Kreeka E

Külmast kõveraks kiskunud kraana turgutamine :)

Blood diamond (Vereteemant)

1990'ndad aastad kaosest ja kodusõjast haaratud Sierra Leones. Üks Rodeesiast pärit seikleja (Danny Archer, Leonardo DiCaprio suurepärases esituses) teenib endale elatist "veriste" teemantide üle piiri smugeldamisega ja sealt tagasi toob ta omakorda relvi ning müüb need valitsusevastastele mässajatele maha. Saatus viib ta juhuslikult kokku lihtsa kaluri Solomon Vandy'ga (Djimon Hounsou), kes on vägivaldselt oma perest lahutatud ning kes leidis orjatööl olles erakordselt suure roosa teemandi ning suutis selle ka ära peita. Lisaks neile on filmis veel üheks võtmetegelaseks idealistlikust ameeriklannast ajakirjanik Maddy Bowen (Jennifer Connelly).

Nii Archer kui Vandy on mõlemad elupõlised aafriklased kuid meeste taust ja ellusuhtumine on nii erinevad kui vähegi olla saab. Üsna kiiresti kujuneb välja kolmnurk: Maddy jahib head ajakirjanduslikku lugu ning üritab selleks Danny'lt infot välja koukida, Danny tahab Solomoni käest teemanti ning Solomon tahab eelkõige oma perega uuesti kokku saada milleks omakorda on meestel Maddy abi vaja.

Film on ühelt poolt jõhker ja julm. Neid sõjafilme on ju aastatega nähtud üksjagu aga teist nii verist ja naturalistlikult kujutatud mõttetut tapmist ei suudagi kohe meenutada. Lihtsalt tapmine tapmise pärast. Ja siis muidugi see lapssõdurite lugu kuidas isegi väga väikesed lapsed (nii Aafrikast kui ka Aasiast on teada juhtumeid mil "sõdur" oli automaadist lühem ning kuna ta seda tõsta ei jaksanud, siis lohistas ta selle otsapidi mingi puunoti peale enne kui sihtima ja tulistama hakkas) on allutatud kokteilile ajupesust, peksust, narkootikumidest ja massipsühhoosist. Lõpuks antakse neile lihtsalt püss kätte ja saadetakse järjekordseid külaelanikke tapma...

Teisalt on film Aafrikast. Sellest Aafrikast, millel on oma vastupandamatu võlu. Siis kui keegi parajasti automaadiga ei täristanud, jäi operaatoril vahel aega ka mõne majesteetliku loodusvaate kaadrisse püüdmiseks ja neil hetkedel tundus, nagu poleks Karen Blixen'i aegadest midagi muutunud. See lummus kestis muidugi vaid hetke kuid andis mõista, et kui keegi suudaks need hullud püssi- ja võimumehed seal vaos hoida, võiks tegu olla maapealse paradiisiga.

Kokkuvõttes ma ei ütle, et film mulle meeldis. Ei meeldinud. Neid sõjafilme, mida ma positiivselt meenutan, võib vist kahe käes sõrmedel üles lugeda ja mõni näpp jääb kindlasti veel tagavaraks. Takkapihta on "Blood diamond" ka natuke liiga pikk, pool tunnikest võiks julgesti maha näpistada. Aga DiCaprio oli tõesti hea ja talle võiks ükskord selle kuldmehikese ära anda küll. Juba kolmas kord tal Oscar'ile kandideerida ja väärt on ta seda kah igal juhul rohkem kui nii mitmedki poliitilise korrektsuse laineharjal auhinnatud. Isegi kui muu kõrvale jätta, siis siin filmis on Leonardo selle tunnustuse kasvõi oma mõnusa lõuna-aafriklase aktsendiga ära teeninud :)

http://www.imdb.com/title/tt0450259/
http://www.blooddiamondmovie.com/
http://www.superkinod.ee/movie/33191/

Kolm fragmenti

I
Lumi. Umbes poolde põlve. Teist hommikut järjest kui ma kojameest mängin ning pool varajast hommikutunnikest enda kodust välja kaevamisega veedan. Niimoodi juhtub siis kui eelmine "päris" kojamees tervislikel põhjustel tööst loobub ja laiskuse ning kitsiduse ristkorrutis (loe: "raha kohe üldse ei ole!") ei lase uut palgata.

II
Kuskil 1990. aasta paiku kohtusin esimest korda ühe nunnu kutiga ja siis juhtus kuidagi niimoodi, et mitu aastat jutti sattusime me kogu aeg ninapidi kokku põrkama. Vahel iga päev, vahel harvemini kuid keskeltläbi kord nädalas kindlasti. Kaupluses, maanteel, külavahel, linnatänaval, välikohvikus ja nii edasi. Ma ei usu, et kumbki meist nende kohtumiste toimumiseks midagi spetsiaalselt tegi (mina igatahes küll ei mäleta, et ma oleksin...) aga niimoodi lihtsalt juhtus. Ja vähemalt minu jaoks hakkasid need kohtumised üsna kiiresti meenutama mingit omamoodi tedretantsu. Huvi tundus olema mõlemapoolne. Minupoolne oli kindlasti, seda ma tean :)

Sellest huvist hoolimata ei viinud need põgusad kontaktid aga suurt kuhugi, paaril korral kui ma natuke otsustavamalt üritasin seda üksjagu kummalist tutvust veidikenegi edasi arendada, kutt sisuliselt põgenes. Vaid selleks, et järgmisel kohtumisel taas jätta mulje, et soov lähemaks suhtlemiseks oleks nagu olemas...

Ja siis äkki kadus ta silmapiirilt. Või noh, lihtsalt me ei sattunud enam kohtuma. Ma pole küll kindel aga ma pakuks, et viimati nägin teda nii umbes viis-kuus-seitse aastat tagasi. Ja täna juhtusime uuesti ühel ja samal ajal ühes ja samas punktis olema. Seda lausa kahel korral, nii pooletunnise vahega.

Ta nägi endiselt nunnu välja aga pilku oli siginenud mingi traagiline nukrus. Ma püüan vältida terminit "paaniline meeleheide", sest see võib olla ka puhtalt mu fantaasia vili. Aga ta tundus tõesti veelgi kapseldunum ja kuidagi väsinum ning ma ütleks isegi, et pisemaks jäänum. Mul on nende muutuste põhjuste kohta ka oma teooria aga las see praegu olla.

Igatahes oli see väga kummaline tunne niimoodi täiesti ootamatult kohata kedagi oma minevikust. Kedagi, kes teatud ajal oli täitnud üsna suure osa su mõtetest ja fantaasiatest.

III
Ja tänane gurmee-eri oli kruubipuder peekonikuubikute ning mustsõstramoosiga. Proovisin ka pohla-õunasalatiga aga must sõstar on selgelt parem :)

Naljakad loomad vajavad semaforimehikest

/me raputab veidi nukralt pead.

Inimesed on ikka endiselt ühed naljakad loomad. Vahel võib nendega lõputult õelutseda ja nad ei tee väljagi (tõsi, ma kahtlustan, et sageli nad lihtsalt ei saagi aru, et ma õelutsen), sealsamas ütled ilma igasuguse tagamõtteta ühe süütu fraasi ja nad kujutavad endale tont teab mida ette ning vihastavad enda ümber maa mustaks.

Ma peaks vist hakkama semaforimehikeseks ning tõstma vastavalt sellele, kuidas ma ise öeldavat tõlgendan, üles sobiliku, kogu ilmale nähtava sildi. "Õelus." "Ebaõnnestunud ja poliitiliselt ebakorrektne nali." "Iroonia." "Ei mingeid sarkastilisi allusioone."

Muidugi telefonis jälle poleks ka sellest mingit tolku. Vähemalt mitte senikaua kuniks videofonid igapäevasesse kasutusse jõuavad.

Mamma mia! ehk Veelkord valikuvõimalusest

Link:
http://www.youtube.com/watch?v=UVX-TurQcIU

Demokraatlikust valimisõigusest

Terry Pratchett "Viies elevant", Varrak 2006, lk. 229:

Vimes oli kunagi arutanud Porgandiga Epheebest tulnud demokraatia ideid, ning mõte, et igaühel* on hääleõigus, pakkus talle väga huvi, kuni ta avastas, et kuigi hääleõigus oleks temal, Vimesil, ei suudaks demokraatia reeglite järgi keegi takistada ka Noobel Nobbsi hääleõigust omamast. Vimes taipas kohe, et süsteem on vigane.
_________________
* Peale naiste, laste, orjade, lollpeade ja nende, kes ikka tegelikult ei ole meie moodi.

Huvitav on muidugi ka märkida, et isand Pratchett käis Eestis valitseva mentaliteediga tutvumas alles pärast nende sõnade kirjapanemist (vastavalt siis 2001 ja 1999). Milline prohvetlik härrasmees!

Võrdse kohtlemise seadusest

Täna otsustas Riigikogu teatavasti võtta menetlusse valitsuses täpselt nädala eest heaks kiidetud võrdse kohtlemise seaduse eelnõu, mille eesmärgiks on seaduslikult garanteerida isikute õigus võrdsele kohtlemisele. Pressiteates on kirjas, et "eelnõu eesmärgiks on tagada isikute kaitse diskrimineerimise eest rassi, rahvuse, nahavärvuse, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, varalise ja sotsiaalse seisundi, vanuse, puude, seksuaalse suundumuse või muu tunnuse alusel."

Uudis nagu oleks ju hea aga ometi olen ma rahulolematu. Miks ma siis porisen? Aga sellepärast, et selle seadusega on venitatud kõige viimasema minutini. Mõned poliitikud on viimasel paaril aastal kuluaarides selle vastuvõtmise lubamisega erinevatelt ühiskonnagruppidelt endale kõva usalduskrediidi välja kaubelnud, samal ajal ise teades, et sellise seaduse vastuvõtmine Euroopa Liidu liikmesriigis on paratamatus. Eriti küüniliseks muudab selle praegusel aktiivse valimispropaganda perioodil teadmine, et nüüd, mil Eestile on just seepärast järjekordne trahviähvardus kuklasse hingamas (esimese ametliku hoiatuse saatis Euroopa Komisjon Eesti Vabariigile juba eelmise aasta juunikuus), suudavad mõned nutikad tegelased seda endiselt serveerida teatud kodumaiste poliitiliste jõudude "saavutusena" või, mis veel hullem, "hea tahte avaldusena".

Seaduse eelnõu oma praegusel kujul on muidugi hea ja kuna ma ei usu, et riigikogujad nimetatud eelnõud palju muutma kipuks, siis saab ka seadus kindlasti hea olema ja veel kindlamini on see vajalik. Oleks see seadus vastu võetud juba aastate eest ja ilma väljastpoolt tuleva surveta, siis võtaks ancientboy seaduseloojate ees kõik oma mütsid maha, praegu paneb see uudisnupp mind ainult mühatama ja omaette porisema, et ju need rahva teenrid siis ei suutnud enam mingi nipiga seda kauem edasi lükata.

Riigikogu pressiteade
Postimehe artikkel

Homovastased loobusid

USA-s teatasid Coloradost pärit, vabariiklastest senaator Wayne Allard ja congresswoman Marilyn Musgrave, ühed aktiivsemad samasooliste abielu konstitutsioonilise keelustamise eest võitlejad, et nad loobuvad Kongressi uut koosseisu arvestades oma varem kõvasti promotud (ning president Bushi poolt tugevalt toetatud) plaani läbisurumisest.

"The Pueblo Chieftain"'i teatel kinnitas Allard eelmisel neljapäeval, et olukorras, kus demokraadid on enamuses nii Esindajatekojas kui Senatis, ei ole lootust seda muudatusettepanekut taaskord isegi kongressiliikmetele hääletamiseks panna, rääkimata selle heakskiitmise võimalusest. Sama kinnitas ka Musgrave'i pressiesindaja, öeldes, et sel aastal pole ta esindataval enam plaanis seadusemuudatust Kongressile esitada.

Varasematel aastatel on vabariiklased suutnud paaril korral selle keelu parlamendi alamkojas läbi suruda kuid alati on see jäänud Senatis kinnitamata.

Nõudlikkus

Ütle mulle, kes on su sõbrad ja nii edasi...

Helistas nimelt millalgi hommikul Emand ja teatas, et tal on tööst kõrini ja ta on söömata ja üleüldse tuleb ta mu juurde pirukaid näksima. Et mul polnud viitsimist ega aegagi pirukate küpsetamisega ise mässama hakata, siis lippasin jääkonarustel libisedes kohvikusse ning naasesin sealt mõne pagaritootega. Emandast aga ei kippu ega kõppu. Möödus lõuna ja ma jõudsin vahepeal veel linna peal ringi sebida (olles ettenägelikult telefoni ja rahakoti muidugi koju jätnud aga see on juba teine lugu) enne kui ta uuesti helistas ning teatas, et tema hakkab nüüd tulema ja olgu kohv ning konjak kah olemas.

Notõesti! (© mu homme fatale)

Eks ma siis pidin kuulekalt kohvimasina sisse lülitama ja kapist pudeli Larsenit välja otsima. Ja ennäe, lõpuks laekuski Emand oma igavesti lahedas puravikumütsis ning me jõudsime just konjakiga alustada kui täiesti plaaniväliselt oli ukse taga ka ta abikaasa. Ja meie jälle joomas! Nojah, autot juhtiv abikaasa sai lisaks tassile kohvile ja paarile pirukale ka mõned kommid ning pidi sellega leppima. Nii et just täieliku orgia alla see plaaniväline üritus meil ei kvalifitseerunud. Aga ma pean ütlema, et tütarlapse nõudlikkus on aastatega küll kõvasti kerkinud :D

Soomestunud perekond Puhk pakub plohvi

Üks päev tekkis hull idee juba peaaegu traditsiooniliseks muutunud pikateralise riisi asemel osta koju ka lühemate teradega ning kleepuvamat riisi. Et provintsi toidupoodide valik on teatavasti täpselt selline nagu ta on, siis enam-vähem ainsaks võimaluseks osutus kena kodumaise nimega toode "Veski-Mati risotto riis".

Kuuldavasti on Veski-Mati kaubamärgi taga Balti Veski AS, kunagise Eesti tuntuima jahuveski omaniku "J.Puhk & pojad" 1934. aastal Soomes asutatud tütarfirma tütarfirma, mis üheksakümnendate alguses ringiga Eestisse tagasi jõudis.

Mul pole küll õrna aimu, kas hoolimata siinsel turul levitatavast segasevõitu reklaamtekstist tänapäeval ka tegelikult mõni perekond Puhk'i liige selle firmaga veel seotud on aga fakt on see, et lisaks teraviljatoodetele tuleb sealt põhja poolt Eesti Vabariiki boonusena ka keeleabi. Sest nagu me pakendilt teada saame, on seesamune risotto riis mõeldud "plohvi ja vormiroogade valmistamiseks".

Kindlasti saab see tore sõna ka järgmises õigekeelsussõnaraamatus sees olema. Kuigi mul kaasa arvas hoopis, et tegu on lihtsalt üleannetu sõnamänguga, millega mõni kelmikas firmaomanik tahab kogu maailma teavitada oma "pirakast lohvist".

Ahastavad kassid

Mis juhtub kui sisuliselt kolmekesi (neljanda kaaslase panus piirdus ettenägelikult ühe klaasi veiniga) juua õhtu jooksul ära viis pudelit veini ning sinna juurde veel tibake grappat ja kõige otsa shokolaadikoogi kõrvale klaasike portveini?

Et keerulise võrrandi lahendamist kergemaks teha, siis tuleb mainida, et alustatud sai vinho verde'st (Quinta de Aveleda, 2004), seejärel kolm pudelit fantastilist vanillilõhna ja -maitselist chardonnay'd (Tshiilist, Curico Valley'st pärit Montes Classic Serie, 2005) ja viimaseks veel mingit chardonnay'd, mis oli samuti hea aga mille nime ning isegi päritolumaad ma ei suuda ka parima tahtmise juures meelde tuletada. Grappa oli loomulikult Itaaliast ja portvein Portugalist. Ning kuigi sinna kõrvale sai ampsatud väga head küüslauguga pikitud lambapraadi (vaata pilti!) ning mitut muud sorti pisemat niket-näket, oli täna hommikuks tulemus käes. Kaasa ohkis mul suure osa ajast voodis ja vennas oli kuuldavasti kah terve päeva keeldunud kodus teki alt välja tulemast. Ega ma isegi eriti värske välja ei näinud kui päeval veel Emand ootamatult külla sadas aga ma suutsin talle vähemalt rummi koolaga kokku segada ning kapist lõhesaia valmistamiseks vajalikud materjalid välja otsida. Pool ricotta juustuga kooki oli üleeilsest saadik niigi laual ja ülejäänuga sai ta ise hakkama. :)

Kõik see kokku aga tähendab loomulikult vaid seda, et taaskord tuleb tsiteerida klassikuid: "Alkohol on ikkagi vaenlane!"

Eragon

Peale üsna seikluslikku õhtupoolikut (osav ja nutikas nagu ma kord juba olen, suutsin ma end huvitaval kombel nimelt venna majja kinni panna ja luku uuesti keerama saamine võttis teatud aja) leidsin ma, et aitab reaalsest põnevusest ning parem on aeg sisustada ebareaalse põnevusega. Niisiis kino ja siin provintsis viimast korda ekraanil olnud "Eragon" :)

Paistab, et erinevalt "Eragoni" materdavatest kriitikutest nägin mina mingit muud filmi. Jah, see on küll samanimelisest raamatust üsna lõdva randmega kokku kirjutatud kontsentraat ning see ei hiilga mingite eriliste näitlejatöödega (Jeremy Irons ehk välja arvatud) ning samas on tõesti raske leida kaadrit, kus poleks mängus olnud arvutigraafikute võlunäpud aga kokkuvõtteks on tegu kena korraliku meelelahutusliku tunni ja kolmveerandiga. Kas keegi ootas sellelt filmilt tõesti midagi enamat?

Filmis on ju natuke kõike. Silmailuks nii veetlevaid naisi kui nunnusid poisse (kahjuks küll nii Roran'i kui ka Murtaugh' osatäitjad, vastavalt siis Christopher Egan ja Garrett Hedlund, said ekraanil suht vähe aega olla), staaride seast oli valitud mõned raskekahurväelased (juba mainitud Irons'ile lisaks ka John Malkovich ja Robert Carlyle - kahe viimase potentsiaal jäi lavastajal küll absoluutselt kasutamata ning nende esitus oli allapoole igasugust arvestust), arvutimaagiat oli lademes ja lõppkokkuvõttes oli ju isegi natuke lugu selle tulevärgi taustaks olemas.

Võrdlused "Sõrmuste isandaga" on juba algusest saati väärad. Miks peaks iga lohejuttu või -filmi just sellega võrdlema? "Eragoni" autorit Christopher Paolini't ei saa ning ei peagi ju Tolkien'iga kõrvutama. Vanameister, kes oli sisuliselt kogu selle zhanri looja, tegeles enda väljamõeldud maailma loomisega kogu elu, Paolini on tänaseks oma maailmast kirjutanud vaid kaks ja pool raamatut ja need sisaldavad loomulikult kompotti JRRT, McCaffrey, Le Guin'i ja tont teab kelle loomingust veel. Ning kuigi ka Tolkien oli kõigest kopeerija, siis Paolini laenud on tunduvalt silmahakkavamad. Aga ausalt öelda ongi lohelugude vallas raske midagi uut välja mõelda. Nii et lool pole tegelikult häda midagi, palju hõredamaid jutte on kinolinale toodud.

Peaosaline Edward Speleers on oma debüütrollis. Ma ei tea, kes olid teised kandidaadid aga ma olen natuke kõhkleval seisukohal, et see just parim valik oli. Ilusasti töötab küll "võõra näo" fenomen aga uut Hayden Christensen'i me siit nüüd küll ei saanud. Vähemalt selle filmi põhjal otsustades mitte. Samas, kui jälle veelkord vaadata Malkovich'i ja Carlyle'i kahvatut (et mitte öelda olematut) näitlejatööd, siis ei ole "Eragon" nüüd küll see film, mille põhjal kellegi oskuste kohta arvamust avaldada. Erandiks oli muidugi Brom'i osatäitja Jeremy Irons, keda on küll pea alati ülimalt meeldiv vaadata. Ka siis kui ta vahel negatiivset kangelast mängima peaks :)

Nii et lugu jooksis ilusti, loogikaga oli ka enam-vähem kõik korras (lepime kokku, et unustame pideva raamatuga võrdlemise ära, eks!), oli dramaatikat ja möllu, vihjeid suurele armastusele ning üllatele tunnetele ja lõppkokkuvõttes on mul hea meel tõdeda, et taaskord leidis kinnitust tõsiasi, et ei maksa teiste negatiivsest muljest endale eelarvamusi luua. Samas, kui mul poleks olnud tugevaid eelarvamusi selle filmi kvaliteedi kohta, siis poleks ka seda meeldivat üllatust olnud. Nagu ikka, on igal asjal kaks otsa ja kokkuvõttes hindaks ma seda filmi viiepallisüsteemis tugeva neljaga. :)

Ja kuigi lõpukaadritest jäi kõlama aimdus, et järg ei lase end kaua oodata, on paraku hetkel küll reaalsus selline, et kuna "Eragon" ei suutnud täita stuudiobosside helesinist unistust nende kaukasse voolavatest miljarditest, siis sellest tulenevalt on ka "Elder'i" ning seni veel nimetu kolmanda osa kinolinale jõudmine suure küsimärgi all. Millest on tegelikult kahju.

Detsembriöö

Marillion ja nende tasuta CD "Crash course"

Seoses asjaoluga, et 9. aprillil ilmub Marillion'ilt nende 14. stuudioalbum "Somewhere else" ning et tegu on endiselt kõrgvormis ja ülimalt huvitavate muusikutega, siis on mul hea meel teatada, et ikka veel on jõus ka nende lahke pakkumine tasuta CD saamiseks.

Täpsemini siis lubavad nad saata kõigile neile, kes pole nende uuemate tegemistega kursis, tasuta CD (jah, täiesti tasuta, isegi postikulud maksavad nemad), kus peal läbilõikeline valik nende viimase 18 aasta loomingust, sealhulgas sisaldab praegune, järjekorras juba neljas versioon ka nende laulu "Estonia" (pärit 1997. aasta albumilt "This strange engine") ning 2004. aasta aprillis ilmunud ja üllatuslikult Suurbritannia tantsumuusika (!!!) TOP 30-sse jõudnud singlilugu "You're gone". Viimane siis pärineb nende seni viimaselt, originaalis duubeliplaadina ilmunud albumilt "Marbles".

