Ja kui sellest eelmisest porinast veel vähe peaks olema, siis siit veel natuke. Kuramuse triljonid hakid või mis iganes linnud need meil siin viimastel aastatel on talvituma harjunud, leidsid nüüd lõpuks ka mu hoovis kasvava puu üles ning mu õue tänavapoolne serv on tänasest ametlikult lisandunud juba niigi pikka nimekirja neist kohtadest meie linnas, kust tuleb suure kaarega mööda käia. Sest lisaks hirmsale kisale mida see parv seal puu otsas teeb, pole neil elukatel loomulikult ka mingit pidamist ega kombeid ning hekk ja kõnnitee on kahe ööga muutunud sõna otseses mõttes haisvaks peldikuks. Peab vist õhupüssi ostma.
Pole paremat motiveerijat kui kellegi-millegi peale vihastamine, muig.
Et siis nüüd ikkagi see internetist raamatu ostmise saaga. Nüüd juba mõnda aega on meie veebimaastikul Apollo ja Raamatukoi kõrval ka kolmas suurem raamatukauplus, Rahva Raamat. Ekspressi seltskonnale kuuluv ja puha. Millest nagu võiks eeldada, et sealt võiks ka mingit kvaliteeti oodata. Aga sinna "võiks" tasandile see ka jääb.
Esimene kord tellisin mina sealt kaks raamatut 4. detsembril. Maksin ka kohe internetipangas ära ning sama päeva pärastlõunast alates näitas mu konto nende veebikeskkonnas, et kõik on OK, tellimus esitatud, selle eest tasutud ning hiljemalt viie päeva jooksul saabub pakk. Jäin siis rahulikult ootama. Kui peale nädalat polnud pakist ikka kippu ega kõppu, hakkasin 12. detsembril nende telefoninumbrit otsima ja selgus, et nende kodulehel polegi sellist kohta, kus oleks kirjas internetitellimustega tegelejate kontaktandmed. Helistasin siis rumala talupojaloogikaga nende suurimasse, Viru keskuse kauplusesse. Peaaegu läks täppi. Tädike, kes toru võttis, oli küll sellise häälega, et mis asja te kogu aeg helistate ja jätke ta ometi ükskord rahule aga ma sain ta käest vähemalt teada, et internetitellimustega tegeleb Pärnu maantee pood. Kena. Valisin nende numbri. Veidi ähmis häälega müüjanna teatas mulle, et seda tellimustega tegelevat inimest pole parajasti majas aga ta helistaks mulle tagasi kui ta tuleb. Arvutist vaatas ta ka järgi, et minu tellimus oli laekunud neile täpselt 11. detsembri päeval ehk umbes-täpselt nädal hiljem kui see tegelikult esitati. Põhjenduseks arvas ta, et ju see " jäi kuskile arvutisse kinni" ning et nüüd IT-poiss leidis selle seal ripakil olevat ja tõstis õigesse kohta... Möh? Mis karulõkse nad oma arvutitesse veel seadnud on?
Nende kiituseks peab vahepeal ütlema, et umbes tunni aja pärast helistati mulle tõesti tagasi ning õige inimene vabandas ja raporteeris, et raamatud on pakitud ning tulevad järgmisel päeval posti. Et ma aga ülejärgmisel pidin kuni Jõuludeni ära sõitma, siis leppisime kokku, et nad postitavad paki vahetult enne pühi. Mida nad ka tegid, nii et koju jõudes oli ELS-i kutse mul ukse vahel.
Hää küll, mõtlesin mina, kõigil võib juhtuda ning see, et üks neist kahest raamatust oli jõulukingiks mõeldud ja selleks otstarbeks hiljaks jäi, pole lõpuks ka nii traagiline. Ning et raamatuid ilmub teatavasti nagu Vändrast saelaudu, siis tegin üleeile uue tellimuse, seekord pea kahe tuhande kroonise. Mõnda raamatut, mida ma üritasin mitut eksemplari osta, keeldus nende arvuti ostukorvi rohkem panemast aga ehk see on kuidagi seotud nende eksemplaarsusega laos? Või on seal miski muu kamm. Igatahes õnnestus tellimus taaskord ilusasti esitada, selle eest ka maksta ning täna hommikupoolikul oligi kuller pakiga ukse taga. Kiiruse koha pealt ei saa midagi ette heita aga kurjaks läheb asi nüüd juba teistel põhjustel.
