Helitroop ja "Tadaa"

Täna oli siis see tore päev kui Helitroop, kelle kohta ma üldiselt ei ole seni leidnud põhjust ühtegi paha sõna öelda, lõpuks ometi pea kuu aega tagasi tellitud plaadid kohale toimetas. Õigupoolest ei viriseks ma üldse midagi kui tegu poleks olnud mõned päevad enne ilmumist ettetellimise korras kinni makstud Scissors'ite uue albumiga. Ma saan aru, et uued plaadid ei pruugi Eestisse jõuda samal ajal kui nad Inglismaal ilmuvad (kuigi isiklikud aastatetagused kogemused mil ka ise sai natuke plaadimüügiga tegeldud, näitasid, et CD-d olid reeglina Tallinnas kohal hiljemalt nädal enne ametliku müügi alguspäeva) aga pea kolm nädalat hilinemist on tänapäeval tsipa liiga palju. Ta-dah ilmus ju 18. septembril ja tõtt-öelda oli vahepeal kange kiusatus kogu krempel üldse võrgust piraadina alla tirida. Praegu imestan ise kah, et suutsin sellele vastu panna :D

Samas oli küll ka helitrooplastel muudatuste aeg, uus sait, uus nimi (vana nimi on küll endiselt ka töökorras) ning lisaks plaadimüügile on nad nüüdseks ka välja andnud ka vekslid lähikuudel postiteel DVD-laenutuse avamise kohta. Tahaks loota, et sest ikka ka asja saab ning et Maarjamaa elanike valikuvõimalused ses vallas siis oluliselt laienevad. Eks näis.

Aga nüüd ikkagi Scissor Sisters ja nende teine stuudioalbum "Ta-dah". 12 lugu (Briti versioonil on ka 1 lisalugu), 47,4 minutit ja suured ootused taaskordse edu koha pealt. Et inimene tahab ju kogu aeg kõike uut võrrelda varemkogetuga, siis tulevad seda plaati kuulates vähemalt mulle silme ette mõjutused sellistelt supernimedelt nagu Bee Gees (avasingel "I don't feel like dancin'"), Elton John (Scissorsi liidrite Jake Shears'i ja Babydaddy hea sõber, kes ka ise plaadil mitmes loos kaasa lööb) ning Queen (ühe Sisters'ite laulu sarnasus nende "Seaside rendezvous'ga" on ilmselge kuigi jah, eks need mõlemad põhinevad tegelikult veelgi varasemal vodevillide muusikal). Ja just nende popi- ja rokiklassikute seitsmekümnendate aastate periood. Või õieti siis on siin tugevaid mõjutusi kogu seitsmekümnendate disko- ja glämmihullusest. Ning paistab, et piisavalt on aega möödas, sest kogu see omal ajal lõpuks üsna läilaks muutunud muusikaline sümbioos mõjub tänapäeval hoopis värske ning põnevana.

Aga tagasi tulles selle varemkogetuga võrdlemise juurde, siis kui nende nimialbumilt sai praktiliselt lugu loo järel võtta hittsingleid, siis uuel plaadil on singlimaterjali ehk kolme-nelja loo jagu. Ja midagi "Mary" või "Return to Oz'i" (või olgu selleks isegi paljude poolt palavalt vihatud "Comfortably numb") laadset siin pole. Iseasi on muidugi, et kas peakski, need lood on juba tehtud.

Tegelikult on intervjuudest Jake'i pihtimusi lugedes üsna raske uskuda, et kõikide nende isiklike probleemidega maadeldes, mida ta selle plaadi kirjutamise ja salvestamise ajal üle pidi elama, nad üleüldse selle albumi valmis said ning et see kõigest hoolimata suhteliselt optimistlikult kõlab. Nagu ka nende laulud on endiselt teravad ja vaimukad.

Isiklikult ma küll ei usu, et nad suudavad selle plaadiga korrata esikalbumi kommertsedu (ainuüksi Suurbritannias kaks ja pool miljonit eksemplari - ühe tundmatu ameerika bändi kohta kus neljast mehest kolm on takkapihta veel homod, on see uskumatu tulemus!) aga mine tea. Hea ja muusikaliselt tugev üllitis (kuigi eelmisest plaadist väga erinev) on see igatahes.