Torge herilasepessa

Juba pikemat aega Taimaal resideeruv Tõnn Sarv on konkreetselt ja ilma liigse ullamullata pannud Ekspressis kirja halastamatu tõe.

Hää küll, eks leiaks muidugi ju ka mõningaid vastuargumente aga see diskussioon saaks üsna kipakas, Sarve poolt välja toodud faktid oleks vaidluses lihtsalt oluliselt suurema kaaluga. Kõige paremini võttis aga kogu selle tramburai, mis siin toimub, muidugi kokku üks kommentaator: "Kamp pisikesi tigedaid härjapõlvlasi kaklemas küüntest kübara pärast... Eks hea tahtmise juures võib sedagi kultuuriks pidada."

Rain Stuudio, pista oma spämm omale ükskord ...

Huvitav kui mitu korda ma pean neile muidu kindlasti väga toredatele sitapeadele sealt fu*king Rain Stuudiost (ja veel mõnest teisest, väiksema produktiivsusega "firmast") kirjutama, et ma ei ole avaldanud mingit soovi pidevalt saada informatsiooni nende hirmus põnevate koolituste kohta? Üleüldse, mis kuradi koolitajad nad ikka on? Kui ma vahel nende saadetud meile lugeda viitsin, siis on momentaalselt selge, et tegu on kõige labasemate mullimüüjatega. Rääkimata sellest, et nad kasvõi oma spämm-meile laiali saates külma kõhuga Eesti Vabariigi seadusi rikuvad.

P.S. Et kirjatükk ikka objektiivne ja kenasti tasakaalustatud oleks, siis peab tõe huvides siinkohal mainima, et söögitegemine tuleb neil täiesti talutavalt välja. Mitte et neil oleks erilist lootust mu käest isegi selle eest raha saada.

Kempsusildid

Kas ka teile on tundunud, et meie sisekujundajad pööravad liiga vähe tähelepanu nii olulisele asjale nagu WC-sildid? No igatahes siin on vaid mõned inspireerivad näited.

(pildid pärinevat siit)

Have you ever...

Hää küll, ma tahan ka ükskord moodne olla. Niisiis üks tobedapoolne küsitlus ja vastused sellele. :)

Have you ever…?
Have had taken a picture of you naked? - Jah. Kuigi ilmselgelt oleks maailm ilusam paik kui neid pilte poleks.
Made money illegally? - Otseselt ja teadlikult seadust rikkudes kindlasti mitte.
Had a one night stand? - Jah.
Been in a fist fight? - Kunagi ammu ehk paar korda ja poolkogemata on ette tulnud. Kuigi ega need mingid kaklused polnudki, pigem korra kellegile vastu vahtimist andmist. Ma olen kaugelt liiga laisk, et viitsida kakelda.
Slept with your best friend? - Jah ja ei. Kõik on suhteline ning vahel käivad need asjad ka teistpidi ehk inimene, kellega maganud oled / magad, muutub su parimaks sõbraks.
Had sex in a public place? - Jah. Sellega kaasnesid "helping hands" ja muu selline. :)
Ditched work to have sex? - Minu töökoormuse ja -graafiku juures pole vajadust olnud, küll on paaril korral olnud teistmoodi, olen kasutanud tööd seksist eemale nihverdamise ettekäändena.
Slept with a member of the same sex? - Jah. Eksklusiivselt.
Seen someone die? - Jah. See ei ole ilus vaatepilt ei inimeste ega loomade puhul.
Ran from the police? - Ei. Pealegi on mul politseinike seas päris häid tuttavaid, mis ma nende eest ikka jooksen.
Woke up somewhere and not remember how you got there? - Vist mitte.
Worn your partners unmentionables? - On juhtunud.
Fallen asleep at work? - Pidevalt. Põhjuseks asjaolu, et osa tööst teen ma oma voodist umbes meetri kaugusel.
Used toys in the bedroom? - Jah. Vahel harva üsna naljakas kogemus.
Ran a red light? - Ühte korda paari aasta eest mäletan kui ma lihtsalt jäin vist unelema (mitte magama!) ning enne kui arugi sain, olin teisel pool. Õnneks ei sündinud sest midagi hullu aga kainestav kogemus oli küll.
Been fired? - Ei. Ma ei ole veel nii kahestunud isiksus, et üks mina teist mina lahti laskma hakkaks.
Been in a car accident? - Kord roolis istudes kui mingi möku mulle sisse tagurdas (!), kord tagaistmel kui kõrvalteelt tulnud viiendas nooruses armunud üritasid meie autol nina eest ära lõigata ning kord olen ka bussiga külili käinud. Tahaks loota, et sellega on nimetet teema lukkus.
Pole danced or done a striptease? - Ei. Peamiseks põhjuseks arvatavasti asjaolu, et ma ei ole endale veel suutnud tänulikku publikut leida ja siis veel muidugi ka see, et kena on ju alguses ennast pöörlema panna küll aga pärast seismajäämisel võtab hulk aega, et inertsist mõjutatud keha perifeersed osad samuti pidama saada.
Loved someone you shouldn’t? - Kui seda interpreteerida niimoodi, et kedagi, keda armastada ei ole mõistlik, siis jah, kindlasti.
Sang karaoke? - Omaette jah, avalikkuse ees mitte. Mul on üsna hea ettekujutus oma sellealasest võimetusest ja neid kuulajate viimseid kannatusraase proovile panevaid "lauljaid" on maailmas niigi küll ja üle.
Done something you told yourself you wouldn’t? - Loomulikult. Inimene, su nimi on ju nõrkus.
Laughed so hard you peed your pants? - Eee... küll ei mäleta. Võimalik, et need ajad on veel ees?
Caught someone having sex? - On juhtunud.
Kissed a perfect stranger? - Kui inimene, keda ma nägin esimest korda kümmekond minutit varem (ja kellega ka varem mingit suhtlust pole olnud), läheb tundmatuna arvesse, siis jah.
Shaved your partner? - Kui mälu ei peta, siis korra või paar jah. Üldiselt teeb ta seda ise. :)
Given your private parts a nickname? - Ei. Kas peaks?
Ever gone in public without underwear? - Jah. Vähe sellest, ma olen kord puhtast hajameelsusest tänaval tilbendanud aluspükstes. Noh, olid sellised bokseritüüpi alukad ja ma tõesti mõtlesin, et mul on ka lühikesed sportpüksid jalas...
Had sex on a roof top? - Jah. See oli küll viiekordse maja lamekatus ning kogemus ei ole kindlasti võrreldav viilkatuse harjal ukerdamisega. :)
Played chicken? - Vist mitte. Ma ei arvesta siia loomulikult neid kordi kui ma olen keeldunud mingis purjus inimeste täiesti lollakas või lausa eluohtlikus ettevõtmises kaasa löömast.
Mooned/flashed someone? - Spetsiaalselt mitte.
Do you sleep naked? - Praegusel ajajärgul enamasti mitte.
Blacked out from drinking? - Ei. Mis ei tähenda nagu oleks mul alkoholi vastu ainult leebe ja platooniline armastus.
Felt like killing someone? - Kujundlikult jah, reaalselt mitte.
Had sex more than 5 times in one day? - Kui autoerootika sisse arvata, siis jah, muidu peaks 24 tunni jooksul see piir just-täpselt seal viie korra juures lõppema.
Been with someone because they were in a band? - Ma pole kellegagi seepärast maganud, küll olen ma kellegagi lihtsalt koos olnud kuna ta oli siis parajasti bändis.
Taken 10 shots of liquor in a day? - Kindlasti aga õnneks ei ole see veel püsivaks vajaduseks kujunenud.
Shot a gun? - Jah. Õhupüssi, püstolit, karabiini, Kalašnikovi automaati.
Gone outside naked? - Muidugi.

Dagöst, Marillionist ja bändide "mahakäimisest"

Dagö viimatine üllitis "Möödakarvapai" (osta paremini varustatud plaadipoodidest ja samuti nt. siit, siit või siit) on oma lühikese eluea jooksul jõudnud tekitada juba üksjagu hingestatud seisukohavõtte, mis laias laastus jagunevad endiselt kaheks massiivseks äärmuseks ("suurepärane" ja "täielik pask") ja mille vahele jäävad ka arglikud arvamised stiilis "kahjuks nüüdseks on Dagö end juba ammendanud" (tsitaat Rotipesa kommentaariumist).

Ma olen ise midagi sarnast läbi elanud oma vist kõigi aegade absoluutse lemmikrockbändi Marillion'iga. Peale Fish'i lahkumist ei läinud mulle meeste järgmised kaks plaati, "Seasons end" ja "Holidays in Eden" absoluutselt peale ning selleks oli vaja Rock Summerit, kus mr. h & Co said veenvalt tõestada, et bänd on küll muutunud aga samas jäänud endiselt geniaalseks ning ma avastasin ka eespoolmainitud suurepärased albumid. No ja siis tuli muidugi taevani kiidetud "Brave", mille väidetav headus ei jõua mulle vist küll iialgi kohale. IMO siuke täiesti keskpärane plaat. Samamoodi üles-alla on mu arvamus pendeldanud ka nende uuemate plaatide koha pealt ning kui "Afraid of sunlight'i" mitte arvestada (selle plaadi puhul muutus mingi hetk mu esialgne üsna leige suhtumine radikaalselt ning võimalik, et see on "uue Marillioni" parim album üldse), siis pole miski suutnud mu esialgset arvamust neist muuta: "This strange engine", "Radiation" ja "Marbles" on geniaalsed, "Marillion dot com", "Anoraknophobia" ja "Somewhere else" aga viiepalliskaalal vaid sinna nelja ringi küündivad. Eks näis, mis nende uuest, suvel ilmuvast 15-ndast albumist tuleb.

Paljude esinejate puhul (OK, ma ei mõtle siin niivõrd kaheloo- ja ühesuvekollektiive kuigi põhimõtteliselt sama süsteem töötab ka seal) annab kontserdi nägemine muusikast saadavale elamusele olulise lisanduse ja näiteks Dagö kontserdid on tänu nende silmatorkavale, oma kunagist teatrielukoolitust nutikalt kasutavale frontman'ile hoopis midagi muud kui neid plaadilt kuulata. Ja nii ongi, et kui paned hiljem muusikamasinasse nende albumi, siis täienebki emotsioon parasjagu plaadilt kuulatavast muusikapalast (mis tihtilugu erineb veel ka kontserdil esitatavast versioonist) ka nostalgilise mälupildiga kunagis(t)est esinemis(t)est.

Osa Lauri fenomenist põhineb kindlasti ta karismaatilisel isikul ja ta unikaalsel, selgesti äratuntaval häälel. Millele lisanduvad sama orgaaniliselt ka ta kirjutatud, kodumaise muusikailma standardeid arvestades ilmselgelt ülikeerulised ja sõnadega lõputult mängivad tekstid. Saatpalu täidab iga ruumi, kuhu ta siseneb (ma mäletan ühte aastatetagust kena kevadet, mil Saatpalude-pere oli tulnud Vabaõhumuuseumi külastama ning vaikne ja väsinud pereisa üritas kassiiri kiuste kassast pileteid osta: selline eraelus tagasihoidlik mees, kes ka kassiiriga peetud tasahäälses vaidluses valitses ometigi olukorda ja tahtmatult pööras endale oma ilmekate žestidega tähelepanu - tõtt-öelda ma ei usu, et sellises tuntuses just kõige kergem elada oleks) ning haarab sind oma lummusesse nii või naa. Ta kas meeldib või teda peaaegu et vihatakse, ükskõikseks jääb tema suhtes ikka ülivähe inimesi. Ja viimastena ei lähe kindlasti arvesse need persoonid, keda endi sõnul küll absoluutselt ei huvita Dagö tegemised aga kes peale sellise deklaratsiooni esitamist jätkavad hinge tõmbamata emotsionaalse pooletunnise monoloogiga teemal "Miks Dagö ikkagi on saast". :)

Niisiis, kunagised lemmikbändid, mis meile ühel hetkel enam ei meeldi, ei ole maha käinud. Nad on lihtsalt muutunud (ja taevas tänatud selle protsessi eest!) aga samuti oleme muutunud ka meie ning kui me ühel hetkel leiame, et me teed ei ole mingist hetkest peale enam kulgenud paralleelselt, siis ei ole see ei nende ega meie süü. Nii lihtsalt on ja ses pole miskit traagikat. Võib-olla kunagi kaugemas või lähemas tulevikus käänavad meie rajad taas end kõrvuti ja ühte suunda minema. Minu ja Marillioniga on niimoodi juba korduvalt juhtunud. :)

P.S. Lihtsalt täpsustuseks. Saatpalu ja kompaniiga on meie kulgemine esialgu veel samasuunaline ja ka seni viimane album on sarnaselt varasematele endiselt suurepärane.

Ööelu

Millega peaks unetu vanainimene õigupoolest tegelema kell kolmveerand neli öösel? No just, loomulikult on see parim aeg alustada millegi küpsetamist! Näiteks võib täitsa vabalt teha väga pähkliseid muffinid. Metsapähkli-"jahu" ja šokolaadi-pähkliglasuuriga ning kõige tipuks pista sinna muffinite sisse veel ka natuke hakitud india pähklit. Vahest ka veidi väikesi kuldseid rosinaid... Hmmm, selle peale peab natuke mõtlema.

Ahjaa, eelmise postituse omamoodi täienduseks võtsin kätte ning korjasin kõik kodus olevad šokolaaditahvlid ühte sahtlisse kokku. Lühikokkuvõte inventuuri tulemustest on siis selline, et hetkel on mul seda kraami vähemalt 5466 grammi. "Vähemalt" seetõttu, et on täiesti võimalik, et ma esimese hooga ei leidnud päris kõiki tahvleid üles ning sellele lisanduvad niikuinii veel igasugu šokolaadised glasuurid, määrded ja muu selline. Arvatavasti peaks sellest kõigest laskma mõne kena söödava skulptuuri nikerdada. :)

Kommikatastroof

Naljakas, vahepeal ma suutsin rõõmsalt aastaid elada niimoodi, et kodus peaaegu polnudki komme. Nüüd, seoses ühe kute silmapiirile ilmumisega eelmisel aastal on elukorraldus kuidagi niimoodi välja kujunenud, et mul on alati mingi ports neid va Kalevi toodetud magusvärke kausis ootamas. Lihtsalt igaks juhuks, eksole. Mis muidugi ei sega ka mind ennast neid aeg-ajalt haaramast.

Nojah, ja nüüd ma just avastasin, et kõik, otsas. Netu. Ma olen ise kõik pintsli pistnud. Eks muidugi tuleb ka võimalust kasutada kuni ma veel jaksan neid totakaid pabereid kommidest eraldada aga sellegipoolest... Ainuüksi täna olen ma ära söönud pea terve paki (vahel on muidugi ka hea, et Kalevi kommipakid nii väikeseks jäänud on) neid paganama tiramisu-maitselisi pralineesid (kusjuures need õieti ei maitsegi mulle, igatahes on india pähkliga pralineed palju-palju paremad ja ma ei saagi aru, kuhu need tiramisud õieti kadusid) ja komme lihtsalt enam pole. Või no peaaegu pole, sest mingid kuramuse karamellid ei lähe arvesse, kommid peavad ikka šokolaadi ja muu glamuuriga olema. Ning homme on laupäev, kute päev.

Ehk siis tegelikult on kaks võimalust. Kas ma lähen hommikul kommiostureisile (mis minu laiskuse juures on vähetõenäoline) või peab kute (juhul kui ta muidugi üleüldse välja ilmub) leppima kas Türgist toodud šokolaadiste vahvlibatoonidega või 72- ning enama protsendilise mõrušokolaadiga. Seda viimast on mul vist küll kilode kaupa. Nii et kute, kui sa seda loed (mida ma küll loodan, et sa tglt ei tee :D ) siis be warned! Piinlik lugu igatahes. :)

Kolmikute ülejooks - suur skandaal homopornomaailmas

Uh kuidas mulle vahel meeldivad sellised tobedad pealkirjad. :) Lugu aga on tegelikult tõsi. Bel Ami (üks maailma tuntuimaid geipornot tootev stuudio) talendiotsijad avastasid eelmisel aastal kusagilt pärapõrgust (ametliku versiooni järgi küll Budapestist) kolm kutti, keda nad nimetasid Timari-kolmikuteks ja kellega töötati pikki kuid, et nad ekraanikõlbulikuks vormida. Alustati võimast reklaamikampaaniat ja tasakesi tilgutati infokillukesi ajakirjandusse ning valitud blogidesse aga siis toimus pööre. Mõni aeg tagasi, veel enne kui üldse midagi peale mõne üksiku teaser-foto ilmuda oli jõudnud, jätsid vennad Bel Ami kus seda ja teist ning kolisid kogu täiega üle üpris tundmatu USA kompanii Elite Male Studios hõlma alla, sõlmides nendega eksklusiivse kaheaastase lepingu. Seal muutusid nad üleöö hoopis Visconti-kolmikuteks ja said endale ka sobilikult ameerikalikud eesnimed Joey, Jimmy ning Jason.


Tõtt-öelda ma muidugi ei imestaks kui see lärm ülejooksmise ümber on vaid reklaamitrikk. George Duroy, Bel Ami boss, suhtub kogu lamenti tema jaoks üllatavalt rahulikult. Võimalik, et talle anti kaadri taga kohver kopsaka rahapakiga ning nutika ärimehena lõi ta lihtsalt tulude ja kulude poole kokku ning tegi otsuse poistel minna lasta. Samas oli ta ju ka pea aasta vendadega juba vaeva näinud ning vahest leidnud, et need kutid ei ole just BA standarditele vastavad. See kõik muidugi ei sega teda aga juba olemasolevate fotomaterjalide ja ka (väidetavalt vaid) ühe filmitud stseeni pealt raha teenimast. Vendade uus stuudio teatas paari nädala eest jällegi, et nende esimene täispikk film (Brotherhood secrets) on lindis ning kohe-kohe turule tulemas.

Samuti olen ma ühte meelt nende skeptikutega, kes usuvad, et jutt kolmikutest on jama ning tegelikult võib tegu olla hoopis näiteks kaksikute ja nende vanema vennaga, üks kutt on teistest ikka liiga erinev. Sel juhul poleks kogu see trall muidugi midagi enneolematut, pornomaailmas on neid vennakseid varemgi tegutsenud küll ja küll, tuntuimad vahest Shane, Vince ja Hal Rockland'id.


---
edit: Mureliku raadiokuulaja märkust arvesse võttes teen täiendava teadaande neile tuhandetele uudishimulikele, kes panevad kõik asjad ühte patta ning nüüd võib-olla kujutavad endale ette, et intsest on geiporno lahutamatu osa. Tegelikult on täpselt vastupidi, sedasorti filmides vennad omavahel reeglina ei seksi ja tõenäoliselt ei tee nad seda ka väljaspool helesinist ekraani. Tänan tähelepanu eest!

Võta sõna homofoobia vastu!

Ah või geidel ja lesbidel pole lapsi?

Lapsevanker GLIK'i (Gei ja Lesbi Infokeskuse) ukse taga

Tõekuulutaja

Eile helistas vennanaine ning raporteeris, et tema jalutas parajasti lastega linna peal kui päevakorda oli tõusnud teema peaaegu kadunud onust. Tõepoolest on sellest juba mitu nädalat möödas kui me nendega viimati looduses uurimisretke tegemas käisime ja nüüd siis tekkis kolmeaastasel vennapojal probleem, et kuskohas ma ikkagi olen? Aga ta lahendas selle muidugi leidlikult. Nimelt kui nad möödusid parasjagu mu lemmikrestoranist, teatas poiss veendunult, et ma olevat seal. Ega ta väga palju mööda ei pannudki, sest kuigi eile olin ma tõesti kodus ja kaklesin paberitega, on nimetet söögikoha filiaalis täna õhtuks laud kahele kinni pandud. See saab vähemalt teoreetiliselt olema kultuurne koosviibimine koos uute veinide degusteerimise ja muu säärasega...

Porisemiselainel ehk nädalavahetusest naamoodi

Endiselt ei ole suutnud Tallinna isehakanud ja mängult vastutavad persoonid ühistranspordi piletimajandust korda seada. Kogu Eesti peale on tervelt vist kaks (!) ID-pileti automaati, mis asuvad nagu pangaseifid Virus toredas maa-aluses klaaskapis, kuhu minul ei ole õnnestunud uksel olevat ID-kaardi-lugejaga lahtilukustajat kasutades sisse saada juba üle aasta (õnneks on seal klaaskapis ka SEB'i pangaautomaat ning sellest tulenevalt uksel ka magnetriba lugev lukk), teiseks on järjekindlalt vähemalt üks masin talveunes (viimase paari aasta jooksul on minu harvade kogemuste järgi kahel korral ka mõlemad oma ekraane üheaegselt kiivalt pimedana hoidnud), need masinad ei ole suutelised raha tagasi andma (mis omakorda tähendab, et sinna peaks kogunema üksjagu üleplaanilist raha, mille eest keegi saab kindlasti endale midagi ilusat osta) ning takkapihta ei ole kahe aastaga suudetud neid ringi seadistada, et nad sööks ära 2006. aasta väljalaske 10-kroonised paberrahad. Noh, hea seegi, et vähemalt seni ei konfiskeeri nad neid sedeleid Tallinna linna kulude katmiseks vaid virutavad piletiostjale sõnatult vastu vahtimist tagasi.

Igatahes on mind juba pikemat aega pannud imestama huvitav asjaolu, et kuidas küll mujal maailmas suudetakse musttuhandeid piletiautomaate käigus hoida, mis oskavad isegi arvutada ning suuremaid kupüüre piletiks ja peenrahaks lahti vahetada? Aga arvatavasti on see samasugune alatu propagandamull nagu nõukaaegsed pildid roiskuva kapitalismuse külluslikest kaupluseriiulitest, sest meie ametnikud on ju korduvalt ja lausa miljonite eest käinud piiri taga piletimajandusealaseid kogemusi omandamas ja kui kusagil ka tegelikult midagi sellist oleks, siis töötaks sama süsteem ju meilgi.
---
Pierre on teatavasti Tallinnas oma imearmsa chocolaterie'ga alustanud ja seejärel Tartusse laienenud ning Raekoja platsile suurepärase söögikoha loonud tegelinski. Niisiis olime me meeldivalt üllatunud kui kusagil marsruudil Istanbul-Riia-Tallinn lenneldes leidsime mingist trükisest nupukese selle kohta, et laienemised pole lõppenud ning nad on Tallinnasse tekitanud veel ühe kohviku, mida sellele sisekujunduse loonud firma nimetab küll miskipärast chocolate lounge bar'iks ja millel nimeks bravuurikas Josephine. Tõtt-öelda me otsisime kaasaga selle kohe samal õhtul Tallinnas üles ja hilisõhtune esmamulje ukse vahelt sisse kiigates ei olnud halb. Otsustasime, et see koht tuleks põhjalikumalt üle vaadata.

Et möödunud, tiheda kultuuri- ja muu programmiga täidetud nädalavahetuse viimaseks õhtupoolikuks oli planeeritud vestlusring Professoriga, teemaks "Istanbuli arengud möödunud kuraditosina aasta jooksul" ja millele lisandus visuaalsete materjalide kaudu mineviku meenutamine ning oleviku leevendamine joovastavate jookide näol, siis alustasime seda just Josephine'st. Ja siis selgus, et seda müstilist sarmi, mis on sama firma eelmistel kohtadel, seal ei ole. Rääkimata teeninduslikest apsudest. Alustuseks võiks aga pajatada näiteks sealsest mööblist. Udupeened toolid näevad ju toredad välja ja puha aga vähegi suurema inimese jaoks on enam-vähem ainus normaalne istumiskoht seinaäärsetel diivanitel. Kus istudes peab muidugi pidevalt meeles pidada, et mingil juhul ei tohi end õhkõrnale lauakesele toetada, sest see lihtsalt kaldub ka väikese näpuliigutuse peale ning keerab kõik laual oleva kummuli. Õnneks suutsime me sel korral sellist õnnetust vältida.

Kui Meistrite Hoovi chocolaterie üheks trumbiks on (või vähemalt olid - ma pole seal vist aastapäevad käinud ja hetkeseisu ei teagi) ehtsaid Pariisi garçon'e meenutavad poisid, siis ka siin oli üks äärmiselt sümpaatne tudengipoiss. Aga... veinipudelit ei tooda lauda juba avatuna, kurat võtaks! Ka siis mitte, kui ta seda eelnevalt meile meie palve peale kinniselt näitamas käis. Või noh, õieti oli see pudel vist poollahti: ta oli selle lahti teinud ja korgi tagurpidi uuesti poolest saadik pudelile peale pistnud, variant, mida mina polnudki väljaspool mõningaid koduseid aialäbusid varem näinud. Samuti on ju elementaarne, et kelner valab veini ka klaasidesse, mitte ei pane tühje klaase lihtsalt kohmakalt lauale pudeli kõrvale ega ei jaluta ära. Tõtt-öelda päästis poisi meie ühisest sapisest õelusepurskest ainult see, et ta tõesti nägi nunnu välja ning me kaasaga arvasime Professori küsiva pilgu peale, et ah, las ta olla peale, ei hakka teda tagasi kutsuma. Ülejäänud õhtu tegeles noormees oma läpakasse sukeldudes õppetööga.

Üksikute eranditega on Eestis väga tüüpiline see, et teenindajaid ei huvita absoluutselt klientidele millegi müümine. Asi, millele mina söögikoha omanikuna raudselt rõhku paneks. Aga nii me siis olime oma veinipudeliga seal ühele poole saanud ning istusime vist oma kolmveerand tunnikest, ilma, et ühelgi teenindajal oleks tulnud pähe mõte tulla küsima, et vahest me sooviksime veel veidi veini? Kusjuures me oleksime soovinud ning firma oleks jälle mõnisada krooni kasumit saanud. Selle asemel tõstis peaaegu inimtühja kohviku baarileti taga olesklev tibi hoopis kuuekümne seitsmendat korda ringi oma alkoholipudeleid ning kõpsis võltsküünega igavledes vastu seina.

Josephine kemps muide on kah vaatamisväärsus. See, et seinal ripub glamuurne vaip, on pool asja, tõeline pärl oli prill-laua alla liimitud tühi tikutoos (noh, et prill-laud ja pott omavahel kohtudes ei kolksuks) ning asjaolu, et kasutatud paberkäterättide urn ja seda ümbritsev põrandapind olid mattunud paberimäe alla, andis samuti tunnistust tõeliselt töökast kollektiivist.
---
Niisiis, kuna meie tengelpungade sisu polnud mademoiselle Baker'i jaoks ilmselt piisavalt hea ja pealegi olime me otsustanud ka natuke tõsisemalt süüa, oli meil plaanis Lokalveränderung. Nagu kõik teed pidavat Rooma viima, jõudsime meiegi peale väikesi munakiviseid eksirännakuid lõkerdades taas Lendava Lapšaa Lokaali, mida tavainimesed tunnevad rohkem Clazz'i nime all. Selles, et pasta endiselt lendab, veendusime me oma toolide alla vaadates, kus tilpnes veel umbes pool spagetti. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Üks tore Professori tudeng, kes meie eelmise külakäigu ajal meid osaliselt teenindas, suutis end seekord edukalt meie lauast eemal hoida ja me olime antud ühe teise noorhärra hooleks. Vein oli endiselt hää ja toit, mis pole seal asutuses tõtt-öelda küll mingi eriline saavutus, oli ometigi söödav aga seekord tõmbasid nad endale vee peale pisukese petukaubaga.

Et ma hiljuti Türgis just kogesin peaaegu samalaadset trikki, siis nüüd ma tutvun mulle toodud arvetega veidi põhjalikumalt ning selleks, et ma ei paneks arvel tähele neid ridu, mida ma tellinud ega tarbinud pole, kulub ikka oluliselt rohkem alkoholi kui sel õhtul tarbitud sai. See lisaarve võis muidugi tõesti olla ka "tööõnnetus" aga arvestades kelneri reaktsiooni mu täpsustavale küsimusele julgen ma selles tublisti kahelda. Nii et olge hoiatatud! Nii teie, kes te üritate niimoodi lisaraha teha (ma arvan, et see täiendav tähelepanelikkus kestab mul veel päris mõnda aega) kui ka teie, kes te sellistes kohtades aega veetmas käite ja oma raha peale just lausa vihased pole. :)

Lemony Snicket's A series of unfortunate events (2004)

Lemony Snicket's A series of unfortunate events
Lavastaja: Brad Silberling
2004
http://imdb.com/title/tt0339291/

Violet (Emily Browning), Klaus (Liam Aiken) ja Sunny (Kara ja Shelby Hoffman) Baudelaire on kolm imelast, kes peale vanemate traagilist surma hooldaja kätte usaldatakse. Nende hooldajaks määratud Krahv Olaf (Jim Carrey) on veider ning väga ahne vanamees, kes laste elu mingil moel lihtsaks ei tee. Peale Krahv Olafi nurjunud üritust lastest "õnnetuse" teel vabaneda ning nende suur vara endale saada, saadetakse need järjest uute hooldajate juurde, kuid see kõige esimene ei taha neid kuidagi rahule jätta ...

Kui 2003. aastal ilmus eesti keeles esimene köide Lemony Snicket'i (tegelikult küll Daniel Handler'i) raamatuseeriast "Sari õnnetuid lugusid", siis kergitasin ma ühte kulmu ning mõtlesin, et "Vau! See käis kähku." Ilmus ju ingliskeelne originaal vaid neli aastat varem ning oli selleks ajaks koos juba trükist tulnud järgedega jõudnud parajat furoori tekitada. Õieti olid kriitikud, kellel kõik peab ju kenasti kastistatud olema, puhta hädas ning tituleerisid seda küll gooti, küll uus-viktoriaanlikuks kirjanduseks, küll mustaks huumoriks ja lihtsalt absurdiks. Isegi steampunk'iks ning lastekirjandus olevat see niikuinii. Nii et oli igati tervitatav nähtus, et seda kõike ka maakeelde ümber panema hakati aga paraku ei ole kõik raamatud Potterid või Pratchettid ja tundub, et väga raskelt tulevad need köited, praeguseks on kolmeteistkümnest köitest eesti keeles ilmunud vähem kui pooled. Tahaks küll loota, et sari päris pooleli ei jää.

Film põhineb eelkõige sarja esimesel kolmel raamatul: "Ahastav algus" (1999, e.k. 2003), "Roomajate ruum" (1999, e.k. 2004) ja "Avar aken" (2000, e.k. 2004) aga muidugi ei saanud ju tegijad juba olemasolevatele lugudele truuks jääda ning pidid tegema täiesti ebavajalikke muudatusi. Kuni Carrey tegelase välimuse muutmiseni välja. Carrey on üldse siin filmis üks suur küsimärk. Ühtedele ta meeldib pööraselt (ning jah, ta suudab erinevaid rolle mängida küll, isegi ühes filmis), teisi, sealhulgas ka mind, jätab ta vägagi ükskõikseks ning teenib siia ühe miinuspunkti. Lihtsalt. Laste osatäitjad olid see-eest fantastilised ning Meryl Streep Baudelaire'de parajalt sahmerdava tädi Josephine'na traditsiooniliselt särav. Hää küll, Streep'i puhul olen ma küll ka alati raudselt erapoolik. :)

Efektidest kubisev linateos on tegelikult kõigist oma miinustest hoolimata lahe vaatamine, raamatute (pseudo)süngust on küll tublisti vähendatud ning nagu juba öeldud, üsna paljut ka muudetud või pea peale pööratud (sellest tulenevalt on raamatuid mittelugenuil arvatavasti eeliseid) aga poolteist tundi möödus sellegipoolest lennates. Ühes eesti filmifoorumis klassifitseeris keegi paar aastat tagasi selle filmi "(musta) huumoriga vürtsitatud fantaasia muinasjutt-draamaks" ja nihukesse kasti võib ta ka minu meelest vabalt panna.