Kui ma tellin ingliskeelse raamatu, siis see ei tähenda, et ma olen tellinud sama raamatu eestikeelse versiooni. Kui nad on pannud müüki "Saladusliku saare" 1956. aasta väljaande ja ma selle ostan, siis ma ei ole ostnud endale sama raamatu 1954. aasta väljaannet. Aga just selle nad mulle saatsid. Kui ma ostan uue (st. seisukorra poolest uue, mitte nende kasutatud raamatu osakonnast pärineva) raamatu, siis ma eeldan, et sellel ei ole tugevaid muljumisjälgi ega kraapse ja eriti kui ma ostan mitmesajakroonise fotoalbumi, siis ma eeldan, et mulle ei saadeta täishinnaga nn. display copy't, mis on määrdunud ja mitmest kohast mõlkis.
Summa summarum, "Rahva Raamatu" internetikauplus oma praegusel kujul on äärmiselt ebaprofessionaalne. Olge hoiatatud.
Sümptomid: täielik ükskõiksus, apaatia, õgimishood, kulgemine paksus udus, fatalistliku maailmavaate domineerimine ja muu selline.
Diagnoos: igasuguse motivatsiooni defitsiit.
Ravi: leidmata. Igatahes kadunud Ülo Kiple retseptist ("Haiguste ravi. Kontrollitud. 1. Üksindus – magamistuba vaikuse, pimeduse, raadioga 2. Selts – elukoht kellegi juures 3. Priisöökla. Nendes tingimustes teatud biol. ajal avastab inimene "tee" tervisele. Au ja rikkus sellele kes avaldab selle tõe ajalehtedes.") pole mingit tolku.
Aga ehk on see lihtsalt teisenenud aastalõpudepressioon? Polegi teist juba mitu aega olnud.
Et "control+F" edaspidi enam tulemuseta ei jääks:
Tõnis
:)
(Vabandan nende lugejate ees, kellele see inside joke midagi ei ütle. Ega ei peagi :) )
Kui me tänase karge ja päikeselise ilmaga ümber maja inspekteerimisringi tegime, siis avastas mu kaasa, et möödunud paari nädala jooksul, mil meie ära olime, on mingid rullnokad mu vana Mosse ümber orgiat pidanud. Auto alla oli peidetud ports tühje konservikarpe ning plastist salatitopse, õues vedelesid kasutatud kondoomid ja masina kapott ning esimene number on mõlki istutud. Või kepitud, tont seda nüüd teab, kumb variant õigem on. Ja seda keset linna, laternapostist umbes kahe meetri kaugusel...
Pea 34 tundi kestnud odüsseia punktist PdI punkti K (läbi punktide LP, H ja T) on taaskord läbi ning hoolimata siinsest jäledast kliimast tuleb tunnistada, et päris mõnus on kodus olla :)
Möödunud päevadest pisut pikemalt edaspidi.
Kella üheteistkümnene praam. Üllatuslikult on ees "Regula", mitte sel ajal tavapärane "Viire". See müsteerium saab küll üsna pea lahenduse kui kohvikus maandub mu kõrvallauda firma omanik koos kaaskonnaga. Võtan oma tavapärase tee ja sändvitši ning pärast kaasaga pikalt telefoniga rääkimist esimest ampsu võttes ei suuda mõista, miks kogu singitükk tahab võileiva vahelt ära tulla. Proovin uuesti hammustada aga tagajärjetult. Lähemal uurimisel selgub proosaline tõsiasi, et sinkvorstiviilud, mis saia vahele on pandud, sisaldavad enda ümber ka tsellofaanist ümbrist. Lammutan siis oma võileiva laiali ja harutan selle pagana kile sealt vorsti ümbert ära, Leedo vaatab mu prepareerimistehnikat kõrvallauast küll veidi veidral pilgul aga sinnapaika see jääb. Hiljem kui müüja tuleb tassi ja taldrikut ära koristama, ma virisen natuke, et ehk oleks nutikas see kile teinekord vorstil enne viilutamist ja saia vahele panemist ära võtta ning tütarlaps vaatab mu võileiva jäänuseid ning nähvab mulle, et noh, ta võib ju ehk isegi taga köögis sellest rääkida. Kõik. Järelikult ongi see normaalne, et toiduga peab manustama seedimatuid lisandeid.
