Hiina köök Öseli moodi

Mõne päeva eest sai siis välja lubatud, et ma kirjutan paar sõna meie väikesest kulinaarsest vahepalast poolel teel Selverisse. Nimelt asub juba mõnda aega nn. Elektrumi majas söögikoht, mis kannab uhket nime Hiina kiirtoit - Cafe China in & out. Ma kuulsin sellest esimest korda mõne nädala eest seoses kõmuga nende laienemisplaanidest ja see tekitas pisukese huvi. Et mis ja kuidas. Aga kuna ma laisa inimesena sinna kanti tavaliselt ei satu, siis sai seekord oma kaubanduslikult marsruudilt pisike kõrvalepõige tehtud ning söögikoht üle vaadatud. Hmm...

Kaupluste ja kontoritega täidetud maja fuajees on trepi kõrvale ehitatud pisike kuudike, mis olevat juba hoone projekteerimise käigus kohvikuks mõeldud. Seal istub leti taga tütarlaps ning sealsamas fuajees on ka mõned lauad ja toolid. Menüü mahub ära visiitkaardi suurusele paberile ning on näha lisatud fotolt. Tõsi, kümnekonna reaga "joogikaart" (mitut sorti mullidega jooke, kohvi jne) oli veel eraldi. Väga minimalistlik valik ning hinnadki tundusid üllatavalt mõistlikud. (See, miks Eestis on siiani olnud pea igasugu "hiina kähkukad" üle mõistuse kallid kui mujal maailmas on nad tavaliselt odavaimad võimalused korralikku sööki saada, on juba hoopis teine teema).

Kena, võtsin siis kaks kanafileed köögiviljadega. Kastme koha pealt uurisin tütarlapselt, et kas nende kõige tulisem kaste on kõige krehvtisem aasia või euroopa mallide järgi? Kuna ma ei suutnud end sel moel arusaadavaks teha, siis lõpuks küsisin lihtsalt, et kui piprane siis see nende tšilli-küüslaugu kaste täpselt on? Pidavat olema selline, et nagu natuke suhu võtad, siis (tütarlaps näitas üsna loomutruult ette) lähevad silmad pungi ja suust lendab tulejutt välja. Mnjah, äkki tõesti. Võtsin siis igaks juhuks ühe kana tšillikastmega ja teise kraad lahjema magushapu kastmega. Joogid sain kohe kätte ning nii me siis võtsime toitu oodates sisse koha suure akvaariumi kõrval asuvas lauas ning hakkasime klaasitaguseid kalu kiusama.

Et ma olin seljaga leti poole, siis ma ei näinud, mis seal toimub aga mõne aja pärast kostus mikroahju "tsinn". Läks veel mõni minut ja uuesti ning niimoodi neli-viis korda. Ja siis kostuski sealt selge "Palun!".

Leti peal ootas mind kaks läbipaistvast plastmassist karpi (samasugused kui need, millesse poes salateid pakitakse) ning pabersalvrättidesse keeratud plastmasskahvlid. Hiina söögikohas! Kuna ma nägin leti taga ka topsi söögipulkadega, siis ma tagastasin naeratusega kahvlid ning võtsin topsist pulgad. Mille peale tütarlaps veidi ehmunult mõmises midagi stiilis "Aga kas te siis saate nendega süüa?" ja mina õelutsesin ikka veel naeratades vastu, et no kui me sulgemiseni jäänud kolme tunniga oma portsudega päris ühele poole ei jõua, ehk ta on siis nii lahke ja saab veidike meie järel oodata...

Selles oli neiul muidugi õigus, et see ollus, mis plasttopsides oli, ei olnud kõige pulgasõbralikum. See oli selleks lihtsalt liiga pudiks hakitud ja liiga vedel, tõtt-öelda on isegi mõned hiina supid paksemad. Kõik see kokku oli leebelt öeldes kummaline. Aga noh, nokkisime siis suuremad tükid selle leeme seest pulkadega välja ning ülejäänu jõime lihtsalt üle topsiserva ära ja oligi kõik.

Kuidas siis valmistada hiina kiirtoitu selle söögikoha moodi? Lihtne! Lähete poodi, ostate paki külmutatud köögivilja (porgand, hernes, paprika, mais - soovitatavalt hästi peeneks hakitud), ajate selle koos paari liharibaga mikroahjus kuumaks, segate sortsu kastmega ning valmis ta ongi!

Hämmastav on see, et isegi ei vaevutud kasutama nn. hiina woki-segu (mainimisväärset hinnavahet neil ju pole) millel oma bambusevõrsete, shiitake-seente ja muu sellisega oleks vähemalt mingigi orientaalne nüanss juures olnud. Ja ka vürtsikusega olid lood kesised. Ka see suust väljuvat tulejuga lubanud kaste oli selline, mis mõne Euroopa suurlinna hiinakas annaks menüüs "kolmest piprast" vaevalt ühe mõõdu välja, Tais aga sunniks kokalt küsima, et miks ta vürtsid toidu sisse unustas panna...

Kaasa pärast kommenteeris, et tema mõtles alguses, et seal kuskil taga on veel mingi ruum, kus on köök ja kus siis toit valmis tehakse, seda, et kõik toimub sealsamas kuudis marsruudil külmutuskapp-mikrolaineahi, poleks ta küll osanud arvata.

Ehk peaks märkima veel ka seda, et selle umbes 30-40 minuti jooksul mis me seal ringi vaatasime, sööki ootasime ning sõime, olime me küll ainsad külalised. Aga kui laienemisplaane peetakse, ju siis läheb äri hästi :D

Veel üks hämmastav asi kogu loo juures on see, et kohalik kobruleht võttis paar päeva peale meie kogemust kätte ning täitis oma esikülje intervjuuga nimetet asutuse omanikuga. Ja selleks on pesueht hindu, kes siin juba aastaid elanud ning kelle jaoks see ei ole esimene kord söögikohtadega seotud olla. Mis muudab kogu selle ettevõtmise veel mitu kraadi kummalisemaks. Sealsamas artiklis on ka pikk kiidulaul selle kohta kui tore on ikka see, et keegi pakub ka teistmoodi kiirtoitu ning et see on suurepärane asendus igasugu ebatervislikele hamburgeritele ja nii edasi. Alternatiivid on toredad asjad tõesti aga paraku see ei ole hiina toit. No lihtsalt ei ole. Ma ei oskagi sellele nime anda aga natuke vürtsikamat köögiviljahautist meenutav mass nüüd hiina roa mõõtu küll kuidagi välja ei anna.

Kõige negatiivsem on minu meelest aga see, et kui mõni inimene teebki oma esimese tutvuse "hiina köögiga" just selliste kohtade kaudu ja kujundab selle põhjal edaspidiseks eluks oma arvamuse idamaade fantastilisest kulinaariast, siis on sellest tõsiselt kahju. Muidu oli see kogemus täpselt selline nagu mu kaasa ütles: "Pesuehtne anekdoot!"