17 september 2007

Emigreerumisest

Lauamägi (Table mountain) ja kraanad, Kaplinn (Cape Town)

Küsimus: Kuidas suhtuda sellesse teadmisse, et suure tõenäosusega (kui töötad alal, mis nõuab mingitki haridust) väärtustatakse sinu tööd ja vaba aega kusagil mujal palju rohkem, kui Eestis? Teed selle muutmiseks midagi? Oled patrioot?

Vastus: Asi pole niivõrd patrioot olemises või mitteolemises. Asi on ehk palju rohkem harjumuspärases keskkonnas elamises, neis müstilistes "juurtes", kui soovite. Rääkisime paari nädala eest meid Kaplinnas ringi sõidutanud ühe igavesti laheda, pakistani päritolu firmaomanikuga muu hulgas ka sellest, kuidas ta üsnagi heal majanduslikul järjel vend otsustas viie-kuue aasta eest peale pikka kaalumist oma perega Lõuna-Aafrikast Inglismaale emigreeruda ja tegi selle mõtte ka teoks. Kaks või kolm aastat hiljem oli ta kogu kambaga tagasi. Jah, tal oli Londonis parem ja kõrgema palgaga töökoht, lapsed käisid paremas koolis ning see, mida me armastame nimetada igapäevaseks elustandardiks, oli kõrgem aga ta oli seal lõppkokkuvõttes ikkagi võõras. Ei aidanud ka suhteliselt samasugune olmekeskkond, millega ta Kaplinnaski harjunud oli (inglise keel, vasakpoolne liiklus, kosmopoliitne suurlinnakeskkond jne) ega kõrgem sissetulek (sissetulekute ja väljaminekute suhe on veel omaette teema), elu "maailma tuiksoonel" ei osutunud hoopiski mitte selliseks nagu ta oma varasemate Londoni-reiside põhjal endale ette oli kujutanud. Isegi enda rahvus- ja kultuurikaaslastest omasuguste immigrantide keskel tundis ta end seal võõrana ja nii ta otsustaski koju tagasi pöörduda.

Ei ole mingit vahet, kus parajasti elada, sest paradoksaalsel kombel on "hea" alati seal, kus meid parajasti ei ole. Üksjagu ringi sõitnuna olen ma üha veendunum ühes asjas: suurem osa probleeme, millest me üritame end teise kohta kolimisega distantseerida, tulevad tegelikult meiega kaasa ja neile lisanduvad uues kohas uued probleemid. Iseenda eest pole võimalik põgeneda.

Pidev teelolek on muidugi samuti üks viis oma elu elada (selle koha peal tuleb mul alati Rimbaud meelde...) ja see ei pruugi iseenesest üldsegi halb elu olla aga mu meelest on ka siis alati vaja üht kindlat ja rahulikku ankrupaika. Isegi kui see sadam on selline omavahel pidevalt kaklevate aborigeenide, kidura taimestiku ja seisva veega konnatiik nagu AS "Eesti Vabariik" parasjagu just täpselt on :)

Mu meelest pole elu Eestis tegelikult niivõrd halb, et meil peaks tõsiselt mõtlema majanduspaguluse peale. Pealegi pole näiteks rõhuval osal arvutitega seotud tööteemadel erilist vahet, millises maailmanurgas täpselt töötaja seda koodi kirjutab või andmeid sisestab/töötleb.

Inimesed on muidugi ka erinevad ja ma tunnen vähemalt ühte emigranti, kes siit "halva elu" juurest praeguseks USA-sse maandunud on, orjab seal illegaalse immigrandina mingit firmat, teenides tõenäoliselt isegi absoluutarvudes vähem kui ta Eestis oma erialal töötades teeniks ja elades oma pisikeses üürikorteris sisuliselt samamoodi sente lugedes palgapäevast palgapäevani nagu ta siin tegi. Ning kõige selle juures teeb kramplikult head nägu ja kiidab kõigile, kes kuulata viitsivad, kui tore ikka on, et ta ameerika unelm täitunud on. Sest oleks kohutav põnts ta eneseuhkusele kui keegi saaks teada, et tegelikult on ta unistused kildudeks purunenud ja kuhugi edasi, parema elu peale, polegi enam minna ning pudrumäed ja piimajõed, mille poole ta kunagi kodurannal uneledes vaatas, osutusid miraažiks. Seesama eneseuhkus ei luba tal ka koju tagasi tulla. Vähemalt praegu veel mitte. Kas ta on seal siis nüüd õnnelik? Ei, pigem veel kibestunum kui ta Eestis elades oli. Aga milleks sel juhul seda kõike üldse vaja oli?

2 kommentaari:

Tatsutahime ütles ...

Heh, aga minul on Eestis just see, et mul ei ole siin harjumuspärast keskkonda ja kogu aeg peab peaga vastu seina jooksma.

Siis ongi kaks võimalust: emigreeruda või riiki muuta :)

Harjumuspärasus on kinni ikka ju inimestes ja mõtteviisis - seni kuni sa ei ole ringi reisinud, seni sa ei tea, milline mõtteviis sulle kõige enam sobib :)

ancientboy ütles ...

Nojah, see kõik oli tegelikult pikem lugu, mis sai alguse ühe mehe nüüdseks vist juba kindlast otsusest emigreeruda maakera kuklapoolele kuna siin olevat kõik nii igavad, käivat tumedates riietes, vinguvat iga asja peale ja mis ei olevat ka mitte vähetähtis, siin ei makstavat sellist palka kui kasvõi näiteks sama töö tegijale Rootsis.

Kuna ta tööandjad on minu arusaamist mööda olnud välismaised firmad, siis ma tegingi ettepaneku "riiki muuta" ehk lüüa selg sirgu ning nõuda samaväärse töö eest samasugust palka "nagu Rootsis" aga see soovitus ei osutunud piisavalt populaarseks, et sellele reageerida. Ju siis on lihtsam õnne otsima sõita kuhugi kaugemale.

Minu jaoks on küll veidi kummaline, et inimene võtab endale pähe sõita tont teab kuhu päriseks elama, olemata ise sealses keskkonnas tundigi veetnud. Aga noh, noorte vihaste meeste asi, õnn kaasa talle igatahes! :)

Me lõõpisime kaasaga LAV-iski pidevalt, et viimane aeg oleks oma retirement plan'i peale mõtlema hakata ning väga hea mõte oleks see siduda näiteks Kaplinna lähedal asuva Stellenboschi linnakesega (Tartust veidi suurem jumalik ülikoolilinn keset imeilusaid veinimõisasid kus vähemalt täna veel on elu isegi meie jaoks ikka häbematult odav) aga kui asi konkreetseks peaks minema, siis vaevalt, et me kumbki siit Eestist päriseks ära sõidaks. Reisimas käia? Jah, loomulikult! Emigreeruda? Ei, tänan! Ju siis meile sobib kõige kiuste see siinne rutiinne konnatiigi elu kõige paremini.