Sel hetkel mul küll kihvatas, et oleks pidanud ikka Vjatšeslavile päris ametlikult kaebama, milles asi ja et ma tõesti ei leia, et pea 30 krooni maksva võileiva vahel peakski see paganama kile olema. Ning loomulikult ei vaevunud keegi ka letil olevate võileibadega midagi ette võtma. Võimalik, et mõni teine, tagasihoidlikum klient sõi selle lisandi koguni ära ning sai kõhuvalu.
Meili teel blogimine jätkub. Päeval töötas korraks ka tavasüsteem aga sama kiiresti kui see tuli, see ka uuesti kadus. Eks ma tegelen probleemile lahenduse otsimisega siis kui rohkem aega tekib. Arvatavasti juhtub see viimane küll pensionipõlves.
Täna sai muusikamängija tarkvara uuendatud ja sama jutiga ka kõige viimasem iTunes sisse tiritud. Kellasid ja vilesid on natuke juures, muud suurt midagi. Ning siis vaatasin kriitiliselt üle pleieri sisu ning vahetasin oma paarkümmend albumit uuema kraami vastu ringi. Mis tuletab mulle meelde, et ma polegi veel uuest pikkuse mõõtühikust kirjutanud. Nimelt mõõtsin ma umbes kuu aega tagasi ära, et Riia ja Pärnu vaheline vahemaa bussiga sõites on täpselt Roger Waters'i kolme plaadi ("The pros and cons of hitch hiking", " Radio K.A.O.S." - originaalne kaheksa looga plaat, mitte see hilisem pikk variant - pluss "Amused to death") pikkune :)
Sorteerisin natuke riidekappi ja mõtlesin nõutult sealt leitud kvadriljoni T-särgi juures, et mille pagana pärast mul neid ikka nii palju olema peab. Samas ei raatsi hästi vanu eest ära ka visata, kaasa küll haarab vahel mõne ja teeb sellest resoluutselt tolmulapi :D
Mida ma arvan uusimast homoskandaalist? Midagi ei arva. Kui oli leping ja fotograaf või ajakiri seda rikkus, siis on klubi käitumine ainuõige. Ei saa lasta endale lõputult pähe istuda. See, et ta samal ajal endale reklaami saab teha, on juba ootamatult sülle kukkunud lisaboonus.
Hommikupoole tegin läbi siis ka ühe testi, nimega "If your life was a movie, what would the soundtrack be?" Juhusliku valiku režiimis iTunes mängima ja tulemus siis järgmine ehk sellised lood mängivad mu "elu filmi" erinevate stseenide ajal:
Opening Credits: Queen - Delilah
Falling in love: Gregorian - Everybody gotta learn sometime
Sex Scene: Pet Shop Boys - West End girl (Dance mix)
Breaking Up: Queen - Don't try so hard
Life's OK: A New Funky Generation - The messenger
Mental Breakdown: Thompson Twins - Doctor! Doctor!
Driving: Midge Ure - My minds eye (Live in Warsaw, 17.03.2003)
Final Battle: Aqua - Cartoon heroes
Death Scene: Ultravox - We came to dance
Funeral Scene: Pet Shop Boys - Music for boys
End Credits: The Beautiful South - Don't fear the reaper
Hmmm... ma ütleks, et üpris omapärane valik nende täpselt 3333 laulu seest, mis mul sel hetkel playlistis olid. Krt, kunagi peaks seda tulemust natuke analüüsima :)
Suurima tõenäosusega tekib nüüd blogimisse päris mitme päevane paus. Võimalik isegi, et lausa jõuludeni välja. Kui nii peakski minema, eks käituge siis vahepeal korralikult :)
Peale eilset ruuteri vahetamist on ilmnenud põnevad probleemid Bloggeri kasutamisel. Põnevad eelkõige seetõttu, et teiste programmidega pole senini jamasid täheldanud aga Bloggerisse ei õnnestu mul miski ime läbi postitada. Logib kenasti sisse ja laseb kuni viimase, "Publish" klõpsuni kõik kenasti ära teha ja siis on kööga. Nii Opera, Firefoxi kui IE-ga. Suutsin ainult miskitmoodi enne oma eelmise postituse originaali ära kustutada.
Nüüd katsetame siis e-maili kaudu blogimist. Taastasin küll kuidagimoodi ka oma eelmise posti aga järjekordne porin teemal "Eesti raamatukaubandus" jääb praegu kirjutamata.
Pagan, see muutub juba tõesti huvitavaks, mis sellele arvutile siis nüüd ei meeldi?
