Ivar Sild - Tantsiv linn (2007)

See ei ole arvustus ega isegi mitte karvustus. Esiteks olin ma enne raamatu kättesaamist liiga palju lugenud teiste-kolmandate inimeste arvamusi ja neist kindlasti mõjutatud ning üleüldse, mis arvustaja mina oma kolme talve külakooliga ikka oleks. Aga natuke midagi arvata ei sega mind miski. :)

Algatuseks peab mainima, et vahetult peale raamatu ilmumist osutus selle hankimine provintsiaalsest kaubandusvõrgust üpris keeruliseks. Et mitte öelda: seda lihtsalt ei olnud saada. Ma ei oska küll öelda, mis seis praeguseks on kujunenud aga minu otsingute saaga lõppes lõpuks sellega, et kui me üle-eelmisel nädalalõpul kaasaga Tallinnast Viini lendama hakkasime, siis ma võtsin ta isikliku eksemplari Austriasse kaasa. Seal sai selle lugemisega ka algust tehtud, selsamal õhtul kui kaasa koos juubilarist tütarlapsega (see on hoopis üks teine lugu, millest ma võib-olla kunagi samuti kirjutan kui aega ja viitsimist on) Viini ooperisse Mozartit kuulama siirdus ja mina hotelli jäin, ning ma mäletan, et kusagil üsna esimeste lehtede juures ühmasin ma kulmu kergitades midagi stiilis "No kuulge, siit on ju üksjagu rohkem lugeda kui lihtsalt mingist poolpornograafilisest olukirjeldusest." Kaasa, kes oli raamatu varem juba läbi töödanud, oli minuga lipsu otseks sättides ja uksest välja marssides rõõmsalt nõus.

Nagu ikka aeg-ajalt, tabasin ma ka "Tantsivat linna" lugedes end mõttelt, et kui kergesti me kipume inimesi sildistama. See on loll, see teine on mõttetu ja see kolmas on lits. Me isegi ei vaevu tegema nägu, et me võiksime teisi inimesi tundma õppida ning püüda aru saada, mis sunnib ühte või teist käituma nii- või naamoodi. Eelarvamuste küüsis sipeldes süüdistame me teisi pealiskaudsuses, vaevumata isegi kaaluma võimalust, et just me ise oleme niimoodi käitudes tühised. Tegelikult tasuks meeles pidada, et ka kõige valjemini ripsmeid plõksival õiekesel on oma asjalikud unistused, huvitavad mõtted ning kellegi jaoks kusagil on just tema see maailma kõige õigem mees. Mõne aasta eest sattusin ma mingitel minu jaoks siiani arusaamatutel põhjustel terve portsu erinevate noorte inimeste virtuaalseks "käehoidjaks" ja pihiisaks ning päris mitmest neist (kelle kohta ma jätkuvalt arvan, et neil oli ja on äärmiselt huvitavaid mõtteid, neile tuleb nende mõtete avaldamiseks lihtsalt võimalus anda) on tänaseks saanud Angeli ja muude selliste kohtade püsikunded. Sellised, keda teised samasugused ringi hõljuvad klanitud noorsandid tagaselja kõige ropumate väljenditega iseloomustavad. Ma olen neile võimalusel tavaliselt alati nähvanud, et kas hirm konkurentsi ees ja kadedus on tõesti nii suur, et isegi ei vaevuta peeglisse vaatama? Või ei juleta? Või kui vaadataksegi, nähakse vaid paksu ja veidi kõpitsemist vajavat krohvikorda ning hoopiski mitte seda ebakindlat väikest poissi selle kõige taga, kes püüab oma nilbe bravuuritsemisega enda hirme vaigistada. Samasugust poissi nagu on ka need, keda nad materdavad.

See teema on juba ammu ka ühes foorumis läbi kirjutatud ning kui ma nüüd ei eksi, siis me oleme Ivariga minu meelest vist isegi väljendanud ühist seisukohta, et klubiliblikad ja -lillekesed moodustavad küll ehk silmatorkavaima kuid siiski vaid väikese osa kodumaiste homode seltskonnast. Aga see ei ole ju tegelikult romaani viga, et see juhtumisi kirjeldab just kunagise tantsusaalide kuninga elu. Probleem on pigem selles, et meil lihtsalt pole olemas teistsuguseid romaane teistsuguste tegelastega ja selles, et niinimetatud gei-elustiiliga (mida iganes see siis ka ei tähendaks) mitte kursis oleval lugejal ei teki mingit võimalust võrdlusmomendiks ja pealiskaudsemal lugejal võibki jääda mulje, et just täpselt selline üks kanooniline pedeelu ongi. Teatud hetkedel võib see tõepoolest mõjuda stereotüüpe võimendavalt kuid nagu juba öeldud, see pole autori süü.

