Et valimised. Ma ütlesin juba kuskil eelmisel sügisel, et need kümned ja kümned miljonid võiks kulutamata jätta ning vana Toompea seltskonnaga rahulikult edasi minna. Sest valimised ei muuda mitte midagi peale mõne üksiku ebaolulise rotatsiooni pumba juures istuvate isikute seas. No jääbki mõni vana kala Riigikogust välja, mis siis sellest? Sõbrad, ustavad ja sõltuvad leiavad neilegi head mõnusad soojad kohad, kus mittemillegitegemise eest igakuiselt kümneid kui mitte sadu tuhandeid kroone oma pangaarvele saab lasta kanda. Pealegi ei kaasne sellega tavaliselt ka avalikkuse vaateväljas tolgendamist nagu riigikogulaste puhul see paratamatult on.
Ah et siiski mingid muutused toimusid ju? Et nüüd on Rohelised saalis ja puha? Mis kuradi rohelised? See on kõige ehtsam äriprojekt, mida vedama on rakendatud muuseas ka mõned idealistlikud keskkonnakaitsjad. Ja kõik.
Suures osas sektandid, kes nimetavad end kõlavalt Kristlikeks Demokraatideks panid seekord reklaami alla korraliku raha magama (huvitav, palju sellest USA Piiblivööndist tuli? ja palju sellest pärines mutikeste poolt kirikute ja kristlike sektide korjanduskarpidesse pandud rahadest?) seltskond ei saavutanud suurt midagi, ainsana kogus oma 661 häälega märkimisväärse tulemuse sümpaatne luteri kiriku esindaja Anti Toplaan.
Nõndanimetatud rahvuslaste (Eesti Iseseisvuspartei) põrumine oli samuti ette ennustatav, Leito sõnavõtud ainult süvendasid seda tendentsi. Viimasel ajal suhteliselt telekakauge inimesena ma ei tea, kas Juur&Oja on võtnud teda ka kommenteerida aga minu tutvusringkonnas olid vahepeal küll tsitaadid Leitolt ühed huumori allikatest.
Vasakpartei. Mnjah. Sirje Kingsepa juhtimisel vähemalt minu jaoks nende varasemast, Toomsalu-perioodi klouni-staatusest juba väljuma hakanud seltskond oli kaotanud suure osa oma varasematestki toetajatest. Samas, kui poleks Sirjet oma blogide ja pidevate sõnavõttudega meedias, siis ei teaks neist üldse keegi midagi. Selles valguses oli Sirje kogutud 74 häält mulle väike üllatus, miskipärast ma arvasin, et ta saab neid ikka mõnisada. Ja ta teade parteijuhi kohast loobumisest kohe peale kehva valimistulemuse selgumist oli äärmiselt sümpaatne. Vastutustunde eest twelve points! Võimalik, et selline vastutustunne on midagi, mida saabki omada vaid hobipoliitik.
Villu Reiljani samalaadne avaldus ei ole samast kaalukategooriast kuna ta on oma sahkerdamistega niikuinii juba pikemat aega üks visisev poliitiline laip. Ka oma koduerakonna jaoks. Aga pole hullu, valijate mälu jagub teatavasti ju täpselt kaheks sekundiks ning küll Villuke varsti heleda tähena tagasi orbiidil on. Sest tuleb tunnistada, viimastel aastatel ühe poliitiku suust pärit mõjuvaima fraasi copyright kuulub kahtlemata Reiljanile. Jah, ma räägin ikka veel sellest geniaalsest konstateeringust "Kusagil struktuurides on kallutatud jõud" ja sellisel ajupotentsiaalil ei saa ju ometi lasta kuskil kolkas (loe: Riigikogu pingiserval) kopitada!