Täna kuulsin endalegi üllatuseks lugu sellest, kuidas vahetult enne või pärast seda kui vene sõjaväelased koos oma perede ja kodinatega siit provintsist ära kolisid, veeti nende mahajäetud raamatukogud (ja arvatavasti ka Vojentorgi laojäägid) kenasti ühte kohta kokku. Ja nii need raamatud siis seal kusagil viisteist aastat seisid kuni eelmisel nädalal ühe eriti kultuurisõbraliku kinnisvaraarendaja juhtimisel veoauto kasti loobiti ning prügimäele saadeti. Pealtnägija sõnul olevat neid olnud autokastitäis ja vähemalt ühe sealt portsust pärit köite järgi otsustades olid nad ka väga korralikes tingimustes seisnud, ei märkigi hallitusest, niiskuseplekkidest või muudest kahjustustest.
Üllatav ei olnud minu jaoks pigem mitte see, mismoodi korralike raamatutega käituti (sarnaseid lugusid mingi vana rämpsu äraviskamisest kuuleb Eestis ju tegelikult pidevalt) vaid pigem see, et sellist hunnikut venekeelseid raamatuid niikaua aastaid kuskil kuivas konkus alles oli hoitud.
Nimetet kinnisvaraarendajal on muidugi kultuurisõbra aastaauhinna võitmiseks veel veidi arenguruumi. Vist möödunud aastal oli see kui ühe pika ja soliidse ajalooga kooli arhiivist hea ports sinnasamma prügimäele saadeti. Ja lausa koolijuhtkonna näpunäidete järgi. Nojah, õige kah, mis see paberipahn ja õpilaste poolt võidetud auhinnad ikka kena koolimaja risustavad... Tookord läks küll õnneks sealt veel üht-teist päästa, neist venekeelsetest raamatutest pole tänaseks tormituulte ja vihmapilvede käes aga midagi alles jäänud.
Nii et inimesed, kui teil on raamatuid üle, siis nüüd teate, et nende koht on prügimäel! Üldse on kõik, mis teil jalus ja tüliks on, vaja prügimäele saata! Raamatutest kiusliku ämmani välja!
Aga need teie seast, kes ei taha nii ultramoodsad olla ning leiavad, et kellegil teisel võiks neid asju tarvis minna, mida ise enam ei kasuta, siis võiks veidi vaeva näha ja küsida ümbritsevatelt selle kohta. Võimalik, et isegi teie riiakas ämm läheb loosi :)
Ning raamatutega on jälle selline lugu, et vähemalt Eesti Hoiuraamatukogu (jah, ka eraisikutelt) vastu absoluutselt igasuguses koguses igasuguseid trükiseid, sealhulgas loomulikult ka raamatuid. Teie hoiate kokku prügiveoarve, raamatud jäävad siia ilma alles ning võib-olla on just teile mittevajalike köidete sees mõnes Eesti Vabariigi külaraamatukogus tikutulega tagaotsitav teos ning Hoiuraamatukogu vahendusel jõuaks see teie riiulist sinna külaraamatukokku just nendeni, kes seda vajavad.
Avastasin, et mingil suht hiljutisel ajal on siis kadunud vanameistri Olimar Kallase (1929-2006) koomiksid kokku kogutud ja ühtede kaante vahel välja antud. Köites on kaheksa lugu:
Toomas ja krahv / Karvane külaline / Operatsioon "Mari"
Proovisõit / Ootamatu pärandus / Seiklus Sekontias
Parem käsi tegutseb / Kevadtriller
Küsi parematest raamatukauplustest. :)
Või osta internetist:
Apollo
Raamatukoi
Rahva Raamat
I
Eurovisiooni lauluvõistlus on juba aastaid erutanud ka eestlaste meeli ning sellest on kirjutatud kümneid raamatuid. Tim Moore, populaarne briti kirjanik, on maha saanud veel ühega. Ainult et seekordne, "Nul points" keskendub neile esinejatele, kes on viie kümnendi jooksul hakkama saanud briljantse põrumisega ning teeninud lauluvõistlusel oma riigile null punkti.
Tegelikult ei ole küll mitte päris kõik nullimehed ja -naised raamatusse raiutud. Esimene nulliring (ja lausa neljale riigile korraga) oli juba 1962. aastal, Moore'i raamatus on aga varaseim põruja 1978. aasta norra punkar Jahn Teigen. Tõsi, ta oli esimene nullimees 1975. aastal kasutusele võetud nn. uue hindamissüsteemi järgi ja tänaseks on sedapidi arvestust mööda tal ka kuraditosin saatusekaaslast. Lauljaid nii Norrast (jah, norrakad on kolm korda nulliga koju läinud), Leedust, Suurbritanniast, Soomest, Türgist, Austriast ja tont teab kust veel. Nende kõigiga Tim Moore ka rääkis ning uuris muuhulgas, kuidas selline kohutav sündmus nende elu muutis. Vestluste tulemuseks on pea nelisada lehekülge paks raamat.
