Miks Matt Damon ei tahtnud mängida "Brokeback mountain'is"?

Ühes "Entertainment weekly" augustikuu numbris kahetses Matt Damon, et ta kunagi loobus tookord veel Gus Van Sant'i käes olnud projektist, millest hiljem sai Ang Lee, Heath Ledger'i ja Jake Gyllenhaal'i meistriteos:

"Years ago, ["Good Will Hunting" director] Gus Van Sant wanted to do ["Brokeback mountain"] with me and Joaquin Phoenix. But I was on my way to Italy to do "The talented mr. Ripley" and then "All the pretty horses". And Gus wanted to do Brokeback right after. And I was like, 'Gus, I'm going to do a gay movie, then a cowboy movie. I can't follow it up with a gay-cowboy movie!' "

Krediitkaart kui kapitalistliku maailma röövelliku hinge väljendaja

Et kõik ausalt ära rääkida, siis pean kohe tunnistama, et pealkiri on tsitaat. Tegi nimelt Sirje küsitluse ja siis võttis tulemused kokku, üllatudes asjaolust, et pea pooltel vastajatest on krediitkaart ning arvas, et nad on selle omamisega enda hinge pangale maha müünud. Või midagi sellist :) Tõsi, postituse kommenteerijatest polnud õieti küll keegi Sirje tehtud kokkuvõttega nõus.

Küsitlusele ma küll ei vastanud aga mina ei ole kah järeldustega nõus. Eriti mis puudutab krediitkaarti. Mul on juhtumisi kaks nn. vaba tagasimaksega krediitkaarti, üks VISA ja teine MasterCard (ühe eest maksan pangale 15 krooni kuus - ja saaksin selle eest 30 päeva intressivaba raha kasutamist aga see on asi, mida ma ei kasuta - teise eest ei maksa vist praegu sentigi) ja reeglina ei ole mitte mina pangale krediitkaardi pealt raha võlgu vaid vastupidi, mu kaardikontod on plussis.

Kaks kaarti on aga sel lihtsalt põhjusel, et maailmas on kohti kus ei saa üldse deebetkaardiga maksta ja mõnes kohas isegi ei saa iga krediitkaardigagi hakkama (näiteks veel mõned aastad tagasi polnud Hispaania teatud piirkondades võimalik maksta ei VISA krediitkaardi ega VISA Electroniga kuigi samal ajal Mastercard ja Maestro/Cirrus töötasid mõlemad) ja on valdkondi (nt. autolaenutus) kus tavaliselt ei võeta sind jutule ei sularaha ega deebetkaardiga (tõsi, siin on erandeid) ning siis samuti muidugi ka internetist ostmine. Tegelikult krediitkaardi kasutusvaldkonnad on veelgi laiemad aga las see praegu jääb :)

Üks kahe kaardi omamise plusse on muidugi ka see, et kuna ma püüan neid reisidel alati eraldi hoida, siis sel õnnetul juhul (ptüi-ptüi-ptüi) kui ühega neist peakski midagi juhtuma, on teine ikka veel tagavaraks olemas ning ma ei pea täiesti rahatuna kuskil maailmanurgas passima.

Laenu olen korra võtnud (otsest vajadust polnudki aga kuna olemasolevad finantsid läksid ühe ettevõtmisega peaaegu nulli, siis see oli rohkem selline rahuliku meele tagamise laen ning garanteeris teadmise, et kui peaks ootamatult mingit plaanivälist summat vaja minema, siis ma saan selle tänu laenule oma kontolt võtta) ja maksin selle tagasi kohe kui kohustuslik intressiaeg (9 kuud vist oli) läbi sai ja ma finantsilisest mustast august jälle välja roninud olin. Jah, ma maksin selle aja eest pangale röövellikku intressi aga ma olin sellega arvestanud, nii et sellega polnud probleeme.

Majalaenu kaelas pole, autoliisingut samuti mitte, aastate jooksul olen paar-kolm korda veidi kallimaid asju ostnud ka järelmaksuga (kuigi põhimõtteliselt oleks võinud need ka kohe välja maksta aga kui intress oli vaid veidi suurem kui aastane inflatsioon, siis ei näinud sellel erilist mõtet) ja ongi enam-vähem kõik. No ei ole pangad mind orjastada suutnud. Seni igatahes veel mitte.

Ahjaa, arvelduskrediidi leping on küll kah ühe pangaga tehtud aga seegi konto on pidevalt plussis ja tegu taaskord "rahuliku une" garantiiga ning selle eest ma olen küll nõus pangale igas kuus mõnikümmend krooni maksma. Nii et igakuised kulutused kaartide ja muude selliste võimaluste omamise eest on ehk 50 krooni kuus. Mnjah, eks ma pean siis pool pudelit veini iga kuu lihtsalt poest ostmata jätma, eksole! :)

The jewel of the Nile (1985)

The jewel of the Nile
Lavastaja: Lewis Teague
1985
http://imdb.com/title/tt0089370/

Et varandusejaht nimega "Romancing the stone" osutus üllatushitiks ning kindlustas Robert Zemeckis'ele võimaluse alustada tööd oma "Back to the future" triloogiaga, stuudio ja vaatajad aga nõudsid menukile järge, tuli vana kamp Michael Douglas, Kathleen Turner ja Danny de Vito uuesti kokku ning asusid Lewis Teague käe all usinalt uut osa filmima.

Romaanikirjanik Joan Wilder (Kathleen Turner) ei ole enam nii naiivne kui eelmises osas aga nüüd on tal uued hädad, nimelt on tal üsna kõrini saanud Jack'iga (Michael Douglas) koos pidevast ringipurjetamisest ning ta ei suuda kuidagi oma järjekordset raamatut valmis saada. Nii et kui talle tuleb pakkumine ühelt araabiamaailma vägevalt hakata mehe biograafiat kirjutama, siis on ta üsna kiiresti nõus ja otsustab sõita paariks kuuks Aafrikasse. Ilma Jack Colton'ita, kes plaanib oma jahiga Kreeka saarte vahel edasi seigelda, olgu siis koos Joan'iga või ilma. Ainult et sel ajal, kui Jack kempleb kai peal tont teab kust välja ilmunud püstoliga vehkiva Ralph'iga (Danny de Vito), lendab ta jaht sadamas õhku. Sealsamas püüab üks habemik moslem Jack'i veenda, et see ikkagi Aafrikasse läheks kuna mees, kelle elulugu Joan kirja panema läks, olevat neilt varastanud Niiluse Juveeli ja on üldse üks paha onu, kelle käest tuleb see kivi tingimata tagasi võita. Kuuldes sõna "vääriskivi" lähevad ahne Ralphi silmad loomulikult tõllaratasteks ning et ka Jack aarete vastu just ükskõikne pole ja ta ilus jaht niikuinii just pilbasteks lendas, siis on uus seiklus alanud ja mehed suunduvad Joani jälgedele, kes tõtt-öelda küll vajaks sel hetkel juba tõesti päästmist aga kes saab enda päästmisega ka ise kenasti hakkama.

