1. Kui veel mõned aastad tagasi võisin peaaegu rahuliku südamega öelda, et väikeste lihatööstuste toodang (erinevalt näiteks enamikust Rakvere-laadsetes väljamaistes monstrumites toodetust) kõlbab vabalt süüa ning isegi maitseb liha moodi, siis nüüd on muutuste moodsad tuuled viimseidki kantse vallutamas. Karni kaubamärki kasutav, Võrumaal tegutsev Arke Lihatööstus oli mulle viimasel ajal silma (või õigemini küll hamba alla) jäänud meeldivate suitsuvorstidega kuni ma ostsin ühel ilusal päeval järjekordse kauni nimega toote. Poolsuitsuvorst "Ahjuvorstike" on selle värgi nimi ning ma olin hiljem kodus üpriski üllatunud kui selgus, et lõigatud viilust vahib süüdistavalt vastu umbes miljon amputeeritud viljatera. Pilk koostisosadele kinnitas, et siiski mingit eksitust ei ole ja et vähemalt 40 protsenti vorstisisust peabki olema odratang.
Ma mäletan, et ajaloohämarusse kadunud iidsetel aegadel, kui keegi hakkas SORVVO'ga ähvardades valju kisa tegema, et kuskohas ikkagi selle mulgi kapsa sees see 10% liha on, mis seal lubaduste järgi olema peaks, oli konservitootjatel alati olemas hea ja kõiki relvitukstegev põhjendus. Siis nimelt kinnitas tootja esindaja lihtsalt, et 10% liha oli tootesse "sisse pannes" ja et kõik teavad ju, et liha läheb kuumtöötlemisel kokku ning seepärast seda vähem tunduvatki. Ning kui tõesti on juhuslikult sajatuhandesest partiist purkidest see üks ja õnnetuke ilma lihata sattunud, no siis see on lihtsalt kahetsusväärne juhus, mille vältimiseks rakendatakse järgmisel viisaastakul kõik vabariigi parimad jõud. Noh, võrokad on vähemalt seda laadi probleemile juba ennetavalt leidnud geniaalse lahenduse: odrakruup nimelt kipub kuumtöötlemisel paisuma ning kellegil ei ole põhjust nördinult küsida, et kuskohas ikkagi see lubatud "sisse pandud" 40 prossa kesvavilja on. Vastupidi, väidetavasti kergelt suitsutatud odrakruubi sisaldus vorstis on... eee... rikkalik!
Ainult, et miks seda kõike müüakse slogani "Klassikalised LIHAtooted" (minu rõhutus) all, sellest minu rumal peake nüüd küll aru ei saa.
---
2. Tõenäoliselt on Erich Maria Remarque'i romaan "Läänerindel muutuseta" enim valesti tsiteeritud pealkirjaga raamatuid eesti kultuuriruumis. Peaaegu alati kui mina olen selle viitamisele peale juhtunud, räägitakse olematust raamatust pealkirjaga "Läänerindel muutusteta". Tegelikult ongi see juba sellisel tasemel "normiks" muutunud, et kadunud kirjanikuhärra võiks tõsiselt kaaluda oma teose ümbernimetamist. Kaua ta ikka minoriteedi hulka kuulub.
See selleks, täna pani mind kulmu kergitama asjaolu, et üks küpses eas tütarlaps, kelle senised tööaastad on möödunud raamatukogudes hommikust õhtuni raamatutega tegeledes, suutis oma blogis esiteks loomulikult tsiteerida valesti nimetatud teose pealkirja (tõsi, "...muutusteta" polnud ainuke aps, samuti oli näiteks ka vihmavarjuga vehklev lastesõber Mary muundunud Popins'iks - arvatavasti on nimemuutus tingitud sellest, et praeguseks juba soliidsesse ikka jõudnud proua on vahepealsete aastatega lihtsalt AA püsikundeks hakanud ning tema käekotist leiab nüüd lisaks muule vajalikule alati ka paar pudelikest POP-šampanjat ja paki joogikõrsi) ning teiseks pole tal kõige udusematki ettekujutust nimetet pealkirja tähendusest. Remarque kirjutas nimelt:
"Ta langes oktoobris 1918, ühel päeval, mis kogu rindel oli nii vaikne ja rahulik, et sõjasõnum piirdus ainult lausega: Läänerindel muutuseta.
Ta oli ettepoole vajunud ja lamas maas kustkui magaks. Kui teda selili keerati, nähti, et ta ei olnud kaua vaevelnud - ta näol oli nii tasane ilme, nagu oleks ta peaaegu rahul sellega, et see niimoodi juhtus."
Niisiis, hoolimata asjaolust, et globaalsemas mastaabis tõesti nagu ei juhtunudki sel päeval midagi, siis konkreetse üksikindiviidi, sellesama õnnetu sõdurpoisi jaoks muutus sel päeval kõik. Või õigemini küll lõppes kõik.
[Dotseeriv toon sisse] Nii et kasutada seda Läänerinde-tsitaati ühe inimese elu muutusteta kulgenud fragmendi kirjeldamiseks (nagu ülalmainitud tütarlaps seda tegi) on veidi ootamatu, sest see tähendab risti vastupidist sellele, mida sõnade otsene tähendus meile nagu ütleks. [Dotseeriv toon välja]
---
Hilisem edit: Samal ajal kui see postitus kodumaise blogipuu uute postituste alaserva poole nihkus, ilmus ülalt uuena peale järjekordne Remarque-teemaline kirjutis. Oli veel keegi tütarlaps just lõpetanud nimetet raamatu lugemise ning nõretas vaimustusest, kilgates kui tore ja sügavasisuline raamat see "Läänerindel muutusteta" ikka on... Midagi ei muutu siin ilmas ja nagu ütles kadunud Lennart oma viimases intervjuus: "Kõik läheb plaani järgi."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar