Lokalveränderung ja muud üritused, osa kaks

20. detsember Igatahes ei olnud see veel mingi mõistlik aeg, mil moblade äratused plärisema kukkusid ja me voodist välja ronisime. Hää küll, mina ronisin sinna küll varsti veidikeseks ajaks veel tagasi aga kaasa läks vapralt veel unest poolkinniste silmadega mingeid tööasju ajama. Brrr...

Tunni või paari pärast ajasin ka mina end viimaks otsustavalt välja ning marssisin "oma" kohvikusse hommikuteed ja pirukat manustama. Šokolaadiekleer, mille ma kah vanade aegade meenutuseks ostsin, ei olnud sel hommikul just parim valik. Mitte küll et ekleeril midagi viga oleks olnud.

Täiesti ettevaatamatult sattusin ma ühel hetkel ka Pärnu maantee Rahva Raamatust mööda astuma. Et meil oli mõne tunni pärast linnalähedastesse piirkondadesse üks külaskäik planeeritud, siis olin ma endale pidulikult lubanud, et ma ei osta mingeid raamatuid, sest ma ju ei viitsi ju neid vahepeal tagasi apartmenti viia ja veel vähem viitsin ma neid terve päeva kaasas tassida. Kas ma suutsin oma lubadust pidada? Häh, think again! Hea oli, et mul oli kaasas vaid väike üleõlakott ja sinna mahtus fotoka kõrvale vaid täpselt seitse köidet ning (nagu hiljem selgus) jäi veel üle täpselt vajalik ruum, et külakostiks ostetud veinipudel sinna mahutada. Apollost ma igatahes läksin juba ettenägelikult suure kaarega mööda...

Me pidime kaasaga kella kahe paiku kokku saama, niisiis oli mul veel veidi aega üle, mida laiaks lüüa. Kolistasin siis Viru keskuses ringi. Niikuinii pidin ma ka veel veini ostma ja lõpuks haarasin sealt viimase saadaoleva pudeli Beaujolais nouveau'd. Me olime sõprade kohvikus mõni nädal varem küll juba tänavuse uue veini ära proovinud (sel aastal osutus selleks esimeseks pudeliks Albert Bichot' toodang ja me tunnistasime siis selle viimase viie aasta parimaks nouveau'ks) aga kõik ei ole ju nii tublid kui meie ja niisiis sai ka kraad "peenem" vein valitud: George Duboeuf'i Beaujolais villages nouveau. Tegelikult on hea meel näha, et veel mõni aasta tagasi seda turgu Eestis ainuvalitsenud hiiu Duboeuf'i kõrvale on tasapisi ilmumas ka pisemate tegijate toodangut. Eks see "uue veini" jura kõik ole muidugi üks suur hype (kes see üle ilma tuntud veinikriitik nüüd oligi, kes ütles, et juua Beaujolais nouveau'd on sama hea kui kookide asemel koogitainast süüa?) aga vähemalt selline meeldiv. :)

Loomulikult sain ma Kaubamaja toiduosakonnas veiniriiulite vahel jälle kokku ka ühe ammusest ajast tuttava selliga, kes oli tulnud koos oma kutiga kodust külmikut söögikraamiga taastäitma. "Loomulikult" seepärast, et viimasel ajal me kohtume temaga nii umbes korra aastas ja miskipärast alati just selles Viru keskuse kvadraadis...

Siiberdasin veidi veel plaadiosakonnas ringi (ei ostnud midagi) ning siis saime kaasaga Mmuah'i kõrval raamatupoes kokku. Kiusatuste vältimiseks ma marssisin kohe aknaaluse sohva juurde ning observeerisin raamatute asemel inimesi. Selle mõne minutiga, mis ma ootasin, leidis uue omaniku vähemalt kolm Mihkel Raua raamatut. Iga kolme-nelja minuti tagant raamat ja seda vaid ühes poes! Pole üldse paha, mis sest, et tõsisema statistika tegemiseks see vaatlus muidugi mitte kuhugi ei kõlba. Fakt on, et enne pühi said Raud&Tammer taas üksjagu jõukamaks. Good for them!

Nagu alati, selgus täiesti ootamatult, et aeg on vahepeal alatult kiirkorras edasi rühkinud ning me tormasime bussipeatusesse. Jõudes sinna küll mõni minut enne graafikujärgset aega, hakkas varsti tekkima tunne, et see buss on nüüd kas hulga varem väljunud või hoopis tulemata jäänud. Ja see meile vajalik transpordivahend käib laupäeviti vaid neli või viis korda päevas... Igaks juhuks ootasime enne plaanide ringi tegemist veel natuke ning seekord oli Fortuna meile armulik: kaheksa minutit peale plaanijärgset väljumisaega kolises rauakolakas ette ja me võtsime positsioonid sisse.

Järgmised nelikümmend minutit või nii saime me vaevu läbipaistvatest akendest nautida linnaekskursiooni võlusid. Enne perifeeriasse jõudmist keerutab see kuramuse bussiloks läbi absoluutselt kõik võimalikud tänavad ja on täiesti arusaamatu, kuidas bussijuhtidel seal pea ringi käima ei hakka. Kui me lõpuks uuesti värske õhu kätte tuigerdasime, istusime me ümber meile vastu tulnud külalislahke peremehe autosse ning meid sõidutati linnast päris välja. On endiselt täiesti debiilne, et Tallinna ümbrus on täis ehitatud tuhandeid elamurajoone aga sealsed elanikud ei saa liikuma muud moodi kui isiklikku autot omades. Ilmselgelt on Eesti Nokiateks piirialade olematu või vähemalt kõvasti alaarendatud infrastruktuur ning asjaolu, et see ei huvitagi mitte kedagi. Vähemalt ei huvita see neid kõrgepalgalisi, ametiauto ja autojuhiga varustatud pakse ülikondi, kelle otsustusest midagi sõltuks. Jätkuvalt, palju õnne, Eestimaa!

Igatahes olime me lõpuks kohal. Tegelikult on A&M'i juurde külla minna muidugi alati ainult puhas rõõm ja nii me potsasime peale kohustuslikku pühadekingivooru nende sohvale maha ja peremees korkis esimese veinipudeli lahti. Vana hea Kleine Parys Pinotage - vein, mida me Aafrikast tagasi tulles kõikidele promosime ning vist kümneid pudeleid igale poole kaasa võtsime. Selline hea ning üsna isikupärane moosine rüübe (tõsised veiniusku fännid panevad mu sellise väljendi eest muidugi nüüd kirikuvande alla...), mis kindlasti mõnele inimesele ka vastumeelt võib olla. Niisiis lonksasime veini ning rääkisime maast ja ilmast. Kuni lõpuks teatas perenaine vastuvaidlemist mittesallival toonil, et nüüd on selline lugu, et teised külalised jäävad veel veidi hiljemaks ja temal sai ulukihautis vahepeal valmis ning et nüüd me hakkame küll kohe sööma. Kes oleme meie, et päkapikukleidis perenaisele vastu vaielda ja nii me kolisimegi diivanilt laua taha.

Et kingipakis olid seekord ka mõned vältimatult hädavajalikud aksessuaarid noorte inimeste moodsasse kööki, siis oli loomulikult vaja need ka sisse pühitseda. Me ei suutnudki kaasaga enam meenutada, kuskohast täpselt me neile selle käsitsipuhutud klaasikuuiku ostsime (lõpuks jäid sõelale kaks võrdselt võimalikku valikut - kas jaanuaris Viinist või augustis Münchenist) ja tuleb tunnistada, et lahtipakituina nägid nad imeilusad välja. Ma olin tegelikult jõudnud ära unustada kui lahedad need olid ja perenaine itsitas juba, et näedsa, nüüd hakkas teil endal juba kahju, et ära kinkisite... :)

Muidugi ei ole kõige targem tegu veini peale sügavkülmast võetud viina klõnksata aga ega me ei suutnud end ju ka talitseda ja seda va hundijalavett neisse pitsidesse ikka natuke mahtus. Laual olid hirvehautisele lisaks ka igavesti head kodused marineeritud seened ning kõiksugu muud mõnusat ampsamist, nii et üks viinapudel sai ikka väga kiiresti otsa ning teinegi tuli lahti teha. Lõpuks me küll lausa sundisime end viina rohkem mitte jooma, seda enam, et õhtul ootas meid veel üks üritus ees.

Ühel hetkel laekusid ka järgmised külalised, perenaise töökaaslane oma mehe ja lapsega ning sujuvalt läks jutt nende hiljutisele eksklusiivsele (kuid seda negatiivsemaid elamusi pakkunud) pühadelõunale Tchaikovskis. Juttu siinkohal praegu ringi panema ei hakka aga taaskord leidis kinnitust tõsiasi, et ühe firma hoole ja armastusega ülesehitatud maine kolinal põhja laskmiseks piisab vaid ühestainsast restorani töötajast, kes juhtub olema väga vale inimene väga vales kohas. Seekord tegi ta firma margi täis suhteliselt suure ja rahaka seltskonna ees. Kongratulatsioonid kõrtsile!

Siis me lobisesime edasi ja sõime veel natuke ning ma arvan, et siis me jõime veel veidike ka veini. Aga võib-olla ei joonud kah, tont seda peale seda viina enam mäletas... Natuke kohvi jõime igatahes. Ja see oli umbes poole seitsme paiku kui kaine autojuht meid viimaks lahkesti Laagrisse sõidutas ja me bussiga number kaheksateist tagasi südalinna poole loksuma hakkasime. Selleks, et kella seitsme paiku või nii järgmisele kohtamisele jõuda.

Bussis tuli mulle meelde, et ühele olulisele traditsioonile jäi seekord lõiv maksmata. Me joome ju A&M'i juures ALATI peremehe valmistatud maasikamargariitat ja sel korral jäi see tegemata. Me isegi rääksime sellest aga lõpuks suure sebimisega ununeski ära, nuuks...

Seda, kuskohas me täpselt Tohtrihärraga kokku saime, ma kah enam ei mäleta. Kusagil kesklinnas igatahes. Maandusime me aga ühes oma tänavustest stammkohtadest, In Studio Vinum'is. Kui kunagi avamisel tituleerisid nad end suurima veinivalikuga kohaks, siis seekord võretaguste riiulite vahel ringi uidates jahmusin ma peaaegu kaineks. Kõigil riiulitel ulus vaid tuul, nii vähe pudeleid polnud ma seal küll kunagi näinud. Sommeljee kurtis kah, et nad ei jõua niipalju juurde vedada kui eest ära ostetakse ja sama trendi jätkudes võivad nad aasta alguses poe mõneks ajaks kinni panna, sest lihtsalt KÕIK vein on ära ostetud. Mis on muidugi taaskord näide sellest, kuhu kümnete tuhandete töötusest depressioonis inimeste koondamishüvitised kuluvad.

Me jõudsime kaasa ja Tohtrihärraga lõpuks ühisele seisukohale, et vabalt võiks jätkata näiteks mõne lõuna-aafriklasega aga siin tekkis pisuke tõrge. Kogu valik vikerkaarerahva* maa punaveinidest, mis selleks õhtuks alles oli jäänud, mahtus täpselt kolme üksiku pudeli sisse ja ükski neist ei kiljunud meile "Vali mind!". Lõpuks ohkas sommeljee saatusele alistunult ja otsis kusagil kõrgeimal riiulil säilinud kahest pudelist Simonsig'i 2001. aasta Tiara'st meile välja ühe. See oli hea! Võtsime kamba peale veel ka taldrikutäie tapas'eid ja ühest pudelistki sai kaks. Tõsi, viimast Tiarat keeldus sommeljee vabandusi paremale ja vasakule puistates meile müümast (see oli kellegi poolt reserveeritud) ja lõpuks võtsime me siis hoopis pudeli uus-meremaalase Kim Crawford'i merlot'd (2004 Hawke's Bay). Crawford'i imehea karusmarjane sauvignon blanc oli meil 2008. aasta suve avastuseks ja menujoogiks (või õigemini oleks olnud kui need head Marlborough' piirkonna sauvignon blanc'id ainult nii kuramuse kallid ei oleks...) aga sama tootja punaseid veine me polnudki varem proovinud. Noh, üldiselt ei olnud ju paha aga Tiara oli sel õhtul igatahes rohkem mokkamööda.

Mingil ajal vedisime me end veinikeldrist välja ja kuna mina nõudsin puhtast inertsist Lokalveränderung'i, siis leidsime me end ühel hetkel taas eelmise õhtu kultuurišoki kohast Savoy esimesel korrusel. "Meie" sohva oli hõivatud ja me pidime veidi kaugemasse nurka taanduma ja seal järjekordse veinipudeliga alustama. Õnneks said sohvahõivajad ise kah aru, et nad käituvad meie suhtes veidi ebaviisakalt ja lahkusid üsna pea ning juba ma tormasingi võidukalt oma klaasiga sinnapoole. Samas suunas oli ka teistest laudadest alanud mingi rahvamatka moodi liikumine aga ma jõudsin esimesena ning okupeerisin piirkonna! Ja siis sai ka see veinipudel otsa...

