Eragon

Peale üsna seikluslikku õhtupoolikut (osav ja nutikas nagu ma kord juba olen, suutsin ma end huvitaval kombel nimelt venna majja kinni panna ja luku uuesti keerama saamine võttis teatud aja) leidsin ma, et aitab reaalsest põnevusest ning parem on aeg sisustada ebareaalse põnevusega. Niisiis kino ja siin provintsis viimast korda ekraanil olnud "Eragon" :)

Paistab, et erinevalt "Eragoni" materdavatest kriitikutest nägin mina mingit muud filmi. Jah, see on küll samanimelisest raamatust üsna lõdva randmega kokku kirjutatud kontsentraat ning see ei hiilga mingite eriliste näitlejatöödega (Jeremy Irons ehk välja arvatud) ning samas on tõesti raske leida kaadrit, kus poleks mängus olnud arvutigraafikute võlunäpud aga kokkuvõtteks on tegu kena korraliku meelelahutusliku tunni ja kolmveerandiga. Kas keegi ootas sellelt filmilt tõesti midagi enamat?

Filmis on ju natuke kõike. Silmailuks nii veetlevaid naisi kui nunnusid poisse (kahjuks küll nii Roran'i kui ka Murtaugh' osatäitjad, vastavalt siis Christopher Egan ja Garrett Hedlund, said ekraanil suht vähe aega olla), staaride seast oli valitud mõned raskekahurväelased (juba mainitud Irons'ile lisaks ka John Malkovich ja Robert Carlyle - kahe viimase potentsiaal jäi lavastajal küll absoluutselt kasutamata ning nende esitus oli allapoole igasugust arvestust), arvutimaagiat oli lademes ja lõppkokkuvõttes oli ju isegi natuke lugu selle tulevärgi taustaks olemas.

Võrdlused "Sõrmuste isandaga" on juba algusest saati väärad. Miks peaks iga lohejuttu või -filmi just sellega võrdlema? "Eragoni" autorit Christopher Paolini't ei saa ning ei peagi ju Tolkien'iga kõrvutama. Vanameister, kes oli sisuliselt kogu selle zhanri looja, tegeles enda väljamõeldud maailma loomisega kogu elu, Paolini on tänaseks oma maailmast kirjutanud vaid kaks ja pool raamatut ja need sisaldavad loomulikult kompotti JRRT, McCaffrey, Le Guin'i ja tont teab kelle loomingust veel. Ning kuigi ka Tolkien oli kõigest kopeerija, siis Paolini laenud on tunduvalt silmahakkavamad. Aga ausalt öelda ongi lohelugude vallas raske midagi uut välja mõelda. Nii et lool pole tegelikult häda midagi, palju hõredamaid jutte on kinolinale toodud.

Peaosaline Edward Speleers on oma debüütrollis. Ma ei tea, kes olid teised kandidaadid aga ma olen natuke kõhkleval seisukohal, et see just parim valik oli. Ilusasti töötab küll "võõra näo" fenomen aga uut Hayden Christensen'i me siit nüüd küll ei saanud. Vähemalt selle filmi põhjal otsustades mitte. Samas, kui jälle veelkord vaadata Malkovich'i ja Carlyle'i kahvatut (et mitte öelda olematut) näitlejatööd, siis ei ole "Eragon" nüüd küll see film, mille põhjal kellegi oskuste kohta arvamust avaldada. Erandiks oli muidugi Brom'i osatäitja Jeremy Irons, keda on küll pea alati ülimalt meeldiv vaadata. Ka siis kui ta vahel negatiivset kangelast mängima peaks :)

Nii et lugu jooksis ilusti, loogikaga oli ka enam-vähem kõik korras (lepime kokku, et unustame pideva raamatuga võrdlemise ära, eks!), oli dramaatikat ja möllu, vihjeid suurele armastusele ning üllatele tunnetele ja lõppkokkuvõttes on mul hea meel tõdeda, et taaskord leidis kinnitust tõsiasi, et ei maksa teiste negatiivsest muljest endale eelarvamusi luua. Samas, kui mul poleks olnud tugevaid eelarvamusi selle filmi kvaliteedi kohta, siis poleks ka seda meeldivat üllatust olnud. Nagu ikka, on igal asjal kaks otsa ja kokkuvõttes hindaks ma seda filmi viiepallisüsteemis tugeva neljaga. :)

Ja kuigi lõpukaadritest jäi kõlama aimdus, et järg ei lase end kaua oodata, on paraku hetkel küll reaalsus selline, et kuna "Eragon" ei suutnud täita stuudiobosside helesinist unistust nende kaukasse voolavatest miljarditest, siis sellest tulenevalt on ka "Elder'i" ning seni veel nimetu kolmanda osa kinolinale jõudmine suure küsimärgi all. Millest on tegelikult kahju.