7/10

Kevad

Kevad on nüüd küll ametlikult käes, sest vahvad noorsandid olid oma vahtralehekestega kaunistatud ja ainult veidikene väsinud väljanägemisega automobiilid (üks oli muidugi BMW ja teine, üllatus-üllatus, Opel - nojah, provintsi värk ju kah) südalinna parkimisalale lohistanud ning tegid seal juba veerand seitsme paiku öiseks tiskuks proove. Nagu tavaliselt ikka, peksis avatud ustest välja mingi plärtsuv kraaksumine ja kahest erinevast müravoost moodustus kaunilt disharmooniline soundtrack meie noorsoo raskele elule. Iseenesestmõistetavalt aitab sellistel puhkudel nii ületamatutena tunduvaid eksistentsiaalseid muresid maha suruda paariliitrine plastpudel maksimumkangusega kesvamärja, mis sai enne uuele rüüpamisringile minekut autokatusel seista vaid loetud sekundeid.

Kinnisvarafirmas pettunud

No teate, mina niimoodi ei mängi! Loen mina igasugu blogidest ja uudisportaalidest maailmakuulsa kinnisvarafirma võrratutest pakkumistest ja kui ma nüüd meeleheitlikult olen juba poolest ööst saadik üritanud neist vähemalt ühtegi (ma kardan, et seksiõpikud on praeguseks küll juba lootusetult otsas) endale sebida, siis on tohutud rahvamassid firma serveri lihtlabaselt umbe jooksutanud ning see on kõige täiega maas. Juba tunde!!! Võimalik isegi, et päevi ja aastaid...

Ma tahtsin ju endale kah toredat allahindlusega krunti mudamülkasse, et siis oma lapsepõlve lemmikluuletuse (vt. allpoolt) järgi elu sisse seada ning boonusena oleks saanud veel toreda nahapildi (vt. fotot, videot selle kunstiteose valmimisest koos põhjaliku intervjuuga kehakaunistamise tagamaadest näeb näiteks siit ja imekauneid vaateid antud elurajoonist aga kasvõi Kirjatsura blogist) aga tutkit, keegi jõudis ette. Mul oli isegi tättuu jaoks nina peale koht valmis varutud aga nüüd ei midagi. Kõigest ilma... Nuuks!

Tahaks siiski loota, et kuna ma siinkohal jätkuvalt pikendan nimetet firma ja samuti ka pildil kujutet noormehe viite kuulsuseminutit, siis ehk pool protsenti alet ikka saan.

Ja nüüd tänane luulekülg:

Põrsapõli

Mudamere ääres,
porikalda peal
oleks mõnus elu
tillukesel seal.

Keegi seal ei riidle,
kui su kärss on must,
keegi seal ei keela
väikest vallatust.

Hiired seal on hukas,
rotid seal on raisus,
roosa põrsas magab
kanapoja kaisus.

(Luuletus: Hando Runnel, kogust "Miks ja miks", 1973 / foto: internetiavarused)

---

edit: (kell 17.03) Taevased jõud on mu nurinat kuulda võtnud ning ma nägin kah lõpuks selle toreda firma veel toredama kodulehe ära. Muuhulgas sain ma lugeda anonüümse psühholoogi (kindlasti paljukiidetud Šveitsi sõltumatust instituudist) mõtteteri tätoveerimise teemal:

"Suure hulga kritseerijate puhul vallandab ebakindluse, ärevuse ja viha mitte niivõrd fakt noormehest, kes lasi enesele tätoveeringu otsa-ette teha, vaid ebakindlus iseeneses. Valdav osa Eesti inimestest oleksid tegelikult väga suure tõenäosusega nõus laskma enesele firma logo otsa-ette tätoveerida. Küsimus on vaid hinnas."

Aga täpselt. Küsimus on ainult selles, kui palju oleks "kinnisvaraarendaja" pidanud maksma selleks, et sellisele arutlusele ka autoriteetne nimi alla saada. Aga nad paganad ei raatsinud vist piisavalt oma sajalisi luhvtitada, et psühholoog oma häbenemisest üle saanuks...

Isiklik

Ma ei ole kindel, kas täna õhtul üksinda kodus istudes oleks paremat viisi õhtupoolikut veeta kui cava't rüübates köögi akna all istudes õue vahtida, toast kostmas üsna valjult Pink Floyd. Antud hetkel kostub siia küll õigupoolest David Gilmour'i 2002. aasta kontsert-DVD-lt "Shine on you crazy diamond". Peaaegu perfect!

(Jah, musi, ma tean, et ma olen kuidagi liiga palju alkoholiga tegelema hakanud. Varsti on sul oma poisi asemel oma A-kute või no vähemalt oma A. Olgu selle kute koha pealt siis mööndusi tehtud. Ja erinevalt Mooz'i bravuurikast teooriast pole sellel patjadega tõesti mitte midagi pistmist. :) )

((Selle sügavmõttelise postituse tegemine on vist ainus asjalik õigustus, miks ma täna läpaka omale kööki tassisin, selle asemel, et vaid mõne meetri kaugusel oleva "suure" arvutiga seda asja kirjutada. :D ))

Murphy

Maha kukkuval võileival on teatavasti maandumiseks kaks võimalust ning iseenesestmõistetavalt valib ta just hästi määritud poole selleks, millega vaiba karvastikku emmata. Kui paarikümnest paberikraamiga pappkastist saab autokastis vihmast märjaks ainult kolm (ja needki vaid ühest servast), siis on selge, et siin me ei räägi neist kastidest, kus sees on suhteline saast. Ei, need viimased on loomulikult krõpskuivad ning läbi on vettinud just nonde kastide just need küljed, kus paiknesid paarsada aastat vanad raamatud.

Palju õnne, kodanik Murphy, taaskord punktid sinu kasuks!

"Kalevi" uuenduslikud paberid: laste- ja ... vanurikindlad

"Kalevi" uutest kommipaberitest ja sellest, et pole ohtugi, et väikelapsed end nendest ümmarguseks sööks, on juba väga palju jahutud. Mõistlike pakendite kasutusele võtmise asemel korraldab firma kommipaberiavamisseminare ning annab oma PR-tiimi kaudu läbi lillede mõista, et need, kes paberit lahti ei saa, no neid nad oma kliendiks ei tahagi.

Hää küll, selle, et väiksemad lapsed ei suuda libedat paberit kuidagi avada ning hullemal juhul hakkavad meeleheitlikult kommi koos paberiga nätsutama, võib panna lapsevanemate järelvalve puudumise taha ning kui asju niipidi pöörata, siis võib "Kalevit" isegi õnnitleda selle eest, et nüüd on lapsevanemad sunnitud oma võsukestega rohkem tegelema.

Pool tunnikest tagasi olin aga tänaval tragikoomilise loo tunnistajaks. Tuli üks memmeke koos kolme-nelja aastase lapselapselapsega tasakesi toidupoe poolt ning pälvis mu tähelepanu alguses sellega, et ta jäi keset tänavat seisma ning pusis siis seal millegi kallal. Tuli mõne sammu edasi, seisatas taas ning pusis jälle, laps ootusrikkalt talle otsa vaatamas. Lõpuks märkas minu majast mõni maja edasi elav vanaproua mind ja tuli abi paluma. Selgus nimelt, et poest oli ta oma järeltulijale ka kommi ostnud. Nimelt paki "Kasekese" batoonikesi ja nende kallal ta nüüd pusiski, sest algul oli ta andnud kommi lapsele koos paberiga aga väikesel inimesel ei õnnestunud pakendit ka õigete töövõtetega (vanamemm oli nendega kursis) kuidagimoodi avada. Nagu see ei õnnestunud ka töntsiks jäänud näppudega vanavanaemal ja ma pean tunnistama, et nende kommide kilepakendiga oli tõesti tükk rebimist. No igatahes sain ma maiuse lõpuks paberist lahti ning põnn sai veel paarsada meetrit enne kodu suu magusaks. Kodus lubas vanaproua igatahes vanad head käärid appi võtta ja siis me veel naersime, et näe, ongi hea põhjus lapsele võimalikult ohutud käärid muretseda ning teda neid kasutama õpetada.

Aga nojah, tegelikult polegi ju ei lastel ega vanainimestel vaja neid kuramuse komme süüa, leotagu leige tee sees üleeilset saiakest ning lutsigu seda.

Мифы моего детства (2005)

Мифы моего детства (Mify moego detstva / Myths of my childhood)
Lavastaja: Юрий Фетинг (Yuri Feting)
2005
http://imdb.com/title/tt1141263/

Eelmise sajandi varased kuuekümnendad ühes pisikeses, sanatooriumiga õnnistatud külakeses Aasovi mere kaldal. Teismelised poisid unistavad tõelisest armastusest, millestki salapärasest, millest nad on seni kuulnud vaid "vanurite" juttudest. Ja kui Ignat (1989. aastal sündinud Denis Kasimov) lõpuks pealinnast sanatooriumisse sõitnud, väidetavasti kuulsasse lauljasse (Irina Patrakova, IMDB annab ta nimeks küll eksitava Petrakova) armub, tekib mitu pingelist liini, mis lõpuks viivad hukatuseni nii indiviidi kui kogu küla tasandil. Samal ajal kui fragmentidest pannakse ekraanil kokku pilt toonasest pulbitsevast külaelust, jutustatakse vaatajale ka oma kolm tuhat aastat vanu legende ajast, mil praeguse külakese kohal oli asunud Surma Jumalanna tempel ning kohalikke veendumust mööda tulevat jumalanna veel praegugi iga saja aasta tagant oma lõivu nõudma.

Uuematest vene filmidest (kui need just ei ole mingid möllukad) ei tea ju tegelikult suurt midagi ning selles, et ma filmi enda jaoks üldse avastasin, on süüdi keegi anonüümne monteerija, kes oli Keane viimase albumi geniaalse avaloo Atlantic'u videoks lõiganud kokku "Müütide"-filmi homoteemalised kaadrid. Jah, üks suhteliin on ka selline. Ignati parim sõber Kinder (filmimise ajal 15-aastane Klim Zvezdin) on ilmselgelt oma sõpra armunud aga paraku ei leia ta samasuguseid tundeid vastaspoolelt.

Lavastaja ja "Lenfilm'i" kiituseks tuleb ära mainida nende julgus võtta peaosadesse täiesti tundmatud näod ning kokku sai üsna kirju seltskond, kellel polnud varem mingit filmikogemust. Kogu kambast on vist ainult Kinderi ema mänginud Anželika Nevolina filmidega rohkem kokku puutunud ning kolmest peaosalisest kaks, Patrakova ja Karjalast, Petrozavodsk'ist pärit Zvezdin olid varem vähemalt teatrilaval midagi teinud, kõige peamisem osaline, Doni-äärses Rostovis sündinud Kasimov, tuli aga proovivõtetele üsna juhuslikult ning hoopis mõttega, et vahest õnnestub ehk mõnest massistseenist osa võtta. Sellekski tuli tal eelnevalt vanematega piike murda, sest nood ei tahtnud poisile mingiks tühikargamiseks luba anda. Kõik see viis lõpuks aga selleni, et Kasimov sai oma rolli eest SRÜ ja Baltikumi filmifestivalil "Kinoshock" parima meesnäitleja auhinna. Nojah...

Väga poeetiline film, mis lisaks kubiseb ka meeldejäävatest karakteritest. Tuukriülikonnas oma hinge kaaluv vanamees, lootusetust kiimakotist hambaarst, ratastooli meenutava riistapuuga taevast alla laskuv vanaproua, veendunud marksistist külahull, sanatooriumis viibiv veel segasem tšellomängija ja nii edasi. Ma ei tea, võib-olla on see küll ainult nõuka-nostalgia aga mulle tundus küll, et hoolimata kitsastest oludest ja täielikust segasumma suvilast, milles peategelased oma elu elasid, olid nad selles kohas ja ajas õnnelikumad kui enamus tänapäevaseid inimesi ning elu oli oma kohatises absurdsuses ikka kõvasti lõbusam.

Ahjaa, filmi lõpetab autori pühendus oma "isale, kes lõpuks ei saanudki mu lapsepõlve lugudest midagi teada". Sweet!

