Tänase keskpäevase õnnetusega Heathrow' lennuväljal Peking-London lendu teenindanud British Airways'i Boeing 777-ga, kus viimane kaotas lennuväljale lähenedes veojõu (kuuldavasti kadus lennukis pilt eest ka kõigil elektroonilistel seadmetel) ning prantsatas maha täpselt autotee ning lennuraja vahele, läks ajaloo prügikasti viimase laialt kasutuses oleva ning seni oluliste intsidentiteta opereerinud lennukimudeli turvalisuse renomee. Kõigi õnneks olid kokpitis meisterpiloodid, kes suutsid sadu tonne kaaluva müraka mingi ime läbi kontrolli all hoida ning purilennukina planeerides peaaegu turvaliselt maha tuua. Praeguseks hetkeks on teada, et pooltühjas lennukis keegi fataalselt viga ei saanud.
(Ma tean küll, et oma üha kasvava vastumeelsusega lendamise suhtes peaks ma sellistest uudistest üldse end eemal hoidma...)
17 jaanuar 2008
Boeing 777 ja lend BA38
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
4 kommentaari:
Ma olen kogu aeg oma lähedastele väitnud, et kui inimene peaks lendama, siis tal oleks tiivad. Jagan sinuga vastumeelsust lendamise osas (tegelt suisa kardan seda).
Mnjah. Peale möödunudsuvist bussiga kraavis käimist (enam-vähem õnnelikult lõppenud intsident) on arvatasti midagi mu tasakaaluelundiga juhtunud ja ka väiksemad kõikumised, olgu siis bussi, laeva või lennukiga, ei tundu just väga ahvatlevad ning sunnivad millestki kramplikult kinni haarama. Eile Viinist tulles unustasin ma enne lendu oma traditsioonilise napsu võtmata ning selleks ajaks kui stjuuardessid lõpuks seda pardal müüma hakkasid, oli mind vist juba kena noore paanikahooga tutvustatud. Kuigi lennu alg- ja keskfaasid olid suhteliselt rahulikud, alles Tallinn üllatas viimase kõrguskilomeetri peal karmi tuulega ning loetud hetked enne touchdown'i tegime Ülemiste kohal paar kiiremat loksumist üles ja alla ning paremale ja vasakule. Vat see oli järjekordselt tõsiselt vastik. :)
Oli kord, kus ma tulin Indiast, Calcuttast. Olin lennukis ja siis öeldi, et tegelt on lennuk katki. Vahekäiku vaadates nägin kohalikke indialasi kruvikeerajaga pead sügamas ja mingeid asju välja vahetamas. Minu eelarvamus nende mehaanikute hariduses tekitaks ülimalt suure kõheduse. Kui lennuk oli õhku tõusnud, siis läks rappumine ja loksutamine lahti. Kapten rääkis samal ajal, kuidas nad olid just parandanud tõsise turvavea. Sellest mulle piisas - vajutasin stjuardessi nuppu ning tellisin endale 3 kordse viski. Õnneks jätkus seda reisi lõpuni.
Ma olen minevikus muuhulgas üritanud lennata juba reisijaid täistopitud lennuki(te)ga, millel ükskord lihtsalt ei läinud üks mootor korralikult käima, teine kord täitus aga kabiin rämeda tossuga (need lennud jäidki lõpuks mõlemad ära), tulla aastapäevad tagasi sellise tormiga Helsinkist, et stjuuardessid sõna otseses mõttes lendasid reisijate kiljumise saatel lennukis sees ringi (vaesed tüdrukud olid pärast arvatavasti üle keha üpris siniseplekilised...) ning neid "põnevaid" kogemusi on veel mitmeid. Alkohol aitab üksjagu tõesti aga pikema lennu puhul läheb seda ikka kole palju üles. Hilissuvisel Kaplinnas käigul (Boeing 777-ga muide) sai neid minipudeleid päris palju tühjendatud, sada grammi džinni (pluss lisandid) oli isegi eilse paaritunnise lennu jaoks tiba vähe. Eksole, lendamine kui alkoholismi soodustav tegevus! :)
Postita kommentaar