Osta näiteks siit: amazon.co.uk
II
Ma ei tea kui populaarne on Eestis film "Wizard of Oz" ning selle aluseks olnud L. Frank Baum'i samanimeline raamat, ingliskeelses maailmas lööb juba mitu aega laineid selle eellugu "Wicked". Gregory Maguire võttis kätte ja kirjutas loo rohelise nahaga, isepäisest ja targast tüdrukust nimega Elphaba. See kõik juhtus muidugi kaua aega enne kui Dorothy oma majaga Oz'i prantsatas, selleks ajaks oli Elphaba juba suureks, vanaks ja koledaks kasvanud ning temast oli saanud Wicked Witch of the West. Hittmuusikal (esilavastus 2003. aasta oktoobris) ja hittraamat Elphaba elust on kuulutatud absoluutselt kohustuslikuks vähemalt kõigile Dorothy sõpradele.
Raamatu saab siit: amazon.co.uk
III
Slava Mogutin on üks viimaseid idanaabri poliitilisi dissidente, kes nõukaaja lõpul "homoseksuaalse huliganismi" eest vangi mõisteti ning kes 21-aastaselt sai Ameerika Ühendriikides poliitilise varjupaiga. Enim tuntud küll kirjanikuna, on ta nüüd hakkama saanud ka oma esimese fotoalbumiga "Lost boys", kus ta portreteerib peamiselt Venemaa noori mehi. Raamatus on erinevatel andmetel kas 144 või 200 lehekülge aga sõltumata sellest numbrist tundub see omas valdkonnas olevat üks 2006. aasta põnevamaid fotoraamatuid.
Saab kasvõi siit: amazon.com
Valimispropaganda on jõuliselt sisse murdnud ka kohalikku blogimaailma. Tänastes blogides on kümneid kui mitte sadu sissekandeid meie uusima majandusgeeniuse ja palgareformaatori erakonna teemadel. Naljakas on aga see, et agitatsiooniga tegelevad oponendid. Sest ka need, kes hingestatult oma antipaatiaid materdavad, teevad ju tegelikult neile reklaami. Vähemalt poliitika ja poliitikute puhul (ning eriti veel aktsiaseltsis "Eesti Vabariik") kehtib küll ikka ja alati väljend "There is no such thing as bad publicity".
Tõsi, iiri joodik-kirjanik Brendan Behan ("Borstal boy") ütles seda tegelikult natuke pikemalt: "There is no such thing as bad publicity except your own obituary." Aga Behan oli ka muidu igavene lõmpslõug, isegi surivoodil olid ta viimsed sõnad tema hinge eest palvetavatele katoliku nunnadele mitte just kõige siivsamad: "God bless you, may your sons all be bishops."
Ja mis Savisaarde puutub, siis seda ma olen alati öelnud, et ta on esiteks geenius ja teiseks oleks ilma temata meie poliitika konnatiik ikka palju igavam. Mis muidugi ei tähenda, et ma valimisurni juures ainuüksi Keskerakonna nimekirja vaatamisest nirvaanasse langeksin.
Näh, nüüd sain mina kah batjushka'le pisukese reklaami tegemisega hakkama.
Kuna ootamatult tekkis vajadus päälinnas lähitulevikus üheks ööks voodiplats leida ja ma mõtlesin, et nii pisukese asja pärast ei hakka ma oma tavapärast lemmik-reisiagenti (kellel niigi on tööd ülepea) kiusama, siis lõin lahti Estraveli kodulehe ning tegin täpselt nende juhiste järgi. Ehk siis helistasin eile kella kolme paiku nende siseturismiosakonna telefonile. Vastu võttis tugeva aktsendiga kuid korralikku eesti keelt rääkiv tütarlaps. Nime ma jõudsin muidugi juba ära unustada... Vuristasin siis oma jutu maha, mida, kus ja millal ma tahan, tütarlaps veel parandas mind, kommenteerides, et minu poolt mainitud pakkumine lõpeb kaks nädalat varem kui reklaamis kirjas ning lõpuks lubas mulle tagasi helistada. Ja küsis veel üle, et kui kohti on, kas ta siis teeb kohe broneeringu ära? Loomulikult, ütlesin mina ja pakkusin veel oma kuldkaardi ja krediitkaardi numbreid, mille peale tema ütles, et neid pole vaja, sest need on neil ju arvutis olemas. Tore, siiamaani oli kõik ilus.
