Kui neegrid on värvilised, kas meie oleme siis must-valged?

Tõtt-öelda on ancientboy'd ära tüüdanud see pidev hala teemal, et "neeger" on maailma kõige paham sõna ja üleüldse. Nüüd on tehtud "uudis" ühe K-erakondlasest telestaari sõnakasutusest kusjuures vist kõige karmim väljend milega ta tütarlapse poole pöördus, oli "tõmmu". Et siis nagu misasja?

OK, nigger on inglise keeles tunnistatud hästi halvaks tähekombinatsiooniks. Koguni nii halvaks, et eelmise sajandi esimesel poolel ülipopulaarsete negroidse mehe pea kujuliste rahakassade "Jolly Nigger Bank" müük Ameerika antiigipoodides põhjustab pea alati valulisi reaktsioone või Agatha Christie klassikaline "Ten little niggers" muundus kõigepealt võluväel "Ten little Indians'iks" (ma pole kunagi aru saanud, miks indiaanlaste suremine vähem traagiline oli kui neegrite oma) ja siis sai sellest juba igati korrektne "And then there were none". Olgu, ingliskeelses maailmas on see nende mängumaa ja nende õigus aga igal keelel on siiski oma nüansid.

Sellest, et eesti keeles on "must" sisuliselt palju halvustavama alatooniga kui "neeger" on juba nii palju räägitud, et ma enam ei viitsi. Võtsin siis riiulist hoopis Eesti Teaduste Akadeemia ja Eesti Keele Instituudi poolt välja antava "Eesti kirjakeele seletus-sõnaraamatu" mis peaks olema kõige autoriteetsem eesti keele alane sõnastik ja ennäe, kolmanda köite neljandas vihus, lehekülje 647 esimeses veerus on selline artikkel:

"neeger, -gri, -grit s. neegrirassi kuuluv tumedanahaline kräsusjuukseline paksude huulte ja laia ninaga inimene (algselt Aafrikas, hiljem ka Ameerikas ja mujalgi). Aafrika, USA neegrid. Poisid olid päikeses mustaks kõrbenud kui neegrid. Pime nagu neegri kõhus. Ls. ajaleheneeger."

Samatüvelisi sõnu järgneb seal veel mitu. Ei mingit paanikat ega rassismis süüdistamist. See on lihtsalt eesti keel. Ja selle asemel, et niigi hüsteerilist maailma veel rohkem tagajalgadele ajada, võiks ju eestlased mõistuse pähe võtta ning leppida, et meie keeles lihtsalt ongi selline sõna ja kõik. Kes tahab, see las kasutab ja kes ei taha, no ärgu siis kasutagu.

Teine ning kahtlemata palju auahnem võimalus oleks asuda suurt trummi tagudes oma sõjaretkele ning nõuda igas kui viimases maailma keeles meile kahtlastena tunduvate sõnade kasutamise lõpetamist. Eksole, no mille pagana pärast peaks eestlane end laskma kaukaaslaseks (caucasian) tituleerida, kuulama Kevin Puts'i komponeeritud muusikat või taluma seda, et norralased meile hommikusöögiks oma okserulli serveerivad? Haarakem relvad, mu õed ja vennad Maarjamaalt!

Üldiselt on aga see kuramuse poliitiline (pseudo)korrektsus sama idiootlik kui ookeani tagant üle maailma laiali veetud keep smiling ning pidev "how are you?" millele ei viitsita isegi viisakusest vastust ära kuulata.

Homofilm hiinakeelsete "Oscarite" jagamisel

Esmaspäeval avaldati hiinakeelse maailma prestiizheimale filmiauhinnale, Golden Horse Awards'ile kandideerijate nimekiri. Absoluutne favoriit oma tosina nominatsiooniga (tõsi, suur osa neist on nn. tehnilised kategooriad) on Peter Chan Ho Sun'i muusikafilm Ru guo · Ai (Perhaps love).

Neljas kategoorias kandideerib Leste Chen'i lavastatud gay love story Sheng xia guang nian (Eternal summer) (vt. ka Variety arvustust). Üsna ootamatu film mehelt, kelle eelmine töö oli karm õudukas.

Parima uustulnuka auhinna pärast võistlevad omavahel mõlemad peaosalised (Bryant Chang ja Joseph Chang - ja ei, nad ei ole sugulased), Joseph on ka parima kõrvalosatäitja nominent ning lisaks püüab filmi nimilugu parima filmilaulu auhinda.

Neljakümne kolmandat korda toimuva ürituse võitjad tehakse teatavaks 25. novembril Taiwani pealinnas Taipeis toimuval auhinnatseremoonial.

Raha raha raha raha

Vahel on mul ikka paganama kahju, et ma nii laisk olen. Täna avastasin oma spämmikastist taaskord ühe eriti nutika "nigeeria" rahakirja ning kahetsesin juba mitmendat korda, et ma ei hakanud omal ajal kõiki neid erinevaid "pakkumisi" kokku korjama ja säilitama. See oleks juba päris korralik kollektsioon ning hea näide panuste variatsioonidest, mis kõik tehtud inimeste lihtlabase ahnuse peale. Just eile vaatasin 1963. aastal peaaegu samal teemal tehtud filmi "It's a mad mad mad mad world" ja peab endiselt möönma, et inimloomuses pole nende aastatega küll mitte midagi muutunud.

Ahjaa, seekord lubati mulle siis kompensatsiooniks mingite mu varasemate teenete eest (mis küll paraku vilja polevat kandnud aga mu hea tahe ning siiras soov aidata maksvat kah midagi) otsekohe tervelt 950 tuhat ameerika raha üle kanda. Saatku ma ainult oma pangaandmed. Hmm... peaks vist tõesti selle summa nimel sebima hakkama... :)

1870

Veneetsia paadimees

Love boat

Et hoolimata pea tuhande kilomeetri läbimisest ei juhtunud möödunud nädalavahetusel enda transportimisel punktist A punktidesse B, C ja D midagi märkimisväärset, siis olgu siia selle asemel kirja pandud üks paari nädala tagune lugu.

Nimelt siis, lisaks muude liikurvahendite kasutamisele, sõitsin ma pool tunnikest ka love boat'iga. Lisaks lugematutele (no vähemalt tükki viis) poiss-tüdruk paaridele, kes praami erinevates nurkades vigurpoose sisse võttes edukalt siiami kaksikute mitmekesiseid eksisteerimisvorme etendasid, oli seal veel üks stiilne, umbes 16-17 aastaste kuttide paar, kes oleks vajanud hädasti suuri päästerõngaid, et mitte teineteise silmadesse uppuda ning kes ringi liikudes üritasid võimalikult suurt kehakontakti hoida kuid teha seda nii, et keegi teine (nende arvates) seda ei märkaks... , siis üks 20-ndate teises pooles tegelane, kes ise kamraadidega igavat kinnisvarajuttu ajades pidevalt oma pead mööduvate meesoost tagumike järele pööras ja üks varastes kolmekümnendates paar, kes algul tundusid olevat lihtsalt koos Saarde sõitvad sõbrad kuni nad ühes vaiksemas nurgataguses heterodest semude kohta natuke liiga kummalisi tagaajamismänge mängima hakkasid. Ning kõige tipuks oli pardal ka üks kutt, kellesse siinkirjutaja kümnekonna aasta eest natuke aega peaaegu kõrvuni armunud oli ja keda ma polnud oma viis-kuus aastat näinud. Täielik love boat!

Viin, kultuur, shokolaad ja libedad kanatiivad

Kohutavalt kultuurne nädalalõpp. Laupäeval semudega lõunasöök Elevandis, sellele järgnes nende korteri järjekordse moodsa aksessuaari (ehk siis uue, lumivalge teflonkattega sohva) inspekteerimine pudeli Absolut Apeach'i ja Bondi filmide tunnusmeloodiate saatel.

Pühapäeval sõitsime hommikul Tartusse ja meie rünnaku alla langes mitu raamatupoodi, kolm muuseumi ja Vanemuise "Chess". Pluss sinna vahele veel möödunud suvel Raekoja platsil avatud Pierre'i chocolaterie külastus. Salatid, pudel Normandia siidrit ja shokolaad. Nämma! Nagu ka selle kohviku Tallinna Meistrite Hoovis asuv vanem (kuigi väiksem) vend, on Tartu chocolaterie üks äärmiselt võluv söögikoht. Teenindus ja interjöör super, toit hea (jah, erinevalt Tallinnast saab seal ka tõsisemalt süüa) ning kogu shokolaadindus endiselt tasemel. Seekordse leiu tegi mu kaasa, kes tellis kuuma shokolaadi gorgonzola juustuga. Äärmiselt huvitava maitsega jook. Ainuke pisike pettumus oli see, et üks peremeestest, omaniku kutsa, ei lontinud meile uksel maia näoga vastu nagu ta tavaliselt Tallinnas (ja kuuldavasti vahel ka Tartus) teeb :)

Õhtul loksusime täistuubitud saun-bussis tagasi Tallinna ja testisime mingit Uus-Meremaa varianti cava-laadsest joogist, mille villijad olid küll rõhuva enamuse mullidest unustanud pudelisse kaasa panna. Ja veendusime järjekordselt, et ka pealtnäha soliidsema olekuga kaubandusasutus võib rahulikult lubada endale aegunud toidukraami müümist. Sel korral õnnestus mul siis Tallinna Kaubamaja toiduosakonnast osta kaks päeva säilivustähtaja ületanud ja kergelt libeda maitse omandanud barbeque kanatiibu. Mida iganes nad selle lolli kohta seal kirikus nüüd ütlesidki.

Reliktbuss

Bussifirma Sebe võiks lõpuks ometi oma vanaraua prügimäele saata. Või Molvaaniasse maha müüa. Eile õhtul sõitis liinil nr. 725 ikka täielik vrakk. Aknad ei paistnud läbi, pidur kippus vist peale jääma (iga natukese aja järel kostus sealt rattakoobaste poolt mingit vilinat) ja osad istmed olid katki mis katki. Viimseni täis bussis õnnestus mul enda kõrvale alguses üks kõhnemat sorti kute organiseerida aga kuna siis selgus, et ta tooli seljatoel pole mingit pidamist ning et ta ei tahtnud vist päris kogu teed tagaistuva tigedapoolse ülemeigitud ning alariietatud tibi süles lösutada, siis kolis ta esimesel võimalusel muidugi mu kõrvalt minema. Nujah, kaua sa ikka end kramplikult püsti üritad hoida kui selles rappuvas ja värisevas logus pole kuhugi selga toetada, seitsekümmend kilomeetrit on isegi väga tubli saavutus... Kogu loo ainus pluss oli see, et keegi teine ei kippunud kah enam mu kõrvale trügima kui ma neile teatasin, et tool katki on ja tagaistme tibid seda valjuhäälselt kinnitasid.

Rahvusvaheline Gay Kommertskoda

Jaanuaris avatakse Montrealis hiljuti asutatud Rahvusvahelise Gay ja Lesbi Kommertskoja (International Gay and Lesbian Chamber of Commerce) peakorter. Uue mittetulundusliku organisatsiooni üheks sihiks on abistada teistes riikides analoogiliste kommertskodade loomist ja nende tegevust. Montreali "The Gazette'i" teatel kogunes suvel Outgames'i ajal loodud organisatsioon esimest korda käesoleval nädalal Saksamaal Hamburgis.

"Montreal valiti selle rahvusvahelisuse, turvalisuse ja poliitiliselt neutraalse asukoha tõttu. Lisaks on see linn omamoodi sümbol avatusele," ütles Kommertskoda oma avalduses.

Nende pressiesindaja Audrey Nanot ütles, et peakorteris saab tööd viis inimest. Koja asutajaliikmed on rahvuslikud GLBT kommertskojad Kanadast, Prantsusmaalt, Inglismaalt, Austriast, Taanist, Mehhikost, USA-st, Šveitsist ja Saksamaalt.

Pildil vasakult paremale: Kanada tipp-poliitik Bill Graham, Montreali linnapea Gérald Tremblay ja Quebec'i Gay Kommertskoja (CCGQ) president Pascal Lepine IGLCC asutamisel. Foto: CCGQ.

Angel - Tallinna tuntuim heteroklubi

Eks ma olen seda ju varemgi kuulnud ning Ranno kogemus vaid kinnitab tendentsi süvenemist. Kui juba geiklubis hakatakse inimestele ette heitma nende geiks olemist, siis sorry! aga see on juba rohkem kui natuke kummaline.

Iseenesest oleks ju võib-olla isegi huvitav korraks kohtuda inimestega, kes on oma lõputus egoistlikus arrogantsis veendunud, et nad peavad saama raamatukogust laenutada viis kilo kartulit või piimabaarist osta Apple MacPro läpaka aga ma kahtlustan, et pikemaajaline viibimine sellises seltskonnas osutub äärmiselt väsitavaks.

Ehk siis õigupoolest on lugu lihtsalt selles, et Angel-klubi ülevõtmine suvalistes ööklubides lällava massi poolt jätkub. Ja piisava järjekindluse korral see neil ka õnnestub. Märgid selle kohta on juba ammu õhus. Esiteks peletab selline seltskond klubi algset klientuuri (ja selle raha) ning teiseks, üritades kõige kiuste oma sissetulekuid suurendada, avab klubi oma uksed enam-vähem kõigile. Ainult et pärast seda jagub selle massi huvi täpselt niikauaks kuni hajub müüt "erilisest", "poolkinnisest" ja "eksklusiivsest" klubist. Siis jookseb see jõmmide ja tibide mass lihtsalt järgmisesse "eksklusiivsesse" kohta, LGBT-seltskonda kah nii lihtsalt tagasi ei võida ning pood võibki oma uksed kinni panna.

Kogu lugu Ranno viimasest käigust Angelisse on kirjas ta (ingliskeelses) blogis.

Liispet Lindanisas

Vaat selle asjaga on nüüd niimoodi, et minu meelest on tänapäeva maailmas juba lood ikka väga käest ära läinud. Mis ei ole muidugi eriline uudis... Kui inimestel keelatakse omaenda korteri akent lahti teha (ning kui ma seda kasvõi teadmatusest ikkagi avama peaksin ja - hoidku taevas! - kui ma veel sealt tolmulappi peaksin välja kloppima, siis võin vastasmaja katusel kükitavalt snaiperilt vist absoluutse kindlusega kuuli saada), kui mitusada tuhat inimest peavad oma päevaplaani ja liikumistrajektoore muutma ühe inimese järgi (kes niikuinii istub soomustatud kuulikindlas masinas) või kui on äärmiselt kahtlane, kas liikluseks suletud tsoonis toimunud õnnetusjuhtumile (näiteks saab keegi oma korteris infarkti) üldse operatiivmasinad ligi lastakse, siis ma vabandan, aga see on idiootsus.

Lisaks sellele pole ka ühtegi ratsionaalset põhjendust, miks Eesti inimesed Elizabethi visiidist niimoodi pöördesse lähevad. Kogu minu lugupidamise juures Tema Majesteedi ees (see pole iroonia, täiesti subjektiivsetel põhjustel ta tõesti meeldib mulle) on tegemist lihtsalt kas ühe kadunud hiilguse sümboli või ühe vana ja väsinud naisega, kes kõige selle juures raudse järjekindlusega head nägu teha üritab. Ükskõik kumb variant kellelegi rohkem meeldima peaks, mõlemal puhul on tänase ja homse hüsteeria juures tegemist jaburdusega.

Uuring: 9.4% heteromeestest seksivad meestega

Mainekas, 1927. aastal asutatud meditsiiniväljaanne "Annals of Internal Medicine" avaldas oma käesoleva aasta 19. septembri numbris (Volume 45, Issue 6) põhjaliku uurimuse vastuoludest meeste seksuaalse identiteedi ja tegeliku seksuaalkäitumise vahel. 2003. aasta märtsist augustini küsitleti New York City's rohkem kui nelja tuhandet seksuaalselt aktiivset meest (vanuses alates 18. eluaastast) nende seksuaalelu kohta eelnenud 12 kuu jooksul ja uuringu tulemus on üsna ootamatu.

Võttes kokku küsitluse tulemusi, keskendusid uurijad kolmele grupile vastanutest: end heteroseksuaalsena identifitseerivad mehed, kes seksisid naistega (identiteedile vastav käitumine), end heteroseksuaalseks pidavad mehed, kes seksisid meestega (identiteedile mittevastav käitumine) ja end homoseksuaalsetena identifitseerivad mehed, kes seksisid meestega (identiteedile vastav käitumine). Neist kolmest grupist pidasid end ise heteroks 96.6% ja gay'ks 3.4%. Samas selgus, et ise end heteroseksuaalseteks pidavatest meestest oli küsitlusele eelnenud aasta jooksul seksinud vähemalt ühe mehega (ja ei ühegi naisega) tervelt 9,4 protsenti. Kõigist kolmest grupist käitus vastavalt küsitluse tulemustele eranditult heteroseksuaalselt 87.5% ja eranditult homoseksuaalselt 12.5%. Neist meestest, kes olid seksinud meestega, identifitseerisid end heteroseksuaalsetena 72.8%.

Alkoholiprobleem

Juba teist korda viimase kuu jooksul kui selgub, et peale ohjeldamatut alkoholitarbimist ei hakka see isegi korralikult pähe. Esimene kord oli selleks viis pudelit veini kolme peale ühel septembrikuu õhtul ja eile siis viis pudelit Blondel'i shampanjat ning head cava't. Seekord kahe peale. Ja peaaegu mitte mingit mõju. Mind on vist tabamas resistentsus alkoholi suhtes.

Kuigi, eks tänane õhtu annab ses suhtes selgust kuna La Perla's on ees ootamas iga-aastane "bankett" (nagu mu homme fatale seda tänavu nimetanud on) ja vähemalt mullune üritus oli lisaks lõbusale ajaveetmisele ning hea söögi nautimisele ka vägagi joobnustav.

Kapist väljatuleku päev

Et siis sellega ma jäin küll natuke hiljaks aga mis siis. Mida iganes nad nende Hiljade kohta ütlesidki...

Eile (kolmapäeval) oli nimelt sääl kaugel Meerikamaal National Coming Out Day ja sel puhul avaldatud värske uuring väidab, et seitsekümmend protsenti USA heteroseksuaalsetest täisealistest kodanikest tunneb kedagi, kes on gay, lesbi, bi- või transseksuaalne. Üleriigiline küsitlus näitas ka, et 83 protsenti neist, kes ise identifitseerivad end geiks või lesbiks, peavad end ka kapist väljas olevaks.

Neist vastajaist, kes tunnistasid end LGBT rahva sekka kuuluvaks, kinnitas 92%, et nende lähimad sõbrad teavad nende seksuaalsest orientatsioonist, 78% väitsid sama oma vanemate kohta. Enamus märkis ka ära, et nad on "väljas" ka teiste inimeste jaoks enda elus, kaasa arvatud vanavanemad, teised sugulased, kaugemad sõbrad, lihtsalt tuttavad ja kolleegid.

"Kui kümnest heterost seitse tunneb kedagi, kes on LGBT, siis tähendab see, et paljud geid ja lesbid võtavad oma seksuaalset identiteeti samavõrra loomuliku osana oma elus kui vanust, juuksevärvi, pikkust või isikuomadusi," ütles Mark Shields, Human Rights Campaign's National Coming Out Project'i juht. "Enamik LGBT inimesi tulevad kapist välja või tunnistavad teistele oma seksuaalset identiteeti jutuajamise või vestluse käigus. Ja need, kes on huvitatud tugevatest ning usalduslikest sidemetest oma perekonna ning sõpradega, on enamasti leidnud, et kapist väljas olek tagab lähemad suhted ka nende inimestega, kellest enim hoolitakse."

Samal ajal arvavad enam kui pooled vastanud LGBT-inimestest, et mure ohu üle sattuda hate crime'i ohvriks võib endiselt olla tugev takistus inimeste väljatulekul. Samuti peetakse topeltelu elamise põhjuseks hirmu töö kaotamise ees ning seda, et nende perekond ja sõbrad ütlevad neist lahti.

Küsitluse viis läbi 7.-14. septembrini rahvusvaheline turu-uuringute firma Harris Interactive, koostöös strateegiliste avalike suhete ja turunduskommunikatsiooni firma Witeck-Combs Communications Inc.iga.

Pornonäitleja vaba aeg

Pornotootjad on juba ammu vallutanud interneti, selles teadaandes pole midagi uut. Täna juhtusin lugema ühes foorumis kellegi nurinat, et ta ostis lühiajalise ligipääsu ühele teatud veebikaamera-tüüpi pornosaidile, pidades silmas üht konkreetset, firma reklaamides pidevalt figureerinud näitlejat aga pärast raha maksmist oli selgunud, et see näitleja olevat parajasti endale võtnud vabad päevad ja nüüd kaalus pettunud klient eht-ameerikalikult võimalust pornofirma kohtusse anda ning oma raha tagasi nõuda. Iseenesest humoorikas lugu.

See viis mu mõtted aga hoopis selleni, et mind hakkas kiusama uudishimu. Millega pornonäitlejad oma vaba aega sisustavad? Vedelevad päevad läbi voodis? Seksivad oma boy- või girlfriend'iga? Loevad raamatuid, käivad teatris, muuseumis või kirikus ning teevad ükskõik mida, peaasi, et see tegevus poleks seotud seksiga?

P.S. Pildil olev tegelane on küll ka pornostaar (Matthew Rush) aga tegu ei ole selle ülalmainitud õnnetu foorumlase kireobjektiga. :)

John Rechy & One Award

One National Gay and Lesbian Archives valis oma tänavuse One culture hero award'i saajaks 1934. aastal Texases sündinud, mehhiko-šoti päritolu ameerika kirjaniku John Rechy. 28. oktoobril Los Angeleses üle antav preemia tunnustab Rechy aastatepikkust tööd kirjaniku, pedagoogi ja LGBT aktivistina.

Rechy on seni avaldanud 17 raamatut, ta esimene, 1963. aastal ilmunud "City of night", on autobiograafiline romaan mitmepalgelisest gay-elust USA suurlinnades, peamiselt L.A.-s. Veel täpsemalt on tegu ühe homoprostituudi meeleheitliku otsinguga tõelise armastuse järgi. Noore autori esikteosele jagasid kiidusõnu tuhanded lugejad, teiste hulgas ka näiteks Christopher Isherwood ja James Baldwin.

Seitsmekümnendate keskel ilmus Rechy sulest dokumentaalse tagapõhjaga raamat "The sexual outlaw", mis uuris homofoobiaga seotud küsimusi ja pälvis positiivsed hinnangud nii Los Angeles Times'i kui ka The New York Times'i kriitikutelt. Ta seni viimane raamat, "Beneath the Skin: The Collected Essays of John Rechy", ilmus 2004. aastal. John Rechy elab Los Angeleses ning õpetab University of Southern California's kirjandust.

One on arvatavasti maailma suurim LGBT pärandit uuriv raamatukogu. Selle kollektsioonides on ajaloolisi dokumente, trükitud materjale, fotosid ning teisi olulisi LGBT ajalooga seotud objekte.

linke: www.johnrechy.com / www.onearchives.org

Diletandi poliitiline deklaratsioon

Alljärgnev kirjatükk sai õigupoolest kirjutatud ühte kinnisesse foorumisse aga olgu see siis ka siia kopeeritud. Pisukeste kärbetega.

Lugu sai alguse uuest foorumiteemast "Kelle poolt hääletad sina?", millele ma reageerisin niimoodi:
---
Riskides nüüd saada paremalt ja vasakult, pean tunnistama, et ma pole valimas käinud vist viimastel kolmedel või isegi neljadel valimistel, erandiks oli Euroliiduga liitumise referendum.

Miks ma ei ole käinud? Sest ma olen näinud neid erinevaid seltskondi peale valimisvõitu muutumas täpselt ühesuguseks varastavaks ja ullamullatavaks massiks. Opositsioonis olles aetakse oi kui õiget juttu aga piisab neil pumba juurde saada kui neidsamu varem valitsevale klikile lahkelt jagatud õpetusi ei taheta enam kuidagi mäletada. Kuni järgmise opositsiooni kukkumiseni.

Teine põhjus on tingitud ka meie valimisseadusest. Kui näiteks küsitaks, et kas ma hääletaks avaliku gei poolt, siis ma küsin enne vastu, et mitmendal kohal ja kelle nimekirjas ta on? Kas ta ei ole lihtsalt ühe seltskonna häälte "kokkuostja", et upitada partei nimekirja eesotsas mõnda juba ammu oma tagumiku laiaks istunud poliitikut Riigikokku, kes omaenda häältega sinna sisse ei saaks. Ehk siis inimene, kelle poolt ma hääle annaks, ei saaks suure tõenäosusega ikkagi valituks. Pluss veel see nüanss, et valimisnimekirjad on ju piirkondlikud.

Mis puutub parteilistesse programmidesse, siis on sellega kah täpselt siuke lugu, et kui on vaja mingil seltskonnal hakata valitsuskoalitsiooni moodustama, lähenevad ka kõige vastandlikumad programmid lausa imeväel üksteisele ning varem välja hõigatud lubadused selle kohta, kellega kindlasti koalitsiooni ei moodustata, ei maksa paraku midagi. Võimu ahvatlus on liiga suur. Rahva mälu on kaks sekundit ja poliitikute seltskond elab teises maailmas.

Ehk siis aastaid kestnud praktika on näidanud, et vahet pole, kelle poolt valimas käia, seltskond seal mäe peal on ikka üks ja sama, aeg-ajalt toimub hästitasustavatel ametikohtadel vaid pisuke isikute rotatsioon.
---
Muidugi sain ma selle peale kriitikat lugeda. Üks vastuargumente oli: "sul ei ole õigust ka pärast kurta, et ikka sama pekikukalde kamp meie elusid korraldab, kui ise end võimu teostamisest (valimistest) väljapoole oled arvanud." Iseenesest ju õige mõte aga sellegipoolest oli mu järgmine sõnavõtt selline:
---
Hää küll, eelnev jutt siis tiba pikemalt. Üldiselt saab see olema pikk, lohisev ja igav jutt aga poliitika kipubki enamasti selline olema.

Võtsin siis huvi pärast ette eelmiste (2003. aasta) Riigikogu valimiste nimekirjad, s.o. need, kelle vahelt mul oma elukohta arvestades oleks olnud oma valimisringkonnas võimalik valida. Umbes seitsmekümnest kandideerinust tunnen ma isiklikult paarikümmet inimest. Mõnda rohkem, mõnda vähem ja neist rõhuv enamus on tõesti toredad inimesed. Umbes pooled on minu jaoks täiesti tundmatud persoonid ja ülejäänud on poliitilised "vanad kalad".

Ma ei näe mingit vajadust oma häält anda enda jaoks täiesti tundmatule tegelasele, ükskõik kui ilusaks ja tubliks teda valimispropagandas ka ei väidetaks. Ma olen küll valmis uskuma, et ta ongi just täpselt nii aus, töökas ja arukas nagu ta väidetakse olevat aga skeptik minus ei hakka seda riski võtma.

"Vanad kalad" (kes on end minu silmis vist pea kõik diskrediteerinud) saavad oma tahtmise niikuinii. Nad on nimekirjade esiotsas ja kui peakski kuskil piirkonnas juhtuma õnnetus ning mõni prominent Riigikogust välja jääma, siis leitakse talle ringkäenduse korras kindlasti soe ja tasuv koht kus peale pangakontole laekuva raha ülelugemise suurt midagi tegema ei pea. Või no kui siis ehk vahel mõnele lepingule allkirja andma, et riigile "ülikasulik" projekt käiku läheks. /sarkasm välja

Teoreetiliselt oleks võinud niisiis mu hääle saada mõni mu päris mitmest tuttavast, kelle mõttemaailmaga ma olen kursis ja kellega meil on paljudes küsimustes sarnased seisukohad. Aga siin on häda selles, et need inimesed on reeglina (viimastel RK valimistel oli küll üks erand aga ta läks iseenda häältega võimsalt sisse niikuinii) nimekirjade lõpuosas (ütleme, et ringkonna nimekirjas positsioonil nr. 8, üleriigilises nimekirjas positsioonil nr. 75 ) ning oma mõnekümne saadud häälega aitaksid parlamenti sisse tõmmata hoopis oma erakonna üleriigilisest nimekirjast number viie. Kelleks osutus võib-olla isik, kelle seniste tegemiste kohta ma arvan väga halvasti ja kes ise sai siinses ringkonnas kokku vahest kuus häält.