Tasuta plaadi saamisel kehtivad küll mõned pisukesed piirangud ja tingimused, neist lähemalt loe aga Marillioni kodulehelt: "Crash course - an introduction to Marillion" CD

Kui see praegune lugude valik tundub ahvatlev, siis tasub selle tellimisega ka kiirustada, sest usutavasti tuleb peale uue albumi ilmumist ka sellest kogumikust taaskord uus versioon.

Anal bleaching

Eee... ma kohe ei teagi, mismoodi seda viisakamas kodumaises keelepruugis ütlema peaks? Väljalasketoru poleerimine? P-punkti pleegitamine?

Nii või naa, see teema on nüüd küll rubriigist "Issanda loomaaed on väga kirju" :)

Igatahes olevat seal roiskuva kapitalismi käes ägavas Läänes (mis teatavasti on ju oma ilged haarmed ka süütu Maarjamaa poole sirutanud) levimas trend enda ühe teatud kehaosa pleegitamiseks. Riskimata tõlkimise keerulistesse nüanssidesse ning finessidesse laskuda, nimetatakse seda meetodit inglise keeles siis anal bleaching'uks. Pidavat teadmameeste väitel olema üks igavese nooruse eliksiiri koostisosi ja mis kõik veel. Ning iseenesestmõistetavalt ei lase saladusse pühendunud end segada nende kisast, kes väidavad, et protseduuriks kasutatav kreem on suure tõenäosusega kantserogeenne. Need kisajad on ju lihtsalt kadedad!

Lähemat lugemist leiab näiteks ingliskeelsest Wikipedia'st ja vähemalt ühte pleegitamiskreemi võib muretseda sellisest veebipoest.

Huvitav, mis lollus järgmiseks välja mõeldakse?

Jüri Pino peaministriks! :D

Oi, see lugu mulle meeldib:
Riik kui mittetulundusorganisatsioon peaks oma röögatu ülelaekumise maksumaksjale tagastama.

Ja kes ütles, et populism ei ruuli? Eriti veel enne valimisi?
ROTFL

Hommik peale tulekahju

Defitsiit tekitab kahju ehk venelaste uusaasta

Pühapäeva õhtuks lubas ilmateade teatavasti kohati orkaani-mõõduni ulatuvat tormi ja et need tuulepoisid juba poolest päevast tõesti puhuma hakkasid, siis lülitasin ma üsna varakult arvutid välja ning otsustasin tavapärasest varem voodisse ronida. Klaasike veini, natuke head raamatut ja magama. Aga teatavasti inimene planeerib, Jumal juhib.

Millegipärast ei jäänud ma magama. Kuskil üheteist paiku panin tule uuesti põlema ja võtsin ühe ristsõna ette. Ning kulus veel umbes veerand tundi kui ma leidsin, et midagi on väga valesti. Kusagilt tuli suitsulõhna. Paar minutit vedasin ninaga õhku ning et midagi ei muutunud, siis ronisin voodist välja. Kui ma köögiruloo üles kerisin ning aknast üritasin välja vaadata, ei saanud esimese hooga arugi, mis toimub. Mitte midagi ei näinud. Mõne sekundi pärast jõudis kohale, et tänav on paksu suitsu täis. Peast käis läbi mõte, et nüüd on need venelased mu maja oma rakettidega põlema pannud ja siis läks kiireks. Esimesed kättesattunud püksid (hiljem selgus, et need olid kaasa värviplekised tööteksad :) ) jalga, jope T-särgi peale ja kingad jalga. Telefon tasku ning õue.

Kuivalt konstanteerides, oligi tulekahju. Aga põles mitte minu maja (ptüi-ptüi-ptüi!) vaid üle tänava asuv, mõned aastad tagasi kalli raha eest restaureeritud ja osaliselt suuremaks ehitatud tsaariaegne elamu. Seesama, mille ühes pooles juba mitu kuud elavad pealinnast imporditud venekeelsed ehitajad. Miks nad sinna majja üldse sattusid, selles on süüdi topeltdefitsiit. Esiteks ehitajate üleüldine põud ning teiseks vist veel suurem puudus üüripindadest. Mõne kuu eest maja ümber toimunud sebimist kõrvalt jälgides jäi mulle mulje, et üks kinnisvaraarendaja lihtsalt rääkis maja omanikule augu pähe ning üüris pool maja oma kuldvasikate jaoks. Ma spekuleerisin juba siis mõttega, et arvatavasti oli tal siis odavam kinnisvaraomanikule piisavalt soolast üüri maksta kui kohalikele ehitusmeestele kõrgemat palka pakkuda, et need tööle tuleks. Nii et lõppkokkuvõttes käivad siinsed ehitajad Tallinnas tööl ja sealt tuuakse siia neid, kes palganumbri suhtes vähemnõudlikumad. Nojah, seda vist nimetatakse vabaks tööjõu liikumiseks. :)

Kogu lugu hakkas kerima sellest, et parajasti oli ju vana kalendri järgi nii tähtis aeg. Mis tähendas, et pidustustega alustati juba reede õhtul ja see jätkus sujuvalt kuni õnnetuseni välja. Sellist paugutamist ei olnud isegi "meie" uuel aastal, ma ei tea mis rakette nad endale soetanud olid aga paugud olid sellised, et aknaklaasid klirisesid ja kui ma veidi aja eest rääkisin naabertänavas elava tuttava mehega, siis ta kurtis, et oma sadakond meetrit eemal asuvas majas suutsid need paugutamised ta väikese lapse luksuma ehmatada... Kuidas neil sellidel aga lõpuks maja põlema õnnestus panna (kas lasi keegi toas raketi lahti või jäi mõni umbjoobes tegelane lihtsalt, hõõguv koni näpus, magama), eks seda kuuleb hiljem. Mitte muidugi, et see üldse oluline oleks.

Õnneks pidas suurem torm (tuule kiiruseks mõõdeti siin veel varaõhtul iiliti 32 meetrit sekundis) just sel ajal hingetõmbepausi (praegu, põlengust umbes kaks tundi hiljem, möllab jälle) ja akendest välja sööstvad leegid ei suutnud tänavat ületada ega mu majani jõuda, õnneks liikus info tulekahjust kiiresti ning ka pritsumehed jõudsid kiiresti kohale ja õnneks ei saanud keegi vist ka tõsisemalt viga. Igatahes nägin kolmes kiirabiautos kokku istumas vaid üht majas elanud tegelast ja see paistis küll väga bravuuri täis olevat. Enamus ülejäänud tegelastest tuigerdasid klaasistunud silmadega (ja üks lausa paljajalu) mööda tänavat ringi. Pole ju naljaasi 48 tundi jutti alkoholi ja rakettidega uut aastat vastu võtta.

Positiivse poole peal oli veel ka niipalju, et ümbruskonna rahvas sai sooritada ühe kena öise matka sündmuspaigale, tuletada meelde kunagisi tsiviilkaitseharjutusi ning nagu ma erinevatest jutukatketest kuulsin, arutleda väga erinevatel teemadel. Alates erinevate viinasortide maitsevahest ning lõpetades ehitusmaterjalide hinnatõusuga. Ja kui ma esimesest ehmatusest üle olin saanud ning kodus käinud natuke rohkem riideid selga panemas ja fotokat haaramas, siis heitsime tänaval üleaedsega juba mõrut võllanalja, et vaata kui hea, et need just ehitajad olid, sest nüüd saavad nad lisaks uute majade meisterdamisele oma oskusi ka ühe maja taastamise peal täiendada.

Millegipärast ma küll arvan, et ei see kõik ega ka kindlustusest saadav hüvitis pole just suureks lohutuseks hinnanguliselt selle kuus kuni seitse miljonit maksva maja omanikule, kes nüüdseks vist juba kibedasti kahetseb, et lasi endale augu pähe rääkida ning probleemsele kontingendile sinna elamispinna üüris. Seinad ja katus jäid küll püsti aga niipalju kui pimedas öös akendest-ustest paistis, on hoone mõlemad korrused ühtlaselt täidetud ainult ühe tahmast ja põlenud tränist lagaga, mis pealegi veel kustutusvee tonnidest totaalselt läbi vettinud.

Head uut aastat, seltsimehed!

Aaron Cobbett'i uus fotosait

Aaron Cobbett, New Yorgis resideeruv üpris tuntud fotograaf, kelle tööde hulka kuuluvad muuseas ka ühe muusikamaailma gay-ikooni, Ari Gold'i portreed, on hakkama saanud uue veebisaidiga "Pink & wrinkly.com".

Olles nende fotodega jõudnud juba kusagile poolele teele (või isegi kaugemale) vanameistri James Bidgood'i ja veel-mitte-nii-vanameistrite Pierre & Gilles'i mantlipärijaks, balansseerivad Cobbett'i fotod sel lehel glamuurse kitshi ja lihtsalt kontekstist välja kistud reaalsuse vahepeal. Palju sädelust ja sära, matte kuid samas erksaid värvitoone, maailma suurimate klisheede õpiku lehekülgedelt pärit aksessuaare, liitrite kaupa õli modellide musklilistel kehadel ning kõike seda kroonimas üpris paljastav garderoob. Või siis üldse mitte mingit garderoobi. Muidugi võiks sellise määratluse asemel ju rääkida nende piltide juures ka hoopis hümnist maskuliinsusele või fotograafi sügavamõttelisest ning maailmavalust kantud uurimustööst mehe rollist tänapäeva kõiksuses aga see oleks jama. Fakt on, et tegemist on küll silmale ilusate fotodega millest aga enamust ei kipuks isegi kõige enesekindlamad globaalse haardega meditsiiniajakirjad õhinal avaldama. Loomulikult välja arvatud juhul, kui just Gaultier oma "Le male" tarvis Cobbett'ilt uut reklaamplagu ei telli. Mis ei oleks ka üldse välistatud, arvestades viimase tuntust ja prestiizhi reklaamimaailmas.

"Pink & wrinkly.com"
Aaron Cobbett

Alan Cumming läks mehele

Tuntud shoti näitleja Alan Cumming ja ta ameeriklasest boyfriend Grant Shaffer panid esmaspäeval leivad ametlikult ühte kappi. Üritusele kutsutud, umbes 140 külalise seas viibisid ka näiteks Sir Ian McKellen, Rufus Wainwright, Geri Halliwell, Mary-Elizabeth Mastrantonio ja Monica Lewinsky.

Londoni lähistel Greenwich'is toimunud tseremoonia alguses esitas keelpillikvartett teemaloo Cummings'i 1995. aasta filmist "Circle of friends" ja lõpus mängiti Queen'i laulu "You're my best friend", seejärel suundusid kõik renditud liuvälja juurde, kus noorpaar tegi avavalsi asemel esimese uisutiiru.

"Me oleme õnnelikud võimaluse üle tähistada oma armastust üksteise vastu, samuti oleme me õnnelikud, tehese seda maal, mis tunnustab samasooliste paaride õigusi," ütles Cumming oma tseremoonia ajal tehtud avalduses. "Ameerika Ühendriikide residentidena oleks meile meeldinud abielluda seal ning me loodame, et peagi saavad ka kõikidele gay-ameeriklastele osaks samasugused tsiviilõigused mis meil on Suurbritannias. Me ootame, et me saaksime peagi ka Ameerikas tähistada mitte ainult oma abielu vaid ka kodanikuõiguste piiramise lõppu."

Lugematute auhindadega pärjatud, oma karjääri teatrilaval alustanud Cumming on tänaseks osalenud ka kolmveerandsajas filmis ja teleshow's, tuntuimad neist ehk "Goldeneye" (1995, esimene bondiaana Pierce Brosnan'iga), "Urbania" (2000) ja "X2 (X-men united)" (2003), eelmisel aastal säras Tony-auhinna võitja (1998, rolli eest "Cabaret's") Broadway'l, Brechti "Kolmekrossiooperi" uusversioonis. Shaffer on Manhattanil elav kunstnik, kes lisaks filmides kaasalöömisele on teinud kaastöid näiteks ajakirjadele "The New Yorker", "Premiere", "Icon" või "Variety", ta klientide hulka kuuluvad ka "Coca-Cola", "Calvin Klein", "FedEx", "Hershey's" ja paljud teised.

41-aastasele Cumming'ile oli see teine kord altari ette astuda, esimest korda oli ta abielus (1985-ndast 1993-nda aastani) näitlejanna Hilary Lyon'iga.

Cumming ja Shaffer on tänaseks New Yorgis koos elanud kaks aastat.

Päevaleht ajab tellijad luksuma?

Kodumaise spämmi esimootori Roosa elevant (ehk siis see firma, millelt tulevad e-mailid aadressiga ...@kampaaniad.net) viimane üllitis minu postkastis on pealkirjaga "Tellija luksus!" Nomaeitea, mind küll eriti ei ahvatle teadmine, et selle hüüdlausega reklaamitav "Eesti Päevaleht" paneb tellijad luksuma ning seda veel lausa igapäevaselt? Ausalt öelda ei tekita see info ka mingit tahtmist kasutada võimalust ning tellida endale see muidu kindlasti tore ning kellelegi hädavajalik teenus. Thanks but no thanks!

Tegelikult on ülalmainitud londiline hullem kui üheksa peaga lohe. Ma võin ju end sealsest andmebaasist üritada ära kustutada, kasutades linki "Ei soovi enam pakkumisi" või mis iganes neil seal kirja lõpus täpselt ongi. Probleem selles, et spämm tuleb ikka rõõmsalt edasi. Võimalik, et nad kustutavadki korraks mu meiliaadressi sealt ära aga kuna nad korraldavad oma klientidele reklaami tehes ka lõputuid loosimisi, mille käigus kogutakse igalt võita soovijalt viis võõrast aadressi, siis jõuan ma ringiga jälle ilusti nende saatenimekirja tagasi. Võeh!

iPhone ja Apple wow!-faktor

Mõned minutid tagasi jõudis Apple kodulehele materjal iPhone'i kohta ja ainuüksi sellest piisab, et ancientboy sõnatuks võtta. Apple konkurendid peaks praeguseks olema juba kadedusest roheliseks minemas ning kuigi me mõne aja pärast võtame selle vidina (ning sellele järgneva kloonidelaine) olemasolu enesestmõistetavana, tuleb ka kõige vihastematel oponentidel möönda, et Steve Jobs & Co. tegid seda taaskord!

http://www.apple.com/iphone/

Homoseksuaalsust põhjustab soja!

Jim Rutz, üks lugematutest Ameerika Ühendriikide usutegelastest, on võtnud ette tõsise ristisõja sojaoa vastu. Tänaseks on ta kirjutanud juba viis (ning "more to come") tulihingelist artiklit sojaubade kahjulikkusest, tuues lugematuid näiteid ja viiteid. Ta kirjutised ilmuvad tugeva kristliku taustaga uudissaidil www.WorldNetDaily.com, sealsamas on muide oma kolumniveerg ka kunagisel märulistaaril Chuck Norris'el. Viimane pole küll end seni homosoja teemadega vaevanud.

Tunnistan ausalt, et ma ei ole viitsinud kõiki Rutz'i poolt viidatud uuringutulemusi läbi vaadata, see pole ka tegelikult oluline. Lähiajalugu on näidanud, et praktiliselt iga väite tõestamiseks on võimalik leida mõni "uurimus" ja kui tõsiseltvõetavat pole olemas, siis, nagu Rutz isegi möönab, otsitakse üles "one small study" ja sealt saab soovitud tulemused ikka kätte. See, et samal ajal ignoreeritakse mitmeid teisi, vastupidise tulemusega uurimusi, pole ju enam oluline.

Eriti naljakaks teeb selle loo aga üks teine nüanss. Oma sojamaterdamisega on padukristlased Rutz'i eestvedamisel läinud nii hoogu, et on sootuks unustanud oma varasemad seisukohad homoseksuaalsuse leviku koha pealt. Kui tavaliselt on nende jaoks Kinsey uuringute tulemusena saadud tulemus, et ca 10% inimkonnast on homoseksuaalsed, kohutav ja räpane ülepaisutatud vale ning et õige number on maksimaalselt paar protsenti, siis nüüd teatavad kristlased Rutz'i suu läbi rõõmsalt, et uuringute tulemusena olevat teatavaks saanud, et ainuüksi sojaoa tarvitamine on põhjustanud eksklusiivset homoseksuaalsust 20.3 (!) protsendil (võrreldes kontrollgrupi 7,5 protsendiga) ja biseksuaalsust 15.5 protsendil noortest meestest...

Naljakas on ka see, et Stonewall'ist möödunud aastate jooksul, mil LGBT-rahva eneseteadvus on tõusnud, mil inimesed tunnistavad endale ja teistele oma seksuaalset orientatsiooni ning ei tee sellest enam probleemi, jääb mõnel Rutz'i-sugusel arusaamatuks, kust ikkagi see homode ja lesbide mass nüüd äkki pärit on. Ja parimate nõukaaegsete traditsioonide vaimus asuti otsima ohtlikku välisvaenlast ning ennäe! see leitigi. Salakavalaks diversandiks on kahtlemata soja, mis vaid mõnekümne aastaga on "teinud ameerika mehed naiselikumaks, vähendanud spermatosoidide arvu seemnevedelikus poole võrra, lühendanud nende peenise pikkust ning viinud selleni, et üks igast 125-st poisist on peenise väärarenguga ning kahtlemata eriti aldis homoseksuaalsele eluviisile". Need olid vaid viis väidet Rutz'i kirjutistest.

Nüüd ma siis istun siin ja mõtlen, et kas peaks igaks juhuks kohe kapist sojakastme (tofut mul lihtsalt hetkel pole) välja viskama või võib sellega veel natuke oodata, kaotada pole nagu niikuinii enam midagi. Samuti ajab mind natuke hämmingusse, et mismoodi küll need kavalad pilusilmsed ärimehed sügaval stagnaajal siin provintsis seda sojauba kõikvõimalikesse toiduainetesse suutsid sokutada? Kust muidu ikka Eestisse äkki niipalju gay'sid tuli? Ja siis on Rutz'i järelduste valguses mulle selgeks saanud ka see, et jutud aasia riikide kohutavast rahvaarvust on üks lihtlabane vale, sest nemad, kes nad päevast päeva sojatooteid tarbivad, pole lihtsalt võimelised lapsi saama. Homod ju ei paljune.

Aga mis sellesse "peenise väärarengusse" puutub, siis äkki piisaks lihtsalt sellest, et Meerikamaa kirurgihakatised ükskord ometi lõpetaksid vastsündinud poiste riistade nüsimise?

Alasti Lions Club

Tänapäeva dekadentlikus maailmas on vist tõesti kõik võimalik. Küll avavad kristlikud jumalasulased seksikiriku ning teevad tihedat koostööd pornotootjatega, küll on kohalikel keskparteilastel valimisplakatite pildistamisega nii kiireks läinud, et isegi nägusid ei jõutud pesta. Täna avastasin (kaasa lahkel vahendusel), et veel üks mõistlikkuse bastion on langenud.

Plaistow (New Hampshire, USA) Lions Club koondab endas peaaegu samasuguseid lions'eid nagu ükskõik milline teine neist neljakümne viiest tuhandest klubist üle maailma. Peaaegu, sest nende teiste klubide liikmed ei ole riideid seljast heitnud ega lasknud endast teha klantspaberil aktifotodega seinakalendrit. Plaistow' mehed aga just seda tegid, tekitades sellega Ameerikas parasjagu furoori ning takkapihta on nad seda väidetavalt müünud ka üle igasuguste ootuste hästi.

Niisiis, kellel tänavuseks aastaks seinalt kalender veel puudub ning enam-vähem sündsalt paljaste meeste pildid selleks sobivad, siis nende enda kodulehelt peaks seda endiselt 19 dollari eest osta saama. Kindlasti sobiks see ka kingituseks näiteks vanaemale, sest fotograafi objektiivi ette jäänud meeste vanus ulatub 76. eluaastani välja. Ja veel üks hea asi selle loo juures on see, et ostuga toetaksite heategevust, sest kõik kalendri tulud, nagu Lions'ite kogutud raha üldse, läheb erinevate abivajajate vahel jagamisele. ;)

Tõtt-öelda olen ma ju igasuguseid sedalaadi meesaktidega kalendreid näinud, küll sportlaste, sõdurite, päästetöötajate, raamatukoguhoidjate ja tont teab kellega veel. Ometi peab ütlema, et Lions'i mehed on ses vallas uus tase. Järgmiseks aastaks ootaks ka eesti lõvidelt julget pealehakkamist.

DNA ehk ajakiri Austraaliast

Austraallaste ehk tuntuim gay-ajakiri DNA on võtnud kätte ja teinud kampaania, mille käigus saab osta nende viimase numbri (hetkel siis nr.84) tavapärasest poole odavamalt, nimelt 12.50 AUD eest. Samuti saab juba ka järgmist, 19. jaanuaril ilmuvat numbrit ette tellida. Enneolematuks teeb selle pakkumise aga asjaolu, et lisaks on saatmine üle maailma (jah, ka Eesti kuulub sinna hulka) tasuta. Maksta saab probleemideta nii krediitkaardi kui PayPal'iga (tegelikult on veel variante aga need teised tähendavad täiendavat kulu), lisaks saadavad nad korrektselt e-mailile teate nii tellimuse kinnitamiseks kui ka siis mil tellimus juba posti on pandud. Tutvumiseks oz'ide temaatilise perioodikaga ülisoodne. Igaks juhuks olgu siia lõppu ka mainitud, et tegemist ei ole pornoajakirjaga.

Kangelased

Täiesti kogemata sattusin lugema ülevaadet mitte väga ammustest TIME magazine'i juubelipidustustest Londonis, millega ajakiri tähistas kuue aastakümne möödumist Euroopa turgudele ilmumisest. Rohkem kui 350 üliprominentse külalise ees pidas lühikese kõne ka Cherie Booth, kes muuseas ütles: "Selles moodsas, vahel küünilises maailmas, võib tunduda vanamoelisena, ehk isegi naiivsena, tunnistada, et sul on oma kangelased. Aga ma olen veendunud, et just praegu vajame me kangelasi rohkem kui kunagi varem."

 

Kangelased. Võib-olla just nende puudumine on meid meie moodsas elus viinud selliste seisukohtadeni, mida ma täna taaskord ühes foorumis kohtasin. Konkreetselt siis ikka see vana hea "kui sa ise teisi oma homoseksuaalsusega ei ärrita, siis ei puutu teised ka sind " sündroom. Aga õigupoolest võib ju sõna "homoseksuaalsus" asendada suvalise teisega, ikka leiab kedagi, kellele ei meeldi su nahavärv, silmade kuju, vasakukäelisus või auto mark. Muidugi on sageli lihtsam " kohanduda" nagu mõned soovitavad ning seda kohanemisvõimet koguni inimese tugevuseks peavad, mina isiklikult ei ole selles deklaratsioonis aga just eriti kindel. Samuti on küsimus selles, et kui kaugele me selle kohandumisega ikkagi minna võime, enne kui me oma päris-mina lootusetult ära oleme kaotanud? Võimalik muidugi, et kohandumisfilosoofide jaoks polegi ego üldse oluline, mina aga ei kipu oma olemust küll vabatahtlikult ära viskama.

 

Võib-olla just õigluse eest võitlevate kangelaste puudumine on viinud meid allaheitlikkuseni, veendumuseni, et kui me oleme päevast päeva korralikud lapsed ja käitume just nii nagu meilt oodatakse, siis panevad kasvatajad meie asemel nurka seisma hoopis ulaka naabripoisi. Tegelik elu paraku näitab, et kui peaks karistamiseks minema, siis suurema tõenäosusega suudab just krutskeid täis ning ettevõtlik naabripoiss end nuhtlemise alt ära nihverdada, allaheitlik korralik laps mõtleb filosoofiliselt: " Ju ma siis millegagi selle ikka ära olin teeninud!" ning võtab karistuse ohates vastu.

 

Üks mässajast kangelane, David Bowie sai täna, 08. jaanuaril 2007, samuti 60-aastaseks. Õhtupooliku taustaks ongi mänginud ta "Heroes", vaheldumisi selle loo saksakeelse versiooni " Helden'iga". Long live heroes!

Gurmaanlus või alkoholism?

Vähe sellest, et Jõulude ajal ning uue aasta esimestel päevadel jõime me kaasaga ära umbes-täpselt 11 pudelit veini (peamiselt küll prantsuse vahuveini ning cava't), pluss lisaks veel tont teab mitu pudelit aastavahetuse erapeol " La Perlas", tuli mul täna kohutav cava-isu. Ning et kapis oligi imekombel veel üks pudel, siis lahti ma selle ka tegin. Kaasa irvitas telefonis, et nojah, nüüd me oleme siis niikaugel, et joome üksinda, selle asemel, et kedagi, näiteks kasvõi emand külla kutsuda. Ma mõmisesin vastu midagi veini ja suupistete vähesusest kuigi alles eile, peale toidupoes juhuslikult kohatud, väljamaalt siia provintsi imporditud veini- ja söögiguru Martha'ga vestlemist, sai kolm pudelit valget veini kappi toodud. Oligi see kapp viimaste pühadega kole tühjaks saanud ja kõik üle-eelmisel aastal Prantsusmaalt toodud erinevad château'd on kah nüüdseks lootusetult otsas :(

Igatahes olen ma siin viimase tunnikese või nii veetnud eksklusiivse cava'ga (loomulikult blanc de blancs), hetkel läheb kolmas pokaal ja sinna kõrvale ampsan võrumaist võlts-parmesaani. Suvel Itaaliast toodud ehtne Parmegiano Reggiano (nagu ka Grana Padano) juust on samuti lootusetult otsas ja siinsete (ehk Itaaliaga võrreldes umbes kolm kuni neli korda kallimate) hindadega ma seda lihtsalt eriti ostma ei kipu. Samas ajab see kohalik kraam lisaks veinikõrvasena ka näiteks pasta peale riivituna asja täiesti edukalt ära, just üleeile veendusin selles taaskord kui ma ürdi-jogurtikastmes suitsulõhega fusilli't tegin.

Õigupoolest oli mu esimene kogemus nüüdseks juba soomlaste Valio'le kuuluva Võru Juustu uuema toodanguga mitu aastat tagasi Estonian Air'iga Londonisse lennates. Et lennuk oli mitu tundi hiljaks jäänud ning meil kaasaga oli vaja end sel päeval viimasele Glasgow'sse kulgevale aeroplaanile edasi transportida ja lõpuks jäi meil ühest terminaalist teise jõudmiseks, piiriületuseks ning check -in protseduurideks umbes pool tundi aega, siis tõsteti meid äriklassi ning stjuuardessid tegid kõik endast oleneva, et meid kahe ja poole lennutunni jooksul maani täis joota ("Aga meil on siin veel sellist veini, no seda te peate kindlasti proovima, see on muide ka ............ [üks muusikamaailmas väga tuntud härrasmees] lemmikvein!") ning nii täis sööta, et ausalt öelda oli meil tükk tegemist, et Londonis esimestena lennukiuksest välja mahtuda. Nojah, igatahes tookord oli esimene kord kui mul õnnestus juustuvaliku taldrikult leida üks pagana hea kõva laabijuust, mille kohta purser tükk aega peale oma paberites sorimist oskas öelda, et see on Võrus tehtud Campanello-nimeline uudistoode. Üsna peatselt ilmus müügile ka nende versioon parmesan'ist.

Aga kui nüüd pealkirja juurde tagasi tulla, siis ma jäin siin jah veiniklaas käes mõtisklema, et kas see lõputu alkoholi hävitamine käib nüüd gurmaanluse või alkoholismi alla? Hmmm...

ESTER

Ma olen juba ammu kõigile, kes kuulata viitsivad, naernud, et mulle peaks kehtestama estrikeelu. Ehk siis praktiliselt alati kui ma midagi raamatute andmebaasi ESTER'isse otsima lähen, siis ma sealt ka mingi jama leian.Küll on ühest autorist saanud mitu või mõni raamat lihtsalt kadunud. Huvitav, kas kunagi ka selline päev koidab kui seal asjad nii enam-vähem korras hakkavad olema? Tänaseks saagiks oli siis üks ja sama autor, keda andmebaas presenteeris kahe erineva kirjaneitsina.

Hämming

Blogger teeb imeasju. Kolm päeva tagasi lihtsalt haihtunud ja siiamaani kadunud olnud postitus ilmus täna varahommikul kusagilt äkki välja ning siis keeldus ta sellestsamast, algselt tunduvalt pikemast kirjutisest siin edastamast kõike muud peale pealkirja...

Tagasivaade kahe tuhande kuuendale, osa 2

VII
Raua-Rooberti (a.k.a Robert Lepikson) lahkumine teispoolsusesse tuletas taaskord julmalt meelde, et endiselt on asju, mida ka kogu maailma raha eest osta ei saa. Oktoobris kinnitas sedasama veelkord ka Aadu Luukase surm.

Põhja-Korea jõudis oma kemplemise retoorikaga uuele tasandile, lubades oponentide (eelkõige siis Jaapani ja USA) vastu kasutada aatomipommi. Samal ajal hõljuvad kogu aasta õhus oletused Iraani oletatavasti kohe-kohe valmiva tuumarelva kohta. Mõni suurriik isegi vibutab moe pärast Mahmud Ahmadinedžad'i juhitava riigi suunas sõrme ning ütleb, et nii pole vist ikka ilus.

George Bush juunior sai 60.

Eestit tabas kuumarekordite laine.

Ajakirjandus sai jälile informatsioonile, mille järgi Eesti Posti juhatuse liige Kalle Tarien on kulutanud restoraniarvete maksmiseks ühe aastaga 360 000 (kolmsada kuuskümmend tuhat) krooni. Eesti Post ei soovinud seda kommenteerida kuna seal polevat midagi avalikkusele huvi pakkuvat. Muidugi ei ole, sest need matsid ei hakka ju kunagi aru saama, et nende raha eest ühe härrasmehe poputamine on ju ainult nende endi huvides. Etteruttavalt olgu ka mainitud, et 1. jaanuarist 2007 tõstis riigile (st sisuliselt rahvale) kuuluv aktsiaselts Eesti Post mitmete teenuste hindu. Loodetavasti tagab see selle, et keegi härra Tarinen saab tänavu iga päev ikka vähemalt 1000 krooni eest söömas käia.

Uuest korrakaitseseaduse eelnõust saime lugeda, et näiteks pargis püksata olek ning seal viina joomine muutub seaduspäraseks tegevuseks.

Peale seda kui Poola peaministriks sai Jaroslaw Kaczynski, algas seal Hirmsate Kaksikute valitsemisaeg.

Kultuurat ministreeriv Raivo Palmaru käis autoga üle katuse. Väidetavalt tuli uni peale. Eesti Vabariigi ministritele kehtivad ilmselgelt mingid teised liikluseeskirjad, sest üleväsinud tavainimesel on küll keelatud motoriseeritud liiklusvahendit roolida.

Selgus, et Copterline'i õnnetu kopter maksis ainult umbes kolmsada korda rohkem kui need 14 inimest kokku, kes seal elu kaotasid. Väljamakstud kindlustussummad siis vastavalt ca 86 miljonit krooni ja 300 tuhat krooni. Lisaks selgus detsembris, et firma nõuab kopteri valmistajalt Sikorsky'lt lisaks veel lugematu hulga miljoneid oma kahju heastamiseks.

Darren Hayes, Savage Garden'i kunagine frontman, teatas oma kodulehel tehtud avalduses, et abiellus oma kauaaegse boyfriend'iga. Chicagos jälle moodustasid Gay Games'i osavõtjad väidetavalt maailma suurima vikerkaarelipu. Terve suur staadion oli teist täis.

Hansapäevadel said Tartu natsihakatised taaskord oma ajukapatsiteeti näidata, mille tulemusena üks esinema pidanud Norra bänd loobus oma kontsertide andmisest ja lahkus Heade Mõtete Linnast plaanitust varem. Mõni päev hiljem said Jaapani muusikud Toilas ühelt turvamehelt kapitaalselt sõimata. Welcome to Estonia!

USA Senat keeldus viima põhiseadusesse sisse parandust, mis oleks kehtestanud seaduslikuks abieluks vaid mehe ja naise vahelise liidu ning välistanud homoabielud.

Poolas ja Moskvas alanud vägivallalaine jõudis Riiga, kus Pride'i üritusest osavõtjad sattusid rünnaku alla. Politsei vahistas mitu märatsejat.

Kuu lõpus ilmus Scissor Sisters'i uus singel "Don't feel like dancin'" ning veel üheks muusikamaailmaga seotud uudiseks oli Lance Bass'i, kunagise N'Sync'i liikme ja peaaegu kosmonaudiks saanud mehe kapist väljatulek.

Vaatasin ära aasta teise kõmufilmi ja leidsin, et ootusi mittepetvalt oli "Da Vinci Code" ikka üks paras jura.

VIII
Põdur Fidel Castro, kes alles mõni kuu varem ilmunud teadetel pidi elama vähemalt 140 aastaseks, oli sunnitud võimu oma vennale loovutama. Muidugi ja ainult ajutiselt. Oma 80. sünnipäeva tähistas ta paar nädalat hiljem juba "jõudsalt paranedes". See paranemine kestab siiani.

Targad uurijad leidsid, et Eesti pidavat olema maailma kõige suurema vabadusastmega riik. Ahah.

Avastasin enda jaoks igavesti laheda Pink Floyd'i töötluste kogumikplaadi "Pink Floyd redux - A new music experience", see ei kuulunud küll augustikuises "Attitude's" avaldatud pingeritta "TOP 50 gay albums of all-time!" aga mis sest. Viimatimainitud edetabeli pani muide kinni Scissor Sisters'i 2004. aastal ilmunud esikalbum.

Terrorismipaanika Londoni lennujaamades tõi meid lõpuks praeguse jabura kilekotisüsteemini turvakontrollis.