Kakskümmend neli tundi hiljem, kui keegi polnud suvatsenud mulle ei helistada ega ka e-maili saata, asi enam nii ilus ei tundunud. Niisiis istusin uuesti arvuti ette ja tuustisin netis veel natuke ringi. Ennäe, leidsin sellesama hotelli kodulehelt praktiliselt samaväärse erihinnaga pakkumise, helistasin hotelli ning broneering oli kahe minutiga tehtud. Hotell saab natuke rohkem raha (ja ei pea sealt reisifirmale protsenti maksma), mina sain kokkuvõttes täpselt 1 krooni võrra väiksema kulutusega hakkama kui ma oleks läbi Estraveli tellides (koos nende teenustasuga) pidanud maksma ning kusagil Estraveli kontoris istuv neidis ei pidanud end vaevama telefonitoru tõstmisega ja sai rahulikult küüni edasi viilida. Kõik õnnelikud.
Tänase "The Washington Post'i" teatel on USA asepresidendi Dick Cheney' noorem tütar Mary Cheney rase. Laps peaks ilmavalgust nägema hiliskevadel. Openly gay Cheney, kes on oma partneri Heather Poe'ga 15 aastat koos elanud, oli oma isa 2004. aasta tagasivalimiskampaania võtmeisik ja peamine abi.
Cheney on oma suhet Heather'iga avalikult kirjeldanud kui abielu, koos olid nad näiteks ka eelmisel aastal Valges Majas prints Charles'i ja Camilla auks antud riiklikul õhtusöögil.
Kindlasti tõstatab see uudis uuesti teravalt päevakorda gay-abielude küsimuse. Virginia osariigis, kus Cheney ja Poe elavad, suruti novembris läbi konstitutsioonimuudatus, mis välistab seal samasooliste abielud. Osariigi muust seadusandlusest praegu ei selgu, kas Poe saab lapsele kõik juriidilised vanemlikud õigused või ei.
(Ehk teisisõnu, kas Ameerika Ühendriikide asepresidendi lapselaps jääb Piiblivööndi usuhullude tegevuse tulemusel vallaslapseks või ei. Ja üleüldse, mind on lihtsalt ära tüüdanud see homofoobide kisa, et homod lapsi ju ei saa ega tea lastest mitte midagi.)
Foto autor on Charlie Neibergall (Associated Press).
Valimiskampaania kogub tasapisi tuure, nii on tänases "Postimehes" ja "Eesti Päevalehes" lühike nupuke Ardi kandideerimisest. Ning muidugi "refereeris" seda ka Delfi.
Kui nilbused ja sõim kõrvale jätta, siis taandub enamik Ardi-vastaseid kommentaare emotsionaalsele karjatusele "Appi! Geid tahavad hakata meie ühiskonda puudutavaid otsuseid tegema."
Eksole. Vaid veidi rohkem kui saja aasta eest oli täiesti arusaamatu, mõeldamatu ja uskumatu, et nendesamade kommentaatorite esiisad tahtsid ka sõna sekka öelda oma tollast ühiskonda puudutavate otsuste tegemisel. Riigiisad olid šokis. "Mida paganat! Need vastselt pärisorjusest vabaks lastud matsid, kes isegi suhtlevad mingis mõttetus "keeles", ei tea ju riigivalitsemisest midagi!"
Veidi aega hiljem kui eesti naiste seast hakkas esile kerkima tugevaid juhte, olid needsamad "matsid" ise šokis. "Mida paganat! Naine riigitüüri juures??? Võimatu! Naise koht on köögis lapsi kantseldada, mehe eest hoolitseda, olla vait ning madalam kui muru!"
Neegreid meil eriti pole, niisiis jääb "alamate rasside" probleem hetkel vahele. Ning nüüd on siis taaskord homod internetikommentaatorite hammaste vahel.
Või täpsemalt, mitte homod pole hammaste vahel, vaid need, kes julgevad enda olemust ka avalikult tunnistada. Kommentaatoreid ei sega ju absoluutselt need geid ja lesbid, keda on alati riigi kõrgetel kohtadel istunud kuid kes (sageli meeleheitlikult) maskeerivad oma eraelu glamuursete võltsabieludega, ise samal ajal kohati vägagi eksootilist topeltelu elades.
Kumb on siis ikkagi parem? Kas see riigiisa, kes näitemängu mängides sisuliselt oma rahvale valetab (ja on sageli seetõttu ka kergesti šantažeeritav) või see, kellel selliseid luukeresid kapis pole? Kumba me peaksime rohkem usaldama? Ja kummast on Eesti rahvale rohkem kasu, kas küll tuntud inimesest (olgu see siis laulja, kirjanik või keski kolmas), kes partei häälepüüdjana Riigikokku pääseb ja ehk erakonnale lisahääligi kokku tõmbab, või Ardi-sugusest mehest, kes on juba aastaid sotsiaalvaldkonnas reaalselt tööd teinud ning kes omab arvestatavat kogemust?
Kommentaatorite halvakspanu osaliseks on saanud ausus. Uus hea Eesti?
Ühe sõnaga: piinlik.
Pikemalt mu filmide lehel, hetkel siis ülalt kolmandal positsioonil.
http://www.ancientboy.com/filmid/
Muusikamasinas on juba mitmendat päeva kõik albumid tänavuse aasta tegijalt. No vähemalt kadunukeste kategoorias :) Nimelt tõusis täiesti ootamatult sel suvel surnuist üles Cock "...remember the promise you made..." Robin ja lisaks mõnele tagasituleku-kontserdile said nad maha ka uue albumiga "I don't want to save the world".
Nii Kingsbery kui LaCazio on mõlemad olemas ja see loeb! Kuusteist aastat hauas ei ole küll möödunud just jälgi jätmata aga mida rohkem ancientboy seda uut plaati kuulab, seda rohkem ta sildub. Või heldib. Või mida iganes. Jummala hea!
Ja nagu öeldud, nende vanad plaadid tuustisin kah taaskord kapist välja ja nii see nelik mul ketrab :)
Harras ja pidulik advendiaeg hakkas tõesti pihta. Öösel kell pool kaks kakerdab umbes kümneliikmeline maani purjus seltskond mööda linna. Nabapluusi ja -rõngaga, klaasistunud silmadega tibi jõllitab kõikudes ning mittemidaginägevalt mu köögiaknast sisse ja vehib kätega nagu tuuleveski. Samal ajal üritab mingi, mörina järgi otsustades eeldatavasti isane isend tibile sealsamas akna all seelikusse pugeda. Edutult, kuna enamus jaksust kulub tal iseenda püstihoidmisele. Teine tore noorsand hoiab end liiklusmärgi najal poolupakil ja laseb liigsel vedelikul ülemisest kraanist lihtsalt ülevoolu reeglit jälgides rentslisse niriseda. Ja kolmas tõeline eesti mees vehib nõtkuvatel jalgadel mõned meetrid eemal oma kaaslaste seas põleva raketiga (selle sisina peale ma läksingi õigupoolest vaatama, et mis toimub) ning käest kätte käivad viinapudelid ja mahlapakid on endiselt kõva sõna. Nojah, miks ka mitte, need toredad noored inimesed ju suudavad ikka veel kuidagimoodi oma jalgade peal edasi liikuda. Paari minuti pärast kui on selge, et kedagi ei õnnestunud vähemalt selle raketiga põlema panna, tuigerdab seltskond lavalt vasakule ära...
Mis sellest järeldub? Lihtsalt see, et ma olen muldvana inimene, kes räägib, et noorsugu on oma liigse joomisega hukka läinud ning kes ei saa üldse aru, et tegu on lihtsalt ühe kena pisikese esmaspäevaõhtuse peokesega kus rõõmsad ja Eesti elu uueks loovad noored veidikene raskest töönädalast lõõgastuvad.
On täiesti dramaatiline kui pikaks on veninud nimekirjad "filmidest, mida võiks vaadata" ja "filmidest, mida peaks vaatama". Vaid mõned neisse listidesse hiljuti lisandunutest on:
3 needles
Babel
Eating out 2 : The sloppy seconds
The fountain
The good German
The good shepherd
Hate crime
The history boys
Un amour à taire (A love to hide)
Wedding wars
Ja mitte kõik neist ei ole homo-teemalised :)
"Ühtlasi võtab Markus Daaniel ilusasti kokku ka bloginduse ja blogimise olemuse: "See pole mingi reality TV. See on Simulaakrum." Just sedasama olen ma üritanud selgeks teha inimestele, kes tõsimeelselt väitma tulevad, nagu oleks ka blogid ajakirjandus."
Läbi Punase Hanrahani blogi Markus Daanieli blogini jõudes ning sealt tagasi tulles ülal tsiteeritud kommentaari juurde, ei saa jätta õiendamata, et blogindus ei pruugi ju ajakirjandus olla kuid tõeline reality TV on see küll. Just selline nagu üks reality TV definitsiooni poolest olema peaks aga mitte see mitmesajast tunnist mustast materjalist lugematute copy- ja tont teab mis writer'ite poolt kokku klopsitud-lõigatud, koos reklaamipausidega oma tubli kolmkümmend minutit kestev katarsis, mida televiisoris tõsielusarja järjekordse osa pähe pakutakse.
Kuu tarbijasõbralikkuse auhind läheb tagantjärgi amazon.de'le. Avastasin nimelt möödunud nädalal, et millalgi on nad teinud kardinaalseid muudatusi oma saatekulude hinnapoliitikasse.
Kunagi ammu-ammu kui Eesti veel polnud Euroopa Liidu liige, oli neil EU maade jaoks (v.a. Saksamaa ja lähinaabrid) üks ja ühtne saatekulu, Eesti kui tookord "muu maailma" jaoks olid postikulu numbrid muidugi tunduvalt suuremad. Ja mina mõtlesin naiivselt, et näe! veel üks EU'ga liitumise pluss, saab edaspidi saatekulude pealt kokku hoida. Ja siis tuli pidu meie õuele ning Euroopas paiknevad amazonid tegid oma hinnakirja ringi. Euroopa Liidu jutt kadus, tulid riikide nimed ning Eesti jäi endiselt "muude riikide" ja mitu korda kallima saatekulu tsooni kui näiteks Soome. Isegi Põhja-Ameerikasse ja Jaapanisse oli tükk maad odavam Saksamaalt kaupa tellida kui Eestisse. Ma mäletan, et tookord sai küll kõvasti vihastatud.
Aga nüüd on siis saksmannide amazon võtnud kätte ning pühade-eelse ostuhulluse ajal kehtestanud uued, selged ja soodsad hinnad. Nüüdsest on kogu Euroopasse (v.a. jälle see Saksamaa ise ja ta lähiriigid) ühe paki saatekulu 6 EUR, sõltumata kaubaühikute arvust pakis. Enam ei mingit per pakk pluss per item arvutamist.
Tänased tervitused ja soovilaulud lähevad niisiis amazon.de'le ja amazon.at'le. Selleks, et oma praegusest luuseristaatusest välja saada, peaks ka amazon.fr ning amazon.co.uk sama teed minema ning oma jaburalt kallid postikulud üle vaatama.
Vot sellise tõlketööga on üks noor eesti mees hakkama saanud:
http://vaimutee.pri.ee/
Ehk siis on maakeelde ümber pandud terve ports ühe Havail resideeruva new age tegelase Todd Perkins'i kodulehelt pärit materjale seksuaalsuse, vaimsuse ja nendega seonduva kohta. Ühest küljest järjekordne kont hambu suvalistele foobikutele, teisalt ehk põnev lugemismaterjal neile, keda see teema huvitama peaks.
Et elitaarsem ja teadlikum osa kohalikust homoilmast on juba mitmendat nädalat hõivatud moeteemade üle arutlemise ja sinna juurde kuuluva kakelungiga teemal Armani vs. Marat, siis üritan ka omalt poolt jala sinna moegurude tagaruumi ukse vahele saada ning pisukese sõna sekka öelda. On ju juba viimane aeg asuda valmistuma järgmiseks suveks ning seekord siis saab moes olema selline outfit nagu fotol näha. Kindlasti tuleb tähelepanu pöörata erivärviliste mummude sujuvale vaheldumisele kangal ning seda, et materjal mõnusalt liibuks vastu kehakumerusi! Ning nagu samuti pildilt näha, on tulevane suvi mõnevõrra vähem nälginud modellide päralt. Mis tähendab, et moekatel inimestel tasub end juba varakult kreemikookide järjekorda panna.
Need vähesed õnnelikud, kel on õnnestunud endale lähitulevikuks hankida turismituusik suviselt soojale lõunapoolkerale, võivad olemasolevate füüsiliste eelduste korral seda teemat muidugi praegugi kasutada.