Kaasa oli tegelikult juba mõnda aega haigutusi maha surunud ning peale kiireid nightcap'iks tituleeritud kokteile õnnestus neil mind peaaegu ära rääkida ja veenda, et oleks nagu aeg kodu poole kööberdama hakata. Aga siis ma vaatasin kella ja selgus, et südaööst ning toomapäeva algusest (muudest samale päevale sattunud sündmustest ja juubelitest rääkimata) puudus vähem kui veerand tundi ja sellist päeva ei saa ju ometi tähistamata alustada! Niisiis pidasin ma baaridaamiga veidi sõjanõu, tellisin lauale klaasid ja täpselt südaööl kepsutas tütarlaps meie laua kõrvale ning tegi mõõduka pauguga lahti pudeli Freixenet'd.

Järgmiste tundide jooksul oli meil taaskord võimalus observeerida väljas kihavat elu ja natuke aega püüdis üks osa sellest kihavast elust oma alkoholist läbi imbunud, mittemidaginägevate silmadega läbi klaasi ka meid vaadelda aga ega tal sest midagi suuremat välja tulnud. Üsna kiiresti sai selgeks, et ka klaassein ei suuda talle püstipüsimiseks vajalikku tuge pakkuda ning ta vajus mööda klaasi libisedes lihtsalt kossti sillutisele kokku. Kuni mingid sõbrad (hiljutiste sündmuste taustal ma vähemalt loodan, et need olid sõbrad) ta minema lohistasid. Ja üks teine kutt viskas end tänavanurgal mitu korda järjest selili lörtsihange ning siputas naerust lõkerdades käsi ja jalgu. O tempora o mores!

Lõpuks olid need küll juba väga varajased hommikutunnid kui meile tuli taaskord meelde, et järgmisel hommikul pidime me kell 8.50 olema kained ja vastutustundlikud kuna meid koos mitmekümne naisterahvaga ootas ees väljasõit rohelusse, viimase advendipühapäeva jumalateenistus ja hilisem koosviibimine ühes maakõrtsis. Esimese nõude täitmiseks oli ilmselgelt liiga vähe aega jäänud, teine võis veel kõne alla tulla ja nüüd ei aidanud küll enam miski, nüüd lihtsalt pidi magama kobima.
___
"Rainbow Nation" on apartheidi-järgse LAV'i sünonüüm.

/taaskord, on olemas võimalus, et lugu järgneb/

Lokalveränderung ja muud üritused, osa üks

Meile sattus mõne päeva eest lauale üks pudel mõnusat Simonsig'i veini ja me hakkasime kaasaga juurdlema, et kas me eelmisel suvel ikka käisime ka selles veinimõisas. Minu meelest me jõudsime oma Stellenbosch'i tuuri ajal teiste mõisade seas tõesti ka sinna aga sajaprotsendilist kindlust enam ei ole. Mis viis selleni, et kaasa kurtis, et niimoodi see läheb kui keegi ei viitsi päevikut pidada. Et ilmselgelt olin see "keegi" mina, siis vahelduseks mõned märkmed pühade-eelsest ja -aegsest ajast.
-----
19. detsember. Logistasin maapealse ühiskondliku transpordi ustava jüngrina pealinna ja seekord oli taaskord õnn ja rõõm sõita sellise bussiga, mille vedrustus oli sätitud andma sõitjatele sama raha eest rohkemat. Ühel teatud paarikümnekilomeetrisel teelõigul, mille kate on hoolimata aastakümneid kestnud, pea iga-aastasest remondist, üksjagu treppis ning suvalistest kohtadest ära vajunud, said reisijad end loksutada üles ja alla, paremale ja vasakule ning aeg-ajalt ka ette ja taha. Seda viimast neil kordadel, mil bussijuht otsustas eesliikuvale rekkale väga sappa ronida ning järjekordset möödasõidukatset tehes avastas enda täielikuks üllatuseks, et alatult tuleb keegi ka vastu ja ainsaks abinõuks oli järsk pidurdamine ning oma ritta tagasi keeramine. Visaduse eest oli ta igatahes preemia ära teeninud, mis sest, et lõpuks ta ei saanudki enne tee neljarealiseks laienemist sellest veoautost mööda. Ja no lõppude lõpuks tõi ta meid ka ühes tükis kohale. Plusspunkt sellegi eest!

Meil oli Professoriga tehtud diil, et saame temaga üsna kohe kokku. Aga minu sõidu ajal helistas kaasa ning teatas, et tal tuli üks asi vahele ning enne paari tundi kohtumispaika ei jõua. Hää küll, otsustasime siis, et me alustame tütarlapsega lihtsalt oma olengut veidi varem ning kaasa ühineb meiega hiljem.

Sain Professoriga kokku Viru keskuses ja me juurdlesime veidi aega ühe riiuli juures, kus olid eksponeeritud sellised toredad lelud nagu seljakotiks maskeerunud Pull Peeter, kõht kommidest pungil ning lihtsalt mingiks pehmeks mänguasjaks taandunud Vallatu Juku. Äratundmisrõõm tuli eelkõige sellest, et mõned aastad tagasi tekitas Professor pealinnas üksjagu furoori, lugedes valju ja kõlava häälega mingis välikohvikus mu kaasale (ja ühtlasi ka kõigile möödujatele) ette raamatut "Mamma Muu kiigub" ning kommenteeris selle kiikuva lehma loo mahlakamaid kohti. Unustamatu kogemus, milles mina osalesin olude sunnil telefonikonverentsi kaudu! Nüüd me siis juurdlesime naerust kõõksudes, et kas Pull Peeter võiks olla Mamma Muuga tuttav? Ja kui ei, siis kas oleks hea mõte neid tutvustada? Vallatu Juku oleks aga kenasti sobinud ustavaks semuks Professori alatisele reisikaaslasele Kutsu-Jukule.

Vähemalt oli tütarlaps väga konkreetselt ära otsustanud, kuhu ja mis järjekorras me peaksime minema. Algatuseks taaskord Raekoja platsile lambaid üle lugema (sõnnikuhaisu järgi oli neid üsna lihtne leida ja ka peale kahekordset ülelugemist osutus neid endiselt seitse olema), siis konstateerima, et kuusk ikkagi on kõver (vahepeal oli nimelt tekkinud kahtlev võimalus, et sellise arvamuse kujunemisel võis oma osa olla ka eelmisel päeval tarbitud alkoholil) ning siis Vene tänava alguses asuvasse tuttuude (avati detsembri alguses) söögikohta Trattoria Enoteca La Bottega, mis eesti keeles nimetab end mingil arusaamatul põhjusel küll mitte trahteriks vaid hoopis restoraniks. Tegemist on järjekordse (see on neil vähemalt kaheksas asutus juba...) "Sparkling Group'i" kuuluva söögikohaga, mis, olles küll kõike muud kui odav koht, on võtnud endale ometigi ka ülemise hinnapiiri ja kõikide roogade hinnad jäävad alla 300 krooni. Aga seda kõike tean ma ainult tänu menüüle, sest süüa meil seal ei õnnestunud.

Nimelt algas just siin meie reedeõhtune odüsseia. Selgus, et õhtul kella veerand seitsme paiku on täiesti võimatu sinna sisse saada kuna kogu maja on reserveeritud. Et osa seltskondi oli küll veel saabumata, nihverdasime me end vähemalt klaasikeseks veiniks ühe lauakese taha istuma ja meile anti armulikult tunnike aega. Võtsime siis oma veinid (välja valas need üks nunnu aga miskipärast väriseva käega noor kutt) ning kukkusime ümbrust kritiseerima. Pooletunnise targutamise järel jõudsime aga järeldusele, et lõplikku otsust ei saa ometigi teha enne kui ka köök on järele proovitud (menüü on muide intrigeeriv ja haa! nad pakuvad ühe vähese kohana ka gnocchi'sid!!! - ma tõesti ei saa aru, miks Eesti kubiseb kõikvõimalikest itaalia söögikohtadest aga neid mõnusaid tuhliklimpe ei suvatse eriti keegi menüüsse panna...) ning panime selle oma tulevikuplaanidesse kirja.

Hea küll, lõpuks tuli nunnu kutt meile viisakalt märku andma, et aeg hakkab läbi saama ("Ma loodan, et kõik oli korras...") ning kuigi me algul ei tahtnud vihjest aru saada, lonksasime me siiski lõpuks oma klaasid tühjaks, maksime arved ja astusime edasi. Lõppude lõpuks oli meil vaja ju koht leida, kuhu ka mu kaasa, kes juba oli teel töölt sihtpunkti, oleks mahtunud. Ja me käisime lõpuks läbi praktiliselt kõik piirkonda jäävad söögikohad. Välja arvatud Tschaikovski. Aga kõigis teistes kohtades ei olnud lootustki löögile pääseda. Klafirad, Troikad, Elevandid, Dominicid, Kloostri Aidad ja nii edasi - kõik olid puupüsti täis. Korraks tekkis lootus Controventos, kus oli kahene laud täiesti saadaval aga kuniks me pidasime läbirääkimisi kolmanda koha üle (noh, et kasvõi lisatool laua kõrvale lükata), suutis üks teine tütarlaps sellegi mingile põdrapaarile ära anda. Kui meid lõpuks ka Balthazari ukselt tagasi saadeti, ei suutnud Professor end enam talitseda ja uuris letitaguselt proualt, et kas nad ei ole kuulnud, et praegu on majandussurutis? Proua ehmatas veidi ja teatas, et neil küll ei suru. Nagu ka näha oli...

Viimaks, kui me olime juba valmis minema tagasi Vene tänavale ja vaatama, et kas Toscanas (mis ainsana oli varem suhteliselt hõre aga kuhu meid tol õhtul just eriti ei kutsunud) on veel ruumi, õnnestus mul tütarlapsele ("Tütarlaps - see olen mina!" ütleb Professor alati kui ma näiteks mõnele kelnerile kusagil mainin, et tütarlaps otsustas uuesti veinikaardil pakutavat piiluda...) auk pähe rääkida ja me marssisime Kaerajaani teisele korrusele aknaalusesse lauda. Kust avanes imeilus vaade jõuluturule ja kerges lumesajus säravatele Raekoja platsi tuledele.

Kui see koht millalgi kevadel avati, siis me seisime kunagi kaasaga tükk aega akna taga ja kommenteerisime totakaid roanimesid aga ma mäletan, et ma pidin nende plussiks mainima, et kuigi püüdlikult oli iga teise roa sisse topitud mõni sisutu aga see-eest nii peen võõrkeelne väljend (bruschetta kiluga rukkileivast? tiramisù kamast?? redisest gazpacho???), suutsid nad erinevalt paljudest teistest "peentest" söögikohtadest need nimed ka õigesti välja kirjutada. Pärast seda on kaasa paar korda seal käinud ja väga ei porisenud, niisiis tahtsin ka mina selle koha üle vaadata.

Kui me peale väikest segadust ettekandjatega olime Professoriga esimese veinipudeli lauda saanud ning sellega juba ka poole peale jõudnud, laekus lõpuks ka mu kaasa ning me asusime menüüga tutvuma. Kuna on levinud (tõsi, mitte päris alusetu) müüt, et siinkirjutaja peab ju igal pool lambapraadi proovima, siis lasin ma endale meelsasti tallekarree põhiroaks kaela määrida, tütarlaps võttis kitsejuustuga kana ning kaasa tournedos'e. Mis muidugi ei olnud klassikaline tournedos Rossini aga see selleks. Kui sealne lahe kelner meile lõpuks praadidega lauda jõudis, sündis ühisest lõõpimisest õhtu hitt, mis lühidalt väljendudes kõlas niimoodi: "Kana tellis kana. Ja lammas lamba." Miks kaasa oma veiselihaga sellest geniaalsest mõtteterast välja jäi, ma isegi ei suuda enam meenutada. Võimalik, et põhjuseks oli asjaolu, et keegi ei teadnud, kas tegu oli lehma või pulliga. Mamma Muu või Pull Peetriga.

Teate, see lammas ei olnud ju üldse mitte halb ja kaasa loomalihakilluke oli kah lausa hea aga... Maksta terve miljon viie pisikese ribikondiotsa eest oli ikka natuke palju. Isegi siis kui neil restoranimajanduses veel väga ei suru.

Veel. Noad ja eriti kahvlid ei ole seal kõige õnnestunumad. Vähemalt mitte koosluses nende taldrikutega. Mitu korda tahtis kahvel taldriku serva najalt kolinal laua alla maanduda ja see ei olnud ainult ühe inimese probleem. Et meil Lendava Lapšaa Lokaal (s.t. Clazz) juba on ja terminoloogilised finessid on meie ühine nõrkus, siis ristisime me selle koha Kukkuva Kahvli Kõrtsiks.

Desserdiks võtsime meie Professoriga selle totaka nimega kama-tiramisu ning kaasa tellis mingi külmutatud koogi moodi asja ja ma pean kohe ära õiendama, et see viimane mulle üldse ei meeldinud. Minu probleem muidugi. Nagu ka see, et seesamune võlts-tiramisu mulle jälle hirmsasti maitses ja selle eest olen ma kunagi teine kordki valmis 70 krooni maksma. :)

Kõik muudkui räägivad (või vähemalt omal ajal rääkisid) Kaerajaani tahmahõngulisse mantelkorstnasse peidetud moodsast kempsust. Mina igatahes suhtusin sellesse üsna umbusklikult, sest niipalju kui me oma hea kempsuvaatega lauast selles suunas kiikama sattusime, oli nii, et sisse läks mõni poiss ja mõne aja pärast tuli välja hoopis mingi tüdruk. Igatahes hoiatasime me Professorit igaks juhuks sinna sisenemast, sest me ei suutnud küll välja mõelda, kelleks tema muunduda võiks. Tema ei pidanud meie murelikust hoolitsusest aga midagi ning käis ikkagi asutust seestpoolt uudistamas. Õnneks küll hullemate tagajärgedeta, sest uksest väljus proua üsna samasugusel füüsilisel kujul nagu me teda tunneme. :)

Selleks ajaks oli rahutus taas meie hinge pugenud ning meil oli vaja oma Lokalveränderung'i jätkata. Teate, vahepeal ei olnud midagi muutunud. Kuhugi ei mahtunud sisse! Kolme Näoga Mehe ukse taga pidi mingi väljuv jõmm siseneda üritava Professori äärepealt ukse ja kiviseina vahel lehtõhukeseks pressima aga see oli ka ainuke terav elamus, kõik ülejäänu oli rutiinne veendumus, et ei ole siin Maarjamaal mingit surutist. Võimalik küll, et õigus oli hoopis mu kaasal, kes arvas veendunult, et kõik need inimesed kulutavad lihtsalt masendusest oma värskelt kätte saadud koondamishüvitisi.

Kui me olime lõpuks juba äärepealt valmis minema taevas teab mitmendat korda Angeli kohvikusse (eksole, depressiivsed ajad lihtsalt nõuavad vahel meeleheitlikke otsuseid), naeratas meile õnn ja Savoy hotelli esimesel korrusel paikneva baari aknaaluselt sohvalt tõusis püsti mingi seltskond ja enne kui keegi arugi sai, olin ma selle juba hõivanud. Järgmised kaks tundi tiksusime me veinipudelite taga ja vaatasime "Sõpruse" ees toimuvat melu. Mu kaasa, kes polnud ammu niisuguses piirkonnas nii hilja väljas viibinud, igatahes sai kultuurišoki. Mõelda, et veel kella kahe paiku seisab Hollywoodi ees mitmekümnepealine seltskond, kes kannatlikult ootab sissesaamist ning et kogu tulevane purtskaevu ala kubiseb paraja auru all inimestest, keda on seal rohkem kui tipptunnil Viru tänaval... Kella kahe paiku hakkasime me igatahes tasakesi laiali minema, tellisime Professorile hotelli portjee lahke abiga mõistliku hinnaga takso, veendusime, et tütarlaps tõesti korralikult ka korraliku auto peale sai ning tatsasime ise kah oma apartmendi poole. Mingil hetkel tuli mul veel kange tahtmine minna Pegasusesse mustikamojitot jooma (ma olin ju muidu nii kaine, nii kaine...) aga mulle suudeti mõistus pähe panna.

Terve õhtu Professorit vaevanud dilemma, et kas me nüüd kõik need kaheksa pluss natuke tundi hängisime või tšillisime, jäigi lahenduseta.

Kogu ettevõtmise traagilised tagajärjed selgusid aga millalgi vahepealsel ajal kui me veel kord lammaste aedikust mööda läksime. Seitsmest lambast oli saanud viis ja ei aidanud ka see kui me neid mitmeid kordi üle lugesime ning Professor vahepeal koguni heinaküna alla piilus. Nagu mu kaasa kommenteeris: nojah, mõni ju sõi lambakarreed...

/võimalik, et lugu järgneb.../

Veider

See, et me suutsime Emandaga ühe veini (miski tšiili sauvignon blanc oli) maitsest eraldada ananassi ja mitmeid teisi eksootilisi frukte, on normaalne. See, et me sellesama veini aroomist mõlemad muuseas ka mädarõika tuvastasime, on juba arvatavasti märk lähenevast, kummalise nüansiga delirium tremens'isest.

(Paarile püsilugejale: ei, seekord ei olnud veinis ei võid ega vanilli. ;) )

Usalduskriis

Lugu elust enesest. Ühe tuttava kodaniku elukaaslase näitel. Loodetavasti ta ei loe seda, sest muidu ma saan kardetavasti kolaka. :)

Viibis nimelt nimetet persoon mõne aja eest olude sunnil ühes lõbusas ja üha lõbusamaks muutuvas seltskonnas aga paraku oli ta mõni tund varem söönud tavapärasest suuremat kehasisest gaasieritust tekitavaid delikatesse. Ja nii ta siis seal kimbatuses istus ja niheles ning püüdis kõigest jõust enda organismis toimuvaid protsesse mõttejõuga neutraliseerida. Asjatult. Gaasid muudkui kogunesid ja otsisid väga konkreetselt väljapääsu. Lõpuks kargas inimene püsti ja taandus pealtnäha täiesti juhuslikult mingi potis kasvava lopsaka toataime taha ning otsustas seal tasakesi asjaga ühele poole saada. Nagu mu kadunud vanamees oleks öelnud: "tal oli plaanis salasitta sahistada."

Ettevõtmine olevatki edukalt alanud ning keegi polevat vaikset aromaatset visinat tähele pannud. Aga siis oli asi ootamatult käest ära läinud ja hirmsa partsumise ning plörtsumisega väljus hädalise kehast lisaks gaasilisele materjalile ka oluliselt vedelamaid ning tunduvalt krehvtisema lõhnaga olluseid. Ja õnnetu inimeseloom oli enne ürituselt põgenemist ahastuses porisenud, et ajad on nii hulluks läinud, et inimene ei saa enam iseennastki usaldada...

"Ka rikkad surevad" - VII osa

Mnjah. Niimoodi see läheb kui sa oma mineviku kallale pääsed. Igatahes leidsin ma eilse arhiiviketaste luhvtitamise tuuri käigus üles ka ühe jupikese oma 1992. aastal trükimeedias ilmunud grafomaaniast. Kokkuvõttes oli tegemist kamba tänaseks enamasti prominentideks saanud kirjatsurade ühistööna valminud "järjeloost" (või õigemini olid need küll pildikesed jõukurite kurvast elukangast, mida peale suure raha ja suremise midagi muud ei ühendanudki), mis omakorda oli inspireeritud esimesest tõelisest hittseebist Eestimaa (ja tegelikult kogu endise N. Liidu) teleekraanidel "Ka rikkad nutavad". Kui keegi veel mäletab seda aega, siis neil minutitel, mil helesinise ekraani olid vallutanud vesistavad latiinodest miljonärid, said isegi siinsed militsionäärid rahulikumalt hingata. Fakt on, et seriaali eetrisoleku ajaks tühjenesid tänavad ning isegi kuritegevus vähenes drastiliselt.

Et mul teiste osade autoriõigusi ei ole (iga osa kirjutas erinev autor ja õigused kuuluvad loomulikult neile: Kõlu, Kivirähk, Pino jpt), siis ülejäänud osade lugemiseks peate raamatukogudesse astuma. Need teised osad on, muide, loomulikult paremad kui see alljärgnev. :)

Ka rikkad surevad - VII. osa

Ühel varasel hommikutunnil istus sir Steven Son, kuulsa Tangate'i suguvõsa viimane esindaja, oma tuhandetoalise maja rõskel keldrikorrusel, jõi otse pudelist lahjendamata viskit ja oli vihane.Ta kannatus oli katkemas.

Sir Son, üks maailma rikkamaid inimesi, kelle varandus ulatus sadadesse miljarditesse naelsterlingitesse, oli aastate eest valinud elukutseks rahakogumise. Nüüd kuulus talle losse kogu maailmas ja ta pangaseifid olid kuhjaga täis topitud kõiksugu väärisesemeid. Juba kakskümmend seitse aastat sisustas ta oma päevi kuldmüntidest kõnniteede ehitamisega oma üha uutes ja uutes valdustes. Kolm nädalat tagasi kolis sir Son vastostetud Sherville'i hertsogilossi. Selles kaheteistkümnekorruselises majas toimus aga midagi kummalist.

Igal õhtul, kui päevatööst väsinud vanahärra oma armsalt kiikuvasse voodisse heitis ja digitaalheliga stereounenägusid vaatama valmistus, ilmusid ei tea kust mingid vastikud viirastused ning hakkasid sir Son'i kiusama. Nad kõditasid teda kõrva tagant, kallasid tema pidzhaamataskusse sõstrasiirupit ja tegid muid tobedaid trikke, ise seejuures pidevalt pomisedes. Kõige rohkem pahandas sir Son'i see, et ta tontide jutust sõnagi aru ei saanud. Selline olukord pidi lõppema, tema aastates inimene vajas öösiti rahu.

Kõigepealt proovis ta kummitusi ära osta. Ta pakkus neile vaguni-täie kulda ja teise kalliskive, peaasi, et need ta majast lahkuksid. Imekombel haihtusidki solvunud vaimud põlglikult podisedes õhku. Sir Son tantsis juba suurest rõõmust kadrilli, kui hirmus mürtsatus teda akna juurde tormama sundis. Pargipuude vahel asuvas kuldkalakeste basseinis lösutas hiigelsuur naftatanker, pardast pardani sädelevaid briljante täis. Hoobilt mitu korda rikkamaks saanud sir Son'il hakkas sellest vaatepildist pea valutama ja ta oli sunnitud mitmeks päevaks sängi jääma. Sama edutult lõppesid vanahärra järgmised katsed viirastustest lahti saada.

Alles eile tellis ta oma paleesse sanepidjaama töötajad, kes siis tähtsate nägudega toad rotimürki täis puistasid ja hirmuäratavad karurauad üles seadsid. Sel ööl sir Son kummitusi ei näinud, kuid ka magamisest ei tulnud midagi välja. Päikeseloojangust vara-valgeni kostis tubadest plõksatusi, rauakolinat ja aevastamist. Hommikul selgus, et kasvatamatud tondid olid karuraudadega ära komposteerinud kõik seintel rippuvad maalid, koridorides püüdsid aga pilku rotimürgist kaunilt voolitud inglikujukesed.

Nüüd istus vaimudest vaevatud sir Son keldritrepil ja püüdis meeleheitlikult midagi mõjuvat välja mõelda. Äkki meenus talle üks ammune ajalehekuulutus, kus noor ja edukas kollipüüdja oma teeneid pakkus.

Kui hambuni relvastatud Jacky õhtuks Sherville'i lossi jõudis ja vanahärra voodi juures valvesse asus, oli sir Son veendunud, et saab lõpuks ometi rahulikult uinuda. Vaevalt oli ta aga pea padjale pannud, kui tundis näol jahedat tuulehoogu. Üllatunult ringi vaadates märkas ta kristall-lühtri ripatsite vahel mingit rabelevat tompu. Lähemal uurimisel selgus, et see on kenasti kookoniks keritud Jacky. Tema laserpüssid ja kadakakadad olid kaminasse püramiidi laotud ning põlesid seal rõõmsa leegiga. Sir Son'i öökapil istus vaikselt vilistav öökull ja laest langes pehmet rohelist lund.

See oli isegi paljunäinud miljardärile liig. Tigedalt kargas ta voodist välja ja hakkas ülikonda selga ajama. Sir Son otsustas selle lossi kohe mõnele totakale parteilasele maha müüa ja sõita oma Prantsusmaa jahimajakesse närve ravima. Ta tormas ukse juurde, et City'sse sõita, kuid lävel haaras endal ootamatult rinnust kinni ja tuikus korisedes voodisse. Majas valitsevat vaikust jäi rikkuma ainult laes tilpneva Jacky vigisemine.

Mõne aja pärast hõljus sir Son'i surnukeha juurde kaks endamisi pomisevat kurba valget kuju. Nukralt hakkas üks neist mingit punast vedelikku kuldpeekrist si Steven Son'i frakitaskusse valama, samal ajal kui teine vanahärra vasakut kõrvalesta "Parkeri" sulepeaga liigutas, ikka edasi ja tagasi, edasi ja tagasi...

Kümme aastat varem

Et mind on parajasti ilmselgelt tabanud grafomaaniliste toodete vorpimise kriis (mida võib ju ka ajapuuduse ja muu sellise taha varjata), siis otsisin läbi raskuste üles jupikese oma kunagisest kodulehest ja uploadisin selle oma praegusesse serverisse. Jutt siis veidi rohkem kui kümme aastat tagasi toimunud esimesest reisist Gran Canariale. Reisist, mis tagantjärele vaadates muutis mu elu tublisti. Mitte et see oleks muidugi selgunud enne kui sellest reisist juba rohkem kui aasta möödas oli. :)

Panin kogu jutu (nii teksti kui ka pildid ja "kujunduse" üles täpselt sellisena, nagu nad kümme aastat tagasi kunagises xoom.com'i serveris ülal olid. Jutt on ingliskeelne (või vähemalt minu toonases ettekujutuses inglise keelest) ja ma ei hakanud põhimõtteliselt ka ühtegi kirjavahemärki muutma. Tükike autentset ja defitsiitset kümne aasta tagust veebisaiti, mida ei ole isegi veebiarhiivides. :)

So enjoy: http://www.ancientboy.com/travel/travel98.html

Vabandust, ma ei saa tööle tulla, ma olen gay

Naljakas on fakt, et samalt IP-aadressilt, kuskohast tavaliselt kommenteeritakse iga viimast kui homoteemat kõige leebemal juhul fraasiga "peded on haiged!" (ja seda enamasti oma kümmekond korda ühe artikli all), ilmus nüüd uudise "Ma ei saa täna tööle tulla, sest ma olen gei." kommentaariumis hoopis selline tekst: "Mis kuradi vabandus on see et "ma olen gei, ma ei saa tööle tulla"...mis pededel on suuremad õigused w???...Keegi ei tule ju kaagutama, et on hetero ja ei saa sellepärast tööle tulla!"

Loogika ei ole tatipritsidel kunagi eriti tugev külg olnud. Otsustage siis ükskord juba ära, kas GLBT-rahvas on haige või mitte? Sest kui inimene on haige, siis on tal võimalik enda ravimiseks jääda koju ning saada töövõimetushüvitist. Mul poleks näiteks midagi selle vastu, et kõik need aastad, mis pensionini jäänud on, Haigekassa varudest laekuvat kindlat sissetulekut omada. Ja kui ma sellele ei kvalifitseeru, no mida te siis kraaksute sellest olematust haigusest tühja, eksole?
---
Miks ma ei ole võtnud sõna hiljutisel Mardna-ja-kõik-need-teised skandaalsel teemal? Sest mu seisukoha sõnastas ülitäpselt keegi blogija, kelle nime ma kahjuks taaskord ei suuda meenutada aga ta kirjutas umbes niimoodi: paljud geid mõtlesid Mardna sõnavõtu peale tülpinult, et: "oh! here they go again..."

Nii oligi. Tore, et keegi viitsis vastulauseid kirjutada ning diskussiooni tekitada (tegelikult on see sellistel puhkudel muidugi lausa hädavajalik - see oli nüüd mu aktivistipoolus, mis hetkeks välja lõi :) ) aga mind ennast pani see endiselt vohav lollus küll ainult õlgu kehitama.

"On äärmiselt oluline...

...et ühel koolil on direktor. See on lihtsalt optimaalne paratamatus."
Niimoodi tsiteeris Emand ühte haridussfääri funktsionäri. :)

Clear mind has left the building...

Wild viitab oma blogis artiklile järjekordsest laibast Wal-Mart'i territooriumil. Kirjatüki lõpus kirjutatakse: "These incidents at Wal-Mart do not help us "Live Better," as the corporation's motto says. They may persuade more shoppers to skip the Wal-Mart experience entirely. "

How American! Muide, kui mina oleks Wal-Mart'i omanik, siis mul oleks küll ainult hea meel sellest kui hullunud kahejalgsed idioodid ja muidu poevargad otsustaks edaspidi teisi asutusi külastada. Minu pärast võiks nad siis vahelduseks vabalt oma surmatramburaid tantsida ka teistes poekettides ja virutada mitte minu, vaid kolleeg-konkurentide poodidest.

Kirjaoskamatus

Majandussurutis (hoidku taevas meid ütlemast sõna "kriis", eksole) on ilmselgelt avaldanud survet ka inimeste ajudele ja neile ei ole veel kohale jõudnud, et kui nad ("veel" või "enam" - ons seal vahet??) lugeda ei oska, siis pole ju ka mingit mõtet osta endale raamatut, milles pole isegi mitte ühteainumastki pildikribulat ja mille lehekülgi täidavad ridade kaupa vaid mingid kummaliste kujudega kärbsemusta plekid. Mõned eriti suured snoobid võivad neid plekke ju ka tähtedeks kutsuda ning väita, et neist on võimalik moodustada mingit mõtestatud teksti aga ilmselgelt on see nende tarkpeade poolt puhas epataaž ning sellistel väidetel pole meie universumis küll mingit reaalset alust. Ulme majandussurutise tingimustes vms.

Miks üritavad inimesed endale osta klassikalise kirjanduse tähtteoseid kui nad ei suuda kokku veerida isegi lauset "Saatmine ainult tähitud postiga."?

Interluudium

Vedisin end peale rasket tööpäeva (eksole, ega see pole naljaasi üheteistkümnest üheksani tarka nägu teha, sinna vahele aega varastades PÖFF'ilt läbi tormata ja pärast veel suppi sööma minna, mis summa summarum tähendas loomulikult mitte kõige karskemat laupäeva) koju ning kõik see lõppes sellega, et kaasa norskab praegu voodis ja mina küpsetan apelsinimaitselist vermutit (Cinzano Orancio) lonksates ahjus liha, mida lähitundidel arvatavasti mitte keegi sööma ei hakka. Küpsetan niisiis lihtsalt seepärast, et seda mitte raisku lasta.

Ja kui keegi suudaks mulle veenvalt ära seletada, miks ma täna varahommikul, ilma igasuguse nähtava põhjuseta, nägin unes ühte väga toredat kutti ühest väga ammusest minevikust, siis sellele võin vabalt pudeli korralikku veini välja teha. Kle U., sa võid selle ka ise saada kui sa viitsiks mulle märku anda, mille kuradi pärast sa ikkagi niimoodi üle aegade mentaaltasandil välja ilmusid? :)
---
Muidu. Eelmisel ööl sai lähiöid arvestades tehtud magamise rekord: kokku oma kuus tundi. Varasemad neli ööpäeva möödusid masohhistlikult hammast (õigemini küll poolt pead) valutades vahetevahel viie minuti kaupa tukkudes ning sellega tunduvalt väiksemaid ajaande unejumalanna altarile ohverdades. Ja kuna ma ei leidnud sahtlist üles oma hambatange, siis ei saanud ma ise hakata asjaga tegelema (meediku pojana ei olnud mul loomulikult vähimatki kahtlust, et ma sellega hakkama ei saaks) ning sundisin end eile varahommikul lõpuks end hambatohtrite juurde minema. Kus selgus siis, et mu loomulikust intelligentsist pärinev tarkus vedas mind alatult alt ja üldsegi mitte see hammas ei läinud loosi, mille väljakaksamist mina nõudsin, vaid hoopis üks teine. Ning kõige piinlikum on, et austet tohtriproual oli loomulikult õigus.

Vaat selline õpetlik lugu, mille peamine eesmärk on ärgitada kalleid lugejaid usaldama oma oraalsed kondikillud ikkagi professionaalide kätte ja ma ei pea siin silmas niivõrd hambahaldjaid. Nimelt hilisema hambumuse jäägi rikkalikkuse seisukohalt ei pruugi koduste käepäraste vahendite kasutamine amatöörstomatoloogide poolt anda just parimat tulemust.

Oh, ja päeva lause on loomulikult minu ja B. viljakas kultuurialases koostöös sündinud "Not the brightest angel in the box!".

Ellujäämiskursuse algaste

Inimene õpib ikka iga päevaga juurde midagi uut. Täna selgus, et dušivoolik võib ilma igasuguse hoiatuseta lihtlabaselt pooleks minna ja teeb ta seda loomulikult siis kui sul on peas igavesti pirakas šampoonivahumüts. Ühel hetkel ei saa sa enam lihtsalt aru, miks sellest kuradima pihustist, mida sa käes hoiad, mitte midagi ei tule ja miks mingid hüsteerilised veejoad sulle vastu mune virutavad. Kui siis selle silmadele valgunud vahukardina tagant oma okulaarid kangelaslikult lahti kangutada, selgub, et dušivoolik on otsustanud hakata elama uut elu ning muundunud ecstasy't tarbinud Charcot' duššiks. Isegi hea, et tal oli oma tõmblemistega piisavalt tegemist ja ta ei otsustanud minna külla mõne meetri kaugusel olevale elektriradiaatorile.

Nädalalõpu tarkusetera

Ei ole just väga tark valik tarbida veinijoomise vahele absinti. Ka siis kui seda pakuvad öösel kella ühe paiku kenad lahked inimesed, kes viitsisid seda joomiseks ette valmistada "nii nagu peab". Põletasid suhkrut ja nõnda edasi.

Isegi sellest polnud mingit tolku, et võrreldes mõne teise hiljutise üritusega, kulus eile õhtul veini ikka äärmiselt tagasihoidlikult. Tänane päev pole senini olnud just värskeimate killast...
---
Vaatasin Genesis'e "When in Rome" kontserti ja leidsin, et vanurid suudavad veel rokkida küll. Muidugi ei ole see enam "Seconds out'i" aegne muusikaline tulevärk aga Collins tegi muuseas üsna pikalt oma ammu legendiks muutunud tamburiinitrikke, mängis instrumenti nimega "publik" (tehes seda vähemalt sama edukalt kui kunagi Freddie Mercury) ja Banks klõbistas pealtnäha lõdvalt maha üsna keerulisi partiisid. Lahe.

Ei ole Egiptuses käinud, ei ole

Kunagi rääkis kaasa lugu, kuidas ta oma toonas(t)est töökoh(t)a(de)st hoolimata ei olnud Soomes käinud veel ka siis mitte kui pea kogu ülejäänud Eesti elanikkond seda vahet juba üle päeva siiberdas. Pooles muus maailmas oli ta käinud küll aga Soomes mitte. Ja siis tegid nad ühe teise samasuguse autsaideriga "Soomes mittekäinute klubi". Ega peale endi nad sinna klubisse eriti kedagi juurde võtta ei saanudki.

Tänasel päeval käivad kõik muudki Egiptuses. Nagu rändlinnud. Nojah, Poromaa hakid tulevad siia puude otsa kädistama, eks eestlased peavad siis talveks veidi rohkem lõuna poole taanduma. Ja mõned mitte ainult ei käi vaid lausa resideeruvad seal. Ning aeg-ajalt mõnes seltskonnas, kus jutt läheb Egiptimaa peale, pean mina see ainuke loll olema, kes ei saa üldse millestki aru kui räägitakse uuest ja vanast Sharmist, Punase mere soolsusest ja kurat teab millest veel. Niisiis ma otsustasin, et asutan samuti midagi. Midagi eriti eksklusiivset ja ihaldusväärset. MKÜ* "Egiptuses mittekäinute klubi".

"Soomes mittekäinute klubi" eluiga jäi küll olude sunnil paraku lühikeseks. Huvitav kui kaua "Egiptuses mittekäinute klubi" vastu peaks? :)
___
*MKÜ = Mittekulundusühing

PÖFF 2008 ja gay-temaatika

No kuulge, kui juba sellise otsinguga guugeldades pidevalt siia lehele satutakse, siis ei saa ju otsijate lootusi petta, eks ole. Niisiis ketrasin kiiresti tänavuse PÖFF'i kava läbi ja jäidki mõned filmid silma, mis gay-subkultuuriga kenasti seonduvad. Tutvustused pärinevad festivali enda lehelt ja usutavasti ei ole Tiina Loki tiimil midagi selle vastu, et neid töid reklaamida ka selle blogi mõlemale lugejale. :)

---

Hedi Slimane, minu elu
(Hedi Slimane, Mein Leben)
Režissöör: Cristina Trebbi, Gero von Boehm

Räppar Kanye West peab teda jumalaks. Moedisainer Karl Lagerfeld võttis aasta jooksul kaalust alla 42 kilogrammi, et kanda tema poolt disainitud rõivaid. Muusikud on teda sisse kirjutanud mitmesse laulu. Ta nimi on Hedi Slimane ja Diori meestekollektsiooni peadisainerina muutis ta totaalselt meestemoodi, tuues au sisse kõhnad ja poisiliku välimusega mehed. Slimane'i loodud slim fit ülikonda nõudis oma garderoobi ka Madonna ning muidugi tema soov täideti. Moelooja Henry Holland kujundas Slimane'i loodud lookile mõeldes t-särgid "Cause me pain, Hedi Slimane". Kõik mehed (ja muidugi ka naised), kes tahavad moeteemadega kursis olla, peaksid Hedi Slimane'i tegemistel silma peal hoidma.

2004. aastal valminud film HEDI SLIMANE, MINU ELU on lihtne, kuid põnev vaade Diori meestekollektsiooni uutesse kõrgustesse viinud moeloojast. Ja kuigi Slimane praegu enam Diori jaoks rõivaid ei disaini, on see taas kord põgus pilguheit muidu üsna suletud moemaailma kardinate taha, kus erinevate inimeste ideede ning materjalide koosluses sünnib pidevalt midagi ilusat ja ihaldusväärset.

Helen Saluveer

---

Keith Haringi maailm
(The Universe of Keith Haring)
Režissöör: Christina Clausen

See täispikk dokumentaalfilm räägib maailmakuulsast graffitikunstnikust Keith Haringust, kelle mantraks oli „kunst kuulub kõigile". Filmis on näha intervjuude ja arhiivimaterjali kaudu mitmeid kuulsusi, keda Haringu kunst on mõjutanud, nende hulgas Madonna, Yoko Ono, David LaChapelle, Kenny Scharf, Carlo McCormick ja Andy Warhol. Vaatamata sellele, et Haring suri 31-aastaselt AIDSi, oli tema kunstipärand 1980ndate New Yorki tänavakultuuri lahutamatu osa ning tema looming on saanud kõikjal popkultuuris tunnustatud 20nda sajandi visuaalseks keeleks.

---

Koos Gilberti ja George'ga
(With Gilbert & George)
Režissöör: Julian Cole

"Kunst on kõigile" on maailmakuulsa kunstnikepaari Gilbert & George motoks. 1960ndate lõpus enda mängitud elavate skulptuuridega rahvusvahelisse tippkunsti sisenenud Inglise-Itaalia duo firmamärgiks on suureformaadilised, kuid väikestest allosadest koosnevad erksates värvides maalid, mis tihti käsitlevad ühiskonna tabuteemasid või purustavad sotsiaalseid ning kunstinorme. Oma maalide peategelasteks on Gilbert ja George tihti ise, kartmata avalikkusele demonstreerida oma keha kui haavatavat objekti.