Tallinnas toimus kolmandat korda Pride'i nädal ning selle raames ka geiparaad, kus selgus, et ka Eestis ei saa purjus skinnid enam kuidagi läbi vägivallata. Esimese kivi viskas veel enne rahva liikumahakkamist massi sekka juba tuntud hõbekõri Kalev Rebane, kõige tõsisem intsident toimus Pika Jala Toompea-poolses otsas, kus mõned natsihakatised ründasid kivide ja kaigastega juba mööda sammunud rongkäigulisi. Miskipärast ei tahtnud nad küll oma seisukohti teatavaks teha sealsamas bear-flag'i all marssivatele meestele, vaid valisid oma rünnakuobjektiks hoopis naised. Igaks juhuks veel ka selja tagant. Järgnenud madinas pääsesid sealsamas viibinud lapsed imekombel vigastusteta. Politsei vahistas terve portsu skinhead'e ja KAPO asus teemaga tegelema.

Ilmnes, et NASA on suutnud ära kaotada originaalsalvestised inimese esimestest sammudest Kuul. Samas, nad võivad ju alati mõnes korralikumas Hollywoodi stuudios need taastada, seekord vältides ka neid lõputuid vasturääkivusi oma varasematel filmidel.

Tuhandete lemmik Kivisildnik hakkas parteibossiks.

Veel üks tuhandete lemmik, seekord siis Martin Helme, kutsus üles korraldama pereparaadi. Tore ju, et Pride'i marsist on keegi veel ühe suurürituse korraldamiseks inspiratsiooni saanud. Igatahes jääme põnevusega ootama, lahedaid ettevõtmisi pole kunagi liiga palju.

Lõpuks, peale aastaid jahumist ja keerutamist, juleti ka kõige kõrgemal tasandil möönda, et Eesti liitumine Euroopa ühisraha tsooniga on libisenud udusesse ja määratlematusse tulevikku.

Ene Mihkelsoni "Ahasveeruse uni" tunnistati viimase 15 aasta parimaks kirjandusteoseks, parima autori aunimetuse sai mitme raamatuga tähelepanu pälvinud Tõnu Õnnepalu .

Pluto jäi planeedi tiitlist ilma. Nüüdsest on ta ametlikult kääbusplaneet. Diskrimineerivad, ma ütlen!

Poznan'is esietendus Roger Waters'i esimene ooper "Ca Ira". Lavastust nägemata saan ma hinnata küll ainult selle muusikalist poolt aga ausalt öelda peaks Waters minu arust siiski jääma nende liistude juurde, millega ta midagi teha oskab. Vihjeks on sõna rock-muusika.

IX
Suure pauguga paisati meediasse uudis, et kõik Eesti kirikupead teevad kohe-kohe ühisavalduse, mis on osa nende seaduslikust tegevusest homoseksuaalsuse vastu võitlemisele Eestis. Veidi hiljem tuli küll välja, et see "kõik Eesti kirikupead" tähendas umbes viit-kuut laiemale avalikkusele tundmatu sekti venekeelset pastorit ning needki suutsid omavahel enne mingi avalduse valmimist riidu minna.

Kuigi Eesti omavalitsushoonetes on relvadega varemgi vehitud, siis nüüd lasti Tallinna linnavalitsuses üks ametnik maha. Lihtsalt niimoodi lastigi.

Paavst sai oma kõnes hakkama tsitaadiga, mis andis teatud moslemiliidritele taaskord põhjuse oma alluvaid kutsuda üles sisuliselt "uskmatuid" (st. meid) tapma.

Savisaar alustas küüniliselt Keskerakonna valimiskampaaniat, lubades avalikus sektoris töötajatele kuupalgaks 25 tuhat krooni.

Rootsis kaotasid sotsid napilt võimu. Eks näis kui kauaks siis seekord. Viimasest 89 aastast olid nad riiki valitsenud 79 aastat.

Peeter Rebane liitus Keskerakonnaga ja täiesti juhuslikult hakkasid vahetult peale seda seni ummikus olnud küsimused ta firmade jaoks soodsalt lahenema.

Budapestis sai rahval lõpuks valitsejate ülbusest kõrini ning massid tulid tänavatele, Poola president kurtis aga New Yorgis ajakirjanikele, et temast on varem valesti aru saadud ja et ta tegelikult ei olegi homode vastane.

Presidendivalimiste tramburai, mis lõi Eesti poliitikasse uue räpasuse tasandi, sai ükskord ometi läbi. Lõpuks valiti kahest halvast vähem halb. Hea seegi.

Inglismaal Axbridge's sai kõigile veidi ootamatult sealse karnevali kuningannaks hoopis kohalik noormees.

Kanada kehtestas Eestile üsna äkitselt viisavabaduse. Jälle natuke valgema inimese tunne.

X
Financial Times avaldas Euroopa tervishoiusekspertide uuringu ning sealt selgus, et kõigi lemmik Eesti on taaskord esikohal. Seekord siis HIV'i leviku koha pealt Euroopas.

Café ja gayclub Angel sai oma läbimõtlemata helkurikampaaniaga hakkama kohaliku geiliikumise senise ajaloo suurima PR-apsuga.

Villu Reiljan vabastas lõpuks ometi ministritooli. Viimaseks piisaks sai maadega sahkerdamine. Tõesti, kusagil struktuurides on kallutatud jõud.

Tallinna külastas üks maailma tuntuimaid vanadaame, Tema Majesteet Elizabeth II.

Ilmselt kuninganna külaskäigust innustust saanuna, kirjutas president Ilves oma esimesel välisvisiidil külalisteraamatusse enda allkirja asemel lihtsalt Toomas. Lõpuks ometi on kuningriiklaste kauaegne soov täitunud ning Eesti on saanud monarh-presidendi.

Juba pikemat aega Eesti blogosfääri üheks võtmeisikuks olnud Inno Tähismaa teatas veendunult, et igas mehes peitub homo. Kui USA-s oktoobri keskpaiku peetava National Coming Out Day traditsioon peaks kunagi Eestisse jõudma, siis saaks Innost sellele liikumisele kindlasti hea aktivisti.

Kaitseminister Ligi kaebas kõigile, kes vaid kuulata viitsivad, et talle alluvas kaitseväes on end sisse seadnud allumatu tuumik. Ata-ata!

Politseile tekitas peavalu üks 500-kroonine rahatäht, mille aus leidja neile edasi andis. Paberraha seadusliku omaniku otsimine osutus üleootuste keerukaks.

Nädalalõpu tormis sõitsid laevad kaidele otsa, loomulikult oli osa Eestist ilma elektrita ning pealinna surematu arhitektuuripärl Viru keskus otsustab end mõnest suurest klaastahvlist vabastada ning need plärtsatavad tänavale.

XI
Novembrikuuks ummistasid kaupluste lette juba tükk aeg igatmasti jõulutooted. 2006. aasta saak muusikalise uudistoodangu vallas olid Twisted Sister'i ja Bette Midler 'i jõulualbumid. Veidi hiljem lisandus neile küll ka veel paar teist märkimistväärivat, näiteks kasvõi Aimee Mann'i salvestused.

Sakala keskuse ümber toimuv möll kogus tuure. Aastaid järelvalve eest riigilt miljoneid nõudnud ning samas kasutuna seisnud maja säilitamise üks tulisemaid eestvedajaid oli inimene, kes jäi omal ajal konkursil Rebase firmale alla ning (kui mu mälu nüüd ei peta) kelle äriprojekt nägi ette Sakala maja asemele järjekordse kõrghoonepeletise ehitamise. Uue maja vastased ei ole suutnud mulle ka siiani selgeks teha, mismoodi Pronsksõdur on okupatsiooni sümbol ning Karla katedraal seda teps mitte ei ole?

Tallinnas avati renoveeritud Tartu maantee. Tavainimese jaoks astronoomilist raha maksvate autode ja keskparteilaste triumfeerimist umbes 224 miljonit krooni maksma läinud asfaldil tumestasid natuke mingid veidrikud, kes üritusele banaanikastides ilmusid. No ei saa mõned aru, et Hea Isake teeb ju ometigi kõike ainult rahva huvides.

Aasta šokeerivaimas liiklusõnnetuses hukkus Dajan Ahmet, mitu tuntud inimest said üliraskelt viga. Aga loomulikult pole mingeid muudatusi Eesti liikluses endiselt vaja teha, kõik on kõige paremas korras ning tegu oli ju lihtsalt üheainsa õnnetu juhusega. Nagu umbes musttuhandel varasemalgi korral ja seda ainuüksi sel aastal.

New Jersey (USA) osariigi ülemkohus otsustas, et gay-paaridele peavad olema tagatud täpselt samasugused õigused, kohustused ja soodustused kui heteropaaridele.

Aasta teisel poolel jõudsid avalikkuse ette mitmed lood avalikkuses tuntud homovastastest, kes ise salaja homosuhteid harrastasid. Üks mõjukamaid sellistest kahepalgelistest tegelastest on Ted Haggard , kelle kukkumine kolmekümmet miljonit ameerika usklikku ühendava organisatsiooni presidendi ning pastori kohalt oli kindlasti rohkem kui valus.

Üks aastalõpu Eesti tantsurahva hullutajatest, Erki Nool, tõdes peale kurnavaid tantsuproove, et tantsimine on raskem kui aegluubis seksimine.

Rösteriskandaal Silja laeval. Eks rootslastele-soomlastele käis muidugi pinda, et juba suvest saati osutusid nad ootamatult mingite pagana idaeurooplaste omanduses olevat. Mis muidugi ei tähenda, et Pant & Ko. positsiooniga mehed peaksidki laeval käituma suvalise reapõdra tasemel.

Oliver Kruuda teatas stoilise rahuga, et rikkus jah Nõmmel oma maja ehitades teadlikult loodust ning seadust ja no mis siis sellest ikka nii väga on. Ning et talle meeldibki pisikesi sulitempe teha ja et K-kohukese lugu saab peagi väärilise järje...

Kogu aasta aeg-ajalt meediapildile mahtunud loomakaitsjad läksid lõplikult lolliks, kaevates politseile Eesti Televisiooni peale, põhjenduseks kalaroa valmistamine otse-eetris. Hoidku taevas kui nad seal veel vähke oleks keetnud!

Eesti Vabariik sõlmis diplomaatilised suhted Seišelli Vabariigiga. Lõpuks ometi! Ma juba kartsingi, et veetõus teeb paradiisisaartest uue Atlantise veel enne seda kui me sinna oma saadiku saadetud saame.

Läänemerel toimuv iga-aastane gay-kruiis sai tänavu teoks Tallink Victorial. Hiljutine Silja-skandaal ning sellega kaasnenud Enn Pandi avalik outing andsid sellele omamoodi pikantse varjundi.

Suri Milton Friedman, üks 20. sajandi teise poole mõjukamaid majandusteadlasi.

Lätis sai inimõiguste komisjoni etteotsa tuntud homofoob Janis Smits.

PÖFF jätkas traditsiooni ning näitas lisaks muule repertuaarile ka mitmeid gei-teemalisi filme. Samas oli mitmel seansil probleeme tehnikaga ning sai üha selgemaks, et korralikuks toimimiseks vajaks festival eelkõige paremaid filminäitamisvõimalusi. Paremaid kinosaale ja paremat tehnikat. Seda lisaks muudele raha neelavatele küsimustele.

Tegime kaasaga paaripäevase reisi Riiga. Kui vihm ja muidu vastik kliima välja arvata, siis oli tore.

Politsei poolt juba ammu force majeure'ks kvalifitseeritu sai teoks. Maailma Demokraatia Isa Geoge W. Bush austas Eestit oma külaskäiguga, USA suursaadikul said TV-s oma tööandjat kiites sõnad lihtsalt otsa ning vahepeal kindluseks muudetud SAS Radisson'i hotelli presidendisviiti jäi mälestuseks paar Tema Enda mahaununenud lõhnaküünalt. Charming!

Hans H. Luige lähedaste ründamine näitas, et meil on Ameerika Ühendriikidega tõesti nii mõndagi ühist. Metsik Lääs nimelt.

XII
Ardi Ravalepik tegi ajalugu, teatades oma kandideerimisest Riigikokku. Tegu on esimese avalikult homoseksuaalse parlamenti pürgijaga, kes lisaks veel aastaid aktiivselt LGBT-teemadega tegelenud.

Sakslaste amazon.de koos sõsarfirma amazon.at'ga tegi kah ajalugu, tunnistades esimesena suurtest internetipoodidest de facto Eesti kuulumist Euroopasse. Nüüd on neil ühesugused saatekulud nii Eestisse kui näiteks Soome, varem oli see hinnavahe mitmekordne, kusjuures just kaugemal asuvasse Soome olid taksid odavamad.

Endale GWB presidendiks valimise kampaania ajal sisuliselt raha eest suursaadikukoha ostnud Aldona Wos teatas, et tema läheb nüüd Eestist ja USA suursaadiku koha pealt ära. Aitab küll!

Ameerika avalikkust raputas teade nende asepresidendi lesbilise tütre rasedusest. 15 aastat oma partneriga koos elanud Mary Cheney peaks uue kodaniku siia ilma tooma hiliskevadel.

Tuntud koomik ja muuseas ka viimatise Oscar'i-gala võrratu juht Jon Stewart nimetas oma pilasaates Kadrioru lossi Barbie unistustemajaks ning eestlaste ametlikku USA-andumust selgeks märgiks sellest, et Ameerika Ühendriikidel pole võrreldes stalinistliku Venemaaga veel häda midagi. Oh, komplimente on ju alati nii hea kuulda!

Pärnus näitasid head Eesti elanikud järjekordselt üles mõistvat suhtumist kaaskodanikesse ning nõudsid invaliidist lapse tarvis paigaldatud kaldtee kõrvaldamist. Vähemalt osad majaelanikud andsid avaldusele allkirja, sest "kõik ju kirjutasid sellele alla". Lausa rõõm oli lugeda, et ligimesearmastus ning kaastundlikkus pole eestlasele võõrad. Ja mingil sandil polegi ju vaja õues oma olemasoluga korralike inimeste silma riivata, las istub toas kui käia ei oska! Welcome to Onia!

Klubi Angel sünnipäeval tehtud fotosid lepingut rikkudes ühes kohalikus meditsiiniajakirjas avaldanud fotograaf sai klubilt sajatuhande kroonise trahvinõude.

Koit Pikaro läks lolliks, sonides Sotsiaalministeeriumi kuuest korrusest kui rainbow-flag'i reinkarnatsioonist ning rohelisest värvist kui aktiivsete lesbide lemmikust. Samas, äkki see viimane polegi haige aju sünnitis, sest veendunud ja staažika keskerakondliku eruvõmmina teab ta rohelisest värvist kindlasti ju absoluutselt kõike. Või ehk peaks Keskerakonna naisliikmed edaspidi isand Pikaro pisukestele tähelepanuavaldustele veidi leebemalt reageerima? Niimoodi läheks ehk korda ka Koitu veenda, et mitte kõik rohelise lipu alla koondunud naised pole meestevihkajatest lesbid.

Ma viisin oma kaasa ta sünnipäevaks nädalaks ajaks Gran Canariale päikese alla. Me kumbki polnud seal juba pea seitse aastat käinud ning tõtt-öelda oli mõnevõrra üllatav näha, et ega suurt midagi muutunud polnudki, aastatega sissetöötatud turistilõks tuksus endises rütmis. Nojah, samas pole see ju ka Eesti kus efektiivselt töötav ärimudel keeratakse mingil arusaamatul põhjusel lihtsalt pea peale. Tagasi tormises Tallinnas olime õnnega pooleks jõululaupäeva varahommikul.

Järjekordne näide Eesti poliitikute süüdimatusest on Ene Ergma, kes, olles alles hiljuti teatanud oma kindlast TÜ rektoriks mittekandideerimisest, muutis sujuvalt meelt. Sest "nii paljud inimesed" palusid tal siiski kandideerida. Just-just! Ikka aja alati kõik ainult rahva hüvanguks!

Müüdile "ühtsetest euroopalikest väärtustest" tõmmati ametlikult vesi peale kui avaldati Eurobaromeetri uuring eurooplaste suhtumises sotsiaalsetesse võtmeküsimustesse. Enim erimeelsusi on Euroopa Liidu liikmesmaades suhtumises homodesse ja religiooni. Eestis lubaks homoabielusid (küsiti just abielu, mitte partnerluse kohta) veidi rohkem kui viiendik rahvast aga näiteks Hollandis on see number neli korda suurem ehk 82%.

Eelnenud päevadel meedias aktiivselt kajastunud homoteema andis taaskord ka Priit Pulleritsule võimaluse ühel oma lemmikteemal kirjutada. Või õieti panna ritta ports juba kümneid kordi kasutatud tsitaate ning nimetada seda artikliks. Pullerits oma tuntud kvaliteedis! Ja ta ei petnud mu ootusi ka ses suhtes, et isegi Angeli klubist kirjutades suutis ta ikkagi oma teise lemmikteema, Ameerika juurde välja jõuda.

Osakas küpsetati umbes 10 miljonit eesti krooni maksev, 35 sentimeetrit kõrge jõulu-šokolaadikook. Selge märk kristluse globaalsusest kui isegi jaapanlased armastavad meie tähtpäevi sedavõrd.

Lollimängimine "Estonia" huku põhjuste üle on kahetsusväärselt juba niivõrd igapäevaseks saanud, et ma imestan, kas keegi üleüldse viitsib veel selleteemaliste uudiste pealkirjugi lugeda?

Aasta eelviimane päev oli eriti meelepärane neile hälvikutele, kes vaimustusega kilkasid ühe järjekordse ja seekord eriti küünilise poliitilise mõrva teokssaamise üle. Rääkida selle kohtufarsi puhul "õiglasest kohtumõistmisest" ning leida mingitki õigustust hukkamise üleekspluateerimisele Eesti ja kogu maailma meedias oleks huumor kuubis kui see kõik ainult nii tülgastav poleks. Ainus asi mis mind selle asja juures üldse üllatada suutis, oli nende hurraatajate hulk siinsamas Eestis aga noh, uudistes kümneid kordi kedratud poomisvideosid vaadates said üle pika aja nemadki verivorsti haukamise kõrvale taaskord ka oma muude veriste fantaasiate mõnukeskust hellitada. Ning vähemalt mõned neist said oma samuti teleka ees istunud lastele kindlasti seletada kui õige asi see teise inimese tapmine ikka täpselt on.

Ja 31. detsembril sadas ladinal vihma. Mina küll ei suuda meenutada ühtegi talve viimase oh-kui-mitme-juba aasta jooksul millal oleks selline talv ja aastavahetus olnud.

Aastat koondav märksõna? Tont seda nüüd küll täpselt teab aga üks väga tugev konkurent sellele tiitlile on loomulikult J.O.K.K.

Tagasivaade kahe tuhande kuuendale, osa 1

I
Aasta algas "suure pauguga" kui jaanuari esimestel päevadel ilmus meedias LGBT-rahvast koondavate kodanikeühenduste poolt 30. detsembril 2005. a. riigijuhtidele saadetud pöördumine, milles taodeldi seadusloome algatamist samasooliste peresuhete seadustamiseks.

Tuletaks siinjuures ka meelde, et see pöördumine ei tulnud siiski päris tühjalt kohalt, sellele eelnes sotsiaalministeeriumist mõni aeg varem tulnud üleskutse algatada ühiskonnas avalik debatt homoliitudega kaasnevate õiguste üle ning selle omakorda tingis tookord ettevalmistatav uus perekonnaseadus. Ja debatt ka tekkis ning seda jagus mitmeks kuuks. See oli ka esimene kord kui diskussiooni kandepind sai laiem kui senine tavapärane internetikommentaatorite seltskond. Koguni mõned tipp-poliitikud avaldasid oma seisukohti, nii pooldavaid kui eitavaid.

Avalikkuse ette jõudsid president Rüütli lapselaste osavõtul toimunud Kadriorgia ning poliitik Tarmo Kruusimäe (a.k.a. Kojamees) homoviha õhutav käitumine. Umbes samal ajal mõistis Europarlament homofoobia suure häälteenamusega selgelt hukka.

Selgus, et Eesti Pangast pärit ehtsat praakrahatähte omades võib kergesti vangi sattuda.

Soomlased said "uusvana" presidendi. Tänapäeval rohkem Muumimammana tuntud kunagine SETA (Soome peamine LGBT õiguste eest seisev organisatsioon) juht Tarja Halonen on põhjanaabrite riigilaevukest jätkuvalt tüürimas. Vähemalt 2012. aastani.

Suri Mikk Mikiver.

II
Karikatuuritüli moslemite ja Euroopa vahel lahvatas uue hooga.

Linnugripipaanikas Eestis tunnistab siseminister, et hoolimata varasematest optimistlikutest hinnangutest, pole me mustaks stsenaariumiks kaugeltki valmis, hiljem saime teada, et vajalikku ravimit on Eestis varuks vaid 3000 doosi. Võimalik, et sellest ehk isegi jagub riigikogulastele ning nende peredele ja lähimatele sõpradele.

"Tänu" õlireostusele hakkas Villu Reiljani pea kohale üha rohkem tuliseid süsi kogunema ning avalikkus sai tasapisi rohkem ja rohkem teada ta valetamistest, vassimistest ning mahhinatsioonidest.

Tekkis üksjagu koomiline segadus reekviemi tellimisega veel elus olevale president Merile. Kas Arvo Pärt või Erkki-Sven Tüür?

Justiitsminister Lang loobus ideest saata uus Perekonnaseadus Riigikokku, sellega vaibus ka riiklikul tasandil debatt homopaaride seaduslikust partnerlusest. Seaduse tagasitõmbamise põhjuseks polnud niivõrd homoteema vaid hoopis valitsuskoalitsioonis tekkinud tõsised lahkarvamused mitmete seadusepunktide koha pealt.

Saime taaskord teada enneolematult pika nimekirja toredatest ja rikkaliku ajalooga inimestest, keda kõiki Arnold ordeniga autasustas. Seekord oli neid siis täpselt 838 inimest, mis sellest, et riiklike teenetemärkide kvoot 2006. aastaks oli vaid 262. President teab ise, mis ta teeb! Üks markantsemaid näiteid seni viimastest Eesti Vabariigi ordeni kavaleridest on härrasmees, kes aastate eest käis oma käega sinimustvalget trikoloori korstna otsast alla tõmbamas. Kindlasti on selleski mingi ülikõva antisovjeetliku vastupanuliikumise nüanss mängus, millest mina lihtsalt kunagi aru ei saa. Kuigi tõsi on see, et nimetet kodanik jäi hammaste vahele juhuslikult, näpuga oleks pidanud näitama hoopis teiste meeste ja naiste peale. Nii paljusid ustavaid punavanakesi pole kunagi varem sellise hulga riiklike teenetemärkidega õnnistatud kui Rüütli presidentuuri ajal.

