Kuidas tänapäeval plaate kuulata?

Pipi Pikksukk ütleks kindlasti, et tema eelistaks seda teha kõrvadega aga see selleks. Igatahes tuli mul tahtmine taaskord üle mitme aja võtta ette The Moody Blues'i IMO kaks kõige hitimat albumit, s.t. "Long distance voyager" (1981) ja "The present" (1983). Ma olen neid ikka kahekaupa paaris kuulanud, vanasti olid nad mul suurel makilindil teine teisel poolel ja paarikümne või veidi enama aasta eest sai neid vahel päevad ja ööd läbi käiatud. Tegelikult olid ka LP-d teises toas täiesti olemas aga sellise kuulamisintensiivsuse peale oleks viimastest vaid siledaks freesitud plastlalused alles jäänud. Tühje makilinte sai ju aga teatavasti poest pea alati juurde osta, vinüülplaatidega olid lood veidi keerulisemad.

Nojah. Nüüdseks on need omaaegsed vinüülid muidugi mul ammu CD-de vastu välja vahetatud aga selle asemel, et minna ja hakata kettaid plaadiriiulitest välja tuhnima või isegi võtta teisest toaservast mu MP3-plaatide (mingil ajal aastate eest tegin ma kõikidest oma pärisplaatidest ka MP3-koopiad, et oleks hea neid iPod'i laadida) riiulist CD-R nimetet bändi loomingu paremikuga, toksisin ma hoopis Piraadilahte sisse otsingusõnad ja umbes selleks ajaks kui ma olin ära joonud oma tee ning söönud ühe vorstivõileiva, olid plaadid korraliku kvaliteediga MP3-kujul kenasti arvutisse maandunud. Endiselt kuramuse hea!

Moodsad ajad indeed.