Mille kallal ma veel iriseks? Nõustun Portmanteau blogis öelduga, et kohati jääb liiga palju "kaadri taha". Esimene stseen vägivaldsete jõmmidega tundus eriti kummaline. Kuigi ma saan aru, mismoodi see raamatu süžeega seondub, jättis kogu see jõmluse liin kuidagi fragmentaarse ning vägisi külgepoogitu mulje. Tõenäoliselt oleks pidanud sellest tegema veel kolmanda, negatiivse "kangelase" liini ja seda tegelast rohkem lahti kirjutama.

Ohtrad kepistseenid mind aga küll ei seganud. Esiteks keerlebki hea hulga hilisteismeliste ning varajastes kahekümnendates noorte inimeste elu ja mõtted seksi ümber ning teiseks elavad täpselt samasugust, "kepi ja keeksiga" täidetud elu ju ka nn. heteroklubide stammkunded. Nagu Ivar esitlusel antud intervjuuski ütles, et kui vahetada üks peaosaline tüdruku vastu ning teha siin-seal veidi kosmeetilisi muudatusi, siis saaksime kena meinstriim klubiromaani.

Raamatus on sees ka väikesi järjepidevusega seonduvaid apsakaid. Näiteks kasvõi see, et leheküljel 65 mainib luuletaja Ringi, mujal on selle asutuse nimi hoopis Tiir. Aga võimalik, et sellel oli hoopis mingi mulle hetkel mõistetamatuks jäänud eesmärk?

Kokkuvõttes? Selge, et ise natukenegi romaanis kirjeldatud seltskonna eluga kursis olev (jah, isegi minusugune provintsielukas sai rohkem kui korra võidurõõmsalt kilgata stiilis "Haa! Seda kutti ma tean! Seal ma olen olnud! Sellest loost ma olen kuulnud!" :) ) kirjandushuviline näeb lugedes hoopis teistsugust pilti kui "tavalugeja". Minu jaoks oli üks täielik deja vu hetk põgus stseenike Lostmani kempsus. Kui mina viimati Lostma... ptüi! Nightmanis käisin (vist 2000. aasta augustis?), siis oli seal täpselt samasugune lillekeste paar peegli ees täpselt samamoodi ahastamas. Tõenäoliselt on tegu mingi homode alaliigiga (ahastav kempsusoengupede?), sest mina ei ole enda mäletamist mööda sellest juhtumist vist kellegile rääkinud.

Inimene kipub automaatselt kõiki asju omavahel võrdlema ja et meie kodumaine homoproosa on üsna olematu (esimese hooga tuli meelde kolm autorit - kas on veel midagi?), siis seda kergemini igasugu "edetabelid" tekkima kipuvad. Sellel võrdlusskaalal on Sillal oma esikromaaniga auväärne hõbemedalipositsioon, kohe peale Todet/Õnnepalu ja veidi enne Treesi. :)

Mis mulle ehk enim meeldib, on asjaolu, et selle raamatuga on taaskord väike osa meie lähiajaloost raamatusse raiutud. Me oleme kaasaga juba mitu aastat jõrisenud ühe semu kallal, kes oskaks ning oleks ka suuteline kirja panema lugusid geielust kaheksakümnedate lõpu ja üheksakümnendate alguse Tallinnas aga ta pagan põtkib vastu ning ei kavatsegi kirjutama hakata. Ivar võttis kätte ja tegi kümmekond aastat uuema aja kohta asja valmis. Ainuüksi selle eest on ta ära teeninud kestvad kiiduavaldused, mis sest, et kirjanikule ei pruugi selline kroonikutiitel eriti ahvatleva komplimendina tunduda. :)

Kas see on siis "pedemuinasjutt" nagu seda esimesena niimoodi vist Väike nõid tituleeris? Selles mõttes ehk on, et läbi raskuste õnneliku lõpu poole kulgeb see lugu tõesti aga puudu on traditsiooniline lõpulause: "Ja siis nad elasid õnnelikult aegade lõpuni." Iga lõpp on millegi algus ning kui Ivar peaks kunagi otsustama sellele loole järje kirjutada (sellise, mille alguspunktiks oleks poiste kokkusaamine ehk siis see, millest romantiline Portmanteau oma ülalpool viidatud arvustuses unistas), siis vaevalt see üks igav ja siirupine igapäevaelu oleks.

Lestbergi tehtud kujundus on lahe (siinne pilt, mille ma ühe raamatupoe kodulehelt pätsasin, ei anna seda kõike kuigi hästi edasi). Muidugi on alati porisejaid (keegi õiendas kusagil juba, et oleks ju siis võinud kohe palja kõva riista kaanele panna... lollus!) aga neil on alati võimalik siivutud kaanepildid kena jõupaberist ümbrisega varjata, selleks kuluks vaid veidi näputööd. Plusspoolele läheb kindlasti ka raamatu väga tarbijasõbralik hind. Ei ole just palju uusi romaane, seda enam veel kodumaiseid algupärandeid, mille lunastamiseks piisab sajalisest ning sellestki saab veel veidi tagasi.
---
Ivari blogi saab muide aga lugeda siit.