Avati KUMU. Oma lubadusega sellest suursündmusest osa võtta ajas Harry Männil tagajalgadele nii isehakanud natsikütid kui Ameerika Ühendriikide suursaadiku. Sarnane hüsteeria käis veebruaris ka ühe naiskodukaitsja kõrvast leitud haakristiga kõrvarõnga üle. Jah, kuhugi tuleb tõesti tõmmata mingi piir aga sellised farsid panevad vaid nõutusest pead raputama.

Üks aasta kõmulisemaid filme, Ang Lee meistriteos "Brokeback'i mägi", jõudis Eestisse ning kogus siingi väga korraliku vaatajaskonna. Järgmisel kuul jäi see absoluutne favoriit kõikidele üllatuseks päris mitmest Oscar'ist ilma. Akadeemia tõestas taaskord oma vanameelsust.

Ja Torino olümpiamängudel läks Eesti esindusel üle ootuste toredasti.

III
Vastukaaluks praeguse, lapsena Hitlerjugend'i ridadesse kuulunud paavst Benedict XVI hukkamõistvatele sõnavõttudele homoseksualismi teemal, tegid Quebec'i roomakatoliku preestrid ühisavalduse, milles seadsid paavsti seisukohad kahtluse alla ning avaldasid kahetsust, et nende kiriku juhtkond on endiselt kinni ajas, mil orjapidamist peeti loodusega kooskõlas olevaks.

Suri Edgar Valter, mees, keda teavad vist küll absoluutselt kõik eestlased.

Üks sealsete tavadega kursis olev, Eestist pärit sõjamees oskas end moslemite kodumaal ikkagi silmini täis juua ning sellega sellise segaduse kokku keerata, et mitu kuud helpisid seda suppi väga erinevad inimesed, pingutades selle nimel, et vanemveebel Korol lõpuks elusa ja tervena koju tagasi tuua. Rääkimata asjaolust, et see afäär läks maksumaksjale sadu tuhandeid kroone maksma. "Kuningas" ise suvatses lõpuks isegi vabandada.

Ööl vastu 14. märtsi suri president Lennart Meri. Arnold Rüütel sai hakkama oma karjääri ehk kõige piinlikuma fopaaga kui ta avaldas kaastunnet "valele lesele".

26. märtsil sõitsime kaasaga oma selle aasta esimesele välisreisile, seekord läbi Praha Ateenasse. Meile mõlemile esimene kord Kreekas olla ning kartus, et Lennu-taadu matustega seoses võib lennujaamas probleeme tekkida, osutus alusetuks. Sama päeva õhtul panime Akropolise külje all ühes ortodoksi kirikus oma suure presidendi mälestuseks põlema kõige suurema küünla, mis seal saadaval oli. Nii umbes meeter kakskümmend sentimeetrit pika.

Järgmised päevad möödusid üsna kohustuslikke turistimarsruute mööda, polegi kunagi varem seda turistiks olemist nii tõsiselt võtnud :) Ja 30. märtsi õhtuse lennuga sõitsime koju tagasi.

Märtsi lõpus pidi poliitikauuringute instituudi LEAP/E20 hinnangul algama Läänemaailma vältimatu hukk. Ausalt öelda on Nostradamus'e tööd usaldusväärsemad, vähemalt võib sealt alati välja lugeda just täpselt seda, mida parajasti tarvis on :)

IV
Mõnda aega erutas eestlaste meeli kahe musta toonekure tagasilend nende talvituspaigast Etioopiast tagasi Eestisse. Dramaatiliseks läks lugu siis kui teise raadiosaatja signaal aprillis katkes aga kohale jõudsid mõlemad linnud, nii Jaak kui Tooni, õnnelikult sellegipoolest. Ja hiljem selgus veel takkapihta, et Jaak polegi Jaak vaid hoopis Jaanika või midagi sellist.

Belgia andis homopaaridele lapsendamisõiguse, õigus abielluda on sealsetel samasoolistel paaridel juba aastaid.

Kuu viimasel nädalavahetusel Krakow'is (Poola) toimunud gay-festivalil ründasid paremäärmuslike noorteorganisatsiooni liikmed rahumeelset, rohkem kui tuhande osavõtjaga marssi ning politsei oli sunnitud sekkuma ja mitmed agressiivsed noored vahistama.

Euroopa monarhidel oli piduderohke kuu, Carl XVI Gustaf sai 60 ja Elizabeth II 80 aastat vanaks.

V
Ühes Moskva ööklubis ründas käputäis kiilakaid noormehi ning vanemapoolseid ikoonidega relvastatud naisi ühest homoüritusest osavõtjaid. Miilitsa sekkumine hoidis suurema vägivalla ära. See kõik oli aga vaid väikeseks eelmänguks kuu lõpus toimunud kokkupõrkele, mil linnavõimude poolt ärakeelatud geiparaadi päeval puhkes Moskva tänavatel märul, kus agressiivsete skinheadide käe läbi said lisaks miilitsatele ning tavakodanikele kannatada ka mitmed välisriikide kodanikud, sealhulgas Saksamaa parlamendi liige.

Algas uus etapp Pronkssõduri kuulsusrikkas eluloos. Miskipärast mängis seal politsei korraldusi eirates lolli Jüri Estam, samuti kerkis meediapildis esile Eesti lipuga vehkiv purjus seltskond ning Eesti hümni nime all tont teab mis laulukest jorisev Kalev Rebane.

Üks tark Eesti Vabariigi prokurör otsustas, et lubadus keegi ühel hetkel "maasse lüüa" pole mitte mingil juhul ähvardus, sest seda polevat ju tehniliselt võimalik teoks teha. Väga kehva fantaasiaga prokurör, ma ütleks.

Niinimetatud "Delfi eelnõu" kukkus kolmandal lugemisel kolinal Riigikogu päevakorrast välja, järgmisel päeval pandi see kibekiiresti aga uuele menetlusringile. Kas lisaks juntimisele on nüüd eesti keeles ka tegusõna langimine?

Eurovisiooni lauluvõistlusel läks Eestil täpselt nii nagu eeldatavasti pidigi minema ja kogu pulli pani kinni Lapimaa kolebänd "Lordi". Internetis kogus see Eurolaulu trall peaaegu sama palju kommentaare kui mõned popimad homoteemad.

Paaril Tallinna linnaisal, kellel pole vist lootustki Panso-kooli sisse saada, tuli vastupandamatu soov natuke lõunamaist näitemängu teha. Nende tänuväärseks publikuks said pealinna taksojuhid. Peale aplausi hinge tagasi tõmmates sai Ratas etenduse tulemusena tõdeda, et "on selge, et need hinnakirjad, mis on akendel, ei vasta sellele, mida tegelikult klientide käest küsitakse." Tegu on ilmselgelt vaat et aasta suurima üllatusega.

Ikka ja jälle hullutas meediat müütiline Läti spioon, kes on tuntud ka Ruhnu karu nime all.

Jared Leto tuli kapist välja. Ainult selleks, et veel kiiremini sinna jälle tagasi ronida.

VI
Skandaal Eestist ennetähtaegselt lahkuva Hollandi suursaadiku Hans Glaubitz'i ja ta tumedanahalise meessoost abikaasa ümber. Selle sammu astumise tagamaade üle mõtisklev erakiri lekitatakse meediasse ning sealtkaudu jõuab vast seni kõige jõulisemalt rahva teadvusse, et Eestis on tõsiseid probleeme tolerantsusega. Ning eriti teravalt tunnetavad neid siin teisest rassist inimesed.

Mõni päev hiljem teatas Kalle Mihkels selle skandaali valguses valjuhäälselt, et ta ei peagi homosid armastama. Muidugi ei pea nagu ka mind ega kedagi teist ei saa kohustada isand Mihkelsit armastama. Või tema poolt valimistel oma häält andma. Ja siis rääkis ta veel teistsugusest, põhjamaisest kultuurikeskkonnast, millega temperamentsed lõunamaalased lihtsalt pole harjunud. Eksole. Aga kui kellegil peaks tekkima idee minna tänavale Mihkelsit selle eest avalikult sõimama, et ta soeng on just selline nagu ta on või et ta kõrvakuju ei vasta puhtatõulise eestlase normidele või lihtsalt selle eest munadega loopima, et ta on Keskerakonna liige, kas siis ka see on põhjamaisest kultuurikeskkonnast tulenev ning aktsepteeritav?

Kuu keskel kõrvaldas Läti parlament tööseadusest sätte, mis keelas diskrimineerida töötajat tema seksuaalse orientatsiooni pärast.

Vastvalitud USA episkopaalse kiriku pea, piiskop Katherine Jefferts Schori ütles juuni teisel poolel, et usub, et homoseksuaalsus pole patt ning homoseksuaalid on jumala poolt loodud armastama samast soost inimesi.

Meie võtsime kaasaga ette oma selle aasta teise välisreisi ning sõitsime 17.juuni varahommikul "oma" naiskooriga Põhja-Itaaliasse koorifestivalile. Tänu heale õnnele sai meie öömajaks ja peakorteriks juba sajandeid Dolomiitide ilusaimaks järveks peetava Lago di Braies'e kaldal asuv, rikka ajalooga ning rohkem kui sada aastat vana originaalsisustusega perehotell. Ja kogu see krempel koos järve ning ümbritsevate mägedega takkapihta kuulub ühele maruvahvale ekstsentrilisele vanaprouale. Tõenäoliselt on tegu rikkaima inimesega, kellega ma kunagi suhelnud olen ja kindlasti on tegu ühe paigaga siin maamunal, kuhu tahaks kohe pikemaks ajaks tagasi minna. Lisaks Alta Pusteria oru linnakestes antud kontsertidele mängisime veidi ka turiste ning põgusalt külastasime ka eestlastele kohustuslikke Veneetsiat ning San Marinot. Tallinnasse tagasi laekusime 27.juuni õhtuks.

Võidupühal toimus Saaremaa vetes Eesti kõigi aegade esimene mereparaad. Suurejooneliselt ette võetud aktsioon, millest põhilise lõbu osasaajateks olid kuuldavasti merel sulberdavad paraaditsejad. Ning lõbu jätkus kindlasti ka mõnele teenusepakkujale, kes said hiljem rahuldustundega oma riigi arvelt tublisti kosunud pangakontot imetleda.

Kuu viimasel päeval toimus III Kalevi Mängude võimlemispidu ja seoses selle rongkäiguga oli osa Tallinna tänavaid mõnda aega suletud. Tagantjärgi oleks ju huvitav teada, et kas ka selle rongkäigu marsruudil oli näha plakatitega usuhulle ning kive loopivaid neonatse. Seekord suleti ju mingi paraadi pärast lausa autoliiklus!

Gay life & culture : A world history

Üks igavesti vahva raamat on valmis saanud. Mitmete raamatute autori, Sydney ülikooli ajalooprofessori Robert Aldrich'i toimetamisel on kaante vahele saanud põhjalik ülevaade "Gay life and culture : A world history". Mul õnnestus hiljuti selle hispaaniakeelset varianti sirvida ning oma olematust hispaania keele oskusest hoolimata tundus see pea neljasajaleheküljeline raamat põhjalik ja põnev olevat. Lisaks veel rikkalikult illustreeritud, sealhulgas oli ka selliseid pilte, mida vähemalt ma varem näinud polnud.

Ingliskeelsena on see mõlemal pool Atlandi ookeani olemas möödunud aasta oktoobri lõpust, millegipärast on briti ja ameerika väljaanded saanud küll erineva kaanepildi. Raamat ilma saatekuludeta maksab hetkel $32.97 (USA) või £16.22 (UK).

Lähemalt vaata ja miks mitte ka telli näiteks siit:
amazon.com
amazon.co.uk