Uus-Prantsusmaa pealinn ei saa loomulikult oma üleaedsetest kehvem olla ja nii on ameerikalikud "pilvelõhkujad" endale leidnud koha ka otse keset Quebec'i linna.
Ses valges nurgapealses nukumajas asub üks üpriski eksklusiivne kanada söögikultuuri edendav restoran, kuhu me hoolimata kindlast tahtmisest sisse ei jõudnudki. Küll polnud kohti, küll sai meie sealviibimise aeg lihtsalt otsa.
Üks Quebeci sümbolitest: pompöösne Chateau Frontenac, mille kohta väidetakse vähemalt Kanadas, et see tagasihoidlik hotellike (öö sviidis maksab mitmeid tuhandeid dollareid - ja kui teil peaks tekkima siivutu soov kasutada mullivanni, siis see maksab täiendavalt 50 dollarit ööpäevas, nagu muide tahetakse ka DVD-mängija ja külmutuskapi kasutamise eest lisaraha: mõlemad teenused siis kumbki 30 dollarit ööpäeva eest!) olevat maailma enimpildistatud hoone.
Üks absoluutne must to do asi Quebecis olles on külastada linnast veidi väljas asuvat Montmorency Falls'i. Pea poole kõrgem kui Niagara (OK, kui väga täpne olla, siis on Montmorency kõrguseks 84 meetrit Niagara 52 meetri vastu) on see üks võimas vaatepilt igatahes. Nagu fotolt ka näha, läheb kose kohalt üle jõe üsna võdisev rippsild, millelt otse alla langevasse veemassi vaadata oli üpris kummastav kogemus.
Kui nüüd aga kose juurest vastuvoolu minna, siis tuleb maalilisi kaldaid mööda matkates üsna kiiresti vastu üks vahva kärestik, mille keskel oleva kivilasu peale on ilusa ilmaga võimalik mõningast ettevaatust rakendades ka ronida (NB! ainult omaenda riisikol, mingit julgestust või päästetiimi seal ei ole - ja sealkandis nende salakavalate veekeeriste läheduses ujuma minemine võrdub peaaegu kindla surmaga) ja mis on omaette üks lahe ettevõtmine.
Et me ei hakanud tegema hiiglaslikku ringi joa jalamile (ja köisraudtee osutus isegi minu jaoks natukene liiga kahtlaseks transpordivahendiks) ning samal ajal ei suuda minu klõps edasi anda veemöllu kogu majesteetlikust (kuigi õige mulje saabki ju niikuinii ainult ise seal käies...), siis üks pilt ka veidi teise nurga alt. Pilt, mis pärit Wikipediast ja mis on selle autori poolt vabasse kasutusse antud.
Ehituse ajal kaks traagilist katastroofi üle elanud raudteesild, mis peale valmissaamist nüüd aga siiani kasutuses on. Klõps on tehtud Quebeci akvaariumi puude vahelt, vaid mõnesaja meetri kaugusel hullavatest jääkarudest.
Seekord otsustasime me igavatest hotellidest loobuda ja ma broneerisin meile pea kaheks nädalaks pildil nähtavasse kvartalisse hoopis korteri. Meie elupaik asus vasakpoolse punaka majaosa kõige ülemise korruse vasakpoolses nurgas, esiplaanil olevast majanurgast läks uks kohvikusse ja internetipunkti sai sealsamas kõrval rohelise @-märgiga tähistatud uksest. Koomiline oli see, et eelkõige ju välismaalastele suunatud arvutiasutuses ei suutnud ka arvata kahekümneviiestest sõbralikest kuttidest koosnev teenindav tiim inglise keeles kuigi palju suhelda ja lõpuks selgitas mulle selle internetipunkti sisselogimissaladusi hoopis üks juhuslikult seal viibinud sell, kes võttis tõlgi töö vabatahtlikult enda peale.
Täiesti kogemata juhtus ka niimoodi, et meie korter asus hetke kõige trendikamas piirkonnas (Saint-Roch), mida viimastel aastatel pööraselt arendatud on ja mis kubises kallitest kauplustest, headest söögikohtadest ning oli muidu üks mõnus paik. Kui ainult meie ja südalinna vahel poleks olnud seda jubedat mäkketõusu... :D
Lisaks sellele, et linnas (mis, arvestades ühelt poolt Põhja-Ameerika immigratsioonipoliitikat ja teisalt tugevat prantsuse mõju Quebecis, meid tõsiselt üllatas oma peamiselt valgest rassist elanikkonnaga) oli ilusaid inimesi lugematu arv, olid ka skulptorid endale modellideks valinud ilusaid kutte. Pildil osa purskkaevust parlamendihoone ees.
Puhttehniliselt praaki läinud klõps, mis mulle ometigi meeldib. Hobutranspordiga saab loomulikult ka Quebeci osades piirkondades liikuda, täpselt samamoodi nagu enamikes turistidele orienteeritud paikades kogu maailmas.
Päikese käes soojaks köetud kahuritoru kõlbab väga hästi ka puhkehetke veetmiseks.
Et tänavune aasta oli Quebecis juubeliaasta (400 aastat linna asutamisest), siis võis iga tänavanurga peal komistada mõne show või kunstiteose peale. Selline optilist illusiooni tekitav töö asus sadamapiirkonnas ühe "basseini" kohal.
Üldiselt oli see pea kaks nädalat ilma poolest äärmiselt kehv. Vaid paaril päeval ei sadanud ja meie viimasel sealviibitud päeva (mis muidu oli vahelduseks üllatavalt päikeseline) õhtupoolikul hakkas taas pilvi üles kerima. Aga vähemalt olid need ilusad pilved.
Juubelipidustuste üheks hitiks oli kolmveerandtunnine, spetsiaalselt selleks puhuks loodud multimeediashow Quebeci ajaloost, mida etendati (taaskord väidetavalt) maailma suurimal "ekraanil", mille moodustasid pimeduse saabudes Quebeci sadamas asuvad mahutid. Mind suutis tõsiselt üllatada fakt, et mitmeid sadu meetreid pikk "torudest" koosnev sein oleks videot sinna peale projitseerides muutunud nagu siledaks kinolinaks. Arvatavasti oli kõik viimseni välja arvestatud ja projektoritest tulev pilt moonutustega salvestatud, mis kaardus seinale jõudes jättiski mulje siledast aluspinnast. Prantslased kohe oskavad majesteetlikke vaatemänge korraldada!
Ma pidin ju ka oma panuse andma maailma enim pildistatud hoone tiitli kinnistamiseks. Kõrgustes troonivatelt terrassidelt, mis asuvad Chateau Frontenac'i ja Quebeci kindluse (muide, Quebec on Ameerikas ainus linn Mehhikost põhja poole, millel on kogu toonast linna ümbritsev linnamüür) vahel, avaneb ma-ei-kujuta-ette-mitme-miljoni dollari vaade St. Lawrence'i jõele.
edit: Edasiste segaduste ärahoidmiseks annan siinkohal pidulikult teada, et kui ma ülalpool kasutasin inglispäraseks mugandatud kohanime Quebec, siis mõtlesin ma selle all mitte provintsi, vaid provintsi pealinna, mille ametlik nimi on tõepoolest küll Ville de Québec (ehk siis Quebec City) aga tavakäibes ei kasuta seal praktiliselt keegi mingit muud versiooni kui lihtsalt Québec (või Quebec).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar