Alanud suvitushooaeg

Tänasest hirmsast kiirest tingitud näljahoos hüppasin sisse meie tavapärasesse kohvikusse. Kus ma küll pole tegelikult viimase poole või nii aasta jooksul just eriti sagedane külaline olnud kuna mõlemad sõbrantsid on sealt leti tagant edasi liikunud. Kes mujale tööle, kes dekreeti... :) Aga vahel saab siiski ka sealt endiselt mõni saiake-kook-pirukas ostetud. Nagu tänagi. Ning mulle sai selgeks kaks asja. Et suvituslinnas elamine muutub iga aastaga üha kulukamaks ning et suvitushooaeg on seoses lume sulamisega ilmselgelt alanud. Nagu igal aastal, on ka tänavu suve alates toodangu hinnad teinud pisukese tõusu, seekord siis kerkisid nad aktsiaseltsis Eesti Vabariik nii tavalise, umbes 70-protsendi võrra. Isegi mu kaasa hiljutine avastus ning lemmikuks muutunud kook (mida ta paari nädala eest sealt muide tagajärjetult otsimas käis) on üleöö muutunud 60% kallimaks. Eesti majandusel läheb tõesti üha paremini ning niimoodi jätkates oleme me mõne aasta pärast oma hinnad suutnud kõrgemaks ajada isegi Montmartre'i boulangerie'dest ja patisserie'dest...

Ma siin mõtlesin, et kui keegi oleks 1992. aasta kevadel näiteks mu vanaemale rääkinud, et terve ta elu säästude eest (neid oli veidi üle 5000 rubla) saab viieteistkümne aasta pärast osta kilekotitäie saiakesi, ta oleks sellele inimesele hullumajast sanitarid järele kutsunud. Täna on see reaalsus.

Naljakas elu.