Võtame näiteks Evelyn Sepa, meile kõigile kindlasti tuntud tubli keskerakondliku aktivisti, kes jõuab igale poole ning arvab kõikide asjade kohta midagi. Sepa võtame seetõttu, et ta on vist kõige väiksema häälte arvuga praegusesse Riigikokku saanud tegelinski. Neid hääli oli täpselt 292 (kakssada üheksakümmend kaks). Valimisringkonnas nr. 1, kus ta kandideeris, käis hääletamas 41399 inimest (valimisnimekirja oli kantud 66225 hääletajat). Nimetatud valimisringkonnast läks Riigikokku 8 inimest, isikumandaadi kvoodiks oli 5120,25, selle ületasid ses ringkonnas ainsatena keskerakondlane Vilja Savisaar (5919 häält) ja respublikaan Juhan Parts (6890 häält), ülejäänud kuus riigikogulast tulid sellest seltskonnast keeruliste matemaatiliste arvutuste kaudu, kus kanti parteilistes üldnimekirjades tagapool (ja mõningatel juhtudel ka eespool) olnud häältekogujate teenitud hääled liidritele edasi. Ehk siis valimistulemusi vaadates said 23 inimest rohkem hääli kui Evelyn Sepp aga neist 23-st jõudis peale arvutamistehinguid Riigikokku vaid üheksa. Tervelt neliteist Riigikogu liikmete hulka mittekuuluvat inimest said oma valijatelt rohkem hääli kui Evelyn aga tema istub oma 292 häälega Riigikogus, näiteks 1447 valija soosingu pälvinud Lauri Laasi ei tee seda aga mitte.

Kui räägitakse valijatepoolsest kohustusest võtta endale valimistel osalemisega poliitiline vastutus, siis võiks ju eeldada, et seesama vastutustundlikkus kehtib veelgi enam valitute kohta. Aga ei, nemad paistavad küll hoopis teistsuguste reeglite järgi mängivat.

Ja siin me jõuamegi selleni, et tegelikult oleks kõik see persoonikeskne valimistsirkus lihtsalt üks emotsioonidel põhinev mõttetu mäng, mis reaalsuses tulemit ei annaks. On ju meie valimisseadus erakonna- mitte isikupõhine.

Vahest me peaks vaatama siis erakondlikke programme, tegema oma otsuse nende järgi ning andma hääle lihtsalt sümpaatse erakonna esinumbrile? Nõus Ivariga, et põhimõtteliselt ma välistan selliste isikute valimise, kes kandideerivad juba programmiliselt homodesse halvasti suhtuvate erakondade nimekirjas. Ka siis kui kandideerijaks mu parim sõber peaks olema ja ma tean kindlalt, et ta ei jaga erakonna ametlikku seisukohta ses küsimuses. Siin on küll väike annus isiklikku kättemaksu aga veel rohkem on siin veendumust, et kui üks erakond ei suuda täna olla tolerantne ühe vähemuse suhtes (või õigemini on lausa deklareerinud tugevat vastuseisu selle minoriteedi püüdlustele tagada endale samasugused seaduslikud õigused nagu on enamusel), siis homme ei ole ta seda ka teiste vähemuste suhtes. Ja tegelikult pole olemas inimest, kes mõnda vähemusse ei kuuluks.

Samas ma nõustun osaliselt ka Infopartisaniga (AKA Andres Laiapea, kes on oma blogi varasemad postitused küll nüüdseks taaskord ära kustutanud), kes soovitas paari kuu eest kõikide Riigikokku pürgima hakkavate erakondade seisukohta ses küsimuses uurida. Praegune seis on vist selline, et paar seltskonda on deklareerinud enda vastuseisu partnerlusseadusele, sotsid vist olid viimati pooldaval seisukohal ning ülejäänute arvamus on Terra Incognita. Mis on neile erakondadele endile muidugi väga mugav, võimaldab end vajadusel pöörata nii ühes kui teises suunas.

Aga ka väljakäidud seisukohad ning programmid võivad paberil olla imetoredad ning valimisloosungid vaimustavad. Näe Savisaar lubab kümneid tuhandeid keskmiseks palgaks ja pensionäridele on ta tasapisi juba ammu reaalset raha lisanud ja see toimib. Mis siis, et tegelikult tegu üsna väikese summaga ning selle raha päritolu on vahel natuke segane. Muide, kogu minu antipaatia juures nimetatud poliitilise raskekaallase suhtes ei saa ma jätta imetlemata ta unikaalselt geniaalset oskust pidevalt kübaratrikke tehes olukorda valitseda. Ma ei tea, miks ta oponentidel sellise oskusega liidrit ei ole. Või noh, mis oponendid need teised poliitikud siis ikka on kui kedagi juba ammu ei üllata ükskõik millised võimu nimel loodavad liidud. Keski ja Reformi liit on juba kõigile tuntud klassika ning seda hoolimata algul pealtnäha üsna erinevatena tundunud programmidest. Vajadusel leitakse kiiresti ühised pidepunktid, silutakse natuke avalikkuse jaoks oma seisukohti, mängitakse maha ehk paar teatraalset vaidlust ning siis lepitakse kokku teatud küsimustes mida kumbki serveerib "oma poole" valijatele kui tohutut võitu koalitsioonikaaslase üle ning show varjus läheb lõputu rahadekantimine rahulikult edasi. Nojah, vahel läheb mõne piruka jagamisel kismaks ning siis pannakse korraks kaasmängijale jalaga munadesse, see kiunub natuke aega ning mäng jätkub. Järgmise rammusa piruka juures rollid vahetuvad.

Jah, valimisaktiivsus on madal (viimati siis RK valimistel 58 protsenti) ning kindlasti võiks see kõrgem olla aga ma ei näe silmapiiril ühtegi stiimulit selle tõusuks. Ka jään ma siiski oma arvamuse juurde, et praeguse valimisseadusega ei sõltu tegelikult oma peaga mõtlevast valijast suurt midagi. Valijal ei ole vähimatki võimalust oma kandidaati end esindama saata (see väide ei kehti muidugi juhul, kui tema kandidaat juhtumisi kuulub isakeste tsaaride poolt kõrgel ja kaugel paika pandud parteilise valimisnimekirja liidrite hulka), sest meie valimisseadus on juba valitseva kliki jaoks nii lollikindlalt soodsaks tehtud, et isegi pisukene ehmatus respublikaanide ereda sähvatuse näol ei suutnud neid eriti kõigutada. Pealegi selgus üsna kiiresti ka asjaolu, et respid on täpselt samasugused valetajad, vassijad ja varastajad nagu kõik teisedki. Ma ei tea, võib olla riigivalitseja raske amet kohustab selleks...?

Kõik see põhjustabki poliitilist pessimismi ning rahva ja võimu vahelise lõhe laienemist. Ja ma kahtlustan, et Eesti rahvas on ühe korraliku revolutsioonilise situatsiooni ("ülemklassid ei taha ja alamklassid ei saa...") tekkeks liiga passiivne.

Ma ei kutsu üles valimisi boikoteerima (võimalik, et ma lähen ka ise motivatsiooni tekkides millalgi taas valimiskastide juurde) aga ma ei jaga ka ammu enam seda vaimustust nagu minu häälest midagi olulist sõltuks. Need mängud käivad kõrgelt üle meie peade.

Ivari ja Lisette mõtisklused

Ivar Sild: Diskrediteeritud kristlus.

Lisette Kampus: Tunnistades neid, kes on erinevad.

Jumal tänatud, et keegi veel viitsib reageerida. Ma lugesin ju kah seda sektant Pronini arvamusavaldust ning kehitasin ausalt öelda õlgu. Et no mida ma ikka arvan ühest järjekordsest tõlgitud copy-paste jutust, mis pärit mõnelt suvaliselt ingliskeelsete usuhullude veebilehelt. Ma olen sellisest jutust vist kümneid (kui mitte sadu) variatsioone lugenud ning arvan sellest ikka täpselt samamoodi nagu alati. Aga samas on selge, et meedia on tänapäeval diskussiooni pidamiseks üks mõjuvõimas kanal ning et oma seisukohtade ning selgituste edastamiseks tuleks kasutada samu kanaleid, mida oponendidki. Ja seda Ivar ning Lisette teevadki. Minu lugupidamine!