Filmilooja Julian Cole tutvus Itaalia päritolu Gilberti ja Inglismaal sündinud George'iga 22 aastat tagasi poseerides ühel nende maalidest. Cole'i ammune unistus, luua tutvuse jooksul salvestatud videomaterjalist dokumentaalportree ekstravagantsest kunstnikepaarist realiseerus aga aastakümneid hiljem. See toob esmakordsel vaatajani olulised hetked maailma kunstitippude pikaajalisest ning revolutsioonilisest karjäärist - esimestest elavatest skulptuuridest massiivsete ülevaatenäitusteni Venemaal ja Hiinas ning Gilberti ja George'i kiivalt varjatud koju Londonis.

KOOS GILBERTI JA GEORGE'IGA on informatiivne, kuid samas hoogne ja lustlik portree, mis tutvustab vaatajale Gilberti ja George'i värvilist ja unikaalset maailmanägemust. Nagu märgivad kummaliselt ja erakordsed peategelased ise: "Me oleme alati tahtnud teha kunsti, millest kõik saavad aru. Kui laps tuleb galeriisse peaks ta sellest aru saama."

Sten Saluveer

---

Maakooliõpetaja
(Venkovsky Ucitel)
Režissöör: Bohdan Slama

Andekas ja kvalifitseeritud noor õpetaja läheb maakooli loodusteadusi õpetama.

Siin kohtub ta ühe naise ja tema pidetu 17-aastase pojaga. Õpetajal puudub naise vastu igasugune romantiline huvi, ent nende vahel kujuneb kiiresti tugev sõprus, mis austab mõlema ebakindlusi, lootusi ja igatsust armastuse järele.

MAAKOOLIÕPETAJA räägib inimestest, kes igatsevad armastust, ent kardavad seda otsida või sellele anduda. Lihtsasse loosse toob intriigi ja kaastunnet Slįma unikaalne kompositsioon Tšehhi maapiirkonna pastoraalsetest meeleolupiltidest, kuhu lõikub ennast vihkava homoseksuaali kuju. Slįma ei varja ebamugavaid fakte ja tema tegelaskujud ei ole Tšehhi kinos tavaliselt tegutsevad lärmakad tüübid. Tema filmi kaadreid täidab hoopis melanhoolne rahvas, kes uputab oma igavust põhjatutesse pudelitesse. Pavel Liška on üks Tšehhi Vabariigi meisterlikumaid meesnäitlejaid ja Bydžovskį on tunnustatud teatrinäitleja. MAAKOOLIÕPETAJA on Slįma terava naturalistliku silma läbi esitatud liigutav ja mõtlemapanev linateos.

Dimitri Eipides, Toronto filmifestival

---

Mees, kes armastas Yngvet
(Mannen som elsket Yngve)
Režissöör: Stian Kristiansen

On 1989. aasta november. Berliini müür variseb kokku. Aga pisikeses Stavangeri linnas ei ole 17-aastasel Jarle Kleppil ainugi, et kõik on muutumas. Viimasel ajal on asjad sujunud - tal on oma tüdruk, parim sõber ja punkbänd. Kuid siis ilmub nende klassi uus poiss, Yngve, kes käitub teistmoodi kui ülejäänud poisid. Jarle on segaduses ja ei tea, mida teha. Ainus, mida ta teab, on see, et ta tahab kohtuda Yngvega üha tihemini, isegi kui see tähendab asjade tegemist, mida Jarle vihkab, nagu Duran Durani kuulamine ja tennisemäng. Ajapikku pettuvad temas kõik lähedased ning Jarle, mees kes armastas Yngvet, saab teada, mida tähendab olla üksi kõigi vastu.

---

Türgi saun
(Hamam)
Režissöör: Ferzan Özpetek

Kui postmodernistlik abielu toimib võrdsuse printsiibil, on Francesco (Alessandro Gassman) ja Marta (Francesca d'Aloja) täiuslik paar. Mees on sale, pikk, sarmitu, külm. Naine on samuti sale, pikk, sarmitu ja külm.

Mees on ärrituv ning teiste inimeste tunnete osas ükskõikne. Naine on vihane ja ülierk enda tunnete suhtes. Nad kaklevad ja kisklevad ning töötavad Roomas oma disainifirmas. Nende elustiil sobib neile hästi - nad on kõrge stressitaluvusega enesekesksed töönarkomaanid, kes mahutavad rääkimise, söömise ja armastuse telefonikõnede ja klientidega kohtumiste vahele. Mehe tädi sureb Istanbulis ning jätab talle päranduseks kinnisvara. Ta läheb kohale vara müüma ning peatub perekonna juures, kes naise eest oli hoolitsenud. Masendusest hoolimata hakkab mees rahunema ning laseb linnal end kaasa haarata. Libekeelsest advokaadist hoolimata otsustab ta Istanbuli jääda ning maja keldrikorrusel oleva Türgi sauna korda teha, nurjates sellega arendaja plaanid.

"Özpetek on tundlik režissöör. Ta ei kiirusta. Ta laseb kujuneda loomulikel rütmidel ning pöörab suurt tähelepanu toidule. Tema kaameratöö on pehme, sensuaalne ning aeglane. Hoolimata stseenide ja näitlejatöö kvaliteedist võib filmi aeglane tempo vaataja kannatuse tõsiselt proovile panna."

Angus Wolfe Murray, Eye for Film

---

Viktor & Rolf: sest me oleme seda väärt!
(Viktor & Rolf: Because We're Worth It!)
Režissöör: Femke Wolting

Hollandist pärit Viktor Horsting ja Rolf Snoeren kohtusid ülikoolis ning juba 1993. aastal lõid koos moemärgi Viktor & Rolf. Brändi moe-show'd on alati väga oodatud teatraalsed vaatemängud, kus modellid kannavad ootamatuid aksessuaare või kummalisi detaile - patju, mis seotud modellide seljale või peas musti kiivreid või sarvi.

Film VIKTOR & ROLF: SEST ME OLEME SEDA VÄÄRT! toob vaatajate ette brändi parfüümi Flowerbomb ja samanimelise rõivakollektsiooni loomise aja. Kangaste valimisele, rõivamudelite modelleerimisele ja parfüümi kontseptsioonikoosolekutele paneb punkti võimas moe-show, mis taaskord näitab moegeeniust oskust oma loomingut väga efektselt eksponeerida. Moemaailma lemmiklasteks nimetatud Viktorit ja Rolfi vaadates saab tõdeda, et kaks pead on ikka kaks pead. Ilmselt on nende edukuse taga just sujuv koostöö, ühine hingamine, ühine eesmärgi poole püüdlemine.

Viktor ja Rolf näevad välja kui seksikad nohikud - sarvraamidega prillid ja tennised kuuluvad nende tavapärase välimuse juurde. Ometi on nad mehed, kes määravad paljude nüüdisaegsete moeteadlikute naiste välimuse. Sest nad on seda väärt.

Helen Saluveer

---

Kindlasti jäi midagi praegu ka märkamata. Selle võimaluse kompensatsiooniks ja iseendale tulevaseks meeldetuletuseks (nagu ka varasematel aastatel) olgu siis veel mõned "tavalised" filmid, mida vähemalt mina küll kunagi vaadata tahan.

---

Kahe jalaga hobune
(Asbe Du-Pa)
Režissöör: Samira Makhmalbaf

Esimene tähelepanuväärne asi selle Afganistanis üles võetud filmi juures on selle autor - 28-aastane kaunis ja naiselik iraani režissöör Samira Makhmalbaf. Ka tema isa Mohsen Makhmalbaf on kuulus režissöör ning antud filmi stsenaariumi autor.

KAHE JALAGA HOBUNE on Samira neljas film. Kuna Iraani pinnal ei lubatud seda filmida, oli võttepaigaks Afganistan. Filmimise käigus tabas võttemeeskonda pommirünnak ning kuus inimest said väga tõsiselt vigastada. Vaatamata kõigile raskustele ei lahkunud Samira Afganistanist enne, kui film sai valmis. Tegu on raske ja ärritava filmiga, mis läbi kahe poisi suhte näitab vägivalla tegelikku anatoomiat.
Rikka isa poeg, kes miiniplahvatuses jalad kaotanud, kasutab teist poissi hobusena, kes teda kooli kannab. Nende suhe sisaldab tõeliselt laia spektrit emotsioone, selles on nii õrnust kui ka eneseohverdust, kuid poiste mängud viivad hetkeni, kus inimene murdub ja muutub loomaks. Filmi fookuses pole niivõrd see, kuidas keskkond või riik inimest mõjutab, vaid see kuidas inimesed ise teineteise kuritarvitamise ja tarbimiseni jõuavad. Olgu kontekstiks siis totalitaarne režiim või töösuhted kolleegide vahel.

Filipp Kruusvall

---

Kukkumine maa pealt
(Wa-Ala el Ard el Sama'a)
Režissöör: Chadi Zeneddine

Film jutustab neli teineteisega lõdvalt seotud lugu, milles kõigis on peaosas Beirutis elavad üksildased inimesed. Iga lugu paigutub erinevasse kohta ja ajajärku enne või pärast kodusõda või selle ajal.

Tüdruk vahetab oma mänguasjamaailma kaamera vastu, mis jäädvustab karmi tegelikkust. Sõpra leinav turvatöötaja leiab lohutust tualeti uksele kirjutatud sõnumitest ja neile vastamisest. Naine tantsib ja nutab, oodates asjatult oma armastatut. Peaosaline Joussef - nutikas vanamees - elab varemetes ja kogub õnnelike inimeste fotosid. Ühel päeval saab talle osaks maagiline kohtumine.

Poeetilises ja kohati sürreaalses laadis filmi tegelik peaosaline on autori palavalt armastatud Liibanoni pealinn Beirut.

Tauno Maarpuu

---

Naabruskonna kangelased
(Die Helden aus der Nachbarschaft)
Režissöör: Jovan Arsenic

Filmi kuut peategelast seob ühine naabruskond ning rohkem või vähem saladuslikult ühendatud saatused. Attila on tuletõrjuja. Ta suudab süüa klaasi ja pälvib sellega telesaate juhi Erika tähelepanu, sest häbelik pagarineiu Rositta loobus viimasel hetkel ootamatult saatesse ilmumast. Erika psühholoogist abikaasa Ulf on oma abielu juba ammu maha kandnud ning katsetab tiivaripsutamise võimeid internetis ja Attila juurest jalga lasknud telekarjäärist unistava Sabinega. Viimane on aga Ulfi teismelise poja Niko salaunistus ...

Tragikomöödia mängumaa on Berliini linnaosa Prenzlauer Berg, millest on tänu viimastel aastatel sinna koondunud noorele ja loominguliselt kirjule elanikkonnale saanud rahvusvaheliselt tuntud kultuskvartal. Selle protsessi käigus on Prenzlauer Berg loomulikult palju muutunud ning algselt pretensioonitu ja kergelt boheemlaslik elustiil on segunenud kiibitsejate mentaliteediga. Nii mõnigi põliselanik ei oska siin korraga enam orienteeruda, ei tunne õigeid poose. See pakub filmile tänuväärse taustsüsteemi ning nii liigub lugu läbi kohutavalt piinlike ja asjaosaliste jaoks ebamugavate situatsioonide, mis on samas tihti korraga nii absurdsed kui ka liigutavad.

Taas kord üks tore film Berliinist, mille tagahoovidest võib leida kõige kummalisemaid lugusid ja tegelasi.

Heli Meisterson

---

Viimane on ju igati loogiline jätk mu Berliini-filmide kiiksu täiendamiseks...

Ja ülemises nimekirjas oleva "Hamam'i" peaks PÖFFitajatele kohustuslikuks tegema. :)

Mihkel Raua porise näo oopusest

Mihkel Raud
"Musta pori näkku"
"Tammerraamat", 2008, 328 lk.

Niisiis on kodanik Raud populaarsel talendikonkursil mitte milleski süüdi olevate laste peale röökimise kõrval (NB! ja mitte selle asemel) hakkama saanud ka oma senise elu ühe tormilisema perioodi trükimusta valamisega. Millest sai momentaalselt defitsiitne kraam. Mul siin pärapõrgus kulus selle kättesaamiseks igatahes igavene tükk aega ja lõpuks oli see hoopis mu kaasa sebimine, mis nimetet teose mu voodi kõrvale toimetas.

Mitte just väga ootamatult (vähemalt mitte minu jaoks) tänavuse aasta teise poole hitiks kujunenud raamat (ma ei imestaks kröömikestki kui selguks, et tegu on Tammerraamatu kõige paremini müüva teosega läbi aegade - kaks trükki oli juba mõni aeg tagasi lootusetult otsas ja raamatupoodides ei paista majandussurutisest hoolimata ostjate põuda veel olevat) räägib lugejaga keeles, mida kodumaises memuaristikas just väga sageli ei viljeleta. Keelefinessidest hoolimata olen ma nõus nende arvajatega, kes on osundanud, et meie kirja pandud mälestuste ja biograafiate maailmas oli ammu puudu sellisest värskendavast puhangust.* Mitte küll et tavaoludes trükipressi alla mittesattuv leksika peakski nüüd iseenesest eesmärk omaette olema. Üldsegi mitte! See, mis Mihkli memuaarid nende ilmumishetkest alates kodumaise kultuuriloo kullafondi paigutab, on pigem autori peaaegu kompromissitu ausus, millega ta oma tuulispasksest noorusest kirjutab.