Kui tavaliselt on igasugu sequel'id esimesest filmist rohkem või vähem kehvemad, siis antud juhul on minu arust see haruldane kord, mil kõik on vastupidi. Kassatuludes ("Jewel teenis küll vaid mõned miljonid vähem kui "Romancing the stone") ja kriitikute arvamistes see küll ei kajastunud aga "The jewel of the Nile" oli mu meelest üksjagu tempokam ning seikluslikum kui eellugu, ka oli siin stseene (eeslit virutada üritavale Ralphile istub seesama eesel lihtsalt peale; maa peal ringikimamisega pilbasteks lõhutud hävituslennukiga põgenevad peategelased sõidavad oma transpordivahendiga peale linnaväravate purukslaskmist sealt välja, ehituna nagu juudi jõulupuu ja veidi hiljem kihutavad selle lennukiga veel pahade eest põgenedes kõrbes läbi hirmsa liivatormi; rongi kõrval kappaval Ralphil on pisuke äpardus tunneli juures jne) mida nagu ei mäletagi sellises esituses varem näinud olevat.

Ka filmi reklaamrull on samas stiilis, mis eelmisel. De Vito tegelane ajuvabas kohas seisvas telefoniputkas oma pätist sugulasele (keda seekord filmis küll õnneks ei pidanud välja kannatama) emotsionaalselt seletamas oma raskest elust ja seiklustest ning lõpuks kaamerasse vaadates konkreetselt teatades, et vaataja tuleb nüüd temaga kaasa. Muhe.

Plaanitud oli vändata ka kolmas osa, "Crimson eagle", aga sellega ei jõutudki plaanidest kaugemale. Eks Michael Douglase jaoks on juba "Jewel" ajalooline film, sest vähemalt seni on see jäänud ainsaks järjeks, milles ta osalenud on.

Hmm... nüüd selle laine peal juba olles, ehk peaks kusagilt ülevaatamiseks välja kaevama juba ka Douglase/Turneri/de Vito kolmanda ühisfilmi nimega "The war of the Roses"? :)

8/10

Romancing the stone (1984)

Romancing the stone
Lavastaja: Robert Zemeckis
1984
http://imdb.com/title/tt0088011/

Meryl Streep, Bette Midler, Goldie Hawn ja Diane Keaton on vaid mõned neist möödunud sajandi lõpu diivadest, keda on pea alati mõnus vaadata. Veel üks naine samast generatsioonist, kes miskipärast mulle alati on meeldinud, on Kathleen Turner ja seda ammu enne kui ma nägin "Serial mom'i", mis muidugi tsementeeris ta igavesti mu isiklikku Hall of fame'i.

Kathleeni esimene tõeline läbimurre filmilinal on aga eelkõige seotud kahe mehe, Michael Douglas'e ja Robert Zemeckis'ega. Kaheksakümnendate keskpaigaks oli Douglas juunior lisaks näitlemisele juba kümmekond aastat tuntud ka arvestatava produtsendina ("One flew over cuckoo's nest" !) ning Zemeckis on muidugi üldse imemees, kelle käes praktiliselt kõik, mida ta puudutas, muutus alates kaheksakümnendate keskpaigast järgneva kümnekonna aasta vältel puhtaks kullaks. Nii et Kathleen Turner sattus igatahes väga heasse seltskonda, mis sest, et nad võtetel pidevalt Zemeckisega kaklesid.

Niisiis, aasta 1984 ja superhitt "Romancing the stone". Muidugi, algus ei olnud tegelikult nii roosiline ja seesama hilisem "kuldne poiss" Zemeckis kaotas momentaalselt oma režissöörikoha "Cocoon'i" juures kui stuudiobossid olid näinud "Romancing'u" esialgset montaaži ning kõik insider'id ennustasid filmile suurt läbikukkumist. Lõpuks läks aga kõik vastupidi ning "Romancing" jäigi 20th Century Fox'i ainsaks hittfilmiks 1984. aastal.

Kusagil New Yorgis elab koos oma kassiga üpris eluvõõras ja üksjagu nohiklik romaanikirjanik Joan Wilder (Kathleen Turner), kes vorbib ühe sentimentaalselt romantilise raamatukese teise järel ning tähistab järjekordse teose valmimist minipudelikese alkoholi ja oma väljamõeldud ideaalse kangelase järele õhates. Ja siis saab ta õemehelt Kolumbiast kirja, mis pöörab ta elu pea peale. Joani õde nimelt sõitis koos oma mehega Kolumbiasse ning seal saab mees surma, jõudes enne siiski saata New Yorki plaani, millele on märgitud peidetud aarde, hiiglasuure rohelise vääriskivi asukoht. Loomulikult jahivad seda plaani kõik Kolumbia kurjamid ning lisaks veel kaks kobakäpast isehakanud röövlit (ühte neist mängib muidugi võrratu Danny de Vito), kes algatuseks röövivad Joani õe ning siis nõuavad, et kirjanikupreili tooks kaardi vahetuskaubana neile Kolumbiasse. Ja Joan, kellel hakkab kõikvõimalikes transpordivahendites ning isegi kaubanduskeskuse eskalaatoril pea pööritama, asubki vapralt teele. Kolumbias läheb juba üsna kiiresti pööraseks tagaajamiseks, kus ta koos juhtumisi kohatud õnneotsija Jack Colton'iga (Michael Douglas) loob liidu, millel on kõigis neis seiklustes pööraselt õnne ja mis otse loomulikult lõpevad romantiliselt.

Omaette võib veel mainida filmi treilerit, mis erinevalt nii tavalistest filmikildudest kokku monteeritud pildiribast on eraldi lavastatud ning kujutab endast de Vito tegelase närvilist telefonikõnet oma samuti pätist sugulasele, kes ta pidevalt hätta jätab ning kellele ta siis läbi filmifragmentide lühidalt kirjeldab, mis ta on pidanud läbi elama, pöördudes kõnet lõpetades lõpuks otse ka vaataja poole ja teatades saatanliku irvega, et kuigi ta peab selle kõik uuesti läbi tegema, võtab ta seekord ka vaataja kaasa.

Nüüd, palju aastaid hiljem seda filmi üle vaadates, pidin muidugi möönma, et asjal on rohkem nostalgiline väärtus. Möllu ja madinat on oluliselt vähem kui tänapäeva filmides ning seegi, mis on, on tunduvalt rahulikumas tempos lavastatud. Sellegipoolest on "Romancing the stone" selline kena korralik kaheksakümnendate aastate film ja "selle raha eest" (plaat maksis Kaplinna suures plaadipoes mõnikümmend randi) on siin asja küll ja küll. :)

6/10

Sunshine (Päikesepaiste) (2007)

Sunshine (Päikesepaiste)
Lavastaja: Danny Boyle
2007
http://imdb.com/title/tt0448134/
http://www.forumcinemas.ee/movie/33227/

"50 aasta pärast on Päike suremas ning inimkond koos sellega. Meie viimaseks lootuseks on kosmoselaev, millel asuvad teele kaheksa meest ja naist. Laeval asub seade, mis peaks kustuvale taevakehale uuesti elu sisse puhuma. Pikal teekonnal, olles kaotanud raadioühenduse Maaga, hakkab missioon pikkamööda koost lagunema. Toimub avarii, tehakse saatuslik viga ning lisaks sellele jõuab nendeni hädasõnum kosmoselaevalt, mis 7 aastat varem jäljetult kadus. Peagi võitleb meeskond mitte ainult oma elu, vaid ka terve mõistuse säilitamise nimel."

Sellise tekstiga meie gigakino kodulehel meelitati lihtsameelseid hingehinnaga kinopileteid ostma. Ahjaa, nad kirjutasid veel, et "”Päikesepaiste” on pingeline ulmepõnevik." Nojah, pingelisusest oli asi väga kaugel aga mis meil siin filmis siis tegelikult ikkagi oli? Well, natuke paatosest nõretavat kangelaste heroiseerimist, paari tegelase segaseks jäänud taustaga omavahelised kokkupõrked, üks saatuslik viga, sealt alanud arusaamatu ringisahmimine, segastel asjaoludel pidevalt juhtuvad õnnetused ning lõpupoole veidi Freddy Krueger'i stiilis veristamist ja päris lõpus mingit psühhedeelset ullamullat. Näpuga eriefekte kah aga tõtt-öelda nägi päike juba enam kui kahekümne aasta eest Peter Gabriel'i ja Kate Bush'i surematu dueti "Don't give up" videoversioonis ka parem välja. Mille eest "Sunshine'i" stsenaristile ja lavastajale palka maksti, on müstika. Mingit lugu tegelikult ju ei ole ja kogu film oli täielik näitlejaressursi ning filmilindi raiskamine. Kusjuures eriti kurb on asja juures fakt, et režissööritoolis istus Danny Boyle. Mees, kelle varasemate tööde hulka kuuluvad ka näiteks sellised hitid nagu "Trainspotting", "The beach" või "28 days later".

Ausõna, parem oleks võinud Armageddon'it vaadata, oleks vähemalt stiilsem ning camp'im olnud.

Enam-vähem ainus asi, mille eest paar punkti võib anda, oli filmi muusika Underworld'ilt ja teistelt.

2/10

Võltsingud

Sellest on vist möödas paar-kolm päeva kui ma ühest hästi targast kohast lugesin veendunud sõnavõttu, et mitte keegi ei vaevu valmistama võltsinguid üliodavast kraamist. Noh umbes nagu turul mõnikümmend senti maksvad postmargid või krooni-kahega müüdavad mündid. Muigasin siis omaette ning mõtlesin neile võltsijatele, kes eelmistel sajanditel just sedasorti kraamiga suurt raha on kokku ajanud. Ning tänane päev tõi nagu tellitult taaskordse tõenduse, et osavad näputöö tegijad pole kuhugi kadunud ning ülalmainitud sõnavõtu autor elab oma natuke liiga roosamannalises mullis.

Kusagil eelmise sajandi seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel oli hirmus populaarne marke koguda. Tõsisemate kollektsionääride jaoks on see muidugi endiselt huvitav teema aga selline hulk lapsi ja noori kui tollal, praegu enam markidega ei tegele. Suurem osa kunagisi noori filateliste on vahepeal ise lapsevanemateks saanud ning leides, et ei nad ise ega nende võsukesed ei pea neist paberilipikutest suurt midagi, kraabitakse oma vanad kollektsioonid välja ja kas visatakse minema või tuuakse turule. Enamasti on albumites ilusate piltidega Kuuba, Vietnami, Mongoolia, Põhja-Korea ja teiste selliste N.Liidu satelliitriikide tembeldatud margid, mis on küll kenad vaadata aga mis paraku ei kujuta endast mingit erilist varandust (noh, ega nad ju ka 20-30 aasta eest ajalehekioskitest ostes kallid polnud) ja mis sellega muidugi põhjustavad omanikule tihti mõningast pettumust.

Just Vietnam ja Põhja-Korea olid ühed nendest riikidest, kes lisaks harjumuspärastele hammastatud (perforeeritud) markidele andsid samu margiseeriaid välja ka "lõigatud" (hammastamata) versioonides. Siis kui mina veel koolis käisin, oli vahel näha vahetunnis värskelt toimunud margivahetuse osapooli lõigatud markidele nõelaotsaga "hambaid" sisse kratsimas. Noh, et oleks nagu peab, sest margid pidid ju nende arvates olema kindlasti "sakkidega" :)

(Vahemärkus neile, kes pole teemaga kursis: ärge nüüd jumala pärast ka teie samamoodi marke rikkuma hakake, "lõigatud" margid on täiesti omaette kategooria ning need on täpselt samasugused margid nagu hammastatud, sageli veel viimastest mõnevõrra kõrgema väärtusega. Kui te olete need aga ära rikkunud - mida selline kratsimine kahtlemata teeb - siis on teil lõpuks ainult peotäis makulatuuri.)

Ja nüüd pika eelloo lõpetuseks tänane kogemus. Nimelt õnnestus mul näha esmapilgul üpris ilusaid võltsinguid (hää küll, ma võin neid muidugi leebemalt ka koopiateks nimetada) samalaadsetest Vietnami "lõigatud" faunamarkidest nagu allpooltoodud pildil. Kena väike album täis ilusaid loomariigi piltidega paberitükke, mille eest küsiti vägagi mõistlikku hinda ja mis oleks olnud toredaks alguseks mõnele markidega alles tutvust sobitavale noorele kollektsionäärile. Kui ainult need "margid" poleks olnud arvatavasti kas siis värvilise koopiamasina või laserprinteriga tehtud. Eks lõigatud marki on niimoodi ka ju hea põlveotsas meisterdada ja kääridega pärast lehest välja lõigata nagu kunagi Savisaare talonge. Terasemal vaatamisel selgus muidugi kohe, et kvaliteet pole neil "markidel" siiski suurem asi ja natukenegi filateeliaga kokkupuutunud inimest ei tohiks need küll ära petta: teraline trükk, väga vale paber, kohati veidi "ujuv" ning udusevõitu pilt ja nii edasi.

Nii et Jaan Lubi mantlipärijad tegutsevad ning odavat kraami võltsitakse (või peaks ma ikkagi kirjutama "kopeeritakse"?) ka 21. sajandil. Nojah, õigupoolest on pidevalt arenev tehnika selle vähemalt paberile trükitud objektide koha pealt ka üllatavalt lihtsaks teinud.

(Internetist leitud pildil on illustreeriv tähendus ning sellel kujutatud margid on ehtsad.)

Premonition (2007) - poster

Jah, ma tean, et nimetet film on peaaegu täielik saast aga see plakat meeldib mulle ikkagi, tuletades muuhulgas kummalisel kombel meelde ka vana hea Genesis'e 1976. aasta teise albumi, "Wind and wuthering'i" kaanepilti :)

Don Johnson ja aeg

Kaks pilti. Esimesel poseerib 19-20 aastane Don gay-ajakirja "The Advocate" 1970. aasta 10. juuni numbri esikaanel (muide, Johnson oli seitsmekümnendatel veel vähemalt ühel korral selle väljaande kaanepoisiks), teine foto on tehtud umbes 36 aastat hiljem ehk möödunud kevadel.

"Miami Vice'i" aegset superstaari mäletavad kõik niigi une pealt, seepärast ei hakanud selle perioodi pilti siia panemagi :)

Ameeriklaste "The Advocate" on aga tõenäoliselt maailma pikaajalisim pidevalt ilmuv LGBT-väljaanne, just tähistati 40 aasta möödumist avanumbri trükist tulekust.

Emigreerumisest

Küsimus: Kuidas suhtuda sellesse teadmisse, et suure tõenäosusega (kui töötad alal, mis nõuab mingitki haridust) väärtustatakse sinu tööd ja vaba aega kusagil mujal palju rohkem, kui Eestis? Teed selle muutmiseks midagi? Oled patrioot?

Vastus: Asi pole niivõrd patrioot olemises või mitteolemises. Asi on ehk palju rohkem harjumuspärases keskkonnas elamises, neis müstilistes "juurtes", kui soovite. Rääkisime paari nädala eest meid Kaplinnas ringi sõidutanud ühe igavesti laheda, pakistani päritolu firmaomanikuga muu hulgas ka sellest, kuidas ta üsnagi heal majanduslikul järjel vend otsustas viie-kuue aasta eest peale pikka kaalumist oma perega Lõuna-Aafrikast Inglismaale emigreeruda ja tegi selle mõtte ka teoks. Kaks või kolm aastat hiljem oli ta kogu kambaga tagasi. Jah, tal oli Londonis parem ja kõrgema palgaga töökoht, lapsed käisid paremas koolis ning see, mida me armastame nimetada igapäevaseks elustandardiks, oli kõrgem aga ta oli seal lõppkokkuvõttes ikkagi võõras. Ei aidanud ka suhteliselt samasugune olmekeskkond, millega ta Kaplinnaski harjunud oli (inglise keel, vasakpoolne liiklus, kosmopoliitne suurlinnakeskkond jne) ega kõrgem sissetulek (sissetulekute ja väljaminekute suhe on veel omaette teema), elu "maailma tuiksoonel" ei osutunud hoopiski mitte selliseks nagu ta oma varasemate Londoni-reiside põhjal endale ette oli kujutanud. Isegi enda rahvus- ja kultuurikaaslastest omasuguste immigrantide keskel tundis ta end seal võõrana ja nii ta otsustaski koju tagasi pöörduda.

Ei ole mingit vahet, kus parajasti elada, sest paradoksaalsel kombel on "hea" alati seal, kus meid parajasti ei ole. Üksjagu ringi sõitnuna olen ma üha veendunum ühes asjas: suurem osa probleeme, millest me üritame end teise kohta kolimisega distantseerida, tulevad tegelikult meiega kaasa ja neile lisanduvad uues kohas uued probleemid. Iseenda eest pole võimalik põgeneda.

Pidev teelolek on muidugi samuti üks viis oma elu elada (selle koha peal tuleb mul alati Rimbaud meelde...) ja see ei pruugi iseenesest üldsegi halb elu olla aga mu meelest on ka siis alati vaja üht kindlat ja rahulikku ankrupaika. Isegi kui see sadam on selline omavahel pidevalt kaklevate aborigeenide, kidura taimestiku ja seisva veega konnatiik nagu AS "Eesti Vabariik" parasjagu just täpselt on :)

Mu meelest pole elu Eestis tegelikult niivõrd halb, et meil peaks tõsiselt mõtlema majanduspaguluse peale. Pealegi pole näiteks rõhuval osal arvutitega seotud tööteemadel erilist vahet, millises maailmanurgas täpselt töötaja seda koodi kirjutab või andmeid sisestab/töötleb.

Inimesed on muidugi ka erinevad ja ma tunnen vähemalt ühte emigranti, kes siit "halva elu" juurest praeguseks USA-sse maandunud on, orjab seal illegaalse immigrandina mingit firmat, teenides tõenäoliselt isegi absoluutarvudes vähem kui ta Eestis oma erialal töötades teeniks ja elades oma pisikeses üürikorteris sisuliselt samamoodi sente lugedes palgapäevast palgapäevani nagu ta siin tegi. Ning kõige selle juures teeb kramplikult head nägu ja kiidab kõigile, kes kuulata viitsivad, kui tore ikka on, et ta ameerika unelm täitunud on. Sest oleks kohutav põnts ta eneseuhkusele kui keegi saaks teada, et tegelikult on ta unistused kildudeks purunenud ja kuhugi edasi, parema elu peale, polegi enam minna ning pudrumäed ja piimajõed, mille poole ta kunagi kodurannal uneledes vaatas, osutusid miraažiks. Seesama eneseuhkus ei luba tal ka koju tagasi tulla. Vähemalt praegu veel mitte. Kas ta on seal siis nüüd õnnelik? Ei, pigem veel kibestunum kui ta Eestis elades oli. Aga milleks sel juhul seda kõike üldse vaja oli?

Kingdom of heaven : 4-disc director's cut (2005)

Kingdom of heaven : 4-disc director's cut (Taevane kuningriik)
Lavastaja: Ridley Scott
2005
http://www.imdb.com/title/tt0320661/
http://www.forumcinemas.ee/movie/1028/


Kunagine eestimaine tutvustus selle filmi kohta oli selline: "Balian (Orlando Bloom) on lihtsast peret päris mees, kes kistakse pärast isiklikku tragöödiat aastatepikkusesse sõtta. Võõrana võõral maal teenib ta hukule määratud kuningat, armub eksootilisse ja tema jaoks keelatud kuningannasse ning tõuseb läbi veriste lahingute rüütliks. Siis peab ta kaitsma Jeruusalemma elanikke ülekaalukate vaenuvägede eest, püüdes samal ajal säilitada habrast rahu.

"Taevane kuningriik" on eepiline seiklusfilm, mille lavastajaks vanameister Ridley Scott ("Gladiaator"). Osades Orlando Bloom ("Sõrmuste isand"), Eva Green ("The Dreamers"), Liam Neeson ("Schindleri nimekiri"), Marton Csokas ("XXX"), Jeremy Irons ("Veneetsia kaupmees"), David Thewlis ("Harry Potter ja Azkabani vang"), Brendan Gleeson ("Kartmatu") jt."

Mu meelest on üks viimaste aastate alahinnatuimaid blockbuster'eid olnud just "Kingdom of heaven". Eks peamine põhjus on see, et Ridley Scotti film osutus isegi pärast stuudiomogulite kääriklõbistamist oma võltsvagaduses peesitavate Õhtumaade (ja eriti Ameerika Ühendriikide) jaoks lõppkokkuvõttes lihtsalt ebamugavaks, näidates moslemeid eesotsas Salah al-Din'iga vähemalt neutraalsest kui mitte lausa positiivsest küljest. Mis tänases päevas on teatavasti ju poliitiliselt mitte just kõige korrektsem suhtumine.

Erinevatel andmetel 130 kuni 140 miljonit dollarit maksma läinud ajalooline oopus ristisõdadest tõi USA-s ekraanidelt tagasi umbes kolmandiku. Ometi on selge, et tänases kommertsmaailmas sellise taseme filmid lõppkokkuvõttes reeglina miinusesse ei jää, selle eest hoolitseb juba kasvõi kõikvõimalik nännitööstus ja videoturg (nii laenutus kui müük) ja tegelikult laekus mujalt maailmast USA kinokassale lisaks veel üle 160 miljoni dollari. Küll ei toonud see sisse kindlasti loodetud hiiglakasumit aga no mis kasumit ta oleks saanudki tuua kui peale avanädalavahetust hakati juba teda kinodest tagasi korjama ning lõpuks näidati seda kogu Ühendriikide kohta vaid üheksal ekraanil? Lisaks tundsid ka arvustajad end ilmselget ebamugavalt, mööndes mokaotsast küll üllatavalt ajalootruud stsenaariumi ja siis leidsid mingi ebaolulise teemakese, millel heietades oma retsensiooni tähemärkide arv täis saada. Selge, et Ridley astus selle filmiga päris paljudele "korralikele kristlastele" üsna valusalt konnasilma peale.

Kinodes näidatud versioon oli 145 minutit pikk, neljakettalisel komplektil välja antud director's cut 194 minutit ja tegelikult on meil endiselt kadunud umbes pool tundi, sest "Variety" kinnitusel väitis režissöör, et ta lõplik variant kestab 220 minutit. Olgu selle kadunud 26 minutiga nüüd kuidas on aga need filmi 51 lisaminutit, mis kenasti DVD-l ka saadaval, on selge näide sellest, kuidas igasugu pintsakud ja lipsud tuleks otsustamise juurest väga kaugel eemal hoida. Director's cut on peaegu nagu uus film, sisaldades endas palju kaadreid, mis annavad kõvasti täiendavat infot ning teevad tegelaste käitumisi oluliselt loogilisemaks ja kogu loo arengut kõvasti sujuvamaks.



NB! Kes pole seda varianti veel näinud, siis nüüd tulevad mõned "pika versiooni" spoilerid:

- Filmi alguses figureeriv ahne preester, kes ei põlga ka laibarüvetamist ära, on tegelikult Balian'i (kes omakorda oli enne sepaks - midagi, mida päris Balian kunagi ei olnud - hakkamist sõjaväe juures insenerina sõjamasinaid ehitanud, omades teadmisi, mida vajas oma lossi kindlustamise juures ta feodaal ning mida ta hiljem Jeruusalemma kaitstes edukalt ka praktikas rakendas) poolvend, kes oli otseselt vastutav selle eest, et Balian peale oma naise enesetappu vangikongi saadeti ning kes veidi hiljem veenab Baliani külast igaveseks lahkuma, et niimoodi kogu ta vähene varandus endale saada. Balian'i kehastab loomulikult kõvasti ülehinnatud (kuigi nunnu) Orlando Bloom ning teeb sellega oma seni parima osatäitmise.

- Kui Godfrey (Liam Neeson - praktiliselt ainus peategelane filmis, kes on fiktsioon - Balian'i isa nimi oli tegelikult Barisan ning pärit oli ta arvatavasti hoopis Põhja-Itaaliast) tuleb Prantsusmaale oma poega otsima, siis tuleb ta tegelikult koju ja kohta, kus kunagi oli tema jaoks nüüdseks igaveseks kadunud paradiis. Balian'i elukoha feodaaliks on nimelt Godfrey vend, kes ei ilmuta mingit soovi oma võimu ja valdusi loovutada, Godfrey enda ning ta otsekui taevast kukkunud poja (kui tugevate ja ohtlike konkurentide) väljailmumine muudab aga jõujooni oluliselt. Lisaks veel asjaolu, et lähima sugulasena päriks Godfrey vend peale Godfrey (ja ta poja) surma ka viimase meretagused maad (ehk siis Ibelini) ning kõik see annab hoopis teise värvingu ta meeste ägedale rünnakule ristirüütlite ja Balian'i vastu.

- Baldwin IV (ehk hõbedast sepistatud näokattega leeprahaige Jeruusalemma valitseja Edward Norton'i kehastuses) keeldub enne surma preestrile pihtimast, teatades, et küll ta Jumala ette jõudes tollele pihib. Väga võimsalt sümbolistlik stseen!

- Ja muidugi kõige suurem muudatus on terve Baldwin V lugu, mis kinoversioonist tervikuna kääride alla kadus (kuigi mõnedesse treileritesse ikkagi sisse jäi). Lugu Sibylla pojast, kes peale oma onu surma kuningaks sai ja kes järgmisel aastal suri. Kuigi poisi surma põhjus ning viis on üks neist vähestest kordadest, kus filmi stsenarist laseb lool vaatajad ajaloolastele teadaolevatest faktidest üsna kaugele viia (õigem oleks küll öelda, et pole teada mingeid tõendeid, et see oleks juhtunud niimoodi nagu filmis), annab see Sibylla käitumisele väga tugeva inimliku põhjenduse.

Aitab praegu spoileritest küll, avastamist on director's cut'is igatahes veel küllaga :)

Film on sarnaselt "Sõrmuste isanda" pikkadele versioonidele pandud kahele plaadile, lisaks on seal ka kolm erinevat täies pikkuses kommentaaririba. Ülejäänud kahel plaadil on lademetes filmimaterjali suurteose filmimisest.

10/10

Dima Bilan'i fännidele :)

Ehk siis spetsiaalne postitus kõigile neile tuhandetele Google kasutajatele, kes otsivad meeleheitlikult taga Dima Bilan'i pilte ning ikka ja jälle siia maanduvad. Ning mis siis, et rõhuv enamus teist silpigi sellest jutust siin aru ei saa, ma deklareerin ikkagi, et ma ei kavatsegi siia ta päris nude pilte üles panna! :D

Pingviinid Aafrikas

Et mis pingviinidest ma siin seletasin? Kõik ju teavad, et kõrbes (sest Aafrika tähendab ju iseenesestmõistetavalt Saharat, eksole) pingviine küll ei leia!

Niisiis kõigile kahtlejaile tõestuseks pildimaterjal, et just sellised need aafrika pingviinid (Spheniscus demersus) ongi, konkreetsed isendid jäid mu kaamera ette Boulders Beach'i koloonias.

Must ja valge koer on Tinky-Winky'ga mestis!

Loen siin tasapisi tagantjärgi vahepeal produtseeritud kirjatükke ja leidsin Punase Hanrahani blogist kellegi mureliku televaataja kirja, mille viimane oli saatnud AK toimetusele:

“Meile kõigile teadaolevalt on Eesti Televisiooni puhul tegemist maksumaksja raha eest finantseeritava avalik-õigusliku ringhäälinguga.

23.08.07. a., kell 17.50 transleeriti Tšehhi TV-s toodetud joonisfilimi “Must ja Valge koer”: Kuna tegemist on oma sihtgrupina lastele suunatud tootega, ei tohiks see endas peita varjatud agitatsiooni omasooiharusele, ega rõhutada pehmeid väärtusi, millise propaganda regulaarne jälgimine põhjustab lastele kestvaid hingelisi traumasid.

Kuidas teisiti vaadata faktile, kui kaks silmnähtavalt maskuliinselt kikilipsustatud isast koera elavad juba pikemat aega ühisel pinnal?

Lisaks olid nimetatud seerias usaldatud eelpooltoodud vastavate kogemusteta isendite eestkoste alla ilmselgelt alaealised liigikaaslased? Kas on õige näilise pereidülli ja hoolivuse maski all edastada hoolikalt sisse kodeeritud üleskutset verifitseerida omasooliste paaride poolt tõstatatud soovi, õigusele adopteerida ning propageerida nn. partnerluslepingu võrdsustamist traditsiooniliste abieludega?

Täiesti selgusetuks jäi kuskohast nad üldse need kutsikad said? Aga samuti, kuhu nad kadusid? On absoluutselt ilmne, et sellise filmi sisseostmise ja eetrisse mineku puhul on tegemist homoaktivistide töö viljadega, ning on alust kahtlustada Lisette Kampuse või Keskerakonnaga lähedalt seotud, klubi “Angel” omaniku Peeter Rebase ja teiste “paraadi” korraldajate tellimustööd.

Lisaks toretsevad mõlemad macholiku imidžiga koera järjepidevalt niigi ahistatu ja alatoidetud varese kallal.

Kuna taoliste multifilmide jätkuva näitamisega laostatakse noorte moraalset kõlblust ning tegemist on kisendava kuriteoga alaealiste seksuaalse enesemääratlemise õiguse kallal, nõuan koheselt antud seriaali programmist kõrvaldamist ning avalikku vabandamist (sh. kirjalikku). Vastasel korral olen sunnitud pöörduma selleks spetsiaalselt ellu kutsutud organite poole vastava menetluse alustamiseks KarS 152 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises.”

Porky's (1982)

Et vahepeal oli postituvi lõpuks ometi toonud kohale kusagil teadmata kohas mitu kuud vedelenud paki, siis võtsin ette taastutvuse absoluutse klassikaga. Ehk siis "Porky's. The ultimate collection", mis sisaldab endas kenasti ühte karpi pakitult kõik kolm filmi. 20th Century Fox sai tänavu kevadel lõpuks ometi siis selle kauaoodatud kollektsiooniga hakkama ning kuigi mingeid seninägematuid kaadreid kogumikus ei ole (niipalju siiski, et kolmas film "Porky's revenge" on nüüd esimest korda ametlikult DVD-l saadaval) on see kogumik kuuldavasti firmale juba mõne kuuga korralikult sisse toonud. Kahjuks ei näinud selle kõige taga seisnud geenius Bob Clark oma "lapsukese" jätkuvat menu ka veerand sajandit peale esilinastust, sest üks järjekordselt "vastassuunavööndisse kaldunud" auru all sitapea (kelle endaga ei juhtunud loomulikult suurt midagi) sõitis ta koos pojaga mõned nädalad enne boxi ilmumist lihtsalt surnuks. Ka neil seal Ameerikas...



Porky's (One size fits all edition)
Lavastaja: Bob Clark
1982
http://imdb.com/title/tt0084522/

Nagu ikka, sai kõik muidugi alguse number ühest, filmist, mida lavastaja Bob Clark oli tahtnud teha aastaid, mille nimel ta oli stuudiotega pidevalt piike murdnud ja mille filmimist ta segastel asjaoludel alustas hoopis omaenda säästudega ning siis lõpuks sai stuudiolt mõned miljonid dollarid. Kui mälu ei peta, oli eelarveks vist neli miljonit, mis isegi 25 aastat tagasi oli ikka üsna väike summa.

Ma ei oska tõesti öelda, mitu korda ma seda filmi vaadanud olen. Kui kuskil kaheksakümnendate keskpaiku (vist 1986?) vanamees siin soome telepildi levisfäärist eemal asuvas provintsis videomaki soetas, siis "Porky's" oli üks esimesi niinimetatud "koolipoiste filme" (veidi hiljem lisandus mitu seeriat juutide poolt mõni aasta varem tehtud samalaadseid filme, mis saksa kultuuriruumis on tuntud ühisnimetaja "Eis am Stiel" all), mida vaatasime algul ise mitu korda ja mis oli siis koos ühe James Bondi, "A nightmare on Elm Street'i", portsu Benny Hill'i sketšide ning kassetitäie muusikavideodega see valik, mis tuttavatele ning sõpradele korraldatud videoõhtuid täitis ning mida ka koos nendega ikka ja jälle isegi andunult vaatasin.

Niisiis leidsingi nüüd, mituteist aastat peale viimatist vaatamist, et see esimene film on mul ikka lausa kaader-kaadrilt peas. Mis ausalt öelda tähendas, et see oli ekraani ees üksjagu igav poolteist tundi. Lühidalt on film siis noortest kiimikutest, kelle üks peamisi eesmärke on keppi saada. Film demonstreerib oma ilmumise aja ja koha kohta (Reagani-aegne USA!) uskumatult palju paljast ihu (sealhulgas ka pretsedenditult palju meessoost isikute oma) ja tõtt-öelda on üsna raske selle sisu kohta midagi niimoodi öelda, et see spoiler poleks. Film presenteerib püksata noorukest Kim Cattrall'i, selgitab, miks tema mängitud tegelaskuju hüüdnimeks on "Lassie", esitleb seksimaiad poisid üles rivistanud Cherry Forever'it ning muidugi sisaldab unustamatu duširuumistseeni koos selle hüsteeriliselt naljaka järellooga koolidirektori (võrratu Eric Christmas) kabinetis.

Aga lisaks allapoole vööd teemadele on siin ka natuke tõsisemaid nüansse, olgu selleks siis kasvõi võitlus ksenofoobia ja rassismi vastu. Rääkimata stiilsest kättemaksust ülbele ööklubiomanikule ning selle šerifist vennale.

Bob Clark ise rääkis, et pea kõik filmis nähtu, ka pealtnäha kõige jaburamad kaadrid pärinevad tegelikust elust ning suurem osa juhtunust toimus neis koolides, kus ta omal ajal käis. No igatahes oli mehel huvitav kooliaeg :)

Ketta pealkirjas olev täiend "One size fits all edition" tähendab eelkõige mõningast lisakraami ja nendeks on: 2 reklaamklippi tele jaoks, kõigi kolme filmi trailerid, videomängu reklaam (aastast 1983! oi, see on tänaste mängudega võrreldes ikka tase :) ; kuigi jah, eks sai omal ajal isegi seda tüüpi mängudega tundide viisi arvuti ees aega raisatud), kaks ülevaadet ("Porky's : A comedy classic" ja "Porky's through the peephole : Bob Clark looks back") ning loomulikult kogu filmi pikkuses kestev lavastaja kommentaar.

8/10

Porky's II - The next day (1983)

Porky's II - The next day
Lavastaja: Bob Clark
1983
http://imdb.com/title/tt0086129/

Et vastu igasuguseid ootusi (R-reiting, mahategevad arvustused, süüdistused nilbuses ja muu selline) osutus esimene osa kolossaalseks hitiks, pidi sellele loomulikult järgnema ka teine. Filmi tegevus jätkub sealt, kus eelmises seerias pooleli jäi aga Porky't ennast me siin ei näegi. Eks mees lakub haavu.

Seekord on vastuseisu allikaks üks piibliga vehkiv usuhull, kes tituleerib koolinoorte poolt lavastatava Shakespeare'i nilbuseks ning nõuab koolilt selle keelustamist. Lisaks näeme veel kahepalgelisi poliitikuid, Ku-Klux-Klan'i ja loomulikult endiselt kiimaseid koolipoisse küll riides ja riieteta kujul.

Tõtt-öelda meeldis mulle nüüd üle vaadates kõigist kolmest just see teine osa enim. Endiselt väga aktuaalne teema, kus võimuhullud üritavad sundida teisi inimesi oma sõnade (aga mitte tegude!) järele elama, mille noored lahendasid elegantselt ning nutikalt. Ja purjus zombie'ga surnuaiastseen või Wendy kättemaksuaktsioon, kus ta peenes restoranis oma Dolly Partonilt laenatud mulksuvate rindadega ringi loksus ning selgrootust poliitikust kiimakotti mutta trampis, on iseenesest huumori eriauhinda väärt. Päeva tsitaat tuleb aga loomulikult mrs. Morris'elt, kes ütleb silmakirjalikule ususekti juhile: "You care nothing about the matter of spirit! You just want to control other people's lives!"

Väheste lisadena on kettal sellesama teise Porky' filmi treiler, millele mingil arusaamatul kombel sekundeerib ka nohiku-filmide teise osa (ehk siis "Revenge of the nerds II : Nerds in paradise") reklaamrull.

8/10

Porky's revenge! (1985)

Porky's revenge!
Lavastaja: James Komack
1985
http://www.imdb.com/title/tt0089826/

Niisiis on Angel Beachi poisid veel viimast korda tagasi ekraanil. Kooli lõpetamine 1955. aasta kevadel on ukse ees, samuti ootavad ees korvpalli meistrivõistlused ning kõige selle juures peavad nad taaskord hakkama saama oma illegaalse meelelahutusimpeeriumi uuesti üles ehitanud Porky Wallace'i ning tolle kaaskonnaga. Mõnda aega saab eriti keeruline elu olema Meat'il, kelle Porky tütar on poisi arvamust küsimata endale peigmeheks valinud.

Ausalt öelda kannab see saaga kolmas osa endas juba ilmselgeid väsimuse märke. Veidi erksust toob küll kõrvalliin bioloogiaõpetajaga domina-rollis, lõpuks selgub ka lugu vana nõia Beulah Balbricker'i minevikust, mis selgitab nii mõndagi ja takkapihta organiseerivad noored sentimentaalse sündmuse, mis muudab Beulah' olemust kardinaalselt. Ja seda, mis saab Porky suurejoonelisest kättemaksuaktsioonist "neile nolkidele", peab juba ise vaatama :)

Esimest korda ametlikult kettale jõudnud film ei saa kiidelda ka mingite eriliste lisadega, plaadil on vaid kõigi kolme filmi trailerid.

5/10

Tervikuna oli triloogia muidugi vähemalt Põhja-Ameerikas teedrajav. Lisaks silmakirjalikud puritaanid tagajalgadele ajanud enneolematule alastuse eksponeerimisele ning nilbevõitu naljadele on tähelepanuväärne ka asjaolu, et need naljad ei ole oma pöörasusest hoolimata iialgi pahatahtlikud. Ja selle kõige juures käsitleti ka tõsiseid teemasid. Selline sümbioos on juba iseenesest saavutus!

Tõtt-öelda ma igatahes loodan, et juba aastaid plaanitav esimese osa remake (Howard Sterni kompanii ostis selleks õigused juba 2002. aastal) jääbki tegemata, sest ausõna, meil ei ole tõesti vaja veel ühte "American pie" meets "Bilitis"-tüüpi linatööd. Vaadakem parem originaali.

40 aastat hiljem: Pink Floyd "The piper at the gates of dawn"

Nelikümmend aastat ja üks kuu tagasi algas ajalugu. 5. augustil 1967.a. nägi ilmavalgust Pink Floyd'i esimese LP "The piper at the gates of dawn esimene, monoversioon ning kuu aega hiljem järgnes sellele ka stereoväljaanne. Eile, 3. septembril 2007.a. ilmutas EMI selle juba sünnihetkest klassikaks muutunud albumi taaskord. Plaat on saadaval kahes (2 CD ja 3 CD) versioonis, neist luksuslikuim, kolmekettaline variant sisaldab endas albumit nii mono- kui stereoheliga (mõlemad James Guthrie poolt hoolikalt originaallintidelt remaster'datud) ning kolmandale plaadile on kogutud 1967. aastast kõik meeste singlid, nende B-pooled ja mõnede track'ide alternatiivsed versioonid. Kahjuks paistab, et EMI ja Floyd hoiavad ikka veel tagavaraks näputäit lugusid, mille salvestamine on teada (nt. "She was a millionaire") kuid mida pole iial ühelgi helikandjal avaldatud. Äkki kümne aasta pärast?

Plaadiümbrise on omaaegset Vic Singh'i originaalfotot ja -kujundust kasutades loonud vana hea Storm Thorgerson ning see kujutab endast riidest köites raamatut, mille kaante vahele on lisaks kolmele CD-le mahutatud ka reproduktsioon Syd Barrett'i 12-leheküljelisest märkmevihikust.

Juba on ka vihjatud, et selle väljaandega saab alguse EMI uus ja pikaajaline sari, mis tähistab nelja kümnendi möödumist Pink Floydi albumite ilmumisest. Kui nii, siis lahutab meid "Wish you were here" luksuseditsioonist vaid kaheksa aastat ja üksteist päeva :)

Talvitumast tagasi

Jep. Just nii ongi. Käisime nimelt kaasaga pingviinide juures talvitumas ja nüüd oleme täiega tagasi. Üldiselt käib ühtejutti kakskümmend seitse tundi lennukites ja lennujaamades tilbendamist selle "don't try this at home" rubriigi alla aga muidu oli lahe.

Mul oli küll ka väike lootus, et ma olen endale kalli raha eest vähemalt mingi eksootilise haiguse saanud (nii vägevat nohu ja köha pole mul aastaid olnud, lisaks pole sellist silmapõletikku kui nüüd, iialgi olnud) aga Tohtrihärra, kelle vastuvõtule ma esimese asjana Tallinnas tõttasin, purustas peale kõikvõimalikke mõõtmisi, koputamisi, analüüse ning riistade toppimist suhu, silma, ninna, kõrva ja tont teab kuhu veel, kõik mu lootused ning taandas kõik lihtlabase külmetuse peale. Päh, ma ütlen! :D

Amööbid

Huvitav, kuhumaale need kiimastest konservatiividest kapipeded oma arengutasemelt jäänud on? Isegi amööbid on ju õppimisvõimelisemad. Bob Alleni kempsuskandaal pole veel jõudnud vaibuda kui juba käib uus, seekord siis lausa Senati tasemel. Aga loomulikult võib see kõik olla ka viisakaks kannapöördeks vabariiklaste senises homopoliitikas ning ehk varsti on president Bush'i partei rõõmsalt homoabielude poolt hääletamas? Et kui ikka juba nii paljud meie parimatest poegadest "sellised" on, no siis peab see ju ikka üks õige ning Jumalale meelepärane asi olema, eks ole ju nii, me armsatest lambukestest valijaskond? Aamen ja halleluuja!

Igatahes, leedid ja džentelmenid, lubage otse Delfist esitleda: Larry Craig ja ta Lendav Tsirkus. Lähemalt saab Craig'i senise karjääri ja vähemalt veerand sajandit kestnud kapihomoelu kohta infot muidugi ka ingliskeelsest Wikipediast.