Spämm telefonitorus

Telefon heliseb. Torust kostub aktiivse müügi koolitusel käinud moodsa aja proovireisija mesimagusat sirinat:

"Tere! Kas firma see-ja-see? Kas ma saaksin juhatajaga rääkida? Tere, helistan teile kirjastusest "[täida-ise-lünk]" ja mul on hea meel teile teatada, et teid on välja valitud ning ma tahaksin teid informeerida meie unikaalsest..."

"Tere jah ning aitäh pakkumast aga ma hoian teie aega kokku ja ütlen kohe ebaviisakalt siia vahele ära, et kui te mulle midagi müüa tahate, siis ma kahjuks ei saa teid aidata."

"Ei-ei, ei soovigi müüa, ma lihtsalt sooviksin teile tutvustada meie uut ja unikaalset toodet "Pere eelarve koostamine/Muudatustest päevarahade arvestamisel välislähetuses/Tabamatult imeline põrandapuhastuskomplekt", loodetavasti teil ikka on paar hetke aega. Niisiis..."

"Mul on tõesti piinlik aga pean teile kahjuks veelkord vahele segama ning kinnitama, et tõepoolest mul puudub igasugune soov nii täna kui tulevikus selliseid tooteid endale soetada. Aga aitäh pakkumast!"

"Aga meie pakkumine (sic! nad ei soovinud mulle ju mitte midagi müüa!) on tõesti unikaalne ning soodsaima hinnaga ning kahtlemata saab sellest teie töös (sic! kuidas puutub näiteks firma töökorraldusse raamatuke pere eelarve koostamisest?) palju kasu olema ja..."

"Veelkord aitäh pakkumast aga te raiskate nii oma kui ka minu aega. Ja ei, ma ei soovi teie tooteid. Ei täna ega tulevikus. Ilusat päeva!"

Klõps.

Kurat, kui seda tüüpi telefonikõnesid tuleb päeva jooksul juba kuus tükki (varaseim neist hommikul kell pool kaheksa), siis tekib tahtmine võtta need nende suurepärased ja unikaalsed tooted ning toppida neile helistajatele sinnasamusesse. Kordamööda ja korraga. Ma võin ju aru saada, et need helistajad on samamoodi vaid oma rasket palgaraha välja teenivad musta töö tegijad, pahade kapitalistide orjad ja nii edasi ning ma olen kuni tänaseni tõesti üritanud nendega viisakalt käituda aga ma ei ole palunud neil endale helistada. Vastupidi, ma olen tavaliselt palunud sellistel helistajatel mulle enam mitte helistada. Ma olen enamasti täiesti suuteline endale tarviliku info ning vajalikud tooted ise üles leidma (ja neil üksikutel kordadel kui selle info või toote leidmisega on probleeme, ei suuda mind need telefonineiud ja -noormehed ikkagi aidata) ning ma olen suuteline ka neid lõputuid "unikaalseid" trükiseid/komplekte/misiganes soovi korral neilt ostma. Aga ma ei tee seda selliste telefonikõnede peale.

Kui e-mailitsi spämmimine on juba pahateoks kuulutatud, siis huvitav küll, millal lõpevad need telefoniharjuskite terrorkõned?

Helitroop ja "Tadaa"

Täna oli siis see tore päev kui Helitroop, kelle kohta ma üldiselt ei ole seni leidnud põhjust ühtegi paha sõna öelda, lõpuks ometi pea kuu aega tagasi tellitud plaadid kohale toimetas. Õigupoolest ei viriseks ma üldse midagi kui tegu poleks olnud mõned päevad enne ilmumist ettetellimise korras kinni makstud Scissors'ite uue albumiga. Ma saan aru, et uued plaadid ei pruugi Eestisse jõuda samal ajal kui nad Inglismaal ilmuvad (kuigi isiklikud aastatetagused kogemused mil ka ise sai natuke plaadimüügiga tegeldud, näitasid, et CD-d olid reeglina Tallinnas kohal hiljemalt nädal enne ametliku müügi alguspäeva) aga pea kolm nädalat hilinemist on tänapäeval tsipa liiga palju. Ta-dah ilmus ju 18. septembril ja tõtt-öelda oli vahepeal kange kiusatus kogu krempel üldse võrgust piraadina alla tirida. Praegu imestan ise kah, et suutsin sellele vastu panna :D

Samas oli küll ka helitrooplastel muudatuste aeg, uus sait, uus nimi (vana nimi on küll endiselt ka töökorras) ning lisaks plaadimüügile on nad nüüdseks ka välja andnud ka vekslid lähikuudel postiteel DVD-laenutuse avamise kohta. Tahaks loota, et sest ikka ka asja saab ning et Maarjamaa elanike valikuvõimalused ses vallas siis oluliselt laienevad. Eks näis.

Aga nüüd ikkagi Scissor Sisters ja nende teine stuudioalbum "Ta-dah". 12 lugu (Briti versioonil on ka 1 lisalugu), 47,4 minutit ja suured ootused taaskordse edu koha pealt. Et inimene tahab ju kogu aeg kõike uut võrrelda varemkogetuga, siis tulevad seda plaati kuulates vähemalt mulle silme ette mõjutused sellistelt supernimedelt nagu Bee Gees (avasingel "I don't feel like dancin'"), Elton John (Scissorsi liidrite Jake Shears'i ja Babydaddy hea sõber, kes ka ise plaadil mitmes loos kaasa lööb) ning Queen (ühe Sisters'ite laulu sarnasus nende "Seaside rendezvous'ga" on ilmselge kuigi jah, eks need mõlemad põhinevad tegelikult veelgi varasemal vodevillide muusikal). Ja just nende popi- ja rokiklassikute seitsmekümnendate aastate periood. Või õieti siis on siin tugevaid mõjutusi kogu seitsmekümnendate disko- ja glämmihullusest. Ning paistab, et piisavalt on aega möödas, sest kogu see omal ajal lõpuks üsna läilaks muutunud muusikaline sümbioos mõjub tänapäeval hoopis värske ning põnevana.

Aga tagasi tulles selle varemkogetuga võrdlemise juurde, siis kui nende nimialbumilt sai praktiliselt lugu loo järel võtta hittsingleid, siis uuel plaadil on singlimaterjali ehk kolme-nelja loo jagu. Ja midagi "Mary" või "Return to Oz'i" (või olgu selleks isegi paljude poolt palavalt vihatud "Comfortably numb") laadset siin pole. Iseasi on muidugi, et kas peakski, need lood on juba tehtud.

Tegelikult on intervjuudest Jake'i pihtimusi lugedes üsna raske uskuda, et kõikide nende isiklike probleemidega maadeldes, mida ta selle plaadi kirjutamise ja salvestamise ajal üle pidi elama, nad üleüldse selle albumi valmis said ning et see kõigest hoolimata suhteliselt optimistlikult kõlab. Nagu ka nende laulud on endiselt teravad ja vaimukad.

Isiklikult ma küll ei usu, et nad suudavad selle plaadiga korrata esikalbumi kommertsedu (ainuüksi Suurbritannias kaks ja pool miljonit eksemplari - ühe tundmatu ameerika bändi kohta kus neljast mehest kolm on takkapihta veel homod, on see uskumatu tulemus!) aga mine tea. Hea ja muusikaliselt tugev üllitis (kuigi eelmisest plaadist väga erinev) on see igatahes.

