Tõnu Õnnepalu kirjutab kohvikutest

Eesti ehk mitmekülgseim kokkamise ajakiri "Oma maitse" jätkab Tõnu Õnnepalu mõtiskluste avaldamist ja nagu ikka, on ta ka seekordses numbris pannud kirja täpselt minu mõtted. Tõsi, Tõnu teeb seda tunduvalt elegantsemalt ning kompaktsemalt kui ma sellega ise iialgi hakkama saaksin... Ta kirjutab niimoodi:

"Madame Zand, Le Monde'i kirjanduskriitik, oli 1991. aastal üks haruldane prantslane: ta oli käinud Tallinnas. Mme Zandi (see oli tal tegelikult pseudonüüm) abikaasa oli nimelt diplomaat ja nad olid elanud Moskvas. Ja nende eksootilisest reisist ühte peaaegu keelatud linna olid proua Zandile kõige elavamalt meelde jäänud Tallinna kohvikud. "Kõik need kübaratega daamid!" hüüatas Mme Zand nostalgiliselt. "Nagu sõjaeelsel Saksamaal!"

See leekpunaseks toonitud juustega ahelsuitsetajast daam ise ei olnud kindlasti nii vana, et mäletada sõjaeelset Saksamaad. Mina aga pole nii vana, et mäletada 1970ndate aastate Tallinna kohvikuid, kus see saksa hõng tema mälestustes veel nii elavana hõljus. Lapsena mind kohvikusse ei viidud või kui, siis ainult Pärli käsimüügileti ette, teel onu või tädi sünnipäevale, tordisappa. Sealt sai kätte ettetellitud tordi. Pärli omad olid kõige kuulsamad, eriti Trühvel. Alles hiljem tõukas Viru Sidrunitort selle troonilt. Tegelikult ma isegi mäletan ka neid kõrval kohvikusaalis istunud kübaratega daame. Kübarates polnud tollal küll veel midagi eksootilist, ema käis ka kübaraga, aga tolles õhkkonnas oli midagi veidrat küll. Kui ma ükskord omal käel kohvikusse läksin, kaheksakümnendate künnisel, siis oli see vana maailm muidugi juba pääsmatult allakäiguteele asunud. Aga midagi oli sellest siiski veel alles. Muide üldse, kas pole kummaline, et mitmed sellised vana korra, Eesti aja asjad läbi kõigi nõukogude aastate siiski edasi kestsid? Kas nõukogude võimule oli siis vaja kreemikooke söövaid hõberebasekraega daamikesi? Neid kujutati karikatuuridel kui vana, kodanliku korra igandeid. Ometi pidas riik kohvikuid edasi. Mis näitab, kui visad on siiski kultuurinähtused, ja toidukultuuri nähtused on kindlasti veel ühed kõige visamad. Maitset nii naljalt ei vaheta.

Nii et kõigest allakäigust ja kulumisest hoolimata püsisid need vana korra kantsid, Pärl, Tallinn, Moskva, Harju, vapralt mingil viisil edasi kuni tolle vana korra tagasitulekuni. Alles see andis neile surmahoobi. Kuhugi kadusid ka kübaratega daamid. Või kus on veel tõelised, võikreemiga tordid, moorapead, ekleerid? Märkamatult on needki asendunud mingite light jogurtivariantidega. Ei tea, kuidas üks tolleaegne kreemikook praegu üldse maitseks?

Või kuidas tunduks Moskva kohviku lunaatiline õhkkond, kui sinna saaks praegu sisse astuda? Juba trepil võttis sind vastu soe segu mitte kõige parema kohvi ja odava brändi (mida nimetati konjakiks) lõhnast. Ja keelpillikvarteti helid. Kvartett mängis seal vist peaaegu igal õhtul ja selle helide saatel ning kerges likööriuimas peksis vana kaardivägi keelt. Teises saalis võis seevastu näha punkareid. Kohvikudemokraatia...

Võib-olla pole seda pärisdemokraatia tingimustes enam vaja, aga tõsi on see, et neid saksa tüüpi kohvikuid Tallinnas enam pole. Kohviku teeb tegelikult publik ja vahest Berliinis või Viinis, kus traditsioone armastava publiku ostujõud on kõik need aastad püsinud stabiilne, võib mõnes vanas, natuke kulunud näoga kohas aimu saada, mis see vana Tallinna või Tartu või Riia kohvik veel päriselt olla võis, enne sõda... Kuid eks seal Berliinis-Viiniski kipu need suurte peegelsaalide ja eriti suurte kreemikookidega lokaalid muutuma. Kohvikukultuuris nagu mujalgi on tooniandev internatsionaalsem joon.

Aga siiski, vähemalt selles kuulume me endiselt saksa kultuuriruumi, et kohvik ja koogid kõlavad meie jaoks vältimatult kokku. Prantsuse café's näiteks pole kookidel mingit erilist kohta, Pariisi daamid käivad maiustamas ja mhm ... uudiseid vahetamas hoopis teesalongides."