Õel ja vastik

Käisin pealinnast maapiirkondadesse kultuuritoomise raske töö ette võtnud seltskonnal (või õieti küll ühel naissoost isikul sellest seltskonnast) bussijaamas mingi botaanilise imeviguriga vastas ning siis me šokeerisime koos proua professoriga üksteisele kaela langedes ning neid täna eesootavate ürituste üle lõõpides (sellega alustasime me küll õigupoolest juba eelmisel laupäeval Angelis) üksjagu kogu seltskonda. Ka mu kallis klassiõde, kes siinpoolset võõrustajate delegatsiooni juhtis ning kellega me enne bussi saabumist paar sõna vahetasime, oli leebelt öeldes väga hämmingus.

Tegelikult on see lugu kõiki nende inimeste (kellest mõni küll tänasel üritusel ei osalenud kuid kes selle tillukese community'ga tihedalt seotud on) omavahelisi suhteid arvesse võttes veel kordades naljakam aga kõike ei pea ju ometi ka blogisse kirja panema :D
---
Hilisem täiendus: Professor helistas õhtul ning muuseas raporteeris, et see lille (või misiganes varrega kõrvits see ka ei olnud) üleandmise fakt tekitas veel terve pärastlõuna ja õhtupooliku piisavalt jutuainet. Mul kohe hää meel, et sain jälle inimestele kasulik olla, muidu nad oleks pidanud ju ainult igavatest tööasjadest pajatama... :D