Õel ja vastik

Käisin pealinnast maapiirkondadesse kultuuritoomise raske töö ette võtnud seltskonnal (või õieti küll ühel naissoost isikul sellest seltskonnast) bussijaamas mingi botaanilise imeviguriga vastas ning siis me šokeerisime koos proua professoriga üksteisele kaela langedes ning neid täna eesootavate ürituste üle lõõpides (sellega alustasime me küll õigupoolest juba eelmisel laupäeval Angelis) üksjagu kogu seltskonda. Ka mu kallis klassiõde, kes siinpoolset võõrustajate delegatsiooni juhtis ning kellega me enne bussi saabumist paar sõna vahetasime, oli leebelt öeldes väga hämmingus.

Tegelikult on see lugu kõiki nende inimeste (kellest mõni küll tänasel üritusel ei osalenud kuid kes selle tillukese community'ga tihedalt seotud on) omavahelisi suhteid arvesse võttes veel kordades naljakam aga kõike ei pea ju ometi ka blogisse kirja panema :D
---
Hilisem täiendus: Professor helistas õhtul ning muuseas raporteeris, et see lille (või misiganes varrega kõrvits see ka ei olnud) üleandmise fakt tekitas veel terve pärastlõuna ja õhtupooliku piisavalt jutuainet. Mul kohe hää meel, et sain jälle inimestele kasulik olla, muidu nad oleks pidanud ju ainult igavatest tööasjadest pajatama... :D

Tagumiku raamat

Tähistamaks ajakirja BUTT viiendat sünnipäeva, ilmutas kirjastusgigant Taschen antoloogia, mis kogub kokku kõige fantastilisemad (on ju ajakirja motoks olla "fantastic magazine for homosexuals") ja kõige naeruväärsemad intervjuud ning fotod, mis seniste aastate jooksul on avaldatud. Nagu ka ajakiri ise, pakub raamatki üllatavalt realistlikku pilti tänapäeva homoseksuaalsest mehest, sisaldades näiteks jutuajamisi selliste meestega nagu Michael Stipe, Gus Van Sant, Rufus Wainwright või Marc Jacobs ning kaastöid Wolfgang Tillmans'ilt, Terry Richardson'ilt, Hedi Slimane'lt, Asianpunkboy'lt ja Helmut Lang'ilt. Ja need on vaid mõned kuulsused BUTT'i autorite pikas loetelus.

Hollandis ilmuva väikeseformaadilise ja roosale paberile trükitud, ajakirjanik Gert Jonkers'i ning disainer Jop van Bennekom'i (kes mõlemad olid ka raamatu koostajad ja toimetajad) poolt asutatud ajakirja esimene number ilmus 4. mail 2001 ja muutus praktiliselt momentaalselt kultusobjektiks. Tänaseks on ilmunud 17 numbrit (raamatus on kajastatud esimesed 16) ning fenomeni võidukäik jätkub. "BUTT tagas endale ühe käeviipega koha intelligentsete gay-ajakirjade esirinnas ning samal ajal oskab ta olla väga "dirty"," kirjutab filmitegija Bruce LaBruce oma eessõnas. "BUTT on oluline. BUTT täidab tühiku." Antoloogia väljaandmise üks hea pool on ka see, et nüüd on võimalik esimestes numbrites ilmunud artikleid ja intervjuusid lugeda ka neil, kel ajakirja eksemplare kodus pole. Sest nii mõnegi varasema numbri tagantjärgi mõistliku hinnaga ostmise soov kipub natuke sinna utoopia valdkonda minema, need on lihtsalt lootusetult läbi müüdud.

Raamat on pehmekaaneline, formaadis ca 16x23 cm, 560 lehekülge. Euroopas müüb Taschen nimetatud raamatut hinnaga 24.99 EUR / 16.99 GBP, Eesti raamatupoodides ma seda veel näinud pole aga et Tallinnas on Taschen'i esindus täiesti olemas, siis huvitatutel tasub kasvõi sealt küsida.

Hansapanga kute

Helistas Hansapangast üks sümpaatse häälega noorsand, kellega vestlesime mitmetest ilmaelu asjadest (soodsast makromajanduslikust kliimast eesti mehe keskmise elueani välja) ja kes oli lõpuks üsna nõutu kui ta kuulis, et ma tõesti ei taha praegu oma portfelli lisada mitte ühtegi nende suurepärase finantsasutuse poolt pakutavat toodet, ei soodsaid laene, põnevaid investeerimisvõimalusi ega pensionisambaid. Lõpuks leppisime kokku, et kui mul tõesti peaks tulema ketserlik soov neid oma rahaga senisest veelgi rohkem nuumata, siis ma kontakteerun nendega ise. Selle koha peal jätsime "Nägemist!". Hmm... iseenesest oleks ju tõesti huvitav näha, milline selle hääle omanik välja näeb :D

Angeli helkurikampaania

Ma ei saa aru, mis kuradi kohaga mõni mees vahel mõtleb? Mitte alati ei ole any publicity is a good publicity ja see on kahtlemata üks sellistest kordadest. Kui ma üldse midagi imestan, siis seda, et oponendid polegi veel laus-PR-rünnakut korraldanud. Aga küll see tuleb, arvatavasti on nad lihtsalt ikka veel naerust kõveras ning hingetud ega suuda veel päriselt uskuda, milline trump neile kätte mängiti.

Ardi ja Lisette avalikud pöördumised (Postimees, Delfi) üritavad ju natuke situatsiooni selgitada ning osundada, et tegu on siiski vaid ühe konkreetse firma äärmiselt ebaõnnestunud reklaamikampaaniaga aga... The damage has already been done. Urrr.

Fish Tallinnas, Chapter 4

Õieti on kõige sellega sihuke lugu, et see on uskumatu kui palju meie maailm paarikümne aastaga muutunud on. Aastal 1985 kui "Misplaced childhood" ilmus, oli see (nagu ka pea kõik muud välismaised plaadid) sõnum teisest maailmast. Sellisest maailmast, kuhu meil polnud erilist lootust kunagi pääseda ja mõtet nende kontserdile minemisest ei tulnud isegi pähe. Maksimum, millega sai arvestada, oli nende plaatide kuulamine.

See oli aeg kui hea muusikaga lääne vinüülplaat (Marillion'i "MC" kuulus vaieldamatult nende heade hulka nii siis kui praegu) maksis mustal turul keskmiselt 50 rubla. Näiteks mu ema sai palka 100 rubla ringis ja absoluutselt maksimaalne pension (jätame parteilised eripensionid kõrvale) oli veidi alla 120 rubla, enamasti jäi see tunduvalt väiksemaks. Ehk siis kuupalga eest oleks saanud osta peaaegu kaks plaati...

"Misplaced childhood" on tegelikult üks neist paarist-kolmest plaadist (veel üks selline on näiteks Talk Talk'i "The spirit of Eden") mis on sõna otseses mõttes aidanud mul kõikvõimalikest kehvadest aegadest üle saada. Omamoodi terapeutiline abivahend. "Oh I remember Toronto when Mylo went down / And we sat and cried on the phone / I never felt so alone / He was the first of our own..."

