Üheksas nädal

Eelmisel nädalal alanud sõltuvus "Torchwood'ist" jätkus. Kuidagi juhtus aga niimoodi, et ma olen ikka veel oma vaatamisjärjega enam-vähem poole peal, vaid kaks seeriat jõudsin selle nädala sees ära vaadata. Ja kõige naljakam on see, et midagi muud pole samuti masinasse pannud, vaatamata filmide virn hakkab varsti juba ümber kukkuma :)

Mis ei seganud mul veel paari uut ketast soetamast. Avastasin, et ajalehekioskites müüakse mingeid veidraid pakke, mis koosnevad DVD-st ja mõneleheküljelisest reklaamtrükisest, hinnaga 39.90 krooni. Ostsin vennapojale ühe multika ning endale "The Covenant'i" (või "The Covenan+'i) ning vihastasin end triibuliseks. Seni suht mõistliku firmana tundunud Läti või Leedu firma Videoleader on hakkama saanud täieliku käkiga. Selle, et ketast masinasse pannes hakkavad jooksma hiidpikad umbkeelsed reklaamid, mida ei saa ka katkestada, võiks odavat hinda arvestades veel andeks anda, kuid asjaolu, et ainsad heliribad on plaadil vene ja leedu keeles, on andestamatu. Ning infot selle kohta ei näe muidugi enne kui oled plaadi ära ostnud ning uhkest kilepakendist välja võtnud. See, et seal ka eestikeelsed subtiitrid on, ei päästa asja. Ma olen omal ajal piisavalt neid vene ninahäälega pealeloetud filme vaadanud ja praegu tahan ma igatahes originaalheli!

Teine ketas, mille ma soetasin Novaluxist, oli sellesama firma toodetud DVD "Graf Montenegro". Ehk siis on see "Russkoje" kõrval juba teine ketas, mille ma ostan hetketuju ajel vaid seetõttu, et seal mängib üks Tšadov'i vennakstest, seekord siis Aleksei. Sellised nende osalusel valminud filmid nagu "Nochnoi dozor", "Dnevnoi dozor" ning "9-ja rota istuvad mu riiulis niikuinii.

Reedel laekus kaasa ning laupäeval sai ta kõigile, ka mulle endale üllatuseks mind niikaugele, et me läksime teatrisse. Venekeelset tükki vaatama. Ja vähe sellest, meelitasime Emanda kah veel kaasa! Kiviõlist pärit amatööride trupp mängis lugu Don Juani elu viimasest päevast ning ilmselgelt olid näitlejad kaks ja pool tundi kestva näitemängu tegemise juures ihu ja hingega. Kokkuvõttes tubli üle keskmise sooritus.

Teatrist suundusime klaasikesele veinile, selleks sai lõpuks pudel vana head vinho verde't koos vaagnatäie antipasti'ga ning kuna ma nõudsin Lokalveränderung'i, siis maabusime pärast veel ühte kohvikusse, mille menüüst me reserveerisime endale ühe iiri kohvi, ühe macchiato ja ühe cappuccino. Pluss kolm kokteili: Cosmo ning kaks Margaritat. Tavaline ja maasika-margariita. Väga moekas, ma ütleks.

Ja lõpuks ometi sai üheksanda nädalaga see valimistrall selleks korraks läbi. Aga pole hullu, kohe-kohe hakatakse ettevalmistusi tegema kohalike omavalitsuste valimisteks, on ju 2009. aasta oktoober juba kiviga visata.