Gurmaanlus või alkoholism?

Vähe sellest, et Jõulude ajal ning uue aasta esimestel päevadel jõime me kaasaga ära umbes-täpselt 11 pudelit veini (peamiselt küll prantsuse vahuveini ning cava't), pluss lisaks veel tont teab mitu pudelit aastavahetuse erapeol " La Perlas", tuli mul täna kohutav cava-isu. Ning et kapis oligi imekombel veel üks pudel, siis lahti ma selle ka tegin. Kaasa irvitas telefonis, et nojah, nüüd me oleme siis niikaugel, et joome üksinda, selle asemel, et kedagi, näiteks kasvõi emand külla kutsuda. Ma mõmisesin vastu midagi veini ja suupistete vähesusest kuigi alles eile, peale toidupoes juhuslikult kohatud, väljamaalt siia provintsi imporditud veini- ja söögiguru Martha'ga vestlemist, sai kolm pudelit valget veini kappi toodud. Oligi see kapp viimaste pühadega kole tühjaks saanud ja kõik üle-eelmisel aastal Prantsusmaalt toodud erinevad château'd on kah nüüdseks lootusetult otsas :(

Igatahes olen ma siin viimase tunnikese või nii veetnud eksklusiivse cava'ga (loomulikult blanc de blancs), hetkel läheb kolmas pokaal ja sinna kõrvale ampsan võrumaist võlts-parmesaani. Suvel Itaaliast toodud ehtne Parmegiano Reggiano (nagu ka Grana Padano) juust on samuti lootusetult otsas ja siinsete (ehk Itaaliaga võrreldes umbes kolm kuni neli korda kallimate) hindadega ma seda lihtsalt eriti ostma ei kipu. Samas ajab see kohalik kraam lisaks veinikõrvasena ka näiteks pasta peale riivituna asja täiesti edukalt ära, just üleeile veendusin selles taaskord kui ma ürdi-jogurtikastmes suitsulõhega fusilli't tegin.

Õigupoolest oli mu esimene kogemus nüüdseks juba soomlaste Valio'le kuuluva Võru Juustu uuema toodanguga mitu aastat tagasi Estonian Air'iga Londonisse lennates. Et lennuk oli mitu tundi hiljaks jäänud ning meil kaasaga oli vaja end sel päeval viimasele Glasgow'sse kulgevale aeroplaanile edasi transportida ja lõpuks jäi meil ühest terminaalist teise jõudmiseks, piiriületuseks ning check -in protseduurideks umbes pool tundi aega, siis tõsteti meid äriklassi ning stjuuardessid tegid kõik endast oleneva, et meid kahe ja poole lennutunni jooksul maani täis joota ("Aga meil on siin veel sellist veini, no seda te peate kindlasti proovima, see on muide ka ............ [üks muusikamaailmas väga tuntud härrasmees] lemmikvein!") ning nii täis sööta, et ausalt öelda oli meil tükk tegemist, et Londonis esimestena lennukiuksest välja mahtuda. Nojah, igatahes tookord oli esimene kord kui mul õnnestus juustuvaliku taldrikult leida üks pagana hea kõva laabijuust, mille kohta purser tükk aega peale oma paberites sorimist oskas öelda, et see on Võrus tehtud Campanello-nimeline uudistoode. Üsna peatselt ilmus müügile ka nende versioon parmesan'ist.

Aga kui nüüd pealkirja juurde tagasi tulla, siis ma jäin siin jah veiniklaas käes mõtisklema, et kas see lõputu alkoholi hävitamine käib nüüd gurmaanluse või alkoholismi alla? Hmmm...