Tigetsemas

See on täiesti halenaljakas, mismoodi ma täna terve päeva tigetsenud olen. Muidugi võiks kõik rahulikult majanduslanguse kaela ajada aga tegelikult on asi ju mitte niivõrd (vähemalt mitte veel :) ) majanduslikult nullilähedases seisus vaid hoopis milleski muus. Põhjuslikeks märksõnadeks on sassi minemise piiril balansseeriv pööning, aastaid vanad ja endiselt kinni kasvamast keelduvad armid ning veel ühte-teist.

Mnjah. Kõrvuni armunud olla on üks igavene jama aga ülepeakaela mitte armunud olla on samamoodi jura ja sellega kaasneb veel selline totakas peata kana tunne: kohe ei teagi, mis suunas ja kelle poole nüüd jooksma hakata. Võta siis kinni, kumb purgatoorium hullem on ja kumba eelistama peaks?

Igatahes ei olnud üks mu üle aegade provintsilinna sattunud lemmikkute nüüd küll milleski süüdi, et ma täna põgusast kokkusaamisest ja tassikese tee joomisest üsna järsult keeldusin. Ise ka ei saanud hetk hiljem enam täpselt aru, miks ma just niimoodi reageerisin. Arvatavasti oli põhjuseks lihtsalt hirm elu käest järjekordset kuvaldaga virutatud kolakat saada. Võimalik, et sel hetkel tundus vana hea status quo turvalisem aga veidi hiljem ronis kusagilt ikkagi üks vastik kahetsuseuss närima...

Ja siis veel see ka, et kui üks muidu igavesti tore prantsuse punt teeb oma hittlugudest ingliskeelse plaadi, siis kõlab see nagu mingi odav akordioniga eurodisko. Päh!
---
Hiljem: Ahjaa, nädalavahetusel toimunud Üritusest imekombel järele jäänud sajakonnast grammist viskist ei ole loomulikult absoluutselt tolku, et lollused peast minema visata. Samas, eks ongi ju juba pea neli ööpäeva kaine oldud. /sarcasm off/

Ja lõpetage see üle mu maja lendamine ükskord juba ära, kurat, kell on südaöö tuuris, kaua võib???