"Peaaegu" seepärast, et kohati on isegi tema pidurid peale tõmmanud. Kuigi mul on tõsiselt kahju, et ta vaid väga põgusalt räägib oma isa ning tema tutvusringkonna (ehk siis eelkõige tänaseks suuresti teispoolsusesse lahkunud ja siiajääjate poolt eksikombel sageli etalonpühakuteks tituleeritud luust ja lihast kohaliku kirjandusmaailma suurkujude elust), on see ometigi mõistetav. Raamat on ju ikkagi Mihkli elust. Kuigi ma tahaks loota, et kas siis tema (või keegi teine) võtaks ükskord ka selle vanema generatsiooni teema käsile. No ja okei, viimaste aastate kohtuprotsesside taustal on täiesti arusaadav seegi, et stoori Eesti arvatavasti tuntuima kaabukandja õõvatekitavatest tegemistest öise provintsilinna hotellitoas on esitatud osaliselt pigem mõistukõne kui otseütlemisena. Isegi see, et ta meie muusikamaailma suurkujust Jüri Makarovist vaid põgusalt ja ainult positiivsetes toonides kirjutab (olgem ausad, Jüri on hoolimata mõnedest segasevõitu ettevõtmistest seda positiivsust ka igati väärt, ilma tema ja ta visioonideta oleks meie glamuurne lähiajalugu olnud kardetavasti hoopis teistsugune), puudutamata kordagi Rock Summerite tiimi kuulunud tõelisi sitapäid (ei, see ei ole üldistus, Makarovi juures töötas veelgi rohkem võrratult toredaid inimesi), on arusaadav. Kohati jääb aga mulje, et tänaseks päevaks banaanivabariigis rohkem kui mõjuvõimsaks tõusnud isikute toonaste seikluste kirjeldamisel on Mihkel kas leebelt napisõnaline või libiseb teatud persoonidest vaikselt üle. Hää küll, eks ütleme siis, et selline lihtsalt oli autori valik.

Mitmel puhul oli tegemist sulaselge äratundmisrõõmuga. Näiteks lugu sellest, kuidas Ain Varts pidevalt muheles, tõi mulle momentaalselt meelde hetke, mil rohkem kui kakskümmend aastat tagasi Kerstenbecki (või oli see ikkagi hoopis Makarovi?) kaaskonnas Varts esimest (ja tõtt-öelda vist küll ka viimast...) korda meile sattus ning mu vanamees talle uurivalt otsa vaatas ning lõpuks bravuurikalt käratas: "No seda meest olen ma nüüd küll kusagil näinud!" "Võimalik, et televiisoris," vastas veidi segadusse sattunud Ain talle muhedalt naeratades, pani kidrakasti käest ära toanurka ning täielikult ignoreerides teda ja ülejäänud seltskonda transportiva autojuhi pakkumist korralikku ukraina samakat lonksata, süvenes meie AKAI GX-9-te uurimisse. Lõppude lõpuks oli sel ajal isegi Linnahalli stuudios vaid üks eksemplar GX-7-t ja meil oli kodus kapi peal GX-9-id (mis on minu kogemustest tulenevat raudkindlat veendumust mööda parim kassettmakk, mida iial planeedil Maa on toodetud) kokku kolm tükki.

Kerstenbecki, "dekoratiivkitarristi" Vingissaare ja teiste "Vanemõe" tegelastega (sealhulgas ka Sal-Salleriga - Jumal küll, mul peaks siiani kusagil ema korteris vedelema bändi originaal-peaside ja -halatt, mis bändiboss Andrus käskis vastuvaidlemist mittesallival toonil tookord, peale ühte järjekordset kontserti Hendrikul mulle anda; uh! siit saaks kollasesse meediasse hea pealkirja: "Sal-Saller riietas end koolipoisist fänni ees lahti!" :D ) puutusingi ma tol ajal oluliselt rohkem kokku kui lagunenud "Turisti" teise poolega, mis moodustas "Singer Vingeri". Võimalik, et me oleme Mihkliga mõnel backstage'i läbul kohtunud (või vähemalt ühes seltskonnas olnud) aga see on siis olnud samalaadne kohtumine (või kohtumised) nagu tal endal kunagi kooli aia taga Hans H. Luigega. Selline, mida keegi kurat enam kindla peale ei mäleta.

Mismoodi sellist autobiograafiat hinnata? Hea küsimus. Sest kuidas ikkagi hinnata raamatut, mis räägib sellesama elu paralleelist, mida sa ka ise kunagi äärtpidi elanud oled? Tõsi, Mihkli säriseva leegiga põlemise asemel vaid vaikselt visisedes aga ikkagi. Või õigemini, kuidas selliseid kirjeldusi objektiivselt hinnata? Tont teab, minult saab Mihkel igatahes maksimumpunktid. Mis sellest, et päris suur osa võib selles väga tõenäoliselt olla ka kadunud aegade nostalgial. :)

Ning veel üks asi. Manitsuseks nendele noortele inimestele, kes kangesti tahavad samuti pealtnäha otse taevasse suunduva mustlaslaagriga ühineda. Mitte, et ma loodaks, nagu need entusiastlikud noored seda kuulda võtaks. :) Igatahes, hea muusika tegemiseks ei pea üldse pidevalt auru all või pilves olema. Paradoksaalsel kombel on seda suurepäraselt tõestanud just Mihkel ise. Oma (Merry Christmas) Mr. Lawrence'iga. Kui ta ka mitte midagi muud ei oleks kunagi kirjutanud (aga ta on!), siis ainuüksi laul "Rain" on üks neist "kõige imelistematest lauludest, mida selle hävimisele määratud rahva esindajad iial loonud on". Oli Rock Summmer mõned aastad peale kuulsat esimest, mäluaugus 1988-ndat (mis toona minu jaoks nii sel kui ka järgmisel suvel täiesti objektiivsetel põhjustel üldnimetusega "Nõukogude armee" vahele jäid), paduvihm ja kaabu ning kitarriga Mihkel laval manamas "Oh Lord, please stop that rain!" Ning hetk hiljem langebki viimane piisk ja päike tuleb pilve tagant välja. Ja rahvas hullub... Üks maagilisemaid hetki mu elus!

Igal seitsmel juhul ütlen ma aga ühte asja. Raamatu kolmas juurdetrükk on kohe poodidesse jõudmas, niisiis ostke ja lugege. Või minge raamatukogudesse ja lugege. Või laenake kellegi käest, kes on nõus laenama ja lugege ikkagi. See on seda väärt.
_________
* Raamat, milles ma tõsiselt pettusin, oli ühe mu lemmiknäitlejanna elulugu "Salme Reek : Noor vana daam" (Tänapäev, 2007). Tegelikult on minu jaoks siiani üsna arusaamatu, kuidas niivõrd värvikast isikust õnnestus kirjutada nõnda kuiv ja puine teos. Lisaks vihastasid autorid mind veel ka sellega, et sisuliselt oli üks ja sama jutt (tõsi, väikeste kosmeetiliste variatsioonidega) raamatusse kaks korda kirja pandud. Ilmselt selleks, et elulugu kaalukam välja näeks ja selle eest küsitavat rahasummat just väga paljuks ei peetaks. Päh!

Kuidas tänapäeval plaate kuulata?

Pipi Pikksukk ütleks kindlasti, et tema eelistaks seda teha kõrvadega aga see selleks. Igatahes tuli mul tahtmine taaskord üle mitme aja võtta ette The Moody Blues'i IMO kaks kõige hitimat albumit, s.t. "Long distance voyager" (1981) ja "The present" (1983). Ma olen neid ikka kahekaupa paaris kuulanud, vanasti olid nad mul suurel makilindil teine teisel poolel ja paarikümne või veidi enama aasta eest sai neid vahel päevad ja ööd läbi käiatud. Tegelikult olid ka LP-d teises toas täiesti olemas aga sellise kuulamisintensiivsuse peale oleks viimastest vaid siledaks freesitud plastlalused alles jäänud. Tühje makilinte sai ju aga teatavasti poest pea alati juurde osta, vinüülplaatidega olid lood veidi keerulisemad.

Nojah. Nüüdseks on need omaaegsed vinüülid muidugi mul ammu CD-de vastu välja vahetatud aga selle asemel, et minna ja hakata kettaid plaadiriiulitest välja tuhnima või isegi võtta teisest toaservast mu MP3-plaatide (mingil ajal aastate eest tegin ma kõikidest oma pärisplaatidest ka MP3-koopiad, et oleks hea neid iPod'i laadida) riiulist CD-R nimetet bändi loomingu paremikuga, toksisin ma hoopis Piraadilahte sisse otsingusõnad ja umbes selleks ajaks kui ma olin ära joonud oma tee ning söönud ühe vorstivõileiva, olid plaadid korraliku kvaliteediga MP3-kujul kenasti arvutisse maandunud. Endiselt kuramuse hea!

Moodsad ajad indeed.

Fallenboy kaasus

Niisiis.

Teate.

Ma sain lõpuks, peale kõiki neid tunde ja aastaid, kah nii kaugele, et võtsin täna hommikul väga konkreetselt käsile fallenboy Austraalia-blogi lugemise. Kuna ma olen juba mõnda aega jahunud (ja mõned vist sellega lausa ära tüüdanud), et peaks seda ikka järjest lugema hakkama, siis nüüd on see peaaegu tehtud (s.t. päris tänapäeva pole ma veel jõudnud aga väga kaugel see aeg nüüd ei ole kah) ja ma pean oma kevadsuviseid ja sügisesi eelarvamusi revideerima. Käesolevaga tunnistan avalikult, et mu veendumus, nagu ei suudaks fallen oma ilmselgelt liigsest optimismist tingitud väärarvamusi tunnistada, osutus nii valeks kui vale üks asi olla saab. Jumal teab, et ma olen omal ajal ta kallal selle äramineku pärast jõrisenud ja mul ei ole praegu hea meel mitte seepärast, et ta on tasapisi jõudmas samale järeldusele millele ma ise juba aastate eest ("there's no such place like home, you know...") vaid seepärast, et kunagi tagasi tulles on tal taskus suurepärane kogemus ning ehk suudab ta siinsamaski mingeid muutusi käima lükata ja pöörata siinne elu veidikenegi sellesarnasemaks, milline see (tema) ideaalis olema peaks. Teatavasti piisab vahel väikese kivikese varbaga togimisest, et valla päästa kõike kaasa haarav hiiglaslik laviin.

Niisiis, kõik te miljonid, kes te neid tekste veel enda jaoks avastanud ei ole, teil on nüüd küll tagumine aeg oma viga parandada ning lugeda ühe (õigupoolest tegelikult küll ju isegi kahe) eesti kuti katsetest maakera kuklapoolel aklimatiseeruda. Sest mu daamid ja härrad (ja seda ma ütlen nüüd kadedusega hääles): damn, that boy knows how to write!. Olukirjeldusi, pöörase elu koomikat ja mida kõike vaid... Blogi ise on siin: http://aussie.fallenboy.com.*

Ja mul on tõsiselt hea meel, et veel kevadel nii resoluutne otsus Eesti tolm igavesti oma taldadelt pühkida on asendunud veendumusega, et millalgi on tagasitulek Euroopasse vältimatu. Good for you! And for us too!

Respect!
-----
* (edit 2009. a. kevadel) aadress on praeguseks muutunud ning kogu blogikrempel ümber kolinud siia: http://fallenboy.wordpress.com/

Tigetsemas

See on täiesti halenaljakas, mismoodi ma täna terve päeva tigetsenud olen. Muidugi võiks kõik rahulikult majanduslanguse kaela ajada aga tegelikult on asi ju mitte niivõrd (vähemalt mitte veel :) ) majanduslikult nullilähedases seisus vaid hoopis milleski muus. Põhjuslikeks märksõnadeks on sassi minemise piiril balansseeriv pööning, aastaid vanad ja endiselt kinni kasvamast keelduvad armid ning veel ühte-teist.

Mnjah. Kõrvuni armunud olla on üks igavene jama aga ülepeakaela mitte armunud olla on samamoodi jura ja sellega kaasneb veel selline totakas peata kana tunne: kohe ei teagi, mis suunas ja kelle poole nüüd jooksma hakata. Võta siis kinni, kumb purgatoorium hullem on ja kumba eelistama peaks?

Igatahes ei olnud üks mu üle aegade provintsilinna sattunud lemmikkute nüüd küll milleski süüdi, et ma täna põgusast kokkusaamisest ja tassikese tee joomisest üsna järsult keeldusin. Ise ka ei saanud hetk hiljem enam täpselt aru, miks ma just niimoodi reageerisin. Arvatavasti oli põhjuseks lihtsalt hirm elu käest järjekordset kuvaldaga virutatud kolakat saada. Võimalik, et sel hetkel tundus vana hea status quo turvalisem aga veidi hiljem ronis kusagilt ikkagi üks vastik kahetsuseuss närima...

Ja siis veel see ka, et kui üks muidu igavesti tore prantsuse punt teeb oma hittlugudest ingliskeelse plaadi, siis kõlab see nagu mingi odav akordioniga eurodisko. Päh!
---
Hiljem: Ahjaa, nädalavahetusel toimunud Üritusest imekombel järele jäänud sajakonnast grammist viskist ei ole loomulikult absoluutselt tolku, et lollused peast minema visata. Samas, eks ongi ju juba pea neli ööpäeva kaine oldud. /sarcasm off/

Ja lõpetage see üle mu maja lendamine ükskord juba ära, kurat, kell on südaöö tuuris, kaua võib???

Journey to the center of the Earth (2008)

Journey to the center of the Earth (Reis maakera südamesse)
Lavastaja: Eric Brevig
2008
http://www.imdb.com/title/tt0373051/

Islandil ekspeditsioonil viibiv teadlane Trevor Anderson (Brendan Fraser) satub koos oma vennapoja Seani (Josh Hutcherson) ning nende kauni kohaliku teejuhi Hannah’ga (Anita Briem) tormi eest varjudes lõksu. Ainus pääsetee on liikuda üha sügavamale koopa sisemusse. Pärast pikka kukkumist leiavad nad end kujuteldamatus paigas, mis vastab täpselt kunagi Jules Verne’i samanimelises romaanis kirjeldatule! Suured lihasööjatest taimed, hiiglaslikud lendpiraajad ning hirmutavad dinosaurused. Sedamööda, kuidas maakera südames hoogustub vulkaaniline tegevus, saavad meie rändurid aru, et peavad leidma kiiresti pääsetee, sest aeg on otsa lõppemas.

Kummalisel kombel olen ma viimastel aastatel sattunud vaatama kõiki filme, kus Josh Hutcherson kaasa on teinud ja seda veel niimoodi, et ma olen Joshi osalusest teada saanud alles siis kui poiss ükskord jälle ekraanile ilmus. Niimoodi juhtub siis kui ei viitsi kodutööd teha. Nojah, selge on see, et käesolev on näitlemise koha pealt üks ta kõige kehvemaid ülesastumisi. Kuigi ega ka Fraser ja Briem selles eriefektide tulevärgis just Oscareid välja ei teeni. Mõned grimassitamised, mõned röökimised, paar sentimentaalsemat stseeni ja ongi kogu lugu. Ülejäänud aja täidavad kaklused lilledega, pesapallimatš kaladega ning hullumeelsed sõidud kaevanduse vagonettides või dinosauruste kolpades. "Maailma esimesest täispikast 3D mängufilmist" (nagu reklaamslogan kõlab) ei saagi tegelikult palju muud tahta, see peabki olema efektne kihutamine, kukkumine või publiku kallale kargavad jõletised. Lihtsalt veidike tavapärasemast teravamaid emotsioone, samalaadseid nagu oma vaatajatele pakkusid juba Lumière-vennaksed oma rahva suunas sõitva rongiga.

Ma vaatasin sest filmist küll "tavaversiooni" aga ma olen IMAX-ites niipalju neid kolmemõõtmelisi filme näinud küll, et suudan ette kujutada seda, mis kuu aja pärast Tallinnas toimuma hakkab. Tegelikult saab kalli pileti ostnud vaataja ka kinos natuke petta, sest ainus õige viis oleks sedasorti filme üles võtta publiku vaatenurgast ning lisaks ekraanile ja stereoprillidele peaks siis kinodes olema ka spetsiaalsed toolid. Sellised, mis liiguvad, kalduvad, rapuvad, puhuvad õhku ja nii edasi. See kõik aga eeldab liiga suuri investeeringuid kinodesse ja seepärast jäävad sedasorti filmivaatamise kohad endiselt erinevate lõbustusparkide ampluaaks. Võimalik muidugi, et tulevikus need kaks meelelahutusasutuse tüüpi lähenevad üksteisele ning lõpuks ehk sulanduvad kokkugi. Seni aga ei tasu väga elevusse neist niinimetatud 3D-filmidest minna.

Nõukaajal oli kena komme pühapäevahommikuti telekast lastele kõikvõimalikke seiklusfilme näidata. Kui see film oma kinotuurid ükskord ära on teinud, siis klassifitseerub see just täpselt selliste filmide sekka.

Üks asi veel. Kui IMDB ja muud allikad annavad filmi valmimisaastaks 2008, siis filmi enda lõputiitrites on kirjas 2007. Võta siis kinni... :)

4/10

Quebec, august 2008

Uus-Prantsusmaa pealinn ei saa loomulikult oma üleaedsetest kehvem olla ja nii on ameerikalikud "pilvelõhkujad" endale leidnud koha ka otse keset Quebec'i linna.

---

Ses valges nurgapealses nukumajas asub üks üpriski eksklusiivne kanada söögikultuuri edendav restoran, kuhu me hoolimata kindlast tahtmisest sisse ei jõudnudki. Küll polnud kohti, küll sai meie sealviibimise aeg lihtsalt otsa.

---

Üks Quebeci sümbolitest: pompöösne Chateau Frontenac, mille kohta väidetakse vähemalt Kanadas, et see tagasihoidlik hotellike (öö sviidis maksab mitmeid tuhandeid dollareid - ja kui teil peaks tekkima siivutu soov kasutada mullivanni, siis see maksab täiendavalt 50 dollarit ööpäevas, nagu muide tahetakse ka DVD-mängija ja külmutuskapi kasutamise eest lisaraha: mõlemad teenused siis kumbki 30 dollarit ööpäeva eest!) olevat maailma enimpildistatud hoone.

---

Üks absoluutne must to do asi Quebecis olles on külastada linnast veidi väljas asuvat Montmorency Falls'i. Pea poole kõrgem kui Niagara (OK, kui väga täpne olla, siis on Montmorency kõrguseks 84 meetrit Niagara 52 meetri vastu) on see üks võimas vaatepilt igatahes. Nagu fotolt ka näha, läheb kose kohalt üle jõe üsna võdisev rippsild, millelt otse alla langevasse veemassi vaadata oli üpris kummastav kogemus.

Kui nüüd aga kose juurest vastuvoolu minna, siis tuleb maalilisi kaldaid mööda matkates üsna kiiresti vastu üks vahva kärestik, mille keskel oleva kivilasu peale on ilusa ilmaga võimalik mõningast ettevaatust rakendades ka ronida (NB! ainult omaenda riisikol, mingit julgestust või päästetiimi seal ei ole - ja sealkandis nende salakavalate veekeeriste läheduses ujuma minemine võrdub peaaegu kindla surmaga) ja mis on omaette üks lahe ettevõtmine.

---

Et me ei hakanud tegema hiiglaslikku ringi joa jalamile (ja köisraudtee osutus isegi minu jaoks natukene liiga kahtlaseks transpordivahendiks) ning samal ajal ei suuda minu klõps edasi anda veemöllu kogu majesteetlikust (kuigi õige mulje saabki ju niikuinii ainult ise seal käies...), siis üks pilt ka veidi teise nurga alt. Pilt, mis pärit Wikipediast ja mis on selle autori poolt vabasse kasutusse antud.

---

Ehituse ajal kaks traagilist katastroofi üle elanud raudteesild, mis peale valmissaamist nüüd aga siiani kasutuses on. Klõps on tehtud Quebeci akvaariumi puude vahelt, vaid mõnesaja meetri kaugusel hullavatest jääkarudest.

---

Seekord otsustasime me igavatest hotellidest loobuda ja ma broneerisin meile pea kaheks nädalaks pildil nähtavasse kvartalisse hoopis korteri. Meie elupaik asus vasakpoolse punaka majaosa kõige ülemise korruse vasakpoolses nurgas, esiplaanil olevast majanurgast läks uks kohvikusse ja internetipunkti sai sealsamas kõrval rohelise @-märgiga tähistatud uksest. Koomiline oli see, et eelkõige ju välismaalastele suunatud arvutiasutuses ei suutnud ka arvata kahekümneviiestest sõbralikest kuttidest koosnev teenindav tiim inglise keeles kuigi palju suhelda ja lõpuks selgitas mulle selle internetipunkti sisselogimissaladusi hoopis üks juhuslikult seal viibinud sell, kes võttis tõlgi töö vabatahtlikult enda peale.

Täiesti kogemata juhtus ka niimoodi, et meie korter asus hetke kõige trendikamas piirkonnas (Saint-Roch), mida viimastel aastatel pööraselt arendatud on ja mis kubises kallitest kauplustest, headest söögikohtadest ning oli muidu üks mõnus paik. Kui ainult meie ja südalinna vahel poleks olnud seda jubedat mäkketõusu... :D

---

Lisaks sellele, et linnas (mis, arvestades ühelt poolt Põhja-Ameerika immigratsioonipoliitikat ja teisalt tugevat prantsuse mõju Quebecis, meid tõsiselt üllatas oma peamiselt valgest rassist elanikkonnaga) oli ilusaid inimesi lugematu arv, olid ka skulptorid endale modellideks valinud ilusaid kutte. Pildil osa purskkaevust parlamendihoone ees.

---

Puhttehniliselt praaki läinud klõps, mis mulle ometigi meeldib. Hobutranspordiga saab loomulikult ka Quebeci osades piirkondades liikuda, täpselt samamoodi nagu enamikes turistidele orienteeritud paikades kogu maailmas.

---

Päikese käes soojaks köetud kahuritoru kõlbab väga hästi ka puhkehetke veetmiseks.

---

Et tänavune aasta oli Quebecis juubeliaasta (400 aastat linna asutamisest), siis võis iga tänavanurga peal komistada mõne show või kunstiteose peale. Selline optilist illusiooni tekitav töö asus sadamapiirkonnas ühe "basseini" kohal.

---

Üldiselt oli see pea kaks nädalat ilma poolest äärmiselt kehv. Vaid paaril päeval ei sadanud ja meie viimasel sealviibitud päeva (mis muidu oli vahelduseks üllatavalt päikeseline) õhtupoolikul hakkas taas pilvi üles kerima. Aga vähemalt olid need ilusad pilved.

---

Juubelipidustuste üheks hitiks oli kolmveerandtunnine, spetsiaalselt selleks puhuks loodud multimeediashow Quebeci ajaloost, mida etendati (taaskord väidetavalt) maailma suurimal "ekraanil", mille moodustasid pimeduse saabudes Quebeci sadamas asuvad mahutid. Mind suutis tõsiselt üllatada fakt, et mitmeid sadu meetreid pikk "torudest" koosnev sein oleks videot sinna peale projitseerides muutunud nagu siledaks kinolinaks. Arvatavasti oli kõik viimseni välja arvestatud ja projektoritest tulev pilt moonutustega salvestatud, mis kaardus seinale jõudes jättiski mulje siledast aluspinnast. Prantslased kohe oskavad majesteetlikke vaatemänge korraldada!

---

Ma pidin ju ka oma panuse andma maailma enim pildistatud hoone tiitli kinnistamiseks. Kõrgustes troonivatelt terrassidelt, mis asuvad Chateau Frontenac'i ja Quebeci kindluse (muide, Quebec on Ameerikas ainus linn Mehhikost põhja poole, millel on kogu toonast linna ümbritsev linnamüür) vahel, avaneb ma-ei-kujuta-ette-mitme-miljoni dollari vaade St. Lawrence'i jõele.

---

edit: Edasiste segaduste ärahoidmiseks annan siinkohal pidulikult teada, et kui ma ülalpool kasutasin inglispäraseks mugandatud kohanime Quebec, siis mõtlesin ma selle all mitte provintsi, vaid provintsi pealinna, mille ametlik nimi on tõepoolest küll Ville de Québec (ehk siis Quebec City) aga tavakäibes ei kasuta seal praktiliselt keegi mingit muud versiooni kui lihtsalt Québec (või Quebec).

Mida teha unetul ööl?

Näiteks saab edukalt aega laiaks lüüa, kedrates üle aegade läbi uute filmide trailereid. Ja panna enda jaoks kirja, et võimalusel võiks ära vaadata näiteks sellised filmid:

Last chance Harvey

Were the world mine

Transporter 3

Synecdoche, New York

Flashbacks of a fool

My name is Bruce

Inkheart

The flyboys

Sihtsuunitletud teade :)

To: you know who you are. :)
Tänane prantslane, mis meil hiljuti poolikuks jäi (ja mis kohe varsti on nii otsas kui otsas - häh! ise oled süüdi, et varem ära läksid :P ) oli: Bacalis. Minervois. Appellation Minervois Controlée 2003. Ja järgmine kord kordame. Mõne muu veiniga. Või millegi muuga. Ab-so-luut-selt!!! ;)

Krt, kas see elu nüüd just lill on aga it'a a beautiful fucking thing indeed!

Põrgu jäätub. Ilmselt selleks, et Pritni uisutada saaks.

Mnjah. Ma poleks tõesti uskunud, et probleemne neiuke nimega Britney Spears suudab maha saada looga, mis mind kummitama hakkab. Nüüd on see aeg käes ja arvestades laulu "Womanizer" temaatikat, võib see olla märk sellest, et mu salajane kapihetero pool on üha valjuhäälsemaks muutumas.



Kuigi, kui nüüd korralikult järele mõelda, võib antud situatsiooni üks süüdlasi olla ka hoopis videos etlev nunnu kontoripoiss. Sorry, girls! :)

Neljas pilt

Kuna tuhanded tähelepanelikud lehelugejad märkasid eelmises postituses mõningast disharmooniat, siis nende soovidele vastu tulles olgu siinkohal lisatud ka seni minu poolt häbematult ignoreeritud aastaaja pilt. Nimelt klõps talvisest Viinist, kus kahvatu järelkajana Habsburgi impeeriumi kunagisest luksuslikust eluviisist valgustasid ja kaunistasid öiseid tänavaid hiiglaslikud lühtrid.

Kolm pilti

Kevad Konstantinoopolis. Omamoodi naljakas on tõsiasi, et ühest kristlikust kirikust (Hagia Sophia) on saanud teise usundi pühakodade arhitektuuriline eeskuju.

---

Suvi Ahvenamaal. Hingematvalt ilus vaade ühe kunagise militaarobjekti lähistel. Muide, Bomarsund on taaskord näide sellest, kuidas ajalugu vimkasid viskab. On ju üsna koomiline, et üks Krimmi sõja suuremaid merelahinguid peeti umbes poolteist sajandit tagasi maha hoopis Soome ja Rootsi vahelises saarestikus...

---

Sügis Eestis. Erinevalt kahest eelmisest hetkest, pole siin enam midagi naljakat. Igavesed pirakad vähid, terved mäed paneeritud hiidkrevette ja kõik see muu, mis sinna juurde kuulus (kaasa arvatud eelroaks serveeritud artišokipasta), oli lihtsalt fan-tas-tic. Vau!-efekti jagus õhtu jooksul ikka kohe päris mitmeks korraks. :)

Vanadusnõtrus

Mis ta muud ikka olla saab kui sa uimerdad öösel nii umbes veerand kahest saadik ringi ja otsustad lõpuks poole viie paiku midagi süüa. Mis tähendab, et sa tuvastad külmikust veel suhteliselt närtsimata lillkapsa ning hakkad seda keetma. Sest midagi muud ju süüa ei ole või õigemini, seda mida on, ei taha pirtsakas vanainimene (st. mina isiklikult) hetkel suhu pista...

"Tuleb pärast silmama teid seas meie klientide!"

Ma olen alati teadnud, et meist idapoolsemat päritolu kodanikud on enamasti ühed igavesed head pagarid ja kondiitrid. Nagu ka seda, et paljudel neist on püüdlustest hoolimata eesti keelega mitte just kõige soojemad suhted ja see kipub kajastuma hinnasiltidel, reklaammaterjalides, menüüdes ja muidugi ka veebilehtedel. Tõsi, ajapikku on lood küll paranenud ja sellist koomika tippteost nagu ma täna nägin, ei tule enam väga sageli ette.

Leedid ja džentelmenid, let me introduce you, the one and only: PÄIKESE PAGAR

Mida sa tegema hakkad kui sa ükskord täiskasvanuks saad?

"What you wanna be when you grow up???"
"I'll go... dead."

Geniaalne tsitaat pärineb muusikalist "Closer to heaven", mis tähendab, et autorlus kuulub suure tõenäosusega selle Pet Shop Boys'i muusikale põhinenud lavastuse kaasautorile Jonathan Harvey'le. Sama mehe seni tuntuim töö on kahtlemata näidend (ja selle järgi tehtud film) "Beautiful thing".

Tähtsatest asjadest ühistranspordis

Sa võid uhkel avalennul (tasuta magus mullivein ja puha...) tormis laperdades õnnega pooleks kuidagimoodi maandudes terveks jääda ja siis poole tunni pärast ikkagi peaaegu surma saada kui rooli keerates sihvkasid närival bussijuhil kukub üks päevalilleseeme näppude vahelt põrandale. Kuhugi sinna gaasipedaali kõrvale ja loomulikult toimub see keset tiheda liiklusega tänavat. Mis muidugi tähendab, et ta heidab kõrvale kõik ebaolulise (nagu näiteks sõidutee jälgimine) ja sukeldub oma seemnekesele järele, pistes pea vahepeal lausa rooli alla. Teel toimuv ei huvita teda mitte üks raas. Miks peakski, sest eks sellise staažiga juht võib ju ka pimesi ja ühe käega lõdvalt rooli toetades rahulikult vänderdades edasi sõita. Pidevalt mööda vuhisevatest täislastis rekkadest, kes lihtsalt oma lõbuks signaali lasevad, ei ole ju samuti kohe mitte midagi. First things first ja sel hetkel oli tähtis oma kuradi viimane sihvka põrandalt üles leida!

Ja siis tahaks veel tervitada noormeest minevikust, kellega me umbes tund aega tagasi mitu peatusevahet ühes bussis sõitma juhtusime ja kes keeldus mind avalikkuse ees tundmast. Nojah, eks ta natuke piinlik võib ju tõesti olla ja üleüldse on sellest ajast kui me üksteise võidu ühe veekeskuse torust alla tuhisesime, päris mitu liitrit vett merre voolanud... :)

Soovilooks läheb... okei, üks tähendusrikas lugu veel kaugemast minevikust. Status Quo - "In the army now (Military mix)"

Moodne blogimine

Keegi (ausõna, kui ma mäletaksin, kes, siis lingiksin nii teda kui ka neid teisi mu reader'ist ja mujaltki...) manitses kodumaiseid blogijaid hiljuti olema moodsad ja blogima uute trendide järgi. See tähendavat, et hästi lühidalt, ilma pikemate heietamistega. OK, katsetame.


1. Üks Pekingi olümpiamängude kangelasi, ainus, kes suutis rikkuda hiinlaste absoluutset ülemvõimu "oma" alal, oli noor austraalia vettehüppaja Matthew Mitcham. Mees, kes vahetult enne mänge "tuli kapist välja" (loe: vastas ajakirjaniku küsimusele oma perekonnaseisu kohta ausalt, et elab oma partneri Lachlan'iga juba aastaid koos) ja kes nüüd kullamehena jõuab koos kuraditosina teise maakera kuklapoole kuldmedaliomanikuga ka Austraalia postmargile.

2. Oma kuu jagu päevi on teispool Atlandit laineid löönud Kurt Wild'i juhtum. Kiiresti homopornotööstuse superstaariks tõusnud, praegu 22-aastasel noorhärral sai sellest kepist ja keeksist üsna kiiresti kõrini ning ta tõmbus tavaellu tagasi, asudes tööle St. Louis' lähedal asuvasse Subway-keti söögikohta. Kus aga mingi suvaline jorss ta ära tundis ning korraldas hirmsa skandaali teemal "peded toitlustusasutuses". Mis viis lõpuks selleni, et Kurt vallandati. Siiani pole vastust saanud küsimus, et kuidas see anonüümne jorss ikka nii hästi selle va hirmsa gay-pornoga kursis oli?

Eriti irooniliseks muudab kogu loo asjaolu, et Kurt on mingis intervjuus juba ammu väitnud, et ta on tegelikult abielus ja tal on oma naisega ka lapsed. Ning et naine suhtub ta töösse väga arusaavalt. Niisiis ehtne heterokutist gay-for-pay, kellele mingi kapielukas käru otsustas keerata.

3. Majanduslangus on jõudnud ka Venemaale. Isegi selline hittkaup nagu Pediki-medvediki ei lähe enam hästi kaubaks ja seda peab kampaania korras allahinnatuna müüma.

Muidugi on ka võimalik, et ma olen kõigest väga valesti aru saanud ja et neid lelusid toodi Hiinast sisse piisav partii selleks, et nüüd oleks kõigil vene närvihaigetel tanksaabastes põmmpeadel ja tavaliselt ikoonidega vehkivatel sõjakatel mutikestel võimalik soodsalt endale midagi pehmet ja mõnusat soetada ning nad ei pea enam oma frigiidset frustratsiooni tänavatel kallite kaaskodanike peal välja elama.

Uiteid

Meie räägitav keel muutub kohutava kiirusega. Ma armastan ikka aeg-ajalt inimesi (vähemalt neid väheseid, kes seda veel mu käest kuulnud pole) šokeerida, rääkides kuidas ma kavatsen jätisepirukat küpsetama hakata ja et just täna on sel eeldusi eriti hea tulla. Enamik inimesi ei mäleta või pole kunagi teadnudki, et vähem kui saja aasta eest oli jätisepirukas kulinaariaraamatutes väga tavaline nähtus ja märkis küpsetist, kuhu sisse sumati kõik eelmisest söögikorrast järelejäänud kraam. Praeliha, keedukartul ja muu selline. Tänane "jätis" tähendab aga midagi muud, aeg on tasapisi ühe sõna algse tähenduse unustusehõlma vajutanud ja selle asemele on tulnud uus.

---

Nädal või paar tagasi kirjutas keegi neist, kelle blogid mul reader'is on, taaskord põgusalt sellest jubedusest, mida meil siidri nime all müüakse. Gaseeritud ja umbes poolt Mendeljejevi tabelit sisaldav vedelik, mida miskipärast nimetatakse vahel ka "õunaveiniks" (võimalik, et kunagi eelmisel aastasajal hoiti seda vaati, kus nüüd toda laket kokku segatakse, samas keldris, kus juhtumisi ka korvitäis õunu nurgas seisis...), ei ole siider, hoolimata sellest, mida meie alkoholihiidude mesimagusad reklaamionud ja -tädid meile heietavad. Ja kui mõnes toiduretseptis kirjutatakse siidrist kui toidukomponendist, siis jumala eest, kasutage päris siidrit! Loomulikult tasub viimast ka joomisel eelistada aga eriti tuleks mullitavast keemiakatsete tulemusest hoiduda toiduvalmistamisel. Meil on ju müügil täiesti mõistliku hinna ja kvaliteedi suhtega Normandiast pärit ehtsaid siidreid.

Siidrijuhtum on muidugi puhtalt PR-inimeste afäär, kes üritavad (ja kahjuks vägagi edukalt) ühe sõna tähendust jõuga ja lühikese aja jooksul muuta.

---

Mõne päeva eest lugesin foorumist, kuidas ühes autos käisid öö varjus kutsumata külalised ja muule lisaks virutasid sealt kahjuks ära ka automaki. Sellise natuke paremat tüüpi automaki, mis mängis CD-sid (nii tavalisi kui ka MP3/WMA failidega) ja lisaks oli sel veel ka USB-sisend ning palju muid toredaid vidinaid. Hea riistapuu kindlasti ainult et ilma magnetofonita. Nagu on praegu juba väga paljud helisüsteemid, olgu siis autos, toas või taskus. Sellest hoolimata kuuleb ikka ja jälle automakkidest.

Näide sellest, kuidas algse sõna tähendust on sujuvalt laiendatud.

*****

Eile sattusin jälle ühe küsitleja otsa. Mingi tädi Faktumist tahtis teada miljonit ja kahte asja mu mobiilikasutamise kohta. Osa küsimusi olid ikka nii tobedad, et ma lausa pidin kommenteerima. Jõudsin mina siis arvata, et selline küsimustik oleks sobinud ehk eelmise aastatuhande lõppu aga mitte tänasesse päeva, mil mobiilist on ammu saanud juba tavaline tarbeese aga tädi nähvas mulle kohe vastu, et kõik inimesed nii ei arvavat. Selge siis.

Hämmastama pani mind aga see, et kogu küsitlus (kuigi pealtnäha kogu vastavat sfääri hõlmav) oli suunaga täpselt ühe Eesti turul tegutseva suure telekomifirma poole, kes siis ilmselt vajab mingit alust, et oma eeldatavat laienemist läbi viia. Kui mina oleksin selle firma juht ja seda teksti näeks, siis minul tekiks küll huvi, et miks mitmed küsimused olid ilmselgelt suunava iseloomuga ja et mismoodi selliselt mõjutatud küsitletavate vastuste järgi üldse mingeid objektiivseid järeldusi teha võib? Võimalik muidugi, et firma mõnel keskastme juhil, kes seda afääri koordineerib, on just täpselt selliseid vastuseid vaja. Näiteks kasvõi selleks, et tädipoja firma tellimuse saaks. Minu vastustest neil suurt abi polnud ei nii ega naa, sest enamiku kohtade peale ma soovitasin kirjutada "ei oska öelda" või "ei soovi vastata". :)

*****

Üleeilne trall suure arvutiga ei ole ikka veel läbi. Kui algatuseks kaotas masin uuendusi tõmmates ära ühenduse interneedusega ja ei suvatsenud seda enne tagasi anda kui ma keset hilisööd või varahommikut ähvardasin selle kasti üldse minema visata - olles eelnevalt veetnud meeldiva pärastlõuna, õhtu ja öö läpakaga kõikvõimalikes foorumites surfates ja sealsete õpetuste järgi katsetanud umbes sadat erinevat nippi ja kõik asjata. Niisiis lõpuks interneedus siiski suvatses uuesti arvutiga ühenduda (miks see nii juhtus, ma ei tea siiani aga kui arvestada, et viimati sain ma sellest, mis selle arvelaua edasiarenduse sees toimub, aru umbes aastal 1986 ja arvutiks oli siis vana hea punane Agat, ei panegi see mind väga imestama) ja eile selgus, et printeriga on mingi kamm tekkinud. Trükib kenasti ühe dokumendi välja ja siis teatab rõõmsalt, et arvuti ja printeri vaheline kaabel ei ole ühendatud. Peale masina restarti trükib taaskord ühe dokumendi (vahet pole kas ühe- või kümneleheküljeline) välja ja ülla-ülla, taas ei ole kaabel ühendatud. Veel restart ja veel üks dokument ja nii edasi. La dolce vita, ma ütlen.