti ajakirja Privātā dzīve uudist, mis väidab, et mehed kihlusid aasta lõpus Amsterdamis ning abiellumistseremoonia saab arvatavasti lähiajal toimuma Saksamaal.

Dima ja Rovens lendasid jõuludeks läbi Riia Amsterdami, sealt naastes oli Bilani 27-aastase boyfriend'i sõrmes juba kihlasõrmus. Oma allikatele toetudes teadis ajakiri kinnitada ka seda, et veebruari alguseks on ühes saksa linnas meeste abiellumistseremoonia juba välja kuulutatud, samuti on teada asjaolu, et Rovens on juba ostnud selleks ajaks lennukipiletid ning teatanud oma sõpradele, et ta läheb Saksamaale "kõigest välja puhkama". Ja just veebruaris jõuab ka Dima Bilani kontsertturnee Saksamaale...

Ei Dima ise ega ka ta esindajad ei ole sel teemal vähemalt senini mingeid kommenteere andnud.
http://www.rnb.ru/news/262
http://et.wikipedia.org/wiki/Dima_Bilan
http://en.wikipedia.org/wiki/Dima_Bilan
http://www.bilandima.ru/

Areen on homodes pettunud

Tänane Eesti Ekspress kirjutab oma Areeni lehekülgedel, rubriigis 25 rida niimoodi:
---
Areen on homodes pettunud :(

Gay-klubi Angel valis "Aasta meediaväljaandeks 2006 (gay temaatika kajastamisel)" ajalehe Postimees, sest: "Postimees on ajaleht, kes kõige objektiivsemalt ja meie jaoks enim kajastanud gei temaatikat pressis."

Kui välja arvata Postimehe seltskonnakülgedel avaldatud kõmujanulised fotoreportaazhid Angeli pidudest ja muusikalide aftekatest, iseloomustab selle ajalehe senist sättumust seksuaalvähemuste elu kajastamisel põhiliselt vanemtoimetaja Priit Pulleritsi printsipiaalne homofoobia. Alles 20. detsembril võisime tema artiklist lugeda, et "Geiklubi Angel kohe ei saa jätta oma nina kõikjale toppimata. Sügisel hakkas ta justkui korraldama liiklust, jagades noortele poistele oma logoga helkureid. Nüüd sekkub koguni riigiasjadesse, soovitades sotsiaalministeeriumil alustada kohtuteed Koit Pikaro vastu."

Tunneme Postimehe õnne üle siirast kadedust. Meil on veel, mille poole püüelda. Eelmisel aastal pidime tagasihoidlikult rahulduma Mark "Shopping & fucking" Ravenhilli, Pierre & Gilles'i, Ivar Silla, Tõnu Õnnepalu mahukate käsitluste ning homoloojatega seotud kultuuriuudiste järjekindla avaldamisega. Jätkuvalt taunib Areen märtsultsilikke homoviha puhanguid ning on kandnud aastaid stoiliselt homopropagandisti okaskrooni. Margus Punab, Tartu Ülikooli kliinikumi androloogiakeskuse meestearst, söandab nimetada nädalalehte Eesti Ekspress rõhutatult homofiilseks väljaandeks, vahendab Pullerits (14.11.2006).

Kuidas küll meie teeneid ja kannatusi ei märgata!? :(

Siim Nestor, Harry Liivrand, Veiko Märka, Margit Tõnson, Karin Paulus, Kalev Kesküla
---
Ancientboy arvab millegipärast, et end Eesti gay community esindajaks pidavalt Angelilt sellele kriitikale mingit konstruktiivset kommentaari ei järgne, sest suurem osa aurust läheb kollases meedias klubi ja Anu Saagimi vahelise suhte hetkeseisu kirjeldamisele mõlema osapoole promomise eesmärgil...

Dustin Hoffman ja Jon Voight Tallinnas

Vastalanud kuul saab USA kultusfilmide festivali Manifest (2.-9. veebruaril Tallinnas, 11.-15. veebruaril Tartus) raames näha portsu Ameerika ja tegelikult ka kogu maailma filmiajaloo tippteoseid. Festivali kandvaks teemaks on seekord sõnavabadus ning Eesti ameerika ülikoolide vilistlaste poolt kokku pandud programm tugineb eeldusele, et ehkki USA konstitutsiooni esimene parandus garanteerib Ameerikas sõnavabaduse, on läbi ajaloo paljud filmid tekitanud püüdlusi seda vabadust kärpida. Teiste hulgas linastub ka John Schlesinger'i legendaarne "Midnight cowboy" (1969), dramaatiline lugu suurlinna eksinud kahest õnnetust hingest, nende väikestest unistustest ja purunevatest lootustest.

Esimese X-reitingu saanud filmina Oscar'i võitnud film räägib Texases oma nõudepesija karjäärist loobunud ning New Yorki rikkaks saama tulnud naiivsevõitu prostituudist (Jon Voight) ning ta keerulisest suhtest pisisuli Ratzo Rizzo'ga (Dustin Hoffman). Eelmisel aastal seoses "Brokeback mountain'i" eduga tuletati korduvalt meelde ka just seda kui sisuliselt esimest kuldmehikese saanud gay-temaatikaga (mis on küll kuuekümnendate lõpu USA ühiskonnale omaselt üsna sordiini alla pandud) filmi.

Treilerit vaata näiteks siit.

Tallinnas linastub "Midnight cowboy" kinos "Sõprus" 6. veebruaril 2006, algusega kell 20.00. Teisi festivalil näidatavaid filme ja seansside algusaegu vaata festivali kodulehelt.