Krediitkaart kui kapitalistliku maailma röövelliku hinge väljendaja

Et kõik ausalt ära rääkida, siis pean kohe tunnistama, et pealkiri on tsitaat. Tegi nimelt Sirje küsitluse ja siis võttis tulemused kokku, üllatudes asjaolust, et pea pooltel vastajatest on krediitkaart ning arvas, et nad on selle omamisega enda hinge pangale maha müünud. Või midagi sellist :) Tõsi, postituse kommenteerijatest polnud õieti küll keegi Sirje tehtud kokkuvõttega nõus.

Küsitlusele ma küll ei vastanud aga mina ei ole kah järeldustega nõus. Eriti mis puudutab krediitkaarti. Mul on juhtumisi kaks nn. vaba tagasimaksega krediitkaarti, üks VISA ja teine MasterCard (ühe eest maksan pangale 15 krooni kuus - ja saaksin selle eest 30 päeva intressivaba raha kasutamist aga see on asi, mida ma ei kasuta - teise eest ei maksa vist praegu sentigi) ja reeglina ei ole mitte mina pangale krediitkaardi pealt raha võlgu vaid vastupidi, mu kaardikontod on plussis.

Kaks kaarti on aga sel lihtsalt põhjusel, et maailmas on kohti kus ei saa üldse deebetkaardiga maksta ja mõnes kohas isegi ei saa iga krediitkaardigagi hakkama (näiteks veel mõned aastad tagasi polnud Hispaania teatud piirkondades võimalik maksta ei VISA krediitkaardi ega VISA Electroniga kuigi samal ajal Mastercard ja Maestro/Cirrus töötasid mõlemad) ja on valdkondi (nt. autolaenutus) kus tavaliselt ei võeta sind jutule ei sularaha ega deebetkaardiga (tõsi, siin on erandeid) ning siis samuti muidugi ka internetist ostmine. Tegelikult krediitkaardi kasutusvaldkonnad on veelgi laiemad aga las see praegu jääb :)

Üks kahe kaardi omamise plusse on muidugi ka see, et kuna ma püüan neid reisidel alati eraldi hoida, siis sel õnnetul juhul (ptüi-ptüi-ptüi) kui ühega neist peakski midagi juhtuma, on teine ikka veel tagavaraks olemas ning ma ei pea täiesti rahatuna kuskil maailmanurgas passima.

Laenu olen korra võtnud (otsest vajadust polnudki aga kuna olemasolevad finantsid läksid ühe ettevõtmisega peaaegu nulli, siis see oli rohkem selline rahuliku meele tagamise laen ning garanteeris teadmise, et kui peaks ootamatult mingit plaanivälist summat vaja minema, siis ma saan selle tänu laenule oma kontolt võtta) ja maksin selle tagasi kohe kui kohustuslik intressiaeg (9 kuud vist oli) läbi sai ja ma finantsilisest mustast august jälle välja roninud olin. Jah, ma maksin selle aja eest pangale röövellikku intressi aga ma olin sellega arvestanud, nii et sellega polnud probleeme.

Majalaenu kaelas pole, autoliisingut samuti mitte, aastate jooksul olen paar-kolm korda veidi kallimaid asju ostnud ka järelmaksuga (kuigi põhimõtteliselt oleks võinud need ka kohe välja maksta aga kui intress oli vaid veidi suurem kui aastane inflatsioon, siis ei näinud sellel erilist mõtet) ja ongi enam-vähem kõik. No ei ole pangad mind orjastada suutnud. Seni igatahes veel mitte.

Ahjaa, arvelduskrediidi leping on küll kah ühe pangaga tehtud aga seegi konto on pidevalt plussis ja tegu taaskord "rahuliku une" garantiiga ning selle eest ma olen küll nõus pangale igas kuus mõnikümmend krooni maksma. Nii et igakuised kulutused kaartide ja muude selliste võimaluste omamise eest on ehk 50 krooni kuus. Mnjah, eks ma pean siis pool pudelit veini iga kuu lihtsalt poest ostmata jätma, eksole! :)