Kolm fragmenti

I
Lumi. Umbes poolde põlve. Teist hommikut järjest kui ma kojameest mängin ning pool varajast hommikutunnikest enda kodust välja kaevamisega veedan. Niimoodi juhtub siis kui eelmine "päris" kojamees tervislikel põhjustel tööst loobub ja laiskuse ning kitsiduse ristkorrutis (loe: "raha kohe üldse ei ole!") ei lase uut palgata.

II
Kuskil 1990. aasta paiku kohtusin esimest korda ühe nunnu kutiga ja siis juhtus kuidagi niimoodi, et mitu aastat jutti sattusime me kogu aeg ninapidi kokku põrkama. Vahel iga päev, vahel harvemini kuid keskeltläbi kord nädalas kindlasti. Kaupluses, maanteel, külavahel, linnatänaval, välikohvikus ja nii edasi. Ma ei usu, et kumbki meist nende kohtumiste toimumiseks midagi spetsiaalselt tegi (mina igatahes küll ei mäleta, et ma oleksin...) aga niimoodi lihtsalt juhtus. Ja vähemalt minu jaoks hakkasid need kohtumised üsna kiiresti meenutama mingit omamoodi tedretantsu. Huvi tundus olema mõlemapoolne. Minupoolne oli kindlasti, seda ma tean :)

Sellest huvist hoolimata ei viinud need põgusad kontaktid aga suurt kuhugi, paaril korral kui ma natuke otsustavamalt üritasin seda üksjagu kummalist tutvust veidikenegi edasi arendada, kutt sisuliselt põgenes. Vaid selleks, et järgmisel kohtumisel taas jätta mulje, et soov lähemaks suhtlemiseks oleks nagu olemas...

Ja siis äkki kadus ta silmapiirilt. Või noh, lihtsalt me ei sattunud enam kohtuma. Ma pole küll kindel aga ma pakuks, et viimati nägin teda nii umbes viis-kuus-seitse aastat tagasi. Ja täna juhtusime uuesti ühel ja samal ajal ühes ja samas punktis olema. Seda lausa kahel korral, nii pooletunnise vahega.

Ta nägi endiselt nunnu välja aga pilku oli siginenud mingi traagiline nukrus. Ma püüan vältida terminit "paaniline meeleheide", sest see võib olla ka puhtalt mu fantaasia vili. Aga ta tundus tõesti veelgi kapseldunum ja kuidagi väsinum ning ma ütleks isegi, et pisemaks jäänum. Mul on nende muutuste põhjuste kohta ka oma teooria aga las see praegu olla.

Igatahes oli see väga kummaline tunne niimoodi täiesti ootamatult kohata kedagi oma minevikust. Kedagi, kes teatud ajal oli täitnud üsna suure osa su mõtetest ja fantaasiatest.

III
Ja tänane gurmee-eri oli kruubipuder peekonikuubikute ning mustsõstramoosiga. Proovisin ka pohla-õunasalatiga aga must sõstar on selgelt parem :)