10/10

Hispaaniast ja viinaveest

Õigupoolest on selle asjaga täna õhtul nüüd niimoodi, et kuna ma mõtlesin, et ei hakka oma kokkumöksitud õhtusöögi (saaremaa grillvorstikesed ja pannilt üle lastud juurikate mix koos tibakese jalapeño ning päikesekuiva tomati pestoga) kõrvale veinipudelit lahti tegema (üksinda nagu ma olen), vaid teen omale hoopis järjekordse versiooni apple martinist, siis juhtus nii, et ühest mitte just kõige väiksemast klaasitäiest sai kaks ning tulemus on käes. Kergelt õhuline olek nimelt. Samas, nagu ütleb Professor: "Aga sellest ei ole mitte midagi!" Ning kui ma veel sattusin kodanik Hankewitzi blogist lugema ta hala sellest, et ta kohe mitte ei saa aru, mismoodi ontlikud hispaanlased (kõik need flamenco'tavad naised ja hobustega ringikärutavad mehed) endale juba teist korda nii jubeda saatuse valisid (tsitaat: "kuidas on võimalik, et need, traditsioonidest ja religioonist lugu pidavad inimesed suutsid endale valida peaministri ja valitsuse, kellele on traditsioonid, perekond ja religioon üks kama kõik ja kes parema meelega tegelevad majanduse põhjalaskmise ning terroristidele järeleandmiste tegemisega."), siis... nojah, igatahes on lõbus. Muidugi on selles, et kallis kaasmaalane nii murelik on, ka pisukest dramaatikat aga mitte sellest ei tahtnud ma...

Et tänane apple martini sai olude sunnil segatud Liviko kirsimaitselisest viinast (annab muide väga põneva nüansi!), siis meenus seda pudelit käes keerates hiljutine veebisõda teemal Saku vs. A le Coq õlled (õieti küll Põhja-Eesti versus Lõuna-Eesti vesi, mida nimetet õllevabrikud tarbivad) ning ühe veendunult tartlaste kesvamärjukest eelistava persooni mitte väga ammune sõnavõtt teemal "Maailma parim viin on YX!" Nojah, kas see vesi nüüd just täpselt samast veehorisondist pärineb, kuskohast Sakugi oma õlletoorme võtab aga ma julgen küll tõsiselt kahelda, et Liviko oma YX-vodka jaoks vee kuskilt Setumaa puuraugust päälinna kohale veab. :)

Noor esteet

See oli... Ei, aitab küll, juba kolmas postitus järjest sama algusega.

Igatahes lugesin meie veebiajakirjanduse aust, uhkusest ja südametunnistusest toredat lugu ühe vahva hiina tüdruku tegemistest ning selle peale tuli meelde, et ma ise olevat paraja pätakana millalgi seitsmekümnendate keskel marssinud parajasti laua taga raha üle lugeva ema juurde, koukinud kulmu kortsutades kupüüride seast välja ühe igavesti närtsaka ja kulunud kümnerublase ning teatanud, et see on nüüd küll nii vana ja kole raha, et selle me viskame kohe minema.

Kui pilusilmse preili näol oli tõenäoliselt tegu riigiisade kursile hästi pihta saava kodanikuga, kes otsustas kiirkorras paar sammukest kommunismile lähemale jõuda, siis minu puhul oli ilmselgeks põhjuseks juba õrnas eas avalduvad kalduvused. Sedakorda siis esteedi omad.

Ajast ja lehest

See oli eile kui pealtnäha täiesti juhuslikult sattus minuga vestlema üks minu jaoks absoluutselt võõras tütarlaps, kellega siis sai diskuteeritud erinevatel teemadel alates kodumaisest rahvuslikust kunstist kuni rookatuste arhitektuursete elementide eripärani. Kuni veidi enne lahkumist selgus, et neiu on ühest ajakirjandusväljaandest ning uudiste hapukurgihooajal oleks ju äärmiselt põnev mõne huvitava inimesega intervjuu teha. Mina, maalt ja hobuseta nagu ma olen, ei saanud muidugi absoluutselt aru keda täpselt selle huvitava inimese all silmas peeti.

Täna tuli loole järg. Umbes tund aega tagasi viis saatus (tõenäoliselt küll mõne lugu nõudva toimetaja isikus) mind kokku ühe taas minu jaoks täiesti tundmatu inimesega, ainult seekord oli selleks üsna kena pisemat kasvu rõõmsameelne noormees, kellel võttis vestluse alustamine küll tsipa kauem aega kui ta eellasel. Hoolimata päeva jooksul tarbitud mõningasest alkoholist, mille lõhna veel õrnalt tunda oli. Õnnetuseks olin ma aga oma tänase ajagraafikuga niigi totaalselt jännis ning mul lihtsalt polnud aega jutulõnga veeretada. Nõnda pidin ma suhteliselt järsult selle keskustelu katkestama ja ette ning taha vabandades minema tormama. End intervjueerida poleks ma muidugi niikuinii viitsinud lasta (muide, erinevalt eilsest tütarlapsest suutis noorsand end tutvustada kui ajakirjanikku ning oma soovi ka korralikult sõnadesse panna) aga niisama oleks võinud ju kutiga igal juhul plägiseda. Näiteks elust, hiirtest ja inimestest.

Nad on muidugi seal ajakirjandusväljaandes igavesti nutikad. Kui tütarlapsega ei läinud õnneks, siis proovisid poisiga ja nüüd ma jään küll huviga ootama, kelle nad järgmiseks saadavad. :D

Reklaam "Ulme"

Ikka kuradi hea reklaam, nostalgia (meie esimene pealtlaetav Panasonic'u videomakk!) ja puha. (Y)

Kuduv, küpsetav ja keetev telefon?

See oli umbes-täpselt kaks ja pool aastat tagasi kui ma viimati telefoni välja vahetasin ja suundumus oli tegelikult siis juba ammu olemas. Nimelt selline suundumus, et helistamiseks mõeldud abivahendile topiti sisse kõikvõimalikke lisasid. Ja nagu tänane päev tõestas, on praegu praktiliselt võimatu kiiresti leida telefoni, mis oleks helistamiseks. Ning ehk ka veel SMS-ide saatmiseks. Ma hästi ei mõista, miks ma pean ostma telefonikujulise ja -nimelise riistapuu, mis lisaks ka koob, keedab ja küpsetab? Seda enam, et kõike natuke tegev vidin ei tee mitte midagi korralikult. Lõppude lõpuks on fotode tegemiseks fotoaparaat, interneti jaoks arvuti (ma ei viitsiks niikuinii veebi läbi mobla lukuaugu-suuruse ekraani piiluda), taskumuusikamasinana töötab ideaalselt iPod ja tõesti, kui mul muffineid vaja peaks olema, siis ma küpsetan neid ise või alustan selleteemalisi läbirääkimisi Muffinman'iga.

edit: Ah et mis telefon? Aastatepikkuse Ericsson'i patrioodina sai selleks W660i. Eelmine, T290i, hakkas möödunud nädal Konstantinoopolis veidralt käituma ja taskus end ise lahti lukustades ning omaloominguliselt välja helistades mulle arvet tegema. Lisaks oli selle aku kah juba mitu kuud niikuinii üpris kehvapoolne.