Reliktbuss

Bussifirma Sebe võiks lõpuks ometi oma vanaraua prügimäele saata. Või Molvaaniasse maha müüa. Eile õhtul sõitis liinil nr. 725 ikka täielik vrakk. Aknad ei paistnud läbi, pidur kippus vist peale jääma (iga natukese aja järel kostus sealt rattakoobaste poolt mingit vilinat) ja osad istmed olid katki mis katki. Viimseni täis bussis õnnestus mul enda kõrvale alguses üks kõhnemat sorti kute organiseerida aga kuna siis selgus, et ta tooli seljatoel pole mingit pidamist ning et ta ei tahtnud vist päris kogu teed tagaistuva tigedapoolse ülemeigitud ning alariietatud tibi süles lösutada, siis kolis ta esimesel võimalusel muidugi mu kõrvalt minema. Nujah, kaua sa ikka end kramplikult püsti üritad hoida kui selles rappuvas ja värisevas logus pole kuhugi selga toetada, seitsekümmend kilomeetrit on isegi väga tubli saavutus... Kogu loo ainus pluss oli see, et keegi teine ei kippunud kah enam mu kõrvale trügima kui ma neile teatasin, et tool katki on ja tagaistme tibid seda valjuhäälselt kinnitasid.