Kui Fish (ja Marillion koos Steve Hogarthiga või õieti ükskõik milline teine toonane superkülaline) esimest korda Rock Summeril käis, siis oli tegu sellise sündmusega, mille tegeliku tähenduse kohalejõudmine võttis aega ning õigupoolest tabaski mind selline selge ja naljakas äratundmine esimest korda alles mõned aastad tagasi öises Londonis ringi kodistades kui ühel tänavanurgal hakkas silma Bryan Ferry kontserdi plakat ja kusagilt jõudis teadvusesse, et see ei ole lihtsalt üks värviline ja abstraktne leht Raudse Eesriide tagant tulnud muusikaajakirjas vaid et see ongi reaalsus. Et tarvitseb mul taskust rahakott välja võtta, seada sammud õigel ajal õigesse kohta ja mul on võimalik samamoodi kuulata kunagisi Roxy Music'u ja Ferry enda hitte elavas originaalesituses nagu me siinpool piiri tavatsesime käia Karavani või Ruja kontsertidel. Müütilistest pooljumalustest, kelle olemasolugi vahel kahtluse alla sattus, on saanud lihast ja verest muusikud. Selleks äratundmiseks oli vist vaja just ühte paarikümne aasta tagust näidet, sest kunagi varem "Heaven'i" (või oli see "G.A.Y.?") ukse taga Ronan Keating'i kontserdile minemise üle juureldes sellist tunnet ei tekkinud. Arvatavasti seepärast, et Keating on oma karjääri algusest peale olnud meie jaoks "kättesaadav" mida aga ei saa öelda ei Fish'i ega Bryan Ferry kohta. Seda mõttemaailma transformatsiooni võiks vist tinglikult nimetada Utoopia dekonstruktsiooniks?

Jajah, vanainimese heietused... :)

Tagasi Fishi juurde. Ma pean tunnistama, et ma olen viimasel paaril-kolmel aastal ta tegemiste jälgimise natuke unarusse jätnud ja nii leidsin esimese märgi käimasoleva tuuri kohta alles eelmise aasta augustis Oslos kus mu kaasa juhtumisi ühe seina peal plakatit märkas. Et me olime seal mõned nädalad enne kontserte, siis sai isegi plaanitud tagasi Norrasse lendamist aga lõpuks mattus see mõte igapäevase elu realismi alla. Ja siis umbes-täpselt aasta hiljem oli jälle kaasa see, kes mulle helistas ning teatas, et kohalik ajakirjandus levitab müüti nagu tuleks Fish taaskord Eestisse. Teades ta varasemaid seisukohti väikestes, suure majandusliku riskiga kohtades esinemise kohta, tundus see üsna uskumatu aga kui see info sai kinnitust www.the-company.com kodulehelt, siis suutsid faktid isegi minu lõputut skeptitsismi vähendada. Piletid igatahes ostsin ära esimesel võimalusel, ise irvitasin omaette, et niikuinii läheb samamoodi kui suvel Human League'ga

Tasapisi ilmus meedias siin-seal veel artikleid ja intervjuusid. Eriti hämmastas mind oma pealiskaudsusega tuntud "muusikakriitiku" Ülo Külma telefoniintervjuu Fish'iga. Vist küll kõik faktid, mis Külm oma paari küsimusse põimis, olid absoluutselt valed. Ei olnud "MC" Marillioni esikalbum, ei lahkunud Fish bändist 1989. aastal vaid aasta varem ning kaugeltki ei olnud see tänavune Fishi kolmas visiit Maarjamaale. Ainuüksi soolokontsertidega on ta nüüdseks siin olnud juba neli korda, andes viis kontserti (Rock Summer / Piraat ja mingi spordisaal Tartus / Decoltee / Rock Café) ja siia lisanduvad veel kontserdid superstaaridest koosneva S.A.S. Band'iga, millega koos oli Fish kasvõi näiteks Tartu Lauluväljakul.

Parem pole lugu ka kusagilt anonüümselt liikvele läinud materjaliga, mille trükkisid õhinal ära pea kõik suuremad Eesti ajalehed (SLÕL, EPL). Ma ei taha hästi uskuda, et Fish mälunõtruse all kannatab ning ei mäleta, et ta oma kontsertidel (ka varasematel kordadel Eestis) pidevalt on esitanud lugusid "Kayleigh" ja "Lavender", need on korduvalt esindatud ka ta mitmetel kontsertsalvestustega CD-del ja DVD-del. Samas artiklis tituleeritakse "Internal exile" ekslikult ta soolokarjääri esikplaadiks. Tegelikult oli selleks muidugi 1990. aasta jaanuaris ilmunud "Vigil in a wilderness of mirrors".

Nojah, lõpuks oli kontserdipäev käes. Läksime igaks juhuks poolteist tundi varem kohale ja ma tekitasin kohe algatuseks turvameestes natuke furoori kui nad mu taskust sinna viimasest poeskäigust ununenud maitseainetopsi leidsid. Igatahes tunnistati see lõpuks piisavalt ohutuks ning mind lasti sisse. Sees selgus muidugi, et ega seal peale lõputul õlle ja siidri joomise muud suurt teha polegi. Sumiseva rahvamassi sees ei paistnud ka eriti tuttavaid olevat ning nii me siis hoidsime end oma joogiklaasidega rõdu baariletile lähemale, et oleks vajadusel lihtne klaase tankida. Rahvast muudkui kogunes ning kümmekond minutit enne kella kümmet otsustasin ma allakorrusele laskuda ning asusin end lavale lähemale manööverdama. Kaasa (kelle tulekut ühele suht mürarohkele rock-kontserdile ma siiani natuke imestan) jäi rõdule. Kõlaritest kaugemale ja baarile/kempsule lähemale. Otse kõlari all seistes selgus kurb tõsiasi, et arvatavasti tühja saaliga tehtud soundcheck läks tühja, esimesed lood kõlasid rahvast täis saalis üsna mürarohkelt. Õnneks läks pikapeale helikvaliteet ka paremaks.

Avalooks oli vana The Sensational Alex Harvey Band'i sugestiivne "Faith healer", mida Fish on aeg-ajalt oma kontsertidel esitanud juba soolokarjääri algusest saati, neil käimasoleva tuuri kontsertidel aga, mille kohta mul playlist olemas oli, seda ta laulnud polnud, nii et ses mõttes meeldiv üllatus. Edasi läks juba tavapärases järjekorras: "Big wedge", "Moving targets", "Brother 52", "Goldfish and clowns", siis (kui mu mälu nüüd alt ei vea, igatahes ei suuda ma neid meenutada) puudusid "tavapärasest" set'ist "Raingods dancing" koos "Wake up call (Make it happen)'iga" ning edasi läks kontserdi esimese poole lõpuni taas traditsionaalselt: "Innocent party", "Long cold day" ja "Credo".

Peale pausi tuli loomulikult tervikuna "Misplaced childhood" ("Pseudo silk kimono", "Kayleigh", "Lavender", "Bitter suite", "Heart of Lothian", "Waterhole (Expresso bongo)", "Lords of the backstage", "Blind curve", "Childhoods end?" ja "White feather"), seejärel peale esimest tagasiplaksutamist "Incommunicado" ning Marillioni kunagine klassikaline lõpulaul "Market Square heroes" ning veel peale ühte pisukest pausi lõpetas umbes kaks ja pool tundi kestnud kontserdi "Fugazi". Hinnang saab olla vaid üks: SUU-RE-PÄ-RA-NE! Ja kõige parem asja juures on muidugi see, et šoti karu lubas peatselt tagasi tulla ning üldiselt püüab ta oma lubadusi pidada.

Fish ja Frank Usher Tallinnas. Foto: Arno Saar.