Ardi Ravalepik (ehk siis esimene avalikult homoseksuaalne kandidaat Riigikokku) kogus 67 häält, tulles sellega oma ringkonnas vähemalt minu jaoks üllatuslikule viiendale kohale, jäädes "suurtest nimedest" (Eiki Nestor, Maimu Berg, Hardi Volmer ja Jaak Juske) kohe järgmiseks. Ta häältesaak oli umbes kaks korda suurem kui näiteks rahva poolt armastatud Heidy Tammel ning tuntud Juskede dünastiast pärit Jaagust (kes esiteks on viimasel ajal pidevalt meedias figureerinud ning kellel olid valimiskampaaniaks kasutada ka reaalsed rahad) jäi 57 hääle kaugusele. Oma ringkonnas peale valimisi saavutatud positsiooni arvestades sai Ardi sisuliselt hakkama sügisel paika pandud maksimumprogrammi täitmisega (OK, hästi utoopilistes versioonides nägi see küll ette ka Juske juuniorist paremat tulemust) ja igatahes mina olin küll positiivselt üllatunud. Ning järgmiste valimisteni ei olegi enam nii palju aega ;)
Omaette teema on veel see, et jube naljakas on lugeda neid kilkajaid, kes seletavad, et Edgar Savisaarele tehti ükskord ometi ära. Tegelikkuses sai Keskerakond oma kõigi aegade suurima esindatuse Riigikogus (1992.a. 15 kohta, 1995.a. 16 kohta, 1999.a. 28 kohta, 2003.a. 28 kohta ja 2007.a. 29 kohta), Savisaar ise kogus oma valijatelt kõigi aegade suurima häälte hulga (vastavalt siis numbrid: 4678, 13699, 14320, 12960 ja 18003) ning siinkohal rääkida KE-le "ärategemisest" on leebelt öeldes huvitav. Ning ka Edgari lemmikkokk, meekana spetsialist Evelyn Sepp ei pea enam niipalju häbenema kui eelmine kord, mil ta lunastas oma riigikogulase koha vähem kui kolmesaja häälega (olles tookord vähima häälte arvuga Toompeale saanu), seekord oli tal hääli juba tervelt 565.
Ahjaa, see ka muidugi veel, et ma jään nüüd pikisilmi Imre Sooäärelt ootama ta "saadikuvande" täitmist. Jättes mõnevõrra keerulisema sillatemaatika hetkeks siiski kõrvale, ootaks ta photoshopitud klantspiltidel kokku lubatud piimajõgedest ja pudrumägedest vähemalt ühte. Et lisaks Pädaste mõisa viivatele teedele saaksid järgmise nelja aastaga tolmuvabaks ka ülejäänud teed. Mees on oma sõna andnud, eks näis, kuidas selle pidamisega on.
06 märts 2007
Kohustuslik valimisteema
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Selles suhtes oled sa küll sügavalt ekslikul seisukohal, et blogid mingi meedium on, mille kaudu hääli saab. Seetõttu pole minu jaoks Sirje 74 häält sugugi mingi üllatus. Kui veel rääkida kandideerinud blogijatest ja nende häältesaagist kärbeskaalus, siis tõestas blogide absoluutselt mitte mingisugust mõju minu jaoks Toivo 9 häält. Samas käis Toivo väga aktiivselt mööda teiste blogide kommentaariume ja tegi reklaami nii endale kui ka rohelistele. Ja ei midagi, isegi ei ühtegi e-häält. Ning viimaseks tõestuseks mina ise, kes ma oma blogis põhimõtteliselt poliitikast ei räägi - sain Toivost pea 4 korda rohkem hääli, 34 (jäädes siis Heidy Tammele vaid 2 häälega alla :)), kusjuures nendest 34 häälest olid tervelt 6 e-hääled ning 1 välismaalt.
Seega poliitilistel blogidel pole mõtet, sest neid loevad vaid mõnisada "siseringi" inimest, kes on kõiges vägagi iseteadlikud, ka oma valimiseelistustes.
Eestis on mõtet teha vaid räiget ja lihtsate sümbolitega propagandat raadios ning televisioonis. Vilkurid, viled, oranžid taustad, "ei!" ja "jah!" loosungid, Venemaa ja Savisaarega hirmutamine, lihtsalt suure papi lubamine - need on vanad head äraproovitud võtted ka tulevikus.
Ega ma otsest seost blogimise ja valimistulemuse vahele ei tahtnudki tõmmata :) Ma lihtsalt arvasin, et kuna Sirje sai juba eelmine kord üle kahesaja hääle, siis ma eeldasin miskipärast, et ta ületab vähemalt seda tulemust. Ning et ka partei tervikuna suudab varasemat taset säilitada. Ma pidasin seda silmas, et kui Sirjet oma sõnavõttudega blogides ja mujalgi poleks olnud, siis ei teaks me Vasakparteist vist üldse mitte midagi. Eks näis, mismoodi uus pealik oma potentsiaalsete valijatega suhtlema hakkab.
Muidugi on kogu selle eestikeelse blogimise laiaulatuslikkus üks petlik illusioon. Kui blogipuu edetabeli esimeseks võib mõnel päeval saada vaid mõnekümne lugejaga, siis ei saagi ju suurtest lugejate hordidest rääkida. Mis tähendab muidugi, et pole ka kedagi eriti võimalik mõjutada :)
Postita kommentaar