18 november 2008

Mihkel Raua porise näo oopusest

plakatid Mihkel Raud
"Musta pori näkku"
"Tammerraamat", 2008, 328 lk.


Niisiis on kodanik Raud populaarsel talendikonkursil mitte milleski süüdi olevate laste peale röökimise kõrval (NB! ja mitte selle asemel) hakkama saanud ka oma senise elu ühe tormilisema perioodi trükimusta valamisega. Millest sai momentaalselt defitsiitne kraam. Mul siin pärapõrgus kulus selle kättesaamiseks igatahes igavene tükk aega ja lõpuks oli see hoopis mu kaasa sebimine, mis nimetet teose mu voodi kõrvale toimetas.

Mitte just väga ootamatult (vähemalt mitte minu jaoks) tänavuse aasta teise poole hitiks kujunenud raamat (ma ei imestaks kröömikestki kui selguks, et tegu on Tammerraamatu kõige paremini müüva teosega läbi aegade - kaks trükki oli juba mõni aeg tagasi lootusetult otsas ja raamatupoodides ei paista majandussurutisest hoolimata ostjate põuda veel olevat) räägib lugejaga keeles, mida kodumaises memuaristikas just väga sageli ei viljeleta. Keelefinessidest hoolimata olen ma nõus nende arvajatega, kes on osundanud, et meie kirja pandud mälestuste ja biograafiate maailmas oli ammu puudu sellisest värskendavast puhangust.* Mitte küll et tavaoludes trükipressi alla mittesattuv leksika peakski nüüd iseenesest eesmärk omaette olema. Üldsegi mitte! See, mis Mihkli memuaarid nende ilmumishetkest alates kodumaise kultuuriloo kullafondi paigutab, on pigem autori peaaegu kompromissitu ausus, millega ta oma tuulispasksest noorusest kirjutab.

"Peaaegu" seepärast, et kohati on isegi tema pidurid peale tõmmanud. Kuigi mul on tõsiselt kahju, et ta vaid väga põgusalt räägib oma isa ning tema tutvusringkonna (ehk siis eelkõige tänaseks suuresti teispoolsusesse lahkunud ja siiajääjate poolt eksikombel sageli etalonpühakuteks tituleeritud luust ja lihast kohaliku kirjandusmaailma suurkujude elust), on see ometigi mõistetav. Raamat on ju ikkagi Mihkli elust. Kuigi ma tahaks loota, et kas siis tema (või keegi teine) võtaks ükskord ka selle vanema generatsiooni teema käsile. No ja okei, viimaste aastate kohtuprotsesside taustal on täiesti arusaadav seegi, et stoori Eesti arvatavasti tuntuima kaabukandja õõvatekitavatest tegemistest öise provintsilinna hotellitoas on esitatud osaliselt pigem mõistukõne kui otseütlemisena. Isegi see, et ta meie muusikamaailma suurkujust Jüri Makarovist vaid põgusalt ja ainult positiivsetes toonides kirjutab (olgem ausad, Jüri on hoolimata mõnedest segasevõitu ettevõtmistest seda positiivsust ka igati väärt, ilma tema ja ta visioonideta oleks meie glamuurne lähiajalugu olnud kardetavasti hoopis teistsugune), puudutamata kordagi Rock Summerite tiimi kuulunud tõelisi sitapäid (ei, see ei ole üldistus, Makarovi juures töötas veelgi rohkem võrratult toredaid inimesi), on arusaadav. Kohati jääb aga mulje, et tänaseks päevaks banaanivabariigis rohkem kui mõjuvõimsaks tõusnud isikute toonaste seikluste kirjeldamisel on Mihkel kas leebelt napisõnaline või libiseb teatud persoonidest vaikselt üle. Hää küll, eks ütleme siis, et selline lihtsalt oli autori valik.

Mitmel puhul oli tegemist sulaselge äratundmisrõõmuga. Näiteks lugu sellest, kuidas Ain Varts pidevalt muheles, tõi mulle momentaalselt meelde hetke, mil rohkem kui kakskümmend aastat tagasi Kerstenbecki (või oli see ikkagi hoopis Makarovi?) kaaskonnas Varts esimest (ja tõtt-öelda vist küll ka viimast...) korda meile sattus ning mu vanamees talle uurivalt otsa vaatas ning lõpuks bravuurikalt käratas: "No seda meest olen ma nüüd küll kusagil näinud!" "Võimalik, et televiisoris," vastas veidi segadusse sattunud Ain talle muhedalt naeratades, pani kidrakasti käest ära toanurka ning täielikult ignoreerides teda ja ülejäänud seltskonda transportiva autojuhi pakkumist korralikku ukraina samakat lonksata, süvenes meie AKAI GX-9-te uurimisse. Lõppude lõpuks oli sel ajal isegi Linnahalli stuudios vaid üks eksemplar GX-7-t ja meil oli kodus kapi peal GX-9-id (mis on minu kogemustest tulenevat raudkindlat veendumust mööda parim kassettmakk, mida iial planeedil Maa on toodetud) kokku kolm tükki.

Kerstenbecki, "dekoratiivkitarristi" Vingissaare ja teiste "Vanemõe" tegelastega (sealhulgas ka Sal-Salleriga - Jumal küll, mul peaks siiani kusagil ema korteris vedelema bändi originaal-peaside ja -halatt, mis bändiboss Andrus käskis vastuvaidlemist mittesallival toonil tookord, peale ühte järjekordset kontserti Hendrikul mulle anda; uh! siit saaks kollasesse meediasse hea pealkirja: "Sal-Saller riietas end koolipoisist fänni ees lahti!" :D ) puutusingi ma tol ajal oluliselt rohkem kokku kui lagunenud "Turisti" teise poolega, mis moodustas "Singer Vingeri". Võimalik, et me oleme Mihkliga mõnel backstage'i läbul kohtunud (või vähemalt ühes seltskonnas olnud) aga see on siis olnud samalaadne kohtumine (või kohtumised) nagu tal endal kunagi kooli aia taga Hans H. Luigega. Selline, mida keegi kurat enam kindla peale ei mäleta.

Mismoodi sellist autobiograafiat hinnata? Hea küsimus. Sest kuidas ikkagi hinnata raamatut, mis räägib sellesama elu paralleelist, mida sa ka ise kunagi äärtpidi elanud oled? Tõsi, Mihkli säriseva leegiga põlemise asemel vaid vaikselt visisedes aga ikkagi. Või õigemini, kuidas selliseid kirjeldusi objektiivselt hinnata? Tont teab, minult saab Mihkel igatahes maksimumpunktid. Mis sellest, et päris suur osa võib selles väga tõenäoliselt olla ka kadunud aegade nostalgial. :)

Ning veel üks asi. Manitsuseks nendele noortele inimestele, kes kangesti tahavad samuti pealtnäha otse taevasse suunduva mustlaslaagriga ühineda. Mitte, et ma loodaks, nagu need entusiastlikud noored seda kuulda võtaks. :) Igatahes, hea muusika tegemiseks ei pea üldse pidevalt auru all või pilves olema. Paradoksaalsel kombel on seda suurepäraselt tõestanud just Mihkel ise. Oma (Merry Christmas) Mr. Lawrence'iga. Kui ta ka mitte midagi muud ei oleks kunagi kirjutanud (aga ta on!), siis ainuüksi laul "Rain" on üks neist "kõige imelistematest lauludest, mida selle hävimisele määratud rahva esindajad iial loonud on". Oli Rock Summmer mõned aastad peale kuulsat esimest, mäluaugus 1988-ndat (mis toona minu jaoks nii sel kui ka järgmisel suvel täiesti objektiivsetel põhjustel üldnimetusega "Nõukogude armee" vahele jäid), paduvihm ja kaabu ning kitarriga Mihkel laval manamas "Oh Lord, please stop that rain!" Ning hetk hiljem langebki viimane piisk ja päike tuleb pilve tagant välja. Ja rahvas hullub... Üks maagilisemaid hetki mu elus!

Igal seitsmel juhul ütlen ma aga ühte asja. Raamatu kolmas juurdetrükk on kohe poodidesse jõudmas, niisiis ostke ja lugege. Või minge raamatukogudesse ja lugege. Või laenake kellegi käest, kes on nõus laenama ja lugege ikkagi. See on seda väärt.
_________
* Raamat, milles ma tõsiselt pettusin, oli ühe mu lemmiknäitlejanna elulugu "Salme Reek : Noor vana daam" (Tänapäev, 2007). Tegelikult on minu jaoks siiani üsna arusaamatu, kuidas niivõrd värvikast isikust õnnestus kirjutada nõnda kuiv ja puine teos. Lisaks vihastasid autorid mind veel ka sellega, et sisuliselt oli üks ja sama jutt (tõsi, väikeste kosmeetiliste variatsioonidega) raamatusse kaks korda kirja pandud. Ilmselt selleks, et elulugu kaalukam välja näeks ja selle eest küsitavat rahasummat just väga paljuks ei peetaks. Päh!

2 kommentaari:

Ulmeguru ütles ...

Kas see Salme Reegi raamat polnud mitte miski pisut iluravi näinud kraaditöö... ehk siis absoluutselt mitte memuaristika... ise pole lugenud, aga kolleeg kirus vist ka seda ja ütles, et vana ja sobimatu materjal elulooraamatu pähe välja antud...

sjgelle ütles ...

Mihkel Raua üllitist pole veel lugenud, aga Salme Reegi elulugu küll. Olen nõus siin tärniga märgitud arvamusavaldusega - teos on kokku pandud väga imelikult. Lugesin suurema huviga näitlejate mälestusi temast, kus oli ka märgata teatud sordiini all esinemist ja palju korduvaid elemente.
Olin samuti pettunud.