Emigreerumisest

Küsimus: Kuidas suhtuda sellesse teadmisse, et suure tõenäosusega (kui töötad alal, mis nõuab mingitki haridust) väärtustatakse sinu tööd ja vaba aega kusagil mujal palju rohkem, kui Eestis? Teed selle muutmiseks midagi? Oled patrioot?

Vastus: Asi pole niivõrd patrioot olemises või mitteolemises. Asi on ehk palju rohkem harjumuspärases keskkonnas elamises, neis müstilistes "juurtes", kui soovite. Rääkisime paari nädala eest meid Kaplinnas ringi sõidutanud ühe igavesti laheda, pakistani päritolu firmaomanikuga muu hulgas ka sellest, kuidas ta üsnagi heal majanduslikul järjel vend otsustas viie-kuue aasta eest peale pikka kaalumist oma perega Lõuna-Aafrikast Inglismaale emigreeruda ja tegi selle mõtte ka teoks. Kaks või kolm aastat hiljem oli ta kogu kambaga tagasi. Jah, tal oli Londonis parem ja kõrgema palgaga töökoht, lapsed käisid paremas koolis ning see, mida me armastame nimetada igapäevaseks elustandardiks, oli kõrgem aga ta oli seal lõppkokkuvõttes ikkagi võõras. Ei aidanud ka suhteliselt samasugune olmekeskkond, millega ta Kaplinnaski harjunud oli (inglise keel, vasakpoolne liiklus, kosmopoliitne suurlinnakeskkond jne) ega kõrgem sissetulek (sissetulekute ja väljaminekute suhe on veel omaette teema), elu "maailma tuiksoonel" ei osutunud hoopiski mitte selliseks nagu ta oma varasemate Londoni-reiside põhjal endale ette oli kujutanud. Isegi enda rahvus- ja kultuurikaaslastest omasuguste immigrantide keskel tundis ta end seal võõrana ja nii ta otsustaski koju tagasi pöörduda.

Ei ole mingit vahet, kus parajasti elada, sest paradoksaalsel kombel on "hea" alati seal, kus meid parajasti ei ole. Üksjagu ringi sõitnuna olen ma üha veendunum ühes asjas: suurem osa probleeme, millest me üritame end teise kohta kolimisega distantseerida, tulevad tegelikult meiega kaasa ja neile lisanduvad uues kohas uued probleemid. Iseenda eest pole võimalik põgeneda.

Pidev teelolek on muidugi samuti üks viis oma elu elada (selle koha peal tuleb mul alati Rimbaud meelde...) ja see ei pruugi iseenesest üldsegi halb elu olla aga mu meelest on ka siis alati vaja üht kindlat ja rahulikku ankrupaika. Isegi kui see sadam on selline omavahel pidevalt kaklevate aborigeenide, kidura taimestiku ja seisva veega konnatiik nagu AS "Eesti Vabariik" parasjagu just täpselt on :)

Mu meelest pole elu Eestis tegelikult niivõrd halb, et meil peaks tõsiselt mõtlema majanduspaguluse peale. Pealegi pole näiteks rõhuval osal arvutitega seotud tööteemadel erilist vahet, millises maailmanurgas täpselt töötaja seda koodi kirjutab või andmeid sisestab/töötleb.

Inimesed on muidugi ka erinevad ja ma tunnen vähemalt ühte emigranti, kes siit "halva elu" juurest praeguseks USA-sse maandunud on, orjab seal illegaalse immigrandina mingit firmat, teenides tõenäoliselt isegi absoluutarvudes vähem kui ta Eestis oma erialal töötades teeniks ja elades oma pisikeses üürikorteris sisuliselt samamoodi sente lugedes palgapäevast palgapäevani nagu ta siin tegi. Ning kõige selle juures teeb kramplikult head nägu ja kiidab kõigile, kes kuulata viitsivad, kui tore ikka on, et ta ameerika unelm täitunud on. Sest oleks kohutav põnts ta eneseuhkusele kui keegi saaks teada, et tegelikult on ta unistused kildudeks purunenud ja kuhugi edasi, parema elu peale, polegi enam minna ning pudrumäed ja piimajõed, mille poole ta kunagi kodurannal uneledes vaatas, osutusid miraažiks. Seesama eneseuhkus ei luba tal ka koju tagasi tulla. Vähemalt praegu veel mitte. Kas ta on seal siis nüüd õnnelik? Ei, pigem veel kibestunum kui ta Eestis elades oli. Aga milleks sel juhul seda